Meie elame täiesti unelmate aastail, meil on vabadus ja kõik, mis selle üleüldse veel kaasneda võiks, see on rahvuslik kangelastegu, terrorivabadussõda. Mingil määral võttis iga eestlane sellest osa. Eesti lugu, kui punaarmee Narva juures üle piiri tungis, siis tuli vastsündinud riigijuhtidel mitte ainult mehed rindel riigipiiri kaitsma saata vaid korraldada tuli ka see, kuidas riigi kaitsmist korraldada. Sõja esimeste kuude sisse mahuvad ühtviisi nii katsed kangutada kohalt ülemjuhataja katse, ülemjuhataja relva toel kaitsta vastaste eest kui ka ülemjuhataja palve teda ametist vabastada. Missugune oli olukord vabadussõja alguseks, riigi juhtimine, riigikaitse juhtimine, rindetegevuse juhtimine, kuidas see kooskõlas toimima saadi? Missuguse ametikohad ja ametimehed olid vabadussõja alguseks olemas. Tartu Ülikooli dotsent Ago Pajur. Oh, neid ametimehi ametikohti oli nii palju, et kes nüüd kõik jõuaks üles lugeda. Aga kui püüda alustada mingisugusest sellisest veidikene üldisemast ülevaates, siis tuleks ilmselt meelde tuletada, et veel 1919. aasta kevadeni tegelikult kuni maikuuni püsis võimul ikka sedasama Konstantin Pätsi juhitav ajutine valitsus, mis oli ametisse kinnitatud maanõukogu poolt 27. novembril 1900 18. Ja et see oli sõdadevahelise Eesti ajaloos kõige suurem isikkoosseisu poolest valitsus, sinna kuulus tervenisti 15 ministrit rohkem kui kunagi varem või rohkem kui kunagi hiljem. Mis selle ministrite arvuni suureks ajas, oli ühelt poolt niinimetatud rahvusministrit ametikohtade loomine saksa, rootsi ja vene rahvusministrid. Lisaks sellele oli olemas veel ka nii-öelda portfellita minister ehk näru, teda nimetati siis täievoliline minister välismaal, Jaan Tõnisson. Ja lõpuks olid lahutatud kaks ametikohta, mis varem olid olnud koos ja mis hiljem olid ka osaliselt vähemalt koos, nad olid siis toitlustus- ja põllutööminister. Aga mis puutub valitsuste tegemistesse, siis kui novembri-detsembrikuu kohta on suhteliselt hõlpus rääkida, mida ajutine valitsus tegi, sest mäletatavasti istusid need mehed kõik koos endise vene mereväe ohvitseride kasiino kahes saalikeses, igal ministeeriumil oli seal laudja tooli ja sellega asi piirdubki. Sealsamas tagatoas käisid koosolekud siis jaanuariks-veebruariks, 1919 oli valitsus juba laiali asunud, võib siis öelda, et riigiaparaat oli paisunud ja enam ühte hoonesse ära ei mahtunud. Kui ainult mõned näited tuua, siis sõjaministeerium Laari tänaval selles hoones, mis hiljem nõukogude ajal sai kuulsaks NKVD asukohana. Välisministeerium oli Väike-Pärnu maanteel majas, mida enam olemaski ei ole, väikene puuhoone, kohtuministeerium asus ringkonnakohtumajas, on siis draamateatri vastas siseministeerium kaebuses kapo peahoones toompuiestee kolm ja nii edasi ja nii edasi, ja nii edasi. Ja ühtlasi oli saabunud ka teatud selline, võiks öelda, ehk rutiin heas mõttes. Et valitsus tervikuna ei pidanud enam lahendama ega otsustama ega arutama kõikvõimalikku pisiasju, mis oli igav Päevase poliitikaga seotud vaid iga ministeerium sai siiski keskenduda oma valitsemisalale ja valitsuse ühiseid otsuseid nõudsid siis ainult sellised suuremad probleemid, tähtsamate seaduseelnõude vastuvõtmine, määruste andmine ja nii edasi. Kusjuures valitsus tervikuna, ütleme siis valitsuse koosolekute koht oli samuti ära kolinud, raekoja platsilt oli jõutud. Ta lossi. Seda siis ühelt poolt valitsuse poole pealt, mis aga puutub sõjavägede juhtimisse, siis sellest kivist on küll juba kuskil varasemas saates pisut juttu olnud, aga 23.-st detsembrist oli ametisse nimetatud sõjavägede ülemjuhataja, esialgu polkovniku aukraadis Johan Laidoner. Ja tema alluvuses tegutses terve hulk mitmesuguseid muid asutusi, sealhulgas siis peast operatiivstaap Suurtüki valitsus, inseneriväe valitsus, tervishoiuvalitsus ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Kusjuures võiks öelda küll, et sõjaministeeriumi funktsioonid olid muutunud üsna marginaalsemateks. Peamine, millega ikkagi sõjalises juhtimises tegeldi, peamiselt loovad ja otsused koondusid sõjavägede ülemjuhataja kätte, seda enam, et sõjaministriks mäletatavasti oli ju Konstantin Päts, kes täitis ennekõike peaministri rolli ja seega ei saanud ega suutnudki sõjategevuse juhtimisse otseselt sekkuda. Aga Laidoner allus otseselt Pätsile. Laidoner allus otseselt ilmselt kust te selle valitsusele päris täpselt on seda võimatu öelda. Sest ülemjuhataja ametikoht loodi vene eeskujudel ja Vene armees vene sõjavägede ülemjuhataja allus otseselt kõrgemale valitsejale, see tähendab keisrile. Ja noh, kui me arvestame, et alates 1915.-st aastast oli ju keiser Nikolai teine ühtlasi ka kõrgem ülemjuhataja, siis ei saagi nagu mingisugusest lõbusast rääkida Eestis keisrit ei olnud. Loogiline oleks olnud, et Laidoner allub rahvaesindusele, rahvaesindus pidanuks ju täitma meil seda kõige kõrgema võimu rolli. Aga kuna maanõukogu oli ise novembri lõpus andnud kõik oma volitused üle ajutisele valitsusele, siis võiks ehk eeldada, ma ei tea muidugi, mida juristid arvavad, see on ilmselt suur vaidlus. Aga võiks ehk eeldada, et Laidoner pidanuks olema vastutav ja alluma otseselt ajutisele valitsusele, mitte ühele ega teisele konkreetsele ministrile, isegi mitte peaministrile. Aga üldiselt valitses selles osas juriidiline segadus ja määratlema Kas võib öelda, et vabadussõja alguses toimus palju isetegevust? Kahtlemata kusjuures see isetegevus toimus igal tasandil, lõppude lõpuks ajutise valitsuse tegemisi võib vaadata, kui isetegevust seadused ju praktiliselt puudusid, olid olemas needsamad Vene impeeriumi aegsed, mis osaliselt kehtisid, osaliselt ei kehtinud, osaliselt ootasid kiiremat, osalt ka aeglasemat ümbertegemist. Ja selles suhtes pidi valitsus algusest peale improviseerima ja püüdma lahendada kõiki küsimusi nii-öelda talupoja mõistuse seisukohast, kuidas on kõige otstarbekam, vaatamata ehk iga kord sellele, kui võrdse kehtivate seadustega kooskõlas käib paratamatu igasuguste selliste revolutsiooniliste ümber kujundamiste ajajärkudel ja samamoodi loomulikult ka madalamatel tasanditel, olgu need siis omavalitsused, olgu see siis sõjaväe juhtkond, nii ülemjuhataja tegutsemine kui ka väeosa ülemate tegutsemine rindel. Kõik kandis sellist improvisatsioonilist kiirustamise, täpselt määratlematuse pitserit. 23. detsember on see oluline kuupäev, toimus oluline muudatus, mis tegi asju selgemaks, kui Laidoner nimetati ülemjuhatajaks. Jah, noh, vaevalt, et nüüd, 23. detsembril konkreetselt midagi väga suurt muutus, ühe päeva jooksul aga vähemalt Laidoneri kätte koondus nüüd kõige suurem võim ja kõige tähtsamaks isikuks riigikaitsega tegelemise alal ta kahtlemata sai. Samas ei maksa siiski unustada, et operatiivstaabiülemana, kelleks oli ju Laidoner määratud 14. detsembril oli ta tegelikult juba varasematel aegadel tegelenud nii-öelda rindejuhtimisega sõjavägede operatiivse juhtimisega. Et selles osas võib olla väga palju, ei muutunudki, pigem on ehk olulisem see, et sõjavägede ülemjuhataja sai õiguse. Kuivõrd ta sai, kuivõrd ta võttis selle ise, kuivõrd tulenes võtmine seadustest ja kuivõrd ikka nendest samadest improvisatsioonidest. Aga igal juhul hakkas ta sekkuma ka mitmete teiste sõjapidamise seisukohalt oluliste valdkondade tegemistesse. Muidugi öelda, et Laidoner oleks usurteerunud võimu, seda ta kindlasti ei teinud, vastupidi, kogu vabadussõja kestel. Ta toonitas korduvalt et Eesti vabariigi näol on tegemist demokraatliku riigiga, kus kõrgem võim kuulub rahvaesindusele ja valitsusele. Aga kindlasti mitte sõjavägede ülemjuhatajale. Et kõik see sõjavägede ülemjuhataja suur võimutäius tuleneb ikkagi kehtivas sõjaolukorrast. Nii et vähemalt teadlikult Laidoner kindlasti ei üritanud sekkuda tsiviilstruktuuride töösse, tegi seda ainult niipalju, kui oli sõjapidamise seisukohalt hädavajalik. Aga kas see suur võimutäius ja suured õigused põhjustasid ikkagi selle olukorra, et Laidoneril oli vastaseid, kes arvasid, et ta ei ole piisavalt kompetentne? Vaevalt, et nüüd leidus eriti palju inimesi Eestis, kes oleks suutnud otsustada Laidoneri kompetentsuse üle. Need olid kindlasti mõned tema kaasteenijad, ütleme siis samasuguse haridustasemega samasuguse teenistusliku taustaga, kõrgemad ohvitserid kindralstaabi akadeemia lõpetanud, nagu ütleme siis Andres Larka või Jaan Soots või veel mõned mõned teised neid oli üldiselt vähe ja kuna nad olid juba Laidoneril allutatud, siis ega eriti nad tema kompetentsis ei, ei kahelnud, vähemalt mitte avalikkuse ees. Mis poliitikutesse puutub, siis neil on läbi aegade alati olnud kõige ja kõigi kohta midagi ütlemist, kas nad oskavad otsustada, kui kompetentne keegi on või kui mitte kompetentne. Aga muidugi teatud selliseid kaalutlusi ja kõhklusi seoses Laidoneril oli küll esimest korda tulid need ehk avalikkuses või, või noh, mis avalikkuse ette aga tulid lihtsalt avalikuks. 27. detsembril. Jutt on ikka sellest samast maanõukogu erakorralisest istungjärgust, mis kutsuti kokku selleks, et analüüsida tolleks ajaks kujunenud rasket sõjalis-poliitilist olukorda maanõukogu koosolekust, kus otsustati pöörduda Suurbritannia valitsuse poole paluda Eesti võtmist protektoraadi alla inglise sõjavägede saatmist Eestisse, kes siis sisuliselt Eesti vabariigi territooriumi okupeeriksid ja ühtlasi võtaksid sõjapidamise punast armee vastu enda õlule. Seoses sellega loomulikult pidigi kerkima küsimus, kes siis neid oodatavaid loodetavaid Briti vägesid hakkab juhatama, tama ja maanõukogu pakkus ka välja võimaluse, et lisaks maavägedele saadetakse Eestisse ka keegi briti kindral, kes võtab siis kõikide siin tegutsevate vägede nii Briti ekspeditsioonikorpuse, nii Eesti üksuste, nii Vene põhjakorpus, puse kui ka kõikvõimalikud muud baltisakslased ja lätlased ja mida siin organiseerima hakati või kavatseti hakata kõikide nende juhtimise enda õlule. Mida Laidoner asjast arvas, ei olegi teada, ka see plaan suri loomulikku surma, kuna britid keeldusid maavägede saatmisest ja loomulikult ei tulnud siia ka ühtegi britti, kindralit, niiet Laidoner jäi oma kohal edasi. Järgmine selline katse või mõt Laidoneri asendamiseks kerkis seoses Soome abivägede saabumisega. Sest kindral Mannerheim, kes ju Soomes oli paljuski ka selle abistamisaktsiooni korraldamiseks ka või vähemasti sõltus tema nõusolekust, kui palju ja kas üldse mingisugust abi Eestile antakse. Kindral Mannerheim leidis, et soome abiväge, et Eestisse tulevate Soome vägede paremaks juhtimiseks oleks tarvis saata kohapeale ka keegi Soome kindral, kes võtaks kõikide siinsete relvajõudude juhatamise enda peale. See plaan, mis jõudis ka eesti valitsuseni, sai teatavaks Laidoneri, Lägi ja Laidoner võttis üsna jäiga seisukoha, leidis, et sõjategevuse juhtimise seisukohalt saab olla ikkagi ainult üks ülemjuhataja. Kas siis allutada kõik väed Soome kindralile, kes ehk kunagi siia tuleb või allutada kõik väed, sealhulgas ka soome abi temale Laidoneril, eestipoolsel ülemjuhatajale kahte ülemjuhatajat igatahes olla ei või. Pidades ilmselgelt silmas Eesti omariiklust ja seda sõda käib ikkagi Eesti pärast Eesti pinnal lisas Laidoner tagasihoidlikult juurde, et Ta ei arva siiski, et Eesti vägesid peaks allutama soome kindralile. Ja sedapuhku oli Laidoneri arvamus kindlasti kaalukas. Martin vetser, kindralmajor Martin vetsärgil teatavasti saabus Eestisse lõpus kui soome abivägede juhataja. Kuna aga need Soome väeosad tegutsesid ju suisa erinevatel rindelõikudel Ekstra salk Narva all ja kalmi põgement Lõuna-Eestis Valgas Marian purgis siis tegelikult ta sellele ametikohale vets rasuda ei saanud, tal ei olnud midagi juhtida. Olud olid niivõrd erinevad salgad samuti. Ja nii-öelda siis poliitiliste kirgede rahustamiseks ja ilmselt ka sellesama Mannerheimi soovi rahustamiseks naerati Martin vetser ajutiselt lõunarindejuhatajaks ka kõikide Eesti ja Soome ja Läti ja Vene vägede juhatajaks, kes tegutsesid Eesti lõunarindel. Iseenesest see lahendus osutus ebaõnnestunuks ja veebruaris juba Läks vett seal kodumaale tagasi, nii et mingisugust otsest tagajärge ei olnud. Ja muidugi veel hiljemgi, eriti sotsiaaldemokraadid lasid välja paista, et ega siis nüüd Laidoner ei ole ainukene võimalik kandidaat ülemjuhataja kohale. Nemad käisid välja või jällegi, kas nad nüüd välja käisid, aga andsid mõista, et ülemjuhatus siinkohal sobiks ka kapten Victor Mutt, kes teenis teise diviisi staabiülemana, kes oli samuti kindralstaabi akadeemia lõpetanud omas üsnagi suuri juhtimiskogemusi ja, ja teenistus kogemusi vene armeest. Aga lahtiseks jääb küsimus, kas ja kuivõrd tõsiselt sotsiaaldemokraadid tegelikult muti kandidatuuri peale mõtlesid. Aga võimalik, et see oli ka nii-öelda poliitiliseks mänguvahendiks, rõhutamakski seda, et noh, et kui ka Laidoneri ka kuidagi suhted ei laabu siis ei ole sugugi mitte võimatud tedagi seal kõrgel ametikohal välja vahetada, aga välja vahetamata loomulikult teadagi jäis. Aga ühel hetkel oli konflikt nii terav, et Laidoner palus ennast ise vabastada. Kui tõsine see tema mõte oli? Laidoner palus ennast tegelikult isegi mitmel korral vabastada, kusjuures need vabastamispalved olid üsna erinevad. Praegusel juhul käib jutt siis sellest esimesest vabastamise palvest, mille Laidoner pluateeris 24. jaanuaril 1919 mis sisuliselt tuli arutusele maanõukogu erakorralisel istungjärgul, see kutsuti kokku esimesel veebruaril ja ilmselt see tagasiastumispalve oli mõeldud küll päris tõsiselt, et tegemist ei olnud mitte mingisuguse surveavaldusega ka ultimaatumiga vaid Laidoner leidis tol hetkel tõepoolest, et tema vastu on kogunenud nii palju poliitilist pahameelt. Targem on kohast lahkuda, ehkki loomulikult me ei tea ju, mida Laidoner oma sisimas mõttes, et et need on ikkagi paljuski ka spekulatsioonid. Aga mis puutub sellesse esimesse, suurde ja kõige suuremasse kriisi, siis ega see tekkinudki niivõrd Laidoneri ümber. Laidoner oleks võinud saada selle kriisi üheks ohvriks selle kriisi taga ja ta oli tegelikult palju suuremat ja kasvasid peaasjalikult välja isegi mitte sõjaväevõimude ja tsiviilvõimude vahekorrast vaid keskvalitsuse siis Pätsi, ajutise valitsuse ja kohalike omavalitsuste vahekordadest. Ühelt poolt sellest, et seitsmeteistkümnenda aasta suvel valitud, et omavalitsused koosnesid üsnagi vasakmeelsetest tegelastest tol ajal muidugi mitte enam niivõrd enam lastest, kes olid selgelt valinud poole ja võitlesid Eesti vabariigi iseseisvuse vastu. Küll, aga Esseeridest, sotsiaaldemokraatidest noh, tööerakondlased käivad toona veel ju kindlasti Vasakpoolsete hulka ja paljude nende meeste üks oli jäänud nii nagu ka suure osa rahva. Kas oligi jäänud olukord selliseks, kus demokraatia loosung pidi seisma absoluutselt kõikidest teistest loosungitest kõige kõrgem rahvavalitsuse rahva osalemine riigi juhtimisel, sellele ei olnud mitte mingisugust alternatiivi. Ja kui nüüd ajutine valitsus olude survel hakkas järjest enam rakendama selliseid kõvage poliitikat langetades üksinda, ilma rahvaesinduse osaluseta mitmesuguseid otsuseid, seades ametipostidele mitmesuguseid ametnike siis oli selline noh, võiks öelda konflikt lausa sisse programmeeritud oludesse. Eriti suurt pahameelt tekitasid kohalikele omavalitsejatele niinimetatud maakonnakomissarid või õigemini siis ajutise valitsuse komissarid kesa määrati kõikidesse maakondadesse. Se samm seadustati 20. detsembri valitsuse otsusega paljuski seadustati tagantjärele, sest esimesed maakonnakomissarid selleks ajaks juba tegutsesid. Kusjuures maakonnakomissari teele olid pandud ka selged ülesanded kõigepealt hoolitseda selle eest, et kohalikud omavalitsused täidaksid keskvalitsuse käske ja korraldusi. Teiseks jälgida seda, et omavalitsuste otsused ei läheks vastuollu keskvalitsuse otsustega, et omavalitsused nii-öelda ei võtaks enda kanda keskvalitsuse funktsioone. Lisaks kõigele oli sellele ajutise valitsuse komissarile antud õigus tühistada omavalitsuse otsuseid ja mis veel kõige kaugemale ulatuv, tal oli õigus ametist maha võtta omavalitsuste tegelasi. Vot see ajaski vast kõige rohkem omavalitsustegelastel harja punaseks, kuidas siis nii, nemad on valitud seaduslikult demokraatlikul viisil rahva poolt ja nüüd järsku tuleb mingisugune ajutise valitsuse määratud ametnik, kes ei oma mingisuguseid rahva poolt antud õigusi, tuleb sinna ja hakkab neid ametist maha võtma, kuidas siis niimoodi saab? Ja muidugi tuleb tunnistada, et aga see ajutise valitsuse komissaride institutsioon on meil tänapäeval üsna läbi uurimata ja lahti kirjutamata ja ega me ei tea, keda ja millistel kaalutlustel kuhugi Ararati kindlasti ei olnud tegemist läbi kaalutud otsustega, vaid ennekõike jällegi improvisatsioon idega ja nii sattus tõepoolest komissaride ametikohtadele sageli noh, tõenäoliselt isiklike tutvuste ja jumal teab milliste parteiliste eelistuste kaudu isikuid, kes võib-olla nii vastutusrikkale ametikohale ei olnud, et tõepoolest mitte kõige sobivamad. Ja sellest hakkasid konfliktid pihta. Kõige suurem konflikt tekkis Viljandis seoses Viljandi maakonna valitsusega. Viljandi maakonnavalitsus ja maakonnanõukogu lausa protesteerisid sealse maakonnakomissari Adolf Andersoni nimetamise vastu leides, et tegemist on piiratud silmaringiga ja sobimatu isikuga, kes on läbi aegade kõikide valitsuste ees kummardanud ja kõiki käske täitnud. Ja tema ei tohiks nüüd küll kohalikesse asjadesse kuidagi, kui ta teiselt poolt inimlikult on ju arusaadav, et ega Anderson taolistel läkitus Dustega, mis Viljandist Tallinna poole teele saadeti, rahul ei olnud ja nii-öelda maakonnanõukogu ja maakonnavalitsuse korralekutsumiseks tagandas ta ametist maakonnavalitsuse sekretäri Andres looritsa, kes muidu oli hilisema tuntud folklorist Oskar Loorits. Isa. Seepeale maakonnavalitsus tundis aga ennast niivõrd puudutatuna, et esines lausa ultimatiivse ähvardusega kui Andres Loorits. Ta ei ennistata kohale, kui Andersoni tagandata komissari kohalt, siis maakonnavalitsus paneb oma volitused maha ja jätab töö seisma. See oli üks näide. Teiselt poolt, nagu öeldud, sõjaväevõimude ja tsiviilvõimude vahekord ei olnud samuti kindlaks määratud. Ja üheks konflikti allikaks oli seesama Viljandi kus tegutses Viljandi komandandi kapten Karl riigov. Selleks, et tagada kord linnas, kus oligi üsnagi palju enamlikku meelsusega isikuid ja need enamlased üsnagi avalikult valmistasid ette avaliku väljaastumist riigivõimude vastu. Riigov lähenes küsimusele sellise sõjameheliku otsekohesuse ja karmusega lasi Harret teerida, teatada, olevat enamlased sisuliselt võtnud pantvangi, ähvardas, et juhul kui mingisugune väljaastumine peaks toimuma, siis lastakse nad kõik maha. Mõningatel andmetel mõned juhtivad enamlased kõige suuremad räuskavad olevatki teistele hirmutamiseks maha lastud. Ja noh, selline ilmselt võiks siis öelda, et õigusvastane repressioon loomulikult ei saanud vasakpoolsetele, kes olid ju paljuski sugulased, ikkagi enam lastega. Nüüdseks küll vaata et mõni mõneti lahku läinud, aga, aga nad nägid ikkagi endisi parteiga kaaslasi kui võimalik poliitikuid Eesti juhtimisel tulevikus vähemasti siis sellised repressioonid loomulikult kutsusid oti esile pahameelt. Umbes samalaadsed sündmused leidsid aset ka Pärnus, kus samuti vähemalt üks teadaolev enamlik skult meelestatud mees maha lasti. Sõjaväevõimude korraldusel. Veel sekus sõjavägede ülemjuhataja näiteks Järva maakonnavalitsuse tegemistesse detsembri lõpus, kui punaarmee paidele lähenes olevat põgenenud maakonnavalitsuse esimees Tomberg põgenenud otse Tallinnasse, tõsi küll, Järvalased ise on asunud hiljem oma maakonnavalitsuse esimees toetama ja väitnud, et Tomberg ei põgenenud mitte oma isiksust kui elu päästmiseks vaid läks Tallinnasse läbi. Äkki ma valitsuse ja sõjaväe juhtkonnaga, et leida Järvamaa kaitsevõimalusi? Noh, oli kuidas oli igal juhul. Laidoner reageeris sellele vägagi teravalt ja tagandas Tombergi ametist just nimelt süüdistusega, et ta jättis oma ametikoha põhjusetult maha teatavasti ju paid ei langenud punaarmee kätte. Põgenes otse Tallinnasse. Ja muidugi krooni pani kõikidele asjadele pähe niinimetatud Johan Jonsi juhtum. Johan Janss oli seitsmeteistkümnendal aastal valitud Tartu maakonnavalitsuse esimeheks. Janss oli ühelt poolt kahtlemata tubli mees. Oli poksipojast tõusnud juristiks, oli kõigepealt saanud telegrafistik, üks töötanud nii palju, et teenida vajalikud summad ülikoolis käimiseks. Lõpetanud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ilma sõja aastatel, osalenud mitmetes ühiskondlikes organisatsioonides seoses sõjapõgenike majutamisega nende probleemide lahendamisega. Just nimelt siis selle aktiivsuse tõttu ilmselt ta seitsmeteistkümnendal aastal ka kõrgesse ametisse tõusis. Teisest küljest on öeldud, et Juhan Janss oli kasvult väike, aga enese teadvuselt suur. Ja küllap see nii ka oli vaadata tema tegemisi just 18. aasta lõpus, 19. aasta alguses. Sest Tartust, maakonnavalitsusest ja konkreetselt maakonnavalitsuse esimehelt Juhan Jansilt lähtusid mitmed sellised üsna kummalised ettevõtmised. Kõigepealt just nimelt Johan Jantsi algatusel detsembri keskel paigas alustati Tartu Valga liinil raudteelaste streiki. Mõnes mõttes oli Janci seisukoht õige, sest tõepoolest saksa väed, kes ei olnud veel Eestist lahkunud kippusid rongidega, mis olid ette nähtud sõjaväe transportimiseks ära vedama ka mitmesuguseid materiaalseid väärtusi. Teisest küljest ajutine valitsus oli kindlalt otsustanud, et üritatakse vältida kõikvõimalikke konflikte selleks, et sakslased võimalikult kiiresti läheksid. Ja sellises olukorras nüüd riskida niisuguse raudteelaste streigiga, mis tõi kaasa tõepoolest mitmesuguseid probleeme ja, ja ka näiteks kaitseliitlaste ja saksa sõdurite vahelisi kokkupõrkeid Tartus ja selle ümbruses kallaletungraudtee, liinidele, raudtee, liinide ja telegraafiliinide purustamist. See ei olnud tagantjärgi pilguga vähemasti vaadates mitte just kõige otstarbekam tegu. Samal ajal jõudsid Tartusse kuulujuttude tasemel teated sellest, kuidas ajutine valitsus püüdvat palgata Ta Eesti vabariigi teenistusse Saksa sõdureid. Noh, kuna oma relvajõude ju veel ei olnud, siis tõepoolest selline mõte käis valitsuselt läbi. Läbirääkimisi peeti aga ebaõnnestunult. Tartu maakonnavalitsus ikka sellesama Juhan nüansi ettevõtmisel pöördus kirjaga ajutise valitsuse poole, nõudis igasuguste taoliste läbirääkimiste lõppema etamist endiste okupatsioonivägedega ja nõudis kogunisti, et ministrid, kes on selle läbirääkimised algatanud, astuksid kohalt tagasi, antakse kohtu alla, nii et sekkus otseselt keskvalitsuse tegemistes keskvalitsuse korraldustes. Veelgi enam, kui kuulutati välja üldmobilisatsioon, siis jällegi Juhan Janss maakonnavalitsuse nimel saatis ajutisele valitsusele kirja, mis tekitas juba toona üsna suurt furoori. Ta küsis, milleks kavatsetakse sellist üldmobilisatsiooni läbi viia, milleks on Eesti vabariigil tarvis sellist suurt sõjaväge, milleks on tarvis neid suuri riigikaitsekulutusi. Egas ometi valitsusele hulluks läinud, et kavatseb enamiku Venemaaga sõdima hakata. Nii et sakslasi palgata ei lubatud, et üldmobilisatsiooni teostada ei lubatud. Mis moel või kuidas lootis Johan Janss Eesti Vabariiki enamlaste sissetungi vastu kaitsta, selle kohta puuduvad igasugused andmed. Veelgi enam Tartu mahajätmisel, millest suurem roll oli küll kindlasti sõjaväevõimude tegevusetus, seal ei saa kuidagi kiita ka maakonnavalitsustega, ka maakonnavalitsus ei otsinud mingisuguseid võimalusi Tartu kaitsmiseks ja Johan Janssoni üks esimesi, kes tartu maha jättis ja põgenes, mitte ainult Põltsamaale, nii nagu tegid sõjaväelased, vaid otsejoones Tallinnasse. Kusjuures leidis seal tänu oma parteiseltsimeestele, oli sotsiaaldemokraat, leidis uue sooja ametikoha, temast sai ajalehe sotsiaaldemokraat toimetaja sellele, et astuda sõjaväkke ja võidelda punaarmee vastu või selleks, et üritada kas või maakonnavalitsuse riismeid. Kui koguda ja nende tegevust juhtida, selle peale Janss isegi mitte ei mõelnud. Ja lõpuks krooni pani siis tema tegemistele pähe, 13. jaanuar, mil ülemjuhataja Laidoner andis korralduse saata Tartu rindele Tartu oli tol hetkel kohe-kohe tagasi minemas eesti vägede kätte. Andis käsu saata Tartu rindele Tallinnas formeeritud niinimetatud Tallinna kaitsepataljon, milles oli väga suur roll eesti haritlasi lastel Tallinna haritlastelt. Ning Johan Janss saatis nüüd ülemjuhatajale isikliku kirja, milles protesteeris selle kaitsepataljoni rindele saatmise vastu umbes selliste põhjendustega. Hullunud enamlased püüavad Eesti hävitada, laskonda, selles pataljoni ridades tingimata maha tappa ja mis siis saab, kui see neil õnnestubki, kes hakkab siis eesti riiki edaspidi ülal pidama, kui kogu haritlaskond on maha tapetud. Süüdistused olid osaliselt suunata, et ka kaitsepataljoniülema leitnant Otto Sternbeki vastu, kelle Janš väitis olevat meeleheitmise sõjamehe, kes mitte ei saa oma alluvate eludest hoolima. Ravis on tegusid teha. Selline pöördumine oli nüüd siis kõige krooniks ja ülemjuhataja ei saanud seda kauem enam taluda. Sellel samal päeval andis Laidoner käskkirja, millega tagandas Johan Janci Tartu maakonnavalitsuse esimehe kohalt. Aga see pani muidugi sotsiaaldemokraadid eriti kihama. Oli ju tegemist nende ühe juhtiva tegelase, nende seltsimehega, nende ajalehe toimet rajaga ja loomulikult ei saanud nad sellest üle ega ümber vaadata. Ühesõnaga, selliseid suuremaid ja väiksemaid skandaale ja skandaalikesi oli kogunenud 19. aasta alguseks päris palju. Ning kuna olukord rindel hakkas paranema, punaarmee pealetung, pandi seisma, rahvavägi läks vasturünnakut, Ta oli juba suur osa Eestist, oli uuesti punaarmeest puhastatud, siis leidsid poliitikud ennekõike vasakpoolsed, et on tulnud paras aeg hakata Ta ajutisel valitsusel tiibu kärpima. Muidugi tuleb lisada siia veel üks nüanss, nimelt ajutine valitsus oli ju saanud kogu oma ulatusliku võimutäiuse maanõukogu otsusega maanõukogu otsused 24.-st ja 27.-st novembrist. Aga need laialdased volitused olid valitsusele antud tähtaegselt ainult kuni asutava kogu kokkutulekuni, sel ajal, kui need volitused novembri lõpus oli kindel, et asutava kogu valimised toimuvad lähiajal ja asutav kogu ise astub kokku juba 20. veebruaril. Nüüd see järgmine maanõukogu erakorraline istungjärk 27. detsembril, kus Britney poole pöörduti ja paluti abivägesid saata. Sellel lükati asutava kogu valimised edasi, kusjuures uut tähtaega määratud ja seega siis ajutise valitsuse erakorralised võimupiirid muutusid ajaliselt määratlematuteks ja taasdemokraatidele, nii nagu nad iseennast nimetasid või ütleme siis vasakmeelsetele selline olukord ei meeldinud. Nii et maanõukogu vanematekogu, kes aeg-ajalt ikka koos käis, hakkas juba jaanuari keskpaigas arutama, mida teha selleks, et kärpida ajutise valitsuse võimupiire, kaotada ära valitsuse komissaride ametikoht, laiendada omavalitsuse õigusi, panna paika sõjaväe ja tsiviilvõimude vahekorrad ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Ja kõikide nende läbirääkimiste ja kõneluste konsultatsioonide tulemusena otsustatigi siis kokku kutsuda veel üks maanõukogu erakorraline istungjärk. Tuletan meelde, 27. novembril maanõukogu oli põhimõtteliselt otsustanud, tema enam kokku ei tule. Järgmisena läheb kõrgem võim asutava kogu kätte. Nüüd siis veel üks maanõukogu erakorraline istungjärk ja see sai alguse esimesel veebruaril. Kui palju toonastest sõjaaegsetest, poliitikute rähklemisest ja, ja poliitilisest lehmakauplemisest, nagu tänapäeval öeldakse, jõudis ka ajakirjandusse. Kui palju inimesed sellest kuulsid? Kuulsid üldiselt ikkagi päris palju, sellepärast et toonane ajakirjandus oli ju parteiline igal erakonnal endast lugupidaval erakonnal oli oma ajaleht ja noh, need ei olnud mitte sellised marginaalsed nagu meie praegustel erakondadel on, mis kuidagi kogemata sokutatakse sulle postkasti vaid need olid ikkagi üle-eestilise levik kui ka enamasti päevalehed. Postimees Maaliitvabamaa, sotsiaaldemokraat töö lipp, need olid kõik suured, suured ja kiiresti levivad ajalehed ja loomulikult, kui mingisugune partei juba hakkas valitsust või kedagi teist kolmandat süüdistama, siis need süüdistused kajastasid ka ajakirjanduse veer. Konflikt maanõukogu ja ülemjuhatus vahel läks kord nii tõsiseks veebruari alguses, et sõjamehed tahtsid ülemjuhataja kaitsele asuda. See juhtus siis, kui teise diviisi ülem polkovnik puskar ja staabiülem kapten Rothschild nõudsid ülemjuhataja solvamise lõpetamist ja süüdistuste tagasi võtma. Meest ähvardati kogunisti relvad maha panna ja selle toetuseks algas Tartus sõjaväeosade laadimine rongile saata. Pealinna maanõukogu korrale kutsuma. Laidoner saatis kainestava telegrammi. Mingisugust sõjajõudude sisse segamist sisepoliitikasse mina ei luba. Seda olukorda nimetatakse ka Tartu mässuks ja sellest on juttu pikemalt ühes varasemas saates, mille pealkiri on kapten Rothschildi tõus ja langus. Teeme kannapöörde tõsistest teemadest, aga ega see, millest nüüd jutt, tuleb, tegelikult nii vähe tähtis ei olegi. Mõni saade tagasi oli juttu sõduritest, kes korraldasid Lätimaal rongkäigu, kusjuures piduvormiks oli aluspesu ja silinder. Nii kirjutas vähemasti August Gailiti. Eesti sõjamehel oli muidugi rohkem riideid, kuigi ühtne vorm sai talle selga alles 19. aasta teiseks pooleks. Seni tunti 11 lahinguväljal ära kas valge või ka sinimustvalge käesidemega. Hästi oli, kui oli ka sinimustvalge mütsimärk olemas. Aga et vastata kuulaja küsimusele ikka selle pesu kohta. Käisin Viljandi muuseumis uurimas, kas eesti mees ja eesti naine kandsid 20. sajandi alguses pesu. Viljandi Muuseumis räägib näitusest need. Need on asjad, millest vabadussõja ajal avalikult ei räägitud. Näituse korraldaja lüli kiik. Mis õieti kohta võibki niipalju öelda, et nad on tegelikult ju sealt 20. sajandi algusest põhimõtteliselt tänapäevani suhteliselt muutumatult püsinud kui just arvestada seda ülikonda, mida tänapäeval kantakse pidulikku rõivana või ametlikku rõivana, aga siis 20. sajandi algusest oli tegelikult igapäevane rõivas just linnainimese puhul, maainimesel on muidugi teistmoodi. Mis nüüd meie ees siin praegu on, siis on meeste aluspesu, jah, see on meeste aluspesu, pikad aluspüksid ja, ja kuna meeste puhul tegelikult peeti kõike, mis oli, siis pintsaku ja vestjal peeti pesuks et samamoodi neid triiksärgid ja kaelasidemed ja kõik kõiku siis pesu hulka. Ja siis meestel ka nagu varasemal ajal või seal 20. sajandi alguses olid need pesupüksid, siis pikad siis sarnaselt nagu naistelgi, siis aja arenedes püksid järjest vähenesid, kuni siis ka sinna kolmekümnendates aastates muutusid sellisteks, nii nagu me tänapäeval neid enam-vähem tunneme bokseri tüüpi püksideks, aga siin on meil jah, haljas sellised linased võib-olla isegi kodukootud linasest päris kindel ei ole. Aga nojah, et ikka meeste pesu tegelikult tehti palju kodus kodusel teel maarahva ja muidugi rohkem linnarahva, kas ka ostis pesuvi viisis, tellis rätsepat delt aga siis? Siis, kui Eesti iseseisvus välja kuulutati, siis eesti mees kandis juba aluspüksi. Jah, eesti mees kandis aluspükse, sel ajal juba ta kandis, ma arvan, neid aluspükse tunduvalt varem juba kui kandis Eesti naine, sellepärast et aluspüksid kui selline naise rõivastuses on suhteliselt uus nähtus. Ma pean siin silmas just Eestimaa rahvast selline linnaseltskond, et või siis maal ka näiteks õpetajad, õpetajate prouad, kirikuõpetajad, prouad, selle nii-öelda haritlaskond, et nende hulgas võis juba pesu varasemal ajal ka levinud olla seal 18. Sajandi lõpust näiteks kuigi päris täpselt mõelda, sellepärast et maailmas hakkas aluspesu laiemalt levima siis peale prantsuse revolutsiooni põhimõtteliselt 19. sajandi alguses parandada ikkagi türklasi veiduzeczpeiti, sellist asja nagu aluspesu Maraphazi tundnud selle järgi vajadust veel väga pikka aega ja näiteks need, kes siis Ajal kui pesur lõpuks laiemasse tarvitusse tuli, need, kes sellel ajal seda kandma ei harjunud, ei kandnud seda elu lõpuni praeguseks ajaks see põlvkond, kes on siis vanaks saanud, ehk siis inimesed, kes on seal kaheksakümneaastaselt, ma räägin põhiliselt muidugi naisi, pean silmas, et ja nemad on siis lapsepõlvest saadik andnud aluspesu. Nendest vanem põlvkond, varasem põlvkond võis ka näiteks teha, nii et nad elu lõpuni tegelikult igapäevased aluspesu ei kandnud, kandsid ainult tarviduse puhul, et kui oli näiteks kodust välja minna sinna või mingeid asju ajama, siis pandi aluspesu selga, aga need kõige esimesed püksid siis, mis eesti naised jalga panid endale? Sellepärast, et püksid ju iseenesest oli meist rõivastuses. Ja naised ei kandnud pükse, seda peeti lausa siivutukse kõlvatuks või naine pani endale püksid jalga ja sellepärast rahvas ei tahtnud võtta üleüldse seda püksi, Hannes voodi, aga kui nad siiski tulid just põhiliselt mõisade ja siis no rahva eeskujul kasutusele võeti, siis esimesed püksid olid tegelikult jalge vahelt lahtised. Nii nagu meil siin seina peal ka näha on. Et miks seal selliseid olite? Miks need sellised olid, räägib lüüli kiik edasi aadressil vikerraadiopunkt ee kaldkriips Eesti lugu. Nendest, mille nime peenema seltskonna suhu ei võetud sääresoojendajad ehk säärikutest, rinnahoidjatest, hügieeni, tarvetest ja sellestki, kuidas eestlane käitus selles kohas, kus ka kuningas jala käib. Sellest ka meie kodulehel. Missugused probleemid tulid ette riigikaitse juhtimisel, rääkis tänases saates Tartu Ülikooli õppejõud Ago Pajur. Sedasama lugu saab uuesti kuulata esmaspäeval tund enne südaööd. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan, kuulake meedia kirjutage, mille kohtade vabadussõjasaadetes veel kuulata tahate.