Kuulete kuuendat osa järjeloost mereröövlimäng Sten-Erik ja Maria-Ann sõbrad. Kuna see nende vanematele ei meeldi, otsustavad nad hakata mereröövlit, eks, et elada oma reeglite järgi. Kui vanemaid ja Sten-Eriku lapsehoidjat Kertut nägemas pole, käivad nad oma salapaigas pööningul. Musta kasti saladused. Sten-Erik läks tuppa, et vajalik mereröövlivarustus kokku otsida. Kõigepealt läks vaja mõõka, millega oma laeva kaitsta. Algul mõtles ta mõõgana kasutada ema suurt kööginuga, aga see oli liiga lühike. Seejärel proovis ta vöö vahele ahjuroopi, mis jäi liiga raskeks ja takistas liikumist. Lõpuks leidis ta ideaalset kaks mõõka. Grillvardad. Nüüd oli vaja veel silmasidemeid. Need võiks Kertu neile riidest välja lõigata. Aga Kertutuaaži paistnud Kertu, hüüdis ta. Kertu tuli Rauliga vannitoast välja, juuksed märjad. Me mängisime Rauliga veesõda ära emmele ja issile sellest räägi ekse. Sten-Erik teadis ise ka, et vannitoas ei tohi veega mängida. Seda, et Kertu ja Raul niimoodi ulakust teevad, ei oleks ta küll neist uskunud. Aga ega Kertu pole ka emale-isale kõiki Sten-Eriku koerustükke ära rääkinud. Näiteks kui Sten-Erik veel vanas kodus köögiaknast paberlennukeid välja lennutas, nii et pärast terve majaesine neid täis oli. Või kui ta vanemate poistega ükskord autoalarme maja ees parklas undama pani ja üks naaber kaebama tuli. Kertu ei rääkinud emale-isale ka seda, et Sten-Erik üks kord sõber Handriga terve rulli hõbepaberit ära raiskas, kui nad Pähe sõdalasi mängisid. Olgu aga palun tee mulle ja marjale mereröövliriided, ütles Sten-Erik. Paremat hetke selle küsimiseks poleks osanud leidagi. Kertu teadis, et ta peab nüüd Sten Eerikule vaikimise eest vastutulelik olema. Mereröövliriided, oli Kertu nõutu. Sellised, mis mereröövlitele on, selgitas asjalikult. Äkki oskan midagi üheskoos välja mõelda, ütles Raul Kertule. Mõtlemine lõppes sellega, et Raul sõitis oma sportautoga linna mänguasjapoodi ja ostis sealt kaks komplekti mereröövlivarustust. Sten-Erik läks oma tuppa ja otsis üles suure taskulambi. Seejärel otsis ta välja ka oma mereröövliraamatu. Nüüd olid asjad olemas. Rauli toodud komplektist leidsid Sten-Erik ja Maria silmasidemed ja plastmõõgad. Sten-Erik tahtis küll nende asemel grillvardaid kasutada, aga see jäi ära, sest Kertu ei lubanud. Siis läks Tennelik uksest välja. Ärge enam p, 100 mängige. Ütles ta enne veel Kertule Raulile. See oli esimene kord, kui vanemad inimesed tema sõna kuulasid. Sten-Erik Maria hiilisid väga vaikselt pööningutrepile. Maria ei olnud eelmine kord luuki lukku pannud, sellepärast said nad selle nüüd kerge vaevaga lahti. Sten-Erik andis asjad marjale ning ronis esimesena pimedale pööningule. Siis andis Maria asjad üles tema kätte. Neil olid mütsid, vestid ja suured vööd, mille vahel rippusid mõõgad. Lisaks oli neil kassikullast münte ja Sten-Eriku rahakassa. See oli päris metallraha täis ja üsna raske. Veel oli neil suur taskulamp ja Sten-Eriku mereröövliraamat. Rahakassa tõstsid nad kõigepealt üles, sest see oli lausa nii rasked, kahe käega pidi süles hoidma. Kui Sten-Erik oli asjad marjalt vastu võtnud. Roniska marja, pööningu pimedusse. Luugi panid nad enda järel vaikselt kinni. Katusealune pime ruum kõigi vanaaegsete asjadega oli endiselt hirmuäratav. Pimedust Sten-Erik enam ei kartnud, aga ta kartis seda kirstu, mida Maria oli talle eelmisel korral näidanud. Ta pani taskulambi põlema. See andis pimedasse ruumi valgust juurde. Sten-Erik valgustas pööningukambri igat nurka. Selgus, et ka kahe korteri kohal pööningul oli mitu korda rohkem asju kui alguses paistis. Vanad lauad, toolid, kapid, õmblusmasin ja hunnikute viisi kokku seotud raamatuid. Ühest nurgast leidsid nad suure tolmuse voodilina, teisel pool vedeles vana aknaraam. Lisaks nendele suurtele asjadele oli kõikjal traadijuppe, vanu potte, panne ja väiksemaid toidunõusid. Taskulambi valgel liikusid nad kaitsta sillale lähemale. Sten-Erik kustutas valguse ja pani taskulambi põrandale. Teemia lahti, ütles ta. Siin on kaks riivi mõlemas ääres, seletas Maria, kes oli kirstu juba varem uurinud. Me teame mõlemad riivid lahti tegema ja siis kahekesi kaant tõstma. Sten-Erik kuulas teda vaikides, uudishimu oli juba nii suur. Mõlemast otsast üksinda ei jõua, juhendas Maria Sten Ericut. Riivid kriiksusid ja kraaksusid, kui nad neid liigutasid. Kananahk tuli ihule. Tõstame nüüd, ütles Maria. Ma loen kolmeni, siis tõstame, sosistas Sten-Erik vastu. Üks kaks-kolm, luges ta. Nad kergitasid kirstu kaant. See oli raske, liikus halvasti. Selgus, et kaas käis pealt lahti ja selle sai kirstu kõrvale maha tõsta. Nad asetasid suure ja raske puust kaane pööningu põrandale. Selle kõrval haigutas neile nüüd vastu avatud kirst. Sten-Erik võttis maast taskulambi. Maria liikus Tenneliku kõrvale ja sosistas. Näitab valgust. Sten-Erik suunas valguse suure kasti sisemusse. Mõlema silmad läksid üllatusest suureks. Kastis oli mitu pakki kokku seotud pabereid ja kirju. Seal oli ka vanu fotoalbumeid ja mõned ajalehed agamis. Sten-Eriku ja Maria tähelepanu köitis oli pikk mõõk, mis lebas kõigi nende raamatute, kirjade ja fotoalbumite peal. See oli päris mõõt. Võttis Sten-Erik mõõga kirstust välja. Ära puhtusega, ma kardan. Ütles Maria. See võib-olla ongi päris mereröövlite mõõk, lausus Sten-Erik ja puudutas mõõgatera. Ai. Viskas ta mõõga järsku põrandale ja pistis sõrme suhu. Taskulamp kukkus põrandale, pööningule jälle pime. Sõrmes tuli natuke verd. Marja vaatas hirmunud Sten-Eriku poole ja küsis. Said väga haiget. Ütle Sten-Erik vaikselt ja imes katkist sõrme. Marja võttis kastist välja kinni seotud paberid ja mõned vanad fotoalbumid. Ta lõikas ühe paberipakinööri ettevaatlikult mõõgaga katki. Sten-Erik küsis. Mis paberid need on? Ei tea, mingid vanad kirjad vist neid algust. Sten-Erik võttis maas taskulambi ja suunas valguse paberitele. Ühe kirja vahelt kukkus välja mingi foto. See oli mustvalge ja sellel seisid kaks mundris meest. Ühel rippus vööl samasugune mõõk nagu see, mille nad just äsja kirstust olid leidnud. Nad vaatasid fotod kaua aega. Mehed pildil olid nende arvates üsna noored mõõgaga mees oli heledapäine. Natuke Sten-Eriku moodi, arvas Maria. Kas sa sellist keri oskad lugeda? Küsis Maria ja andis mõned kirjad, Sten-Eriku kätte. Ei oska, vastas Sten-Erik. Võib-olla on siin midagi kirjas peidetud aarde kohta? Küsis Marja. Pilt kahest mundris mehest ja leitud mõõk viitasid küll millelegi kahtlasele. Äkki on siin kusagil ka mõni kaart, mis selleni juhatab? Unistas Tennerik. Nad vaatasid läbi kõik kirstust leitud kirjad. Kõik olid kirjutatud selliste tähtedega, mida kumbki veel lugeda ei osanud. Ühtegi kaardi moodi paberit aga ei paistnud. Isegi fotoalbumite vahel ei olnud midagi muud kui mustvalged pildid, kus olid mingid vanaaja inimesed. Kui asjad olid läbi vaadatud, sai kirst tühjaks. Kõik kirjad ja muud asjad olid nüüd kirstu kõrval maas. Sten-Erik ronis suurde tühja kasti, see ulatus talle vööni. Kui ta kükitas, siis ei paistnud ta sealt üldse välja. Roniga, siis ütles ta marjale. Marja ronis üle ääre ja peagi istusid mõlemad suure kirstu põrandal. Kummalgi oli vasaku silma peal must side, nagu mereröövlitele. Sihiks olla mingi mereröövlilaev, ütles marja. Neil mõlemal olid vöö vahel plastmõõgad, suur päris mõõk lebas aga kasti kõrval pööningu põrandal. Sten-Eriku sõrm valutas veel natuke. Ta ronis veel korraks laevast välja ja otsis taskulambiga valgust, näidates üles rahakassa kassikullast mündid, mis nad poe komplektist olid saanud ning mereröövli raamatu. Kõik vajalikud asjad tõstis ta kasti. Nüüd oli neil oma raha, mida nad teiste röövlite eest kaitsma pidid. Aga miks mereröövlitele raha vaja on? Küsis Maria. Sellepärast, et vanas eas toime tulla, seletas Sten-Erik. Mereröövlid röövivad rikkaid kaubalaevu ja siis viivad kauba vaestele, kes saarte peal näljas on. Rääkis ta sellest, mida oli ühes filmis näinud. Aga miks nad paranevad? Uuris marja. Neil ei ole vaja endal, seda nad annavad selle neile, kellel on vaja, vastas Sten-Erik. Aga millest nad siis elavad, ei kaotanud marja huvi. Püüavad kala, arvas Sten-Erik. Aga kus nad elavad, laevas elavad. Kui nad kooli lähevad, siis peavad nad ikka sadamasse tulema, arutles Maria kaasa. Ja koolis käivad nad ikka maismaal, oli Sten-Erik nõus. Mereröövlielu on kõige parem, sest mereröövlitele ei ole seadusi, rääkis Sten-Erik marjale. Nad elavad nii, nagu heaks arvavad. Nad ei küsi kelleltki mitte millekski luba. Sellepärast tahtis ka Sten-Erik suurena mereröövliks hakata. Mereröövli elu reeglid tundusid talle kõige ausamad. Inimesed, keda sa aitad, aitavad sind. Inimesed, keda sa röövid, vihkavad sind, tahavad su laeva põhja lasta. Nii seletas Sten-Erik mereröövlite eluga marjale. Aga kas lapsed ka mereröövlid saavad olla? Küsis Maria seepeale. Laeva peal on ainult need lapsed, kes on laevas sündinud vastast ennelik. Maria mõtles natuke ja küsis siis hoopis teistsuguse küsimuse. Aga kas sa tead, kuidas lapsed tulevad? Sten-Erik oli veidi aega vait. Emad sünnitavad, ütles ta marjale pärast mõningast pausi. Õuest hakkas kostma isa auto hoovi tagurdamise hääl. Sten-Erik ja Maria ronisid kiiresti oma laevast välja. Nad leppisid kokku, et jätavad kogu oma varanduse pööningule. Mõõga peitis Sten-Erik ühe kaltsu alla. Seejärel ronisid nad kiiresti pööninguluugist alla. Homseni. Ütles Maria. Homme näene, lubas Sten-Erik ja läks enne vanemaid, kus Kertu teda juba kannatamatult ootas. Tagamispeegli ees oma kollaseid juukseid. Kuidas lapsed tulevad, küsis Sten-Erik igaks juhuks. Kertu käest üle. Nabast hüppavad välja, lausus Kertu ja kammis juukseid edasi. See nüüd küll õige jutt ei ole, mõtle Sten-Erik ja läks oma tuppa legodega mängima. Leino Rei luges Sass Henno raamatut Mereröövlimäng toimetaja Tiina Vilu, helirežissöör Maristomba.