Vaikselt liiga vaikselt käis Eesti ajakirjandusest mõni aeg tagasi läbi teade, et meil on alaealisi emasid pea sama palju nagu Inglismaal, mis on selle näitaja poolest olnud pikka aega Euroopa must lammas. Vehkul arvude keeles rääkida siis iga 13. esmasünnitaja on Eestis vanuse poolest teismeline. Kui see ei tundu teile teadmis arv, siis arvestage, et 16 kuni 19-ga aastaseid sünnitajaid on Eestis olnud viimasel viiel aastal keskmiselt tervelt 1000. Need on need neiud, kes laste ilmaletoomise asemel peaksin nühkima koolipinki arvestama. Vaadates Eesti vähest sündivust võiks neile neiudele, kes rahva iibest hoolitsevad, tugeva aplausi teha. Aga soovitaksin seal aga siiski oodata. Kas või sellepärast, nagu kirjutab mu kolleeg Postimehes Agnes kuus, et laias laastus ainult pooled neist neiudest kasvatavad last koos elukaaslasega, kelleks muide ei ole paljudel juhtudel sugugi laste isa ehk teisisõnu loodud suhted ei jää püsima, mis omakorda tähendab, et siin ilmub silmapiirile selline nähtus nagu üksikemadus. Kuid on üle kohtune üksikemaduse leviku eest ainult noori tüdrukuid süüdistada. Lääne ühiskondades on hakanud üksikemadust tugevalt võimust võtma küpsemate, isegi keskselt ealiste naiste hulgas. Näiteks Ameerikas on viimase pooleteise kümnendi jooksul suurenenud 30 kuni 44 aastaste vallaliste naiste seas sünnitamine tervelt 20 protsenti. Eelmisel aastal sündis seal igast 10-st lapsest koguni neli, väljaspool abielu. See kõik kokku tähendab traditsiooniline perekond, kus on mees, naine ja lapsed on hakanud arenenud riikides lagunema. Nüüdis näikse olevat selle üle kombeks vaid rõõmustada kui ka sellises traditsioonilises institutsioonis, nagu perekond on hakanud ilmnema mitmekesisus aga perekond ühiskonna algrakuke ei kui midagi sellist, millega võiks ja tasuks sotsiaalseid eksperimente korraldada. Sest traditsiooniline perekond on sajandite jooksul piisavalt tõestanud kui ideaalseim vorm inimkonna kestmise tagamiseks. Et see pole siin üksnes ratsionaalne probleem, vaid emotsionaalne. Lugesin hiljuti ühest ajakirjast ameeriklaste uurimusest, kust tuli välja, et abielus inimestes taas on õnnelike kaks korda rohkem kui üksikute ja vallaliste hulgas. Kuid mis veelgi olulisem mõlema vanema olemasolul. Tohutu positiivne mõju lapse käekäigule. Üks teine ajakiri viitas viimase 30 aasta jooksul tehtud uurimustele, mis kõik kinnitavad, et üksikvanemaga peredest pärit lastel ei lähe tulevikus sugugi nii hästi kui ema ja isaga peredest pärit lastel kes soovib siinkohal konkreetsemaid andmeid. Kui viidatud näiteks sotsioloogide Saara Ani Jäägeri Sanders feri uurimusele, mis toob välja, et üksikvanema hoole all kasvanud lapsel on kaks korda suurem tõenäosus kool pooleli jätta kui mõlema vanemasilmal kasvanud lapsel. Samad uurijad on selgitanud, et ühe ainsa vanemaga perest pärit tüdrukul on kaks korda suurem tõenäosus saada teismelisena emaks kui isa ja emaga kasvanud tüdrukult. Viimast kinnitavate Eesti andmed, nagu tõi agrescuus hiljuti välja Postimehes nimelt esiteks, et varakult emaks saajate endi ema on neid noorelt sünnitanud. Teiseks sageli on noort ema kasvatanud üksikema ja kolmandaks erinevalt noored emad on kasvanud peres, kus haridustase on madalam. Aga ma tean, mis siinkohal paljud vastu tahavad hüüda. Seda, et nad võivad tuua arvukalt näiteid lastest, keda on kasvatanud ainult ema või ainult isa või ainult vanaema ja kellest sellelegi, sellest on saanud tublid inimesed. Ja teisalt seda, et nad võivad kirjeldada paljusid peresid, kus on mõlemad vanemad, kuid kus lapsed on sellegipoolest pehmelt väljendades üle käte või aia taha läinud. Loomulikult müts maha ja sügav kummardus nende üksikvanemate ees. Hoolimata kõigist raskustest on suutnud oma lastele tagada korraliku hariduse kasvatanud neist eeskujuliku ja väärika inimese, andnud neile eluks igasti arvestatava stardiplatvormi. See on suur ja lugupidamist vääriv töö. Hoolimata paljudest tublidest üksikvanematest ei haihtu olematusse ega tühistu tõsiasi, et kui me räägime suurtest populatsioonidest räägime sotsiaalsetest ilminguteste trendidest siis ei saa mitte miski vastu traditsioonilise perekonna plussidele ja tugevustele. Või lahtiseletatult väljendades nii isa kui ema olemasolu tähendab tõenäosust, et lapsel läheb elus hästi ja ühe või teise vanema puudumine suurendab paraku tõenäosust, et elus võib tekkida tõrkeid. Just selle ammud tõestatud tõsiasja pärast. Tõsimeelselt ja ammugi mitte vastutustundlikult laulda kaasa Lääne meedias üha suuremat kõlapinda leidvat laulu maale ja endastmõistetav nüüdisajal eri perekonnavormide mitmekesistumine. Nende all peetakse ennekõike silmas loomulikult üksikemaduse halvemal juhul üksikisaduse levikut. Siit edasi mõeldes on viimane, On aeg hakata kaaluma, mida võtta ette just traditsioonilise perekonna tugevdamiseks mitte niinimetatud alternatiivperede soosimiseks. Olgu siinkohal esitatud vaid üks fakt, miks alternatiiv peresid riiklikult poputama ei peaks. Ameeriklaste uurimus näitab, et kui tõsta riiklikke toetusi 10 protsenti suureneb tõenäosus, et vilets heal elujärjel loon naine hakkab üksikemaks tervelt 12 protsenti. Niisiis kui Agnes kuusi kirjutisest ilmneb, et kolmveerand verinoori eesti emasid on oma ema staatusega rahul on sama optimistlikud selle vaatamata signaal, mida ohtlik võimendada. Seda enam, et mida muud ongi teismelisel emal küsitlejaile kosta, kui nood temalt pärivad, et kas ta on oma titega õnnelik. No muidugi on, milline ema söandaks öelda, et ta ei ole lapse üle õnnelik. Ses mõttes absurdne küsimus. Absurdne on siit järeldada, et kui noored üksikemad väidavad end olevat eluga igati rahul, siis olgu tee üksikemaduse valla ja nüüdis selleks, et perekonnavormid võivad küll mitmekesistada ning traditsiooniline ema ja isaga perekond nende kõrval nõrgeneda. Ent seda enam vajab just too tavapärane ema ja isaga perekond suurt toetust. Ütleks, et konkurentsitult kõige suuremat toetust