No seda on kaugel Šoti mägismaal, kui päike tõuseb, järvedel ujuvad mustad luiged ja ülal sõuavad suured madalad valged pilved. Mu südant mägismaal jutustab Bob Dylan. Aga ma istun bastioni restoranis, siin pole kedagi peale minu ja tema. Ja sellest tuleb taas üks vestlus, mis kusagile ei vii. Iga päev päev ikka üks ja see sama mõnda asja oma elus mõistame me liiga hilja kõik, kui päev lõpeb, annusid aha, elan siis seal kaugel Šotimaal. Šotimaa on küll unistamist väärt paik. Sain sellest aru, kui kohtusin mehega, kes kutsub end Robi vepict mis tähendab kõige õigemat šotlast. Piktideks nimetati kunagi muistse Kaledoonia praeguse Šotimaa elanikke. Robi tuli Eestisse nüüd juba enam kui 15 aastat tagasi. Käis uhkelt ringi oma siniroheruudulise kildiga ja kõneles oma suurtest avastustest. Lühidalt oli asi selles, et raidkirjad Šotimaa kõige põhjapoolsem osa saarestikku Shetlandi iidsetel kividel on igivanas eesti keeles. Mis peaks tähendama, et inimesed, kes praegu Šotimaa põhja- ja idaosas elavad on umbes 3000 aastat tagasi kalledooniasse jõudnud Eesti meresõitjate järeltulijad. Jääd aastatuhandete eest oli Eesti hulga kolooniatega võimas mereriik. Jäetrovi ise võiks sel juhul olla üks vana eesti poeg. No ei võtnud siin just vabaks saanud Eestis eriti veduse Robi teooria kui kihvt vastukajasid temaga tehtud keskele saatele oli päris palju, aga Meil siin oma uue olevikuga palju tegemist, nii et minevik eriti ammune ja ei tahaplaanile. Uurisin internetti. Niroobive pikti, punane juuksepahmakaga kõige punane habe on tänaseks halliks läinud. Aga ikka mässab ta Šotimaal edasi, võitleb õiguste eest, käib kohut kui vaja ja kandideerib parlamenti, tuues tsiteerinud oma ekstsentrilise usega värve ja elus Šotimaa igavesse ja konservatiivses poliitilisse ellu. Tubli rabi, jää terveks. Häälenud šoti mägismaa ja põhjapoolsed saared. See on roobi. Šotimaa iidne Edinburgh seisab hoopis lõuna pool, õieti kagus Šotimaal, kus Foosse laht kaugele sisemaale ulatub. Iidne Edinburgh kama tohutu vägeva kaljulossiga. Ilusat pühapäeva vikerraadio Helgi Erilaid ja. Millal hakkasid uhked šotlased marssima oma torupillide ja trummidega, kõrged mustad karvamütsid, asjaruudulised gildid seljas, see vääriks omaette uurimist. Lugesin Šotimaa kuninga Roberti esimese ehk Robet prioushi kohta, kes Šotimaast iseseisva kuningriigi tegi ning selleks kõvasti sõdu maha pidi pidama. Ta valitses 14. sajandi alguses ja ühel tema tähtsast lahingust jutustaval ajaloolisel maalil seisab Suur-Sõjavägi piigid ja kilbid käes, ruudulised gildid seljas ja põlvikud kenasti jalas. 14. sajandil siis. No ju see kunstnik pidi teadma, kuid 14.-ks sajandiks olevat Edinburghi kindlus juba oma 700 aastat seal kõrgel mäe tipus seisnud. Kõigepealt rajatigi mäe tippu tohutu kaljukindluslinn kasvas selle ümber juba hiljem kustunud vulkaani basalt kõrgendik tõusnud sellesse paika umbes 340 miljonit aastat tagasi arvavad geoloogid ning hiigelküngas kerkivat oma 20 meetrit merepinnast igati ideaalne koht suure kindluse rajamiseks. Seda enam, et nii lõuna-lääne- kui põhja pool on 80 meetri kõrgused kaljuseinad lausa püstloodis. Ainus võimalik juurdepääs on idast, kus seljandik hoopis lausiku mistõttu on teada, et Edinburghi kindluslossi pole sajandite jooksul kunagi otserünnakuga vallutatud. Samas on jälle olnud raske sellesse kõrgesse lossi vett juhtida ja kindluse piiramise ajal läinud elu siin just seetõttu teinekord üpris keeruliseks. Enim Vergi tekkelugu on nii sügavasse aegade hämarusse, et isegi ajaloolased sellega hädas on. On mitmeid teooriaid. Varase Šotimaa ajalookroonika vaim väidab näiteks, et kuningas Iibraus elanud siin oma 1000 aastat enne roomlaste Briti saartele jõudmist kuningal olnud 20 naisega umbes 50 last ning just tema nime järgi Edinburghi oma nime. Teooria on hilisemad teadlased sügava kahtluse alla pannud. Arheoloogilised kaevamised on rohkem nõus ole maiusele omistatud väitega mis viitab esimesele ja teisele Islandile, kui roomlased tundnud kõrget Kaljo kindlust. Launa nime all välja kaevatud potikillud ja pronksesemed olevat kohati Rooma päritolu mis näitavad, et kohalikud elanikud vahetanud roomlastega kaob. Kuigi tollase Rooma impeeriumi piiri moodustanud Hadrianuse vall jäi küll kõvasti lõuna poole. Nii kauge ajalugu ongi ju ikka oletusi ja küsimärke täis. Pead olema aias aegadest edasi minnes ei leida ajalooannaalidest kaljukindluse kohta n meid kui umbes aastal 600 tollases iidses eeposes I know tõudin. Kui ma seda nüüd õigesti hääldasin, siis selles iidses eeposes nimetati takse eideni kindlust. On teada, et eeposes toimunud sündmustega umbes samal ajal piirasid ja vallutasid inglased eidoni kindluse siis olevat Edinburgh ka Manime saanud iidsest šoti nimest. Ta on linn ja inglise nimest pöörg linn. Edinburgh kindlus lossist on kroonikates juba rohkem alates 11. sajandi teisest poolest kui saame teada huvitava loo sotimaa kuningannast hiljem pühakuks kuulutatud Margaretist. Margareti olnud maapaos elav Inglise printsi tütar, kes tulnud ilmale Ungaris. Tema onu, anglosaksi soost Inglise kuningas Edward Usutunnistaja suri aastal 1066 ning kui normannid Inglismaa kuningriigi vallutasid, tahtnud Margareti ema koos lastega saareriigist lahkuda ja rannikule jõuda. Kuid tormiga sattunud nende laev hoopis põhja poole Šotimaale, kus nad siis šoti kuninga Mälkon kolmanda käest kaitset palunud. On olnud tollel lesk ja abiellumine anglosaksi kuningapereliikmega neistele kindlasti ahvatlevam. Niimoodi Malcolmi Margaret rabi ellunudki ja saanud kuus poega ning kaks tütart, nende vanim poeg Edward, võidelnud koos isaga inglaste vastu onlikke kindluse lähedal peetud lahingus ning mõlemad hukkunud novembris 1093 poeg Edmond läinud kurba sõnumit emale viima. Et keda ükski tema kaaslastest iial naermas isegi naeratamas polnud näinud, olnud siis juba haige ning lahkunud siit ilmast kolm päeva hiljem, 48 aastasena tema ja märgolmi kolmest pojast saanud tulevikus Šotimaa kuningad. Aastal 1251 kuulutanud paavst Margareti ametlikult pühakuks normanni arhitektuuri musternäidist Püha Margareti kabelit peetakse mitte ainult Edinburghi kindluslossi, vaid kogu sotima kõige vanemaks ehitiseks. Võib-olla on pisut kummaline nii kaugele jäänud Šotimaa ajaloos nagu 11. ja 12. sajand mitmest siinsest kuninglikust keskusest kõnelda. Balkan kolmanda ajal oli põhiline kuningaloss annus sõrm lainis. Asi hakkas muutuma märgolmi, Margareti poja kuningas David esimese valitsemise ajal on teadet. Aastail 1140 leidis Edinburghi kindluslossis aset Šoti parlamendi esimene istung. Ajaloolased arvavad, et selleks ajaks olid valmis ehitatud kindluse põhjapoolsed hooned, milles tänase päevani on alles vaid väike Püha Margareti kabel. 12. sajandil seisis lossi kaljude jalamil juba ka väike linn, Edinburghi linn ida pool, Howli ruudi kloostri ümber kasvas õli rudi linn ning mõlemad ühinesid 13. sajandil kuninglikuks pealinnaks Tseesidega noil aegadel vaidlusalusel maa-alal. Inglismaa pidas kogu kunagist anglosakside ala oma riigi territooriumiks. Šotlased aga pidasid enda omaks kõiki kaugele lõunasse Adriaanuse vallini ulatuvaid maid. Ja see tähendas lõputuid kokkupõrkeid ja sõdu. Sedagi, et Edinburghi lossis ikka ja jälle ka inglise sõdureid võis kohata. Oli 1296, kui inglise kuningas Edward esimene Šotimaale tungis. Ja niimoodi šoti esimese iseseisvussõja valla päästis. Aasta pärast sai Šotimaa kuningaks nor Robert, esimene Robet Prius üks oma aja suurimaid sõjamehi ja kuulsamaid kuningaid, Šoti iseseisvussõdade sangar, kes 1314. aastal veetud Innoferni lahingus Šotimaa iseseisvuse vähemasti sõjaliselt kindlustada suutis. Sõjad olid pikad, lahingud kurnavad, inglaste väed tulid ikka ja jälle ning šotlaste juhid pidid end teinekord nende eest peitma või põgenema. Legendi aeg. Legendi aeg kard külmal talvel olnud Robert Prius peidus Iirimaa põhjaranniku lähedal asuva rähvlini saare koopas. Jälginud seal, kuidas ämblik koopa lae ühes äärest teise võrku püüdnud kududa. Iga kord, kui võrk katkes, alustanud ämblik jälle visalt otsast peale kuni saigi lõpuks hakkama Prius mõistnud suurt filosoofiat väikese putuka tegutsemises. Kui sa kohe hakkama ei saa, proovi uuesti ikka Pille ning läinud ja võidelnud oma võitlusi inglastest vallutajate vastu kuni lõpliku võiduni. 1328 kirjutanud Inglise kuningas Edward kolmas alle Edinburghi noos Hamptoni lepingule, mille kohaselt Šotimaast sai sõltumatu kuningriik ja Robert prioussist selle riigi kuningas, kes suri küll juba aasta hiljem kuid andnud surivoodil käsu, et tema süda tuleb kristluse nimel võitlusse viia. Siis ristisõjaga pühale Maale kuningas ida jõudnud sotivägede talis Manina mauride valitsuse all elavasse granaadasse ning maetud lõpuks kodusele Šotimaale Andrewsi kloostrisse. Robert prioussi keha puhkab Farmlaini kirikus. Kuningas Ovet esimesel olnud kahest abielust ja väljastpooltki hulk järeltulijaid. Tema ainus tütar esimesest abielust maalis oli abiellunud vanaste võimsessodi aadlisoost. Stewertidest päritu Volter Stewarti ka. Ning sellest abielust linud Robert teine, kes pannud alusest jõuardite dünastiale, kuhu kuulus ka kuningas James viies marjastuvatiisa. Kuid see on kahekordselt ebamäärane pärandus olla Stewart ja Šotimaa kuninganna pole ühelgi Stewardil senisel troonil õnne või püsi olnud, kirjutab Stefan Sway raamatus marjast. Jõuad ja selgitab. Alalõpmata peavad Stewardit võitlema sise ja välisvaenlaste vastu rahuta, nagu nad ise on nende maa ja kõige vähem usaldad, et seal need, kes peaksid kõige usaldatavamad olema lordid ja parunid see tugev ja morn, metsik ja ohjeldama himur ja sõdimisehimuline, isekas ja paindumatu rüütlisugu. Olles ise oma lossides ja maamajades pisikuningad ja vedades oma talunikke ning lambureid karjakaupa kaasal hakkamatutesse võitlustes see lõputu üle röövkäik, kui teile otsekui tappa loomi, ei tunne need oma klannide piiramatut käskijad ühtegi teist olelusrõõmu kui vaid sõda. Ainult ühel juhul on see ohjeldamatult kade, jõuka otsemaid ühel nõul ikka siis, kui on vaja oma ühist isandat omaenda kuningat maha suruda. Gordonit nõustuvad vaid selle tõttu krooniga standardite peas, et see läheks Hamiltoni tele viltonid omakorda kadedusest kordonite vastu kirjutab Stefan Zweigi oma raamatus marjast jõuat. Päris sünge on see pilt, milleks vaid 16. sajandi Šotimaast maalinud on väga huvitav ameti, lugege pisut veel. See merest hõlmatud väike saareriik Euroopa põhjapiiril, pealegi veel vaene maa on traagiline, pimedate kirgede, lõhutud salapärane ja romantiline nagu ballaad sest igavene sõda võtab talt viimase jõu. Mõned vähesed linnad, mis õieti polegi linnad, vaid pigem selle või teise kantsi kaitse all kokku roomanud, vaeste peavarjud ikka ja jälle uuesti rüüstatud ja põletatud ei suuda kuidagi jõukamaks saada. Ja aadli kandsid kõrgudes süngelt ja vägivaldselt pole tavalised toreduse Yokondliku hiilgusega lossid. Kui võitmatud kindlused on need pühendatud sõjale, mitte võõrustamis lahkuse mahedele kunstile, samal ajal kui uue aja algusega löövad kõikides rannikulinnades õitsele pangad ja börsid. Hinnatakse siin kogu jõuga, kust nagu piibliajastul maa ja lammaste järgi. Jens, viiendal Mariastivate isal on neid 10000. See on tervede varandus. Hei, käsutada krooni aardeid ega ole tal sõjaväge või ihukaitset sest ta ei suudaks neid kinni maksta. Kõik see, mida kuningal veel on, kõik on laen või kingituste rikastelt liitlastelt ja kuna see tuleb Prantsusmaalt või päästilt, on iga vaip, iga gobelään iga küünlajalg ta kambrites ja lossides sõnastatud alanduse hinnaga. Stephens vaid marjast juhata. See, mida just Stefan Zweigi sulest kuulda saime, puudutas ilmselt ka pealinna Edinburghi lossi Kuueteistkümnendal Islandil. Kui õnnetu saatusega marjast jõuad, Šotimaa kuninganna oli keerukad, olid sugulussidemed Šoti ja Inglismaa kuningakodade vahel keerukad ja enam-vähem kogu aeg vaenulikud Inglismaalt Elizabeth ja Šoti Maria. Mõlemad põlgnesid ühest sugupuust Inglise kuningas Henry VII oli Maria Stuarti vaarisa ja Elizabethi vanaisa, kuid Elizabeth oli Henry, kaheksanda ja abielu murdjaks kuulutatud ning hukatud Anna poolaini tütar keda Henry kaheksas seaduslikuks lapseks ei tunnistanud. Mistõttu leidus küllalt neid, kes otsest vereliini pidi Henri seitsmendast pärinevat Marie Stewart'it mitte ainult Šotimaa, vaid ka õigeks Inglismaa kuningannaks pidasid. Ometi jäi Elizabeth Inglismaa troonile, kuid oma teise abikaasa, kuningas Henry taanly mõrvamisele kaasa aidanud Marie Stewart kaotas Šotimaa trooni ning kaotas ka oma viimase suure armastuse. Fosfelli krahvi ja sõna otseses mõttes kaotas vandenõu ohvrina oma pea Londoni timuka käe läbi valetõendite abil kuninganna Elizabethi tapmisplaanides süüdimõistetuna sest ta oli oma naise rolli rannarollist ettepoole seadnud. Suur osa Maria Stuarti elu draamast hargnes just Edinburghi hiigelsuure kivise kindluslossi süngetes saalides. Temal, kelle elu esimesed paarkümmend aastat olid möödunud prantsuse õukonna Esprii elegantsi ja hiilguse keskel. Kontrast pidi küll tohutu olema, nagu kirjutab Stefan Zweigi olnud metsikuvõitu karmi loodusega Šotimaa noil aegadel Mandri-Euroopa arenenud riikidest ligi sajandi võrra maha jäänud. See oli ahistav, hämar ja traagiline maailm. Pärast oma esimese abikaasa Prantsusmaa noore kuninga François teise surma ei söandagi Šotimaale tagasi jõudnud Marie Stewart kohe Edinburghi lossi minna. Ta valib väljaspool linnamüüriseisva oma isa ehitatud huuli, roodi lossi mis ei mõju nii tohutu ja hirmuäratavam kui edenbergi kindlus, lass. Noore kuninganna võimu peamine kants on ikka edenberg. Siin elab ta oma teise abikaasa Henry Darliga olgugi see tema jaoks sünge ja ebamugav paik. Kuid ta seisab kõrgel kaljul tõeliselt vallutamatu. Just õige koht, kus tulevane Šoti ja Inglismaa troonipärija ilmale võiks tulla. Selleks protseduuriks valib Marija Stewart tibatillukese pikliku aknaga toa kuhu peale voodi suurt muud ei mahugi. Ja üheksanda juuni varahommikul 1566 sünnibki siia maailma Maria Stuarti ainus poeg tulevane kuningas Sheimskuues. Seda õnne ei saanud tema rivaal Inglismaa Elizabeth iial tunda. Edinburghi loss, see tohutuselepärane kivine kindlus kõrgel künkal on tegelikult terve vägev siseõuedega kompleks. Uhke ja keeruline. Nagu ikka, iidsete losside puhul on sajandit ka siit mõndagi võtnud, ühtteist lisanud ja kogu ehitust täiendanud. Lossi pääseb läbi väravavahihoone, mis ehitati 1888. Sissepääsu valvab ühel pool kivist Robert Prius teisel pool William Vallutaja. Nemad seisavad siin õigel lühikest aega alles aastast 1929. Tõstesild üle nüüdseks kuivanud Vallikraavi on aga 1650.-test aastatest kivine tee, juhib mäest üles ja paremale läbi iidsete 16. sajandi väravate. Tuleb rääkida Edinburghi lossi teeveedi tornist, selle laskis aastal 1386 ehitada Robert prioussi poeg Šotimaal kuningas David teine. Oma aja kohta oli see tohutu suur 30 meetri kõrgune kolmekorruseline torn. Algselt oli just selles tornis lossi peasissekäik kuid hiljem tuli torni suuremaks ehitada lossi kõrgest soost külalisi selle ruumidesse ära mahutada. Kui katoliiklik šoti kuninganna Marie Stewart aastal 1567 oma elu vea tegi ja Powelli krahvičeimz Ethaniga abiellus hakkasid protestantide staarlikud mässama ja vangistasid Mariest juuerti Loh liivani lossi. Kuningannal õnnestus sealt põgeneda ja Inglismaale jõuda, kuid tema katoliiklaste toetajad jäid talle truuks ja hõivasid Edimbergi lossi. Toimus Šotimaa ajaloos tuntud pikk piiramine. Terve aasta pidasid nad edenbergis vastu, kuni Mariest jõuarty poja laps kuninga Chams, kuuenda regent Inglismaa kuningannalt Elizabeth esimeselt abi küsis. Abi tuligi raskete relvade näol, mis tervelt kuus päeva Edinbergi kindlust pommitasid ja Tavidi torni purustasid. Tornivaremed katsid lossi ainsa kaevu ja muidugi olid Marjestivate toetajad nüüd alla sunnitud vanduma. Suur osa purustustest taastati, ehitati ka uusi kindlustusi, nende seas poolkuu patarei. Kuid Šotimaa kuningas George kuues viibis üpris harva Edinburghi lossis. Tema eelistas Howli ruudi. Tema järglane, kuningas Charles esimene käis siin vaid korra aastal 1633 vahetult enne Šotimaa kuningaks kroonimist ja see jäigi viimaseks korraks, mil valitsev monarh Edinburghi lossis elas. Poolkuu patarei see kaitseehitis rajati pärast pikka piiramist purustatud Tavidi torni kohale. Ta seisab praegu lossi idaküljel torni iidsete varemete peale ja mõned vana Tavidi torniaegsed. Ruumid on veel praegugi alles. Kunagine suur külaliste magamistuba näiteks ja kolmekorruseline ruum, mis seisis Tavidi tornist väljaspool ning kus kunagi tuvisid hoiti pool, kui patarei sai valmis 1588. Kroonimisväljak rajatud 15. sajandil ja lossi peamine tähtsaim siseõu Neil aegadel, kui edenbergist lõpuks Šotimaa kuningriigi pealinn oli saanud väljakut ümbritsevad põhja poolt rahvuslik sõjamemoriaal kuninglik palee, idast suur hall lõunast ja kuninganna Anni maja läänest. Nagu öeldud, edenbergi kindlusloss on vägev ja keeruline kompleks. Kuninglik palee, 15.-st sajandist pärit kunagised kuninglikud ruumid, kus valitsesid peaasjalikult Stewartil. Tähtsaimate osa mängis see palee just kuninganna Marie Stewart'i elus. Ja just siin Maria ruumide hulgas on ka see tilluke tuba, kus tema poeg, tulevane kuningas George kuues ilmale tuli. Kuningliku palee esimesel korrusel on suur võlvitud krooni saal, kus hoitakse Šotimaa kuningate kroonijuveele ja kuningliku võimu sümboleid šoti kuningate krooni valitsusse. Pierre riigi mõõka. Aastal 1540 valmistatud kroon on tehtud Šotimaa kullast. Seda ehivad 94 pärlit, 10 teemanti ning veel 33 vääriskivi. Ka valitsuskepp on kullast ja väga unistab suur mäekristall. Krooni saalis on hoiul ka Šotimaa kõige hinnatum ja pidulikku maare. Katusekivi võis kuuni kivi, see on iidsetest aegadest legendi järgi isegi piibli aegadest pärit liivakiviplokk mis pole kuigi suur, kuid on üpris raske. Ligi 152 kilogrammi. Šotlaste esimese ajaloolise kuninga Kenneth häälpini valitsemisaegadest peale umbkaudu siis aastast 847 on kõigi sotimaa kuningate kroonimine alati sellel kivil toimunud kirjali hoiulskuunis PÖFFi lähedal. Kui Šotimaast kuningriigi osa sai, viidi see kivi Inglismaale ning asetati Westminster Abbey kroonimistooli alumisse ossa. Kuid 1996. aastal toodise šoti rahvusaare Šotimaale tagasi tingimusel et kui Westminster rääbis mingi kroonimistseremoonia peaks toimuma, tuuakse selleks kohalega Skuni kivi. Edinburghi lossi suur hall ehitati 1513, valitseja oli siis kuningas James neljas ning lossi oli vaja riigi assamblee saali. Praeguseni on alles suure halli vägev puutaladest lagi, üks Šotimaa uhkemaid. Šoti parlament käis siin koos enne, kui 1639. aastal Edinburghi Parlamendi hoone rajatud sai. Suures kanali seina ehtival maalil peab mõõgavõitlust Maria Stewarti kolmas ülimehelik abikaasal Jemms Hepburn. Neljas Vosseli graaf. Kõikjal lossis tuletab. Ta saatis aga kuninganna ainult meelde. Läbi värvilisest klaasist vappidega kaunistatud akende paistev päike maalib seintele fantastilisi mustreid. Võiks arvata, et Kamari seal oli samamoodi suurte sõdade aeg on selles saalis šoti sõdurid elanud. Siin on ka sõjaväehaigla tegutsenud, seda aastal 1887, küllap restaureeriti vähemalt osa sellest ruumist, hiljem juba Victoria ajastu stiilile vastavalt. Suure halli kõrval seisid kunagi köögid, neil oli uhkete pidusöökide ajal kõvasti tööd kuid praegu on selles paigas hoone, mida kuninganna Anni majaks on hakatud kutsuma. Küllap vaid seetõttu, et selle kuninganna valitsemise ajal ehitati, kuid hoone ees kõik oli puhtalt militaarne. Mõeldud staabiohvitseride majutamiseks. Aastast 1933 on siin mere ja sõjaväemuuseum, mis täiendab Šotimaa rahvusliku sõjamemoriaali. Selleks on hästi sobinud kunagine kaunis kiriku fassaad ning loodud on see mälestusmärk esimeses maailmasõjas ja sellele järgnenud kokkupõrgetes hukkunud sõdurite mälestuseks. Edinburghi loss on kõigepealt ikka sõjakantsiks rajatud ja seda siin unustada. Ta ei lasta kindluslossi siseõue piiravate hoonete seast seisab ka Šotimaa rahvuslik sõjamuuseum, mis jutustab Šotimaasõjaajalugu viimase 400 aasta jooksul kõigi relvade, sõjaväevormide ning medalite jõul, mis seda ajalugu aegade jooksul täiendanud on. Pärast kuningavõimu restaureerimist aastal 1660 muutis kuningas Charles teine IC Edinburghi lossi garnisoni kindluseks. Järgnevate kümnendite jooksul üha täiendati ja on teada, et viimane lahing peeti siin aastal 1745. Seejärel sai kindlusest vangla peaasjalikult sõjavangide jaoks. Praegu paikneb Edinburghi lossi uuemas osas sõjavägi ning sina Šotimaa kuningliku rügemendi peakorter, mille sissekäigu ees seisab valvel tore ruudulise kildiga vahimees. Ja iga aasta augustikuus toimuvad siin suured sõjaväeosade paraad, käigud torupillide ja trummide saatel, šoti rügementide vägevad värvikad etendused. Õhtu haripunktil kõlab lossist üksildase torupilli kummituslik hääl lahkunud sõjameeste mälestuseks, millele järgneb siis suurte orkestrite kõrvulukustav peomarss. Edinburghi lossist kõlab iga päev punkt kell üks üle terve linna kajav kahuripauk. Nii seda kutsutaksegi vanne, klokk, kand ja linnarahvas ning külalised saavad selle järgema kellad täpseks panna. Pühapäeval puhkab külga kahurimees. See traditsioon on pärit ammustest aegadest algatatud selleks, et Fuši lahel purjetavad laevad oma mere kronomeetriaid täpsustada saaks. Praegu on kella ühene Paukama esialgse vajaduse kaotanud. Nüüd on see pigem turismiatraktsioon. Kuid Püha Margareti kabeli lähedal seisab veel üks kahur kõvasti suurem kui see, mis iga päev kell üks ühe paugu teeb. EEG. Juba nimetatud Väike-Püha Margareti kabel, kõige vanem ehitus Edinburghi kindluslossis, mille kuningas David esimene Kaheteistkümnendal Islandil kuningliku perekonna erakabeliks ehitada laskis Jaama emale Šotimaa Margareti le, pühendas palju lahinguid peedeedinbergi lossis, kuid seda kabelit on alati tervena püütud hoida. Hinnatud on ta praegugi, aeg-ajalt antakse, lubasin pulmi pidada või lapsi ristida, kuid rohkem kui 25 inimest sellesse iidsesse äärmiselt lihtsasse kivihoonesse ei mahu. Kabeli lähedal ta siis seisab. Kuus tonni kaaluv tohutu 15. sajandi piiramissuurtükk mon Smeeg igatses seisva lossiplatsilt. Monsmegi juurest võib näha Edinburghi botaanikaaeda mis laiub lossist enam kui kolme kilomeetri kaugusel. Umbes sinna oli lennanud suurtükist välja lastud 150 kilo kaaluv ümmargune kivikuul et tähistada Marie Stewarti esimesi pulmi. Prantsusmaa troonipärija Franz Boas teisega aastal 1558. Ikka ja jälle meenutab end selles lossistuva ammu elanud kaunis uhke kirglik kuninganna, kes oli kunagi ühte brokaat käsitöösse tikkinud. Lause mu lõpus on minu algus, nii kirjutab Stephens aeg ajaloos on piisavalt traagilisi lahkumisi, mis lahkunu tõelise kauakestva kuulsuse algust kuulutanud kuulsuse, millest jätkub ka paikadele, millega traagiliselt lahkunud inimesed seotud on olnud, sest inimesed on just need, kes paiku pikkade sajandite jooksul elus on hoidnud nägu ka tohutu suurt vägevat kaljukindlust Edinburghis.