Täna pean kahetsustundega õiendama üht eksitust, mis minu süül leidis aset eelmisel laupäeval teie ette tulnud pajatuses, kus meenutasin Aleksander Rjabovi kaheksast CD albumis koosnevat helipärandit ja kiitsin tema vaimustavat klarnetimängu. Küllap jäänud kuulajal aga märkamata, et näiteks toodud palas kõlas klarneti asemel Paul Uno Loobi ilusas esituses. Teda saatis kerge muusika, orkester juhatas Aleksander Rjabov, kelle sulest oli pärit ka värviküllane saatepartii. Et selgitada, kuidas säärane eksitus oli võimalik, pean veidike ajas tagasi siirduma. Teen raadios saateid juba pool sajandit ja olen selle aja jooksul näinud kõiki tehnilisi uuendusi. Esialgu käis see nii, et eelnevalt tuli stuudios lugeda lindile sõnaline osa kas üksi või koos saatesse kutsutud külalisega. Tollal pidi kogu tekst olema paberil kirjutatud ja eelnevalt viseeritud. Siis mindi sisse loetud tekstilindiga teise ruumi foonikasse, kus koos operaatoriga algas teksti puhastamine igasugustest eetamistest, häetamistest, jakk kogelemisest. See oli vaevarikas töö. Operaator pidi linti edasi-tagasi liigutades kuulama välja kohad, kust midagi kääridega välja lõigata. Paremad operaatorid olid lausa fakeerid, oskasid isegi sõnast silpi välja lõigata ja teisega asendada. Lindi hõõrdumisest tekkis sõrmedes staatiline elektrilaeng. Nii võis operaator mõnda metallosa puudutades särtsu saada. Hiljem tulid uued magnetofonid, mis olid varustatud lõikeseadmega. Käärid võis kõrvale jätta. Kui tekstilindid. Ta oli puhastatud, algas kokkumäng kahel magnetofonilt. Ühel jooksis puhastatud tekst, sinna vahele, mängiti teiselt magnetofonilt muusika. Nii valmiski kokku mängitud saade. Tehnika edusammud tõid kaasa lindikiiruste vähenemise. Kasutati kõrvuti nii-öelda suure ja poole kiirusega linte. Juhtus segadusi muusika puhul, mida operaator ei tundnud. Üks saade Šostakovitši uuest klaverimuusikast sai ette nähtud poole tunni asemel läbi veerand tunniga. Operaator oli poole kiirusega lindi mänginud saatesse täiskiirusega. Muusika oli kiirem ja kõrgem. Aga kes Est peale muusikute ikka aru sai. Juhtusin kuulma seda saadet raekoja platsile üles pandud ämbri suurusest valjuhääldisse neid samas ega me usume, vastas Tõnismäel ja mujal kuidas inimesed nende läheduses elada said. Kui kell kuus hommikul nurgas kohutav lärm Nõukogude Liidu hümniga ja lõppes alles öötundidel, seda ei suuda kujutleda. Nüüd on vanadel magnetofonid raadios vähem tööd sest arvutid kõrvale tõrjunud teksti parandatakse arvutil, muusika tuleb arvutist, saade läheb eetrisse arvutilt. Kui vanasti mängiti muusikat reaalajas, siis nüüd neelab arvuti endasse üsnagi pikka muusikapala mõnekümne sekundiga. Siin peitubki mu eespool mainitud äpardus, see põhjus. Lasin kogemata arvutisse panna Aleksander Rjabovi plaadilt ala number kaks Ilus klarneti soolonaga palas number neli, siin ta nüüd on tšemm Ivan kiuseni, nii kaunis.