Tervist vikerraadiokuulajatele stuudios taas Hardo Aasmäe ja Uku toom ja täna räägime Rainast, eriti mõeldes nendele sündmustele, mis hiljuti Ukrainas on ka olnud ja nendele vastuoludele, mis seal on olnud ja mis võivad veel tekkida. Ja esimene selline märksõna ja mida Hardo Aasmäe siin välja pakkus, on see, et miks see heitlus nii meeleheitlik seal oli, miks Venemaa nii pingutab, miks ta ennast võib öelda isegi vahepeal sellisesse narri olukorda seadis? No kõigepealt on küsimus selles, et Vene riiklus teadvuses ei ole kadunud ära unistus olla mingi riikide ja rahvaste keskendaja või nii nagu vene keeles öeldakse, et Sabiraatialey Zemley ehk Vene riiklus teadvuses ju kõiki tsaari käsitleda nendega, kes on maid kogunud Venemaale. Ja seetõttu venelastel on väga raske harjuda selle mõttega, et ta võiks olla pigem esimene võrdsete seas kui, kui see, et ta on kuidagi suur vend või vanem vend ja, ja see on nagu selles mõttes põnev, et et kui räägitakse näiteks Venemaa ja Ukraina eripärast, siis siis ka Vene analüütikud ütlevad seda, et tavaline vene inimene on impeerialik või impeeriumi mõtetesse haaratud ja, ja on eelkõige riigi inimene. Et meile tundub, et noh, kui tänaval tulevad vastu või kui nõukogude ajal noh, enamasti need venekeelsed, et ukrainlased, venelased polegi nagu mingit vahet. Aga analüütikud väidavad seda, et ukrainlane on tegelikult oma olemuselt hindudolist ja nagu öeldakse, et tema põhiasi on ikka tema H'ta ehk teisisõnu öeldes, et tema oma talu, tema kodu, selles mõttes ukrainlased on eestlastega natuke sarnasemad kui, kui venelastega. Ja, ja seetõttu, kui Venemaal räägitakse sellest, et nüüd on saabunud aeg, kus Vene riik peab mobiliseeruma selle nimel, et vaat, et noh, ütleme ukrainlased oleks meie mõjusfääris või kus iganes siis tavaline vene inimene on nõus mobiliseerunud. Ta saab aru, et selleks tuleb kulutada raha. Ta saab aru, et valitsejad tegelevad sellega ja et, et see on üks ettevõtmine, aga ukrainlased samal ajal hoopis teist, Me teise mentaliteediga, nemad tahavad seda, et, et neid üldiselt jäetaks rahule ja, ja nad on natukene väikekodanlikud ja ja nemad tahaksid tegelikult niisugust riiki, kus, kus võimlesid väga noh, eriti ei kiusa või ütleme, võimeid ei sega, nemad toimetaksid oma asja rahulikult edasi. Ja selles mõttes ütleme, eemalt vaadates paljudele meile võib tunduda, et ühed slaavlased mingil viisil. Aga samal ajal mentaliteedi erinevus on väga suur ja nüüd on nüüd Venemaa jaoks on probleem selles, et et Venemaal on kõigile selge see, et, et noh, mingisugust nõukogude liitu enam ei taastata, see on selge. Ja, ja venelaste jaoks on praegu tähtis see, et neil on tekkinud seal eliidi süvikutes üks kontseptsioon, et vaata, et me võiksime teha Euroopa Liidu tüüpi majandusühenduse, kus Venemaa moodustaks oma võimsalt umbes poole, ehk see ei oleks mitte Euroopa liit selles mõttes, millega meie oleme harjunud, et et seal on, ütleme, mitte Suur-Saksamaaga Suur-Saksamaa ja Suur-Prantsusmaa, suur suur Suurbritannia ja natukene suur natukene suur Itaalia ja natukene väiksem Hispaania, natuke väiksem Poola ja nii edasi ja seal on veel väiksemaid, aga kõigile on seal selle Euroopa asjaajamise juures õiendada, kuna keegi otseselt ei domineeri, siis on täiesti selge, et sedalaadi noh, ütleme majandusühendus või, või riikide liit mida siis juhiks Venemaa on täiesti selge, et Venemaa hakkab seal domineerima ja tavalisele vene inimesele nagu tundub, et noh, et see on nüüd nüüd mingisugune lõdvem vorm. Aga tema kujutelmad riiklist teadvusest on rahuldatud. Ja seetõttu küsimus on selles, et, et millest see kokku panna ja on täitsa selge, et teatud mõttes ütleme, Kaukaasia on Venemaale ainult prestiiži küsimus teatud mõttes prestiiži küsimus, sellepärast et Kaukaasia sõdasid on peetud nii palju ja, ja vene niisuguses ajalookäsitluses on kaaslased taga kaugkaaslased kangesti tahtnud olla vene all, siis nad kardavad türklasi. Aserbaidžaan lastega on jutt teine ja sellest eriti ei räägita, sellepärast et, et Aserbaidžaani peaaegu ise türklased ongi türklased ja Aserbaidžaan sattus ikkagi ikkagi vene koosseisu ikka tänu sõjale pärslastega, milles venelased võitsid. Ja samal ajal on täitsa selge, et noh, Kesk-Aasia on täpselt samasugune Venemaa jaoks niisugune teatud mõttes marginaalne. Aga vaat selline riikide liit põhimõtteliselt ütleme Euroopa liit või on see siis Põhja-Ameerika nafta või mis iganes. Selles mõttes, et vabakaubandusassotsiatsioon saab toimida, kui tema riikide tuumikuks on tehnoloogiliselt jätkusuutlik tööstusriik. Ja kui praegu Ladina-Ameerika püüab kokku panna Euroopa Liidu tüüpi liitu Nad on jõudnud sellega päris kaugele, siis selle tuumikriigiks on ju Brasiilia. Ja noh, me oleme ükskord rääkinud sellest, et miks see Barroso on lõppude lõpuks esindab Euroopat sellepärast et portugalikeelne maailm on väga suur ja kui Ladina-Ameerika läheb portugalikeelse maailma taha või koondub selle ümber, siis loomulikult on siin ütleme, vastastikuse võimendamise võimalused suured ja nüüd venelaste probleem on tegelikult selles, et niisugused tehnoloogilised jätkusuutliku riikide liidu saadakse kokku, kui seal näiteks ei ole Gruusiat. Näiteks kui seal ei ole Armeeniat ei ole Aserbaidžaani, ei ole Turkmeenia, et ei ole Tadžikistani ja kõike seda, kuid ilma Ukrainata pole seda võimalik teha. Ja noh, on kahtluse all enam-vähem küsimus selles, kas seda on võimalik teha ilma Kasahstanis või mitte, et sellepärast, et Kasahstan on ikkagi mittetaastuvate ressursside väga viljakas allikas, ütleme nii, kui me räägime seal kas kroomist, vasest või niklist või millest iganes ka naftast, mida küll venelastel on endale, aga ütleme selle riikide liidu majanduse seisukohalt oleks see ikkagi mineraalsete resursside varaid siis see Venemaa jaoks läks tegelikult see asi meeleheitlikuks, sellepärast et et kui nüüd Ukrainas põrkasid kokku kaks jõudu, sisepoliitilist jõudu, üks jõud, kes ütles, et me läheme Euroopa liitu kogu oma potentsiaaliga mida muidugi hõkisid Euroopas, esmanoh ütleme, esmajärgulised taga poolakad. Sest poolakat on jällegi noh, mis nüüd nemad arvutanud, me võime siin kõike arvutada, et Poola ja Ukraina potentsiaal kokku on sama kahe peale on sama suur potentsiaal kui, kui, kui Venemaal räägime ikka nii tegelikult. Ja see tähendab sisuliselt selle unistuse kokkuvarisemist, see tähendab tegelikult mitte midagi muud, et kui Ukraina praegu angaseeritakse Euroopas ja ta suundub Euroopasse liitub Euroopa struktuuridega, siis on täiesti selge, et et Venemaa muutub Euroopa piiri äärseks nohh kohaliku mõjususega riigiks. Kuid ta ei saa olla liidule enam võrdväärne partner, vaat venelaste unistusele see, et kui olgu kõigi, kuidas on, aga teeme Kasahstanist, Ukrainast, Valgevenest, teeme ühe korraliku riikide liidu, hakkame arenema ja meie oleme see niisugune riikide kogum, mis on siis Euroopale võrdväärne partner ja teiselt poolt no mingil viisil ka hiinlastele. Ja, ja noh, ütleme arvestades hiinlaste tõusu ameeriklased hakkavad seda liitu toetama, sest ameeriklastel üksinda hiinlaste vastu seista väga keeruline. Ja vaat niisuguses geopoliitilises kombinatsioonis see Ukraina tänased sündmused tunduvad, et et see vene unistus on kokku varisemas ja see tähendab muidugi seda, et Vene riiklus teadvuses tuleb Venemaa roll maailmas üldse ümber hinnata ja vot see on see, miks jõudis niuksed bütsantslikud mürgikarika kõiki juurde kuuluva kuuluvaga, mis tundub olevat tõesti niukesed bütsansist kusagilt 15.-st sajandist või 14.-st eks ole, aga, aga nii, nii ta on. Ja ja see seletab ära ka selle, miks ikkagi praegu Venemaa on sattunud täiesti piinlikku olukorda ju. Sellepärast, et noh, ma ei kujuta ette, mismoodi see asi hakkab edasi minema. No see on lihtsalt ütleme kas rõõmu, kahjurõõmu noh, üks ükskõik mis tundega seda vaadata, aga mina kehitan praegu õlgu ja, ja jään huviga, ootan, mis saab edasi. Teeme korraks ennem kui me selle kaasajaste arutleme, teeme korraks ekskursi ajalukku, sellepärast et kui sa alustasid siin sellest, et ukrainlased on eestlastega mõnes mõttes sarnased oma psühholoogia suhtes ja veidi sellise elluvaatamise suhtes, siis tegelikult on siin ka mingi alus sellest, kuigi neid on tohutul hulgal rohkem, siis ajalugu on selles mõttes meil sarnane, et ega Ukrainat kui riik ei ole ju ka sellist võimaste suurt olemas olnud. Oli alates juba nii-öelda aegade hämarusest Kiievi Venemaa, mis tähendas justkui seda, et Ukraina domineeris, aga ta oli Venemaa. Edasi oli ta leedual Poolal, kus iganes. Nojah, vot see on selles mõttes huvitav, et kui vaadata Ukraina riiklust, siis pärast seda Kiievi russi nagu ei olegi mongolid ära Lõpetas 1240. aastal, kui mu mälu nüüd ei peta. Ja, ja põnev on ta ju sellepärast, et see oli Kiievski, Russ ja tõepoolest, et see oli idaslaavlaste südama ja see oli tõepoolest Kiiev oli venelaste või ütleme, idaslaavlaste pealinn. Kui me jätame kõrvale nüüd Novgorodi, mis tol ajal veel peaaegu ei olnud mitte midagi ja mis oli valdavalt soome-ugri üldse meie hõimuveljed ja, ja sealt on tulnud ka ju venekeelne nimetus Peipsi järvele. Seon, džudsgoya oosero ehk džuudide ehk ehk soomeugrilaste või ütleme noh, läänemeresoomlaste järv, mis olid keset, et seda soomeugrilaste asur ala tollel ajal jõu ja põnev on ju see kõik selles mõttes, et kui mongolid selle vallutasid, purustasid Kiievi, siis kirik viidi ajutiselt viidi Venemaale ära ja mitte loomulikult Moskvas, sest Moskva palun tol ajal ju küla oli. Ja Moskva on ju lõhutud küla sellepärast et tatarlased tegid kõik maatasanojah ja ja, ja viidi ju tegelikult Põhja-Venemaale ja see kirik redutas seal Jaroslavlis ja suustalis. Jaa jaa, Rostovi liiki oli tol ajal niisugune tähtis linn ja, ja lõppkokkuvõttes, ega Moskva on ka niisugune, et, et, et kui me hakkame, ütleme siis ta ei ole ju vene topo, Neivelt, Nonii soome-ugri dopamiin, mis on tegelikult Muuromi keeles, tähendab ju luhta või Muska raame, Teamen kihulane ja ma olen vahest venelastele ikkagi seletanud niukses heas seltskonnas, et kuulge, teil pole oma pealinnaga, et see on, see on nagu meite oma. Sellepärast et see oli niisugune vastandlikult, kui me hakkame lõbusalt seda selgitama, siis, siis see on niisugune kihulastest kubisev luht, et elada, siukseid pealinna valinud, me saame kõik aru, et te luha ära kuivendatud ja kõik, mis juurde kuulub ja ja siis vahest on sinna juurde käinud ka see jutt, et, et vaadake, et teil on see kolm vene vägilased, et üks on see, need kaks väikest, need on teie omad, see Tobrünjanikeetitšiljabopovitš, need siis vabandust ja, ja need, kes sõjasulased. Aga Illiamuuromets, Illiamuuramist, valgepäine see suur, see on ikka meie mees, eks ole, et et nii, nii see Venemaa ajalugu ju tasahilju on, aga tollest ajast, mis me räägime, noh umbes nii oligi, sest muuseumit ja need olid kõik ju soome-ugri alad. Ja, ja see Venemaa oli tõepoolest Kiievski, Russ idaslaavlaste, seal, kus tõesti oli riik, riiklik organisatsioon, kus võeti ristiusk üle. Noh, see, see oligi Ukrainaga pärast seda, kuni ütleme pärast Nõukogude Liidu lagunemise, õieti seda Ukraina riiki nagu pole olnudki. Jah, sellepärast, et kortada ühindati ühe otsaga ja teise otsaga ja nüüd, kui arvestada seda neid praegusi piire, siis nagu me veidi ka enne saadet rääkisime, et ega tegelikult see ei ole ukrainlaste piir, see on meie siin. Kujutame kuidagi, et on läänekalda ja idakalda, ühel pool on justkui ukrainlased ja teisel pool on justkui venelased, et see on tulnud sinna Ukrainasse millegipärast või Ukraina aladel, aga tegelikult ei ole see kaugeltki nii. No vaat Ukraina piiride kujunemisega on juhtunud natukene nagu sedamoodi lugunaga afganistani piiride kujunemisega, sellepärast et Afganistani piirid näiteks ei ole kujunenud mitte sellised seal Kabulis või kusagil tekkis keskvõim, kes siis laiendas oma võimu ja põrkas kusagil kokku mingi teise võimuga, noh ja siis lepiti piirkop, kui, et vaata, siit on meie võime, siit on teie võim vaid Afganistani piirid kujunesid selliselt, et et teised ümbritsevad võimud jõudsid teatud piirini, kus neil ei ole mõtet enam edasi minna, kuna seal edasi olid juba iseseisvad ja isepäised hõimud ja suguharud, kelle, kelle valitsemisel ei olnud mõtet ja jõud ei käinud üle ja nii on afganistani piirid kujunenud, nagu väliselt ja nüüd Ukrainaga on tegelikult täpselt samamoodi kujunenud mingil viisil. Sest kui Ukraina oli Leedu suurvürst konna koosseisus, siis Leedu oli teatavasti valgest merest musta mereni, mille leedulased on väga uhked, aga Leedu suurvürst teatavasti ühel päeval abiellus Poola kuningannaga ja siis saadis Respo Spolita ehk ukraina läks sellega nagu Poola alla ja see on samamoodi nagu oli Austria-Ungari kaksikmonarhia, nii oli ka mingil viisil see kaksikmonarhia teatud perioodil ka Poolas, kuigi poolakad haarasid siis jämedama otsa. Aga samal ajal kui me räägime Grünwaldi lahingust, siis ütleme, et domineerisid seal suuresti hoopis valgevenelased ja ja, ja, ja valgevene tänased alad olid leedulaste jaoks väga tähtsad, nii et nii et sealse etniline piirituse kõik äärmiselt segane olnud, nüüd Ukraina piirid on kujunenud noh, mingil viisil lipp lipi peal, lapp lapi peale, sellepärast et kui Nõukogude Venemaa oli suures hädas, siis ta pidi ju teatavasti arendama rahvuspoliitikat, et bolševike võim ei kukuks kokku mingite rahvuslike vastuolude peale ja siis juba hakati tegema neid liidu avariike sisuleerin kuulutas, et igaüks võib-olla iseseisev ja nii edasi ja, ja siis tehti ju iseseisev Ukraina riik, vahepeal tehti seal Hetmani riiki. Kui ta lõpuks ma hakkasin ka selle üle mõtlema ja vahepeal siin saadet ette valmistades ja mõtlesin, et äkki sa iseseisev Ukraina tekkis suurel määral just tänu sellele, et ma nii riigile, et vahepeal seal nagu tekkisid mingid iseseisvuspüüdlused ja siis leiti, et ah olgu. Siis no aga seal on täpselt samamoodi, sellepärast et noh, meie ajalugu on Eesti ajalugu ja ja Ukraina ajalugu on, vot selles Boltševistlikus hällis on alguses olnud veidi samalaadne sellepärast et et kui seitsmeteistkümnendal aastal teatavasti ajutine valitsus oma nõrkuses moodustasime Eesti kubermangu ja andis Eestile laialdase autonoomia, mida 1900 seitsmeteistkümnenda aasta suvel hakatis realiseerima siis ainukesed, kes veel tõsiselt seda nõudsid olid ukrainlased ja neile ka midagi aint juba ajutise valitsuse poolt. Ja nüüd, kui see kõik kokku kukkus, siis seal, nii nagu meilgi, hakati moodustama ju maa kogu maanõukogu ja maavalitsus, nii seal moodustati täpselt samamoodi ja seal moodustas ka algul mitte bolševistliku, siis kui sakslased Bresti rahulepinguga said kogu Ukraina, siis väga huvitav on vaadata seda, et et Ukraina idapiiriks on osutunud tegelikult see piir, mis Bresti rahuga läks sakslastele ja edasi, mis venelastele ongi nagu vene. Aga see ei ole etniline piir. Sellepärast et kui me näiteks vaatame praegusi sündmusi siis Viktor Juštšenko on ju pärit Soome oblastist ja ta on praktiliselt sealt vene, vene piiri äärest ja tema on selles mõttes põlisukrainlane. Meil ju paljud inimesed ei tea seda, et et Ukraina asurkond, ukrainlaste asurkond, On ju Belgorodi oreooli, Kurski oblastis on väga laialdane kompaktne, kus venelasi ka tänasel päeval, noh ütleme klassikas mõttes ei ela, kuigi nad on kõik ilusti kuulutatud venelasteks. Aga see, et ukrainlasi elab miljoneid, Venemaal ei ole mitte ainult see seltskond, kes on nõukogude ajal läinud kuhugi tööle Kaug-Itta või on pillutatud laiali mööda Vene linnu ja bassein kirjutatud ukrainlane. Ja, ja tegelikult on noh, ütleme, nisukene menukas venestunud või, või, või siis on tolleaegne niisugune töö migrant. Aga seal on tegelikult täiesti etniliselt ukrainlaste lausasustus ja kui me vaatame kas või seda, kuidas Viktor Juštšenko sa eales on selgelt ukrainlaste hääled ja kui me vaatame oblastid, mis on vastu Vene piirist ja sai seal kuskil üle 80 protsendi või 87 koguni, mis näitab, et see on puhtalt ukrainlased ja, ja, ja üle piiri on samuti miljoneid ja vot see on nagu Venemaa jaoks väike probleem, sest kui venelased nõuavad ukrainlastele või tähendab venelannad, venelastel, Ukrainas seal noh, ütleme mingit kultuurilist autonoomiat ja nii edasi, siis ukrainlased nõuavad seda vastu. Aga see tähendab ju mitte midagi muud kui vene piiri ääres olevat ala ja kui nõukogude ajal seda piiri pandi, siis igaks juhuks jäeti enam-vähem see piir, mis kunagi Bresti rahuga läks sakslastele, sest vastasel juhul oleks tänasel päeval Ukraina piir veel paarsada kilomeetrit paar-kolmsada kilovatt Moskvale veel lähemal. Teiselt poolt siis anti neid Donbassialasid, et noh, et vaat, et liiduvabariik saaks areneda, et tal oleks oma rasketööstus ja siis sokutati sinna juurde. Nüüd venelastega teatud mõttes asustatud, need tööstuspiirkonnad nüüd vahepeal selle venelastega asustatud tööstuspiirkondade ja Dnepri vahele jääb ju saparoose, mis oli puhtalt kasakad, kond, mis omakorda toetus jälle ukrainlastele, mitte ei olnud vene kasakad ja nüüdset Kasak on tegelikult, on kuumanini välja selles mõttes Venemaa, mis on praegu Venemaaga kuumani kasakate murrakuni ukraina keelele lähedasem see põline, see, mida nad on kõnelenud, mida on muidugi nõukogude ajal kogu aeg välja juuritud, kuna ukraina koole seal ei ole siis see murrak on tegelikult ukraina keelele lähedasem ja Ukraina niuksed rahvuslased on selle küsimuse tõstatanud ja Venemaa, kui me räägime siin, ütleme just neist rahvusküsimustes peaks olema Ukraina, on, peaks olema, on Ukrainas suhtes väga tundlik, sest 91.-st aastast alates on ju kaks miljonit venelast Ukrainast lahkunud millest ka väga vähe räägitavat räägitavat Baltikumist läksid ja aga tegelikult Kasahstanist läinud veel rohkem, aga venelasi Ukrainas üsna palju lahkunud väga erinevatel põhjustel. Ja nüüd, kui hakkab see niisugune pretensioonid keele ja kultuuri ja kõiges muudes küsimustes kui see algab nagu Venemaa poolt, siis kui vastukäik on Venemaa jaoks tuntav, kui meie ütleme, et noh, et vaata, vot venelastel peaks olema siin meil võimalus oma keelt, kultuuri arendame, ütleb, et no eestlastel, Venemaal ka on kaks, kolm, kolm pool venest ütled selle peale, palun tehke seda ja, ja Venemaal pole see tuntav. Aga vaata, Ukraina faktor on täiesti tuntav. Ja teiselt poolt Ukraina lapitud kokku põnevalt selles mõttes, et Krimm, mis pole mitte kunagi kuulunud ka nende riikide koosseisu, kuhu Ukraina alan kuulunud Krimm on kogu aeg olnud teatavasti khaaniriik, kuni siis venelased Peetrial valge kogu aeg sõdinud selle riigiga, kuhu Ukraina kuulus just, ja, ja nüüd on niimoodi, et, et võib küsida, et kuidas see krim siis sattusin ootamatult Venemaa külge ja siin võib küll öelda veidi humoorikalt, et et laske korraks Aholl Venemaad valitseda ja te oletegi Krimmist ilma sest piisas sellest, kui Nikita Hruštšov, kes teadupärast sealtkandist pärit Nikita Hruštšov valitses Nõukogude Liitu, siis ta leidiski soodsa hetke, oli, oli ümmargune number, Ukraina vabatahtliku ühinemise ümmargune aastapäev, millal Ukraina ühines Venemaaga ühinemise ümarik, aastapäev ja selle tänutäheks kingiti Ukrainale terve Krimm. Ja oligi kõik ja nüüd tänasel päeval, mis sa teed, tulemus on see, et seal, kus oli siis kõik see Vene Musta mere laevastik ja laevastiku baasid, tulemus on ju see, et Venemaa lakanud mustal merel olemast tänasel päeval ju sõjaline suurriik, ma ei hakka üldse sellest rääkima, et Vahemere laevastiku praktilist ei ole olemas enam. Ja Türgi laevastik on palju moodsam ja mitu korda võimsam juba mustal merel kui venelaste oma ja vot niimoodi niimoodi on ta siis juhtunud, nüüd teiselt poolt, kui me vaatame seda läänepiiri jälle siis läänepiiril on hoopis põnev ses mõttes, et, et sõjaeelsel ajal kuulus Ukraina koosseisu selline rahvuslik moodustis nagu Moldaavia autonoomne ühendus ja ma ei, ma ei suuda praegu meenutada, kas ta Johannes v või autonoomne oblast, aga sel pole mingit tähtsust. Tähtis on lihtsalt see, et see pole mitte miski muu kui tänasel päeval Nestri äärne vabariik, mis pärast seda, kui pess araabia võeti ära Rumeeniat ühendati Moldova Moldova või noh, tol ajal Moldaavia NSV-ks ja tänasel päeval on ta siis Moldova välja arvatud mõned alad, mis lõunapoolsed alad, pess Araabiast, mis on jäänud Ukraina koosseisu ja mida siis Venemaal jälle on nimetatud Novorossijas. Ja nüüd, kui me vaatame veel seda, et põhja Bukovina võeti ära, see on nüüd siis Ukraina koosseisus, nüüd see, samal ajal võeti Ukrainalt ära see meistriäärne vabariik ja kui nüüd see Moldaavia või Moldova riik kui selline ei ole jätkusuutlik ja ühel hetkel läheb jagamiseks, siis ta tõenäoliselt nii jagatakse Nestri äärest ida poole, see, mis oli enne Ukraina, läheb lihtsalt Ukrainale meistri hääle vabariigi, sellega küsimus lahendatakse ja, ja läänepoolne osa ühineb lihtsalt Rumeeniaga, nii nagu ajaloolased oli ja sellega nagu Moldaavia Moldaavia lõpetada. Ja nüüd see osa Ukrainast jällegi, mis on praegu paati oblast, see enne kuulus üldsest Joslakkiale ja see on see, mis on Sakala patski, Russ. Ajalooliselt on seal olnud teatud osa ukrainlased, aga seal on ka palju ungarlased. Nii et see on liidetud alles 45. aastal pärast seda, kui otsustati, et Tšehhoslovakkia saab küll iseseisvaks, aga, aga ühe tüki me võtame talt ikkagi ära ja Ungarile naastu Ungarile, kaotajariik kuigi Ungari käes hoida jälle sõja ajal saksa tantseta Ungarile. Nii et seal on ta kujunenud ka nagu jagamisega ja samal ajal psemas. Tere, nagu teda vanasti kutsuti. See, mis on Poola kaguosas, seal on ka Ukraina asurale, aga see anti jälle Poolale siis, kui see suur kauplemine käis 45. aastal 46 47, kui seda piiri nihutati edasi-tagasi, siis Nõukogude Liit teatavasti andis ja suvalki piirkonna ära. See puudutab nüüd küll juba valgevenelasi ja kui me kunagi sellest räägime, siis on teine jutt. Aga vaat piir on kujunenud seal, ütleme, suurte omavahelise jagamise tulemusel ja selles mõttes teatud mõttes Ukraina ongi niisugune. Teadupärast Sagrään nahk, nii et ta ei ole päris eetilistes piirides. Ja, ja mõnes mõttes on ta kujunenud ka tänu sellele, et Venemaa kontseptsioon, või kui me rääkisime algul saate algul Vene riiklus teadvusest siis Vene riiklus teadvuses ei ole ukrainlasi olemas. Sellepärast et uu ka Hiina tähendab piiriäärsed, slaavlased ja Vene riiklus teadvuses tsaariajal oli ju selgelt, et Ukraina polnud eraldi rahvus ja Valgevene polnud eraldi rahvus, vaid olid Velicorossid ehk see, mida me täna nimetame venelasteks, sisu Malorossid ehk väikevenelased. Ja siis olid Jalorossid, mida eesti keelde tõlgitakse kui valgevenelased, aga piala tähendab vana vanas vene keeles vabu venelasi, madalalt jõutud sood ja rabad, mülkas ei saa ratsa sõita ja ja sellepärast nad seal Pripjati soode vahel noh, ütleme toimetasid omaette pigem kampas leedulastega kui noh, ütleme toonide ja, ja ütleme, nende suur venelastega ja siin on samasugune lugu, nii nagu Serbiaski serblased ütlevad, Montenegro alasi pole olemas, on hoopis mägi, serblased, Montenegro, sa ütled, et nad on olemas ja seal on samamoodi ukrainlased. Me oleme olemas, aga seal kusagil sügaval Vene riiklus teadvuses on see Slaavi vennad, kellest võiks teha slaavi liidu. Nii nagu nii, nagu on seda propageerinud ka vene tuntud dissident Solse lihtsam, kes on tegelikult niukse tõsine Panslavist, kes ütleb, et kõik Kaukaasias ja Kesk-Aasiast ja kõikidest nendest kollastest ja asiaatidest ja moslemitest tuleb loobuda, eks ole, aga teha üks korralik slaavi liit, mida siis, millest siis noh, on Olga tekkinud omaette unistus sele niisuguse suurema Vene riiklus teadvuse koha peal. Ja samal ajal see kuidagi ukrainlaste teadvuses ilmestab selline tunduvalt teravamalt kui mõnel teisel rahval, kes on kindlalt erineb venelastest sellepärast et kui me vaatame, kui demonstratiivselt nad seal ukraina keelt räägivad ja vene keelt kohati ei tunnista ja siis need vastuolud tunduvad märgatavalt teravamad kui mõnes teises riigis. No aga see on, see on üldse natukene sedamoodi ka muudes elunähtustest, sellepärast kui me meenutame seda, kui vihased olid bolševikud sotsiaaldemokraatide peale sest mõlemad olid kasvanud välja ühest marksistlikust kännust, siis neil oli sotsiaaldemokraatidega ka ka nõukogude ajal, kui ütleme, Läänes oli sotsiaaldemokraatia võimul palju raskem kokku leppida kui näiteks paadunud parempoolsetega ehk Konrad Adenaueri palju lihtsam ajada asja kui Willi prantiga lihtsalt sellepärast Saksamaal, et lihtsalt sellepärast, et et kõigepealt pranti kahtlustati sellest poolt bolševike ja teiselt poolt jälle. Vot see lähedus tekitab vajaduse tuua vähemalt esile väliseid vorme, mis siis mis siis iseenesest näitaksid seda erisust ja seda erisust tuleb rõhutada ja eriti põnev on seda vaadata. Jällegi, kui me pöördume tagasi Balkanile, kus horvaadid, horvaadid, serblased ja Montenegro lased, on tegelikult räägivad ühte serbia horvaadi keelt, aga on antud väljasõnastikud, kus selgub, et horvaadid kasutavad erinevaid sõnu, kuigi siit vaadates on nad kõik üks rahvas, lihtsalt horvaadid on katoliiklased, serblased on õigeusklikud ja, ja Montenegro alasedaga õigeusklikud, aga kaua olnud iseseisvalt sel ajal, kui Serbia oli Türgi? Noh, ütleme Türgi vasall territoorium või isegi mitte vasall territoorium, vaid vaid Türgi lahutamatu osaaegset Osmani impeeriumi ajal. Nii et nii et paratamatult selle identiteedi kujundamisel tuleb pigem rõhutada erisusi kui sarnasusi ja, ja siin nagu väljendub see mitte ainult keeles ja koguses keelepoliitikast. Päris huvitav on ju ka Ukrainas ja kiriku olukord, nad on ju usklikum rahvas kui venelased, rääkimata sellest väga usklik rahvas võrreldes eestlastega, aga nendel on ju Vene õigeusu kirik, aga neid on väga mitut sorti. Kui meil on siin ütleme, seatud kirikulõhed on Moskva patriarhaadi vaatanud Konstantinoopoli kanoonilises alluvuses, siis neil on seal päris mitu neile Moskva patriarhaat. Siis oli üks osa Ukraina patriarhaat, mis on kanoonilise alluvuses, Konstantinoopoliga, aga on ka nüüd Ukraina patriarh, kes ei ole küll esimene võrdsete seas, aga kes peab ennast sama tähtsaks kui Moskva patriarh ja, ja kui Konstantinoopol Antiookia ja nii edasi ja nii edasi. Sellepärast, et õigeusk on suhteliselt detsentraliseeritud võrreldes ütleme, katoliikliku maailma, kus on, kui pea seal neid palju ja siis üks kirikupeadest, kuna ukrainlased ütlevad, et meie oleme selle pahalaste õigeuskliku maailmavaadet keskus olnud siin 800 aastat tagasi ja seoses sellega on meil need peale selle veel Unijaadid kes on küll õigeusklikud, aga nendel on lähedasi jooniga roomakatoliikluse ka ja, ja selles mõttes näiteks kiriku seltskond on seal palju erinev. Kirikulõhe tekkis umbes samal ajal kui Eestis. Ja praegu on nüüd ainukene, mis Moskva jaoks on problemaatiline, et on karta õigeusk, lepiti kokku ja, ja teevad ühe Ukraina kiriku, kus seal sisemiselt on mingisugune autonoomia, nii et nii et see kiriku suundumused on ka iseenesest piisavalt põnevad, et et neid jälgida, kuigi selles mõttes on ta tülikas, et et kirik on niivõrd igavikuline asi, et kõik, mis seal jahvatab või nad jumala veskit kiriku asjad jahvatavad aeglaselt, aga noh, väga kindlalt Tuleme majanduse poliitika juurde tagasi, et kui me ütlesime, et ukrainlased on eestlastele kuidagi lähedasemad ja nad on sellised parajad individualistid, siis Ukraina riigi areng ehk ei ole seda nii väga näidanud. Samal ajal kui ütleme, Eesti riik On niimoodi seitsmepenikoormasaabastega edasi sammunud, siis Ukrainas majandus ju ei ole eriti läinud ja mida on näidanud ka Eesti ja Ukraina sidemed, et me oleme nagu vormiliselt kogu aeg hästi läbi saanud, meil on majanduslepingud, aga see koostöö ei arene justkui sealse bürokraatia sealse mingi masinavärgi tõttu. No Ukraina puhul kõigepealt, mis on ukrainlasi oluliselt takistanud, vat see samane heterogeensed, nende nende piiride niisugune ebamäärane kujunemine on jätnud oma jälje. Räägitakse siin ju, ütleme, Donetskis istunud probetrovski klannist ja, ja, ja Lvivi klannist ja, ja Kiievist. Aga noh, eks see, eks see pilt ole natukene sarnane Gruusiaga, kus on ka neid vürst osastes vürst on üsna palju ja erinevaid ja Ukraina majandusega on nüüd sedalaadi lood, et et nad on saanud mingil viisil oma selle masinavärgi müdisema. Eelmisel aastal näit seal kusagil 12 13 protsenti, kasvu aasta varem ka 12 protsenti, ehk need kasvutempod on olnud, on olnud umbes paar korda kiiremad, kui Venemaa kasvutempod on hakanud Venemaale järele rühkima. See on nüüd selle asja üks pool asja teine pool on muidugi see, et ta on väga huvitav teooria praegu kujunenud välja kogu selle nõukogude liidu lagunemise järel ja vene analüütik kinos MC ütleb selle kohta niimoodi, et et ainult Eesti, Läti ja Leedu said hakkama ühe revolutsiooniga, et üle minna demokraatiale. Teistes nendes liiduvabariikides. Endistes On tekkinud uus režiim, mida ta nimetab sajushekistow Iretzi divistow ehk retse divistide tšekistide intide reziim ja see toimib teatud aja, ehk ta ei ole enam kommunistlik, eks ole, eraomand on lubatud, aga see on niisugune suhteliselt metsik süsteem, kus siis ühelt poolt toimub niisugune metslus kapitalism poolt siis niisugune salateenistuse salateenistuste harjumustega läbiviidav äri, et need kaks asja nagu kokku saanud. Ja see teooria ütleb niimoodi, et et need kõik need ülejäänud riigid vajavad teist revolutsiooni, teist revolutsiooni, selleks et ikkagi kehtestada juba demokraatia ja suhteliselt kaasaegne niisugune elukorraldus. Ja esimene pääsuke on siis Gruusia ja nüüd teine siis Ukraina ja, ja nad väidavad seda, et noh, on on need siis rooside või on see siis oranž revolutsioon või apelsini või siis apelsinirevolutsioon, ükskõik mis ka ei ole noh, mingi mingisugused asjad, noh, tuleb mujal ka toime panna, et need juhtuvad varem või hiljem. See aga ei tähenda seda, et see vaheetapp iseenesest ei täidaks oma teatud mingisugust rolli. Nüüd tuleviku seisukohalt, see tähendab lihtsalt seda, et ühiskond ei ole selleks kodanikuühiskonnaks valmis ja sellest vaatevinklist, kui me käsitleme Ukrainat, siis Ukraina on lihtsalt jõudnud jõudnud sinna, kus selle revolutsiooni noh, tegemiseks aeg küps ja nüüd siis vaatan, mis saab sellest asjast edasi. Sellepärast et vahepeal, kui me räägime majandusest, on Ukraina siiski kõigepealt teinud olulise sammu edasi privatiseerimist ja majanduskasvudes. Aga teiselt poolt on teada teatud mõttes niisugune otsene sõltumatus või sõltuvus Venemaast vähenenud. Sest Ukraina peamine sõltuvus oli seotud energiakandjatega. Ja see sõltuvus vähenes siis, kui Juštšenko oli eelmine kord peaminister. Ja, ja siis oli temal üks asetäitja keegi Julia Timošenko kes siis ajas joonde ühe asja. Nimelt eelmise sajandi keskpaigas nägi asi välja niimoodi, et venelaste põhilised gaasi ja nafta eksport, juhtmed läände, mis olid kindel turg, ütleme Lääne-Euroopasse nüüdsetes Euroopa liitu, aga noh, tollel ajal veel Tšehhoslovakkia, Slovakkia, Poola ja nii edasi. Naftajuhe Družba naftajuhe, Družba ja gaasijuhe. Eks ole, need läksid kõik läbi, Ukraina. Ukrainlased jäid kogu aeg Venemaale võlgu ja ukrainlased üsna külmavereliselt võtsid sealt torust naftat, võtsid gaasi, venelased kirjutasid neile arveid, ukrainlased arveid ära ei maksnud, aga tulemuseks oli niisugune saarmas ja mao Saarma sõja mao armastuseta üksteisest läbi ei saa. Üks üks üksteiseta läbi, noh, ei ole võimalik koos elada, ei ole võimalik elada ilma üksteiseta, aga samal ajal samal ajal noh, nagu see on niisugune noh, kõige ebaloomulik koostöö ja siis hakkasid venelased pressima, et te olete nii palju võlgu, et Ukrainale kuuluval naftajuhtmed andke meile kõik üle ja andke oma need gaasijaotus lugude üle, andke oma energiakompaniid, andke oma, ütleme varandus vene kompaniidele üle, et see kõik kuulub siis Vene firmadele ja meesis loome seal korra, kes siis varastab ja kes siis ei varasta. Ja, ja siis sellel hetkel tegi Julia Timošenko visiidi Türkmenbashi juurde. Ja olukord oli Turkmeenias tol ajal suhteliselt keeruline. Nimelt venelased ütlesid Turkmeenia gaasist äravaid, täpsemalt neelusa Turkmeenia gaas ei vaja, aga nad tahtsid, et Turkmeenias müügist ära vene siseturuhindadega, mis tollal oli 15 dollarit 1000 kuupmeetrit Türkmenbashi ütles, et seal riisumine ja me ei müü. Kuna Turkmeenias mingit demokraatiat ei ole, rahvas ei saa nuriseda siis põhiline gaasi eksport oli seal kolm, neli, mõnikord viis miljardit kuupmeetrit ainult Iraani ja ülejäänud, et et see gaasisüsteemiga toimiks, anti oma inimestele tasuta, seda antakse tänase päevani, antaks veel 20 aastat tasuta. Aga siis tuli Julia Timošenko ja äkki jäi nõusse täiesti ootamatult 44 dollarit 1000 kuupi seal piiri peal. Nii et nemad on nõus ostma aga tingimused Wool nad maksavad teenuste ja kaupadega tarnetega, mis tekitas olukorra, et nad maksid tegelikult ainult 22 dollarit ja teine pool siis tuli tarnetena missis rahvusvaheliselt hinnati ära, kui palju see rahvusvahelisel turul maksab. Aga kuna Ukraina siseturul hinnad olid odavamad, siis Ukraina oli suuteline seda hinda maksma, aga samal ajal nüüd need energiakompaniid hakkasid andma tellimusi, et oma võlgu maksta ukraina oma firmadele. Ja Nad hakkasid siis tegema tööd Turkmeenia saks Turkmeenia üles ehitama ja see iseenesest masinavärk hakkas võimendama Ukraina majandust. Noh, näiteks hammuda reaa, see raudteesild. Ja seal on ka maanteesild kusagil 122 miljonit dollarit, mida ukrainlased ehitavad, nad ehitavad trasse, teed kompressorjaamu ja nii edasi. Ja nad maksavad tarnetega. Ja see oli muidugi venelaste jaoks äärmiselt ebamugav üllatus. Liinid said oma gaasi liikuma. Venelased ei saa seda gaasi kinni pidada, sest vastasel juhul kusa, kuidas nad siis seda Euroopasse ekspordivad, kusjuures nad on kohustatud Euroopas iga aasta suurendama ju kaks, kolm protsenti gaasitarneid. Ja tänasel päeval nüüd ütleme aastaid hiljem on olukord juba täitsa suhteliselt selline, et et Venemaa enam ei saa ilma Ukraina ilma Turkmeenia gaasita selleks gaasibilanss tasakaalus oleks. Nad on hakanud ostma, on juba praegu ise 10 miljardit kuupmeetrit aastas, aga kavatsevad seda tõsta 50 60 miljardi kuupmeetrini ja nüüd tekkis niisugune olukord, et niipeaaegu kaas tuli sealt ütleme, asenduskaas nii, ja teatasid kohe ukrainlased, et meie enam ei taha. Selle transiidi eest gaasin, makske elavas rahas. Sellepärast venelased pressisid ukrainlastele peale, nad kogu aeg maksnud dollarites makski elavas rahas, aga Türkmenbashi võitis poolkaupades. Ja loomulikult siis põhiliselt hakati Ukraina gaasi või selle Turkmeenia gaasi peal elama. Ja niimoodi Timošenko tõmbas välja nii Türkmenbashi kui ta tõmbas välja ka Ukraina sellest gaasi sõltuvusest ja selle kütuse sõltuvusest. Olen Ukrainat tegelikult väga palju aidanud ja kas see ongi siis seesama, mille eest Venemaa süüdistab Timošenkot majanduskuritegudes või? Noh, ma ei oska seda öelda, ma pole nii palju süüvinud, aga igal juhul, kui me nüüd vaatame jälle niisuguse riikluse seisukohalt, siis tõenäoliselt on Venemaal põhjust selle Julia Timošenko peale viha pidada. Sest see oli leidlik käik, oli leidlik käik ja asetas venelased olukorda, kus tõepoolest ukrainlased enam Venemaale võlgu, noh ei olnud võlge kasvanud, nad suutsid ise maksta ja nad suutsid siis ise nagu sellest energeetilisest sõltuvusest välja tulla ja sellega muutusid Ukraina firmad juba noh, ütleme tõsiseltvõetavamad teks jõulisemaks partneriteks ka läänesuunal ja nagu ma olen, kui seal ei ole, et kui me räägime praegu sellest, et, et vaata, soovitus on hirmus venemeelne, et vaata, see Donbassi klann ja nii edasi ja nii edasi, siis see on nii. Aga natuke ei ole ka, sellepärast et Janukovitš esindab ikkagi teatud niisugust, ütleme, vene taustaga Ukraina oligarhide seltskonda. Aga ega nende huvides ei ole, et nende kontrolli all olevaid firmasid hakatakse kas maha müüma, erastama venelastele. Nendel on pigem kasulik olla riigiettevõtte direktor. Eks ole, mis kuulub Ukraina riigile ja sealt siis kaubelda välja kõikvõimalikke subsiidiumeid, soodustusi, dotatsioone ja nii nagu nii nagu Ukraina ülemraada rahandus majanduskomisjoni esimees ütles, et kõik need jutud, et et ütleme, see Donbass või donetski oblast on see, mis hoiab Ukrainat üles, ei vasta üldse tõele. Jah, ta toodab kusagil 12 protsenti sisemajanduse kogutulust, aga näiteks Kiievi 17. Ja samal ajal kui võtta maha sellest sisemajanduse kogutulust kõik need dotatsioonide soodustused eri majandustsoonid ja pagan teab, mis seal on kõige naljakam kaubeldud nendele riiklikele ettevõtetele, siis, siis on täitsa selge, et et ega see Donbass nii nii armas ja nii vajalik Ukraina riigile tervikuna ei ole ka, kui, kui räägitakse. Ja, ja seal on selles mõttes see asi veel põnev, et et okovitš ja tema seltskond olid üsna selle vastu, et need pannakse müüki, sest tõelised ostjad, venelased ja see neile muidugi ei sobinud. Ka isiku juurde tagasi, nüüd on ta mitte peaministri asetäitja, vaid peaminister, nii et ühest kohast. Juštšenko tegi küll oma esimese visiidi Venemaale, kus vandus nagu igavest koostööd kõikidel elualadel. Teisest küljest peaminister on see inimene, keda venelased üldse ei salli. No siin on asi muutunud minu meelest täiesti koomiliseks ja mulle tundub, et tegemist on ühe suuremat sorti diplomaatilise mänguga, sellepärast et noh, pole ju kellelegi saladuseks, eks ole, et kui nüüd hollandlased uurisid Juštšenko kudesid, Nad tulid järeldusele, et suure tõenäosusega valmistatud Peterburis nüüd selliseid mürke valmistada ainult laborant, tooriumit, mis töötasid kunagi ütleme, Vene salateenistuste kasuks ja töötavad ja, ja kui me meenutame, et et mitte Moskvast vaid Peterburist on pärit praegune Vene president, kellel võiks olla teatav mõju nendele laboratooriumitele ja tema, ütleme, kaasvõitlejatel võiks olla teatud seosed sellega. Kahtlemata arvata võib, et see Juštšenko Moskvas käik on noh, teatud mõttes ka niisugune bütsantslik silmakirjalikkus, sest kõigepealt ta teatab, et et ta ei ole venevastane ja ta tahaks külgset koostööd. Kuid mida peab Putini sõbrad, mis nad peavad talle ütlema, kui kaks, kordan, tema oponenti Putin isiklikult tervitanud Putini isiklikult osalenud tema oponendid kandi valimiskampaanias ja on täiesti selge, et mingit sõprust ju olla ei saa. Täiesti selge, et keegi neid asju ju ei unusta. Nüüd Juštšenko saavutab selle efekti, et kui ta Moskvas räägib sellest, kuidas ta kõik tahab õudsalt sõbrustada, ta rahustab maha just nimelt hirmunud Covid i poolehoidjaid kellest osa kartis, et niipea, kui see tõeline Haholl tuleb, siis noh, ütleme venelastel ei lasta Ukrainas üldse elada ja teades muidugi ukrainlaste noh, nihukest järjekindlust, päisust, mis on ütleme, kraad kangem eestlaste omast siis noh, ütleme teatud kartustaks on ka põhjust, et ta läheb Moskvasse. Kumbki pool ei usu sellesse juttu, mis seal räägitakse. Ja tagatipuks teatab ta, et ta paneb peaministriks inimese, kes seal Venemaal tagaotsitav keda tahetakse üle kuulata, keda tahetakse vangi panna. Mulle mitte teadaolevate kuritegude eest, mis on seotud nafta ja gaasiga Kummaline olukord, sa võtad kätte vannud truudust strateegilisele partnerlusele, aga ütled mitte rohkem kui vabakaubandussest, me tahame minna Euroopa Liitu. See tähendab seda, et Venemaa jaoks niisugune süsteem või see euro, Aasia majandusruum, mida seal praegu püütakse luua Valgevene, Venemaa ja ja Kasahstani baasil, mida tegelikult loveerib põhiliselt Nursultan Nazarbajev. Et kui see ei omanda riikide liitu liiki riikide liidu vormi a'la euroopaid, siis venelastel kaob huvi selle vastu. Venelastelt tegelikult seda huvi ei ole, sest nende unistus on kokku varisenud. Nüüd siit kõrvalt on päris huvitav vaadata, mismoodi teatud naaberriigid käituvad ka šenko kes noh, võiks Eesti arusaamade järgi olla hirmus tige Juštšenko peale ja samal ajal olla Janukovitši liitlane tegi ju avalduse, et mis jutt see on. Ukraina rahvas on valinud Ukrainskava presidente, ehk ta on ukrainameelse mehe valinud ja kui me nüüd mõtleme sellele, kuidas praegu venelased pigistavad gaasiga Valgevenet täpselt sama skeemi järgi, et ahhaa, te pole maksuvõimelised, ahaa, teie ei, ei suuda kõike kinni maksta, andke oma gaasi, naftajaotusvõrgud kõik Vene firmadele ära täpselt seesama asi, mis mõni aasta tagasi toimus Ukrainas. Ja nüüd ainukene probleem Lukaženko jaoks on see, et tal ei ole need transiiditorusid eriti käes, see oleks väiksemat sorti, on, aga, aga noh, see ei ole mõjus. Ja nüüd on niimoodi, et Lukaženko tahaks kangesti liitriigi teha venelastega ainult ühel põhjusel ja seda on kõik kogu aeg avalikult ka räägitud. Et selle mõte on see, et energiakandjad tuleksid Valgevenesse, Vene siseturul, kingadega venelased pressivad teda ja mida nüüd mõtleb selle peale? Lukašenko Lukašenko on ju praegu Venemaa poole pildunud ka tuld ja tõrva ja teades kuidas end mõtleb. Ma arvan, et ühel päeval, üks ühel päeval saabub see hetk, millal me avastame Lukaženko äkki Kwaśniewskil juurest ja mida seal kokku lepitakse, seda on väga raske ette kujutada, sest seda Ukraina situatsiooni on hakanud ka teised riigid kasutama, sest Juštšenko veel ametlikult presidendi ametisse asunud, kui me leiame kõrgetasemelise Iraani delegatsiooni juba Tbilisist ja mida arutatakse, arutatakse seda, et Iraan on just kokku leppinud Aserbaidžaaniga. Et gaasitoru võiks jõuda nüüd kruusiani, kuna kuna Gruusia tahaks saavutada energeetilist sõltumatust Venemaast, et vaat et meil võiks selle gaasi täiesti anda, aga kuna me teame, et põhja Iraanis endal ka see ei ole, siis on tegelikult Turkmeenia gaas Türkmenbashi torude kaudu ta jõuab sinna põhja Põhja-Iraani niikuinii ja lõpuks jõuab Gruusia nii. Aga see jutt on tühine jutt võrreldes sellega, mis on selle jutu jätk. Nimelt Iraan on enne juba leppinud kokku Armeeniaga, ta ehitab sinna toru. Vene firmad tahtsid ka selles osaleda, venelased ütlevad selgelt, ei, see on meil äri Iraaniga. Venelased olid hirmus vihased, et see toru on ilmselt jämedam kui Armeenia enese jaoks vaja. Ehk teisisõnu öeldes niipea kui Ukrainas praegu võim vahetus juba iraanlased varitsevad seda hetke, et ehitada korralikud torujuhtmed gruusia rannikule välja ja siis tõenäoliselt musta mere alt, nii nagu venelastele ehitanud põhja-lõunasuunalise gaasijuhtme. Me Türki see kalu Boybatook, et ehitada samasugune merealune gaasijuhe juba Ukrainasse, et hakata otse eksportima oma gaasi läbi Ukraina siis juba Euroopasse ja asuda venelastega täitsa üksüheselt konkureerima. Arvestades sellega, et venelastel tegelikult tänasel päeval niukseid korralikke uusi maardlaid ei olegi nende ekspluateerimine väga kallis ja nende kasutuselevõtt on kallis, nii et on päris huvitav vaadata, kuidas ka need riigid, kes meie tähelepanu alt on väljas nagu Valgevene ja ka Iraan on asunud seda situatsiooni kasutama. Meie oleme harjunud enam-vähem sellega, et vot et kuidas Euroopa Liit kasutab seda situatsiooni ja vaat kuidas maa all ja vaat kuidas ameeriklased, aga selle Ukraina ümber on veel teisi tegijaidki, kes siis tõenäoliselt on huvitatud sellest, et, et see võim püsiks võima, areneks huvitatud sellest, et Ukraina riik muutuks maksujõuliseks turuks. Ja, ja loomulikult on nad kõik huvitatud sellest, et Euroopa liitu ukraina astuks, sellest ollakse huvitatud. Ja näiteks Jaan, mis meile tundub väga kauge riigina, on teinud avalduse, et noh, kui Türgi astub Euroopa liitu või Türgi on türgi riik, kellega peetakse läbirääkimisi, et me oleme Euroopa Liidu naaberriik. Selle koha peal me täna lõpetamegi, et siit võimalikes erinevates suundades teisel korral jätkata stuudios olid Hardo Aasmäe, Uku Toom. Aitäh kuulamast.