Kes, kes on õnnelikud õnnetused teksti loeb Andres. Väikese ploki väljundi saare, mille ulatus lõunast põhja on 11 ja suurim laius kuus kilomeetrit. Kõikus ärev vile huik. Suvevõõrad seda vaevalt märkasid, kohalikud aga teadsid, et vile on tegelikult hädasignaalmärguanne saare vabatahtlikule päästemeeskonnale. Pikkade vihmaste uduste ja tuuliste päevade järel oli veest vettinud saar löönud särama otsekui väike roheline kalliskivi Ühendriikide idarannikul Longaylandi väina suudmes. Head suvevõõrad tulid välja oma Victoria Jaanlikest, hotellidest, Kotentsiteste pandionaatidest, et lõpuks ometi nautida merd ja liiva. Kramekid lahkusid oma üürisuvilast veerand kolme paiku. Kaheksateistaastased Jaan grammeki soovil suunduti saare põhjaserva kau lahe äärde, mis kujutas endast kaljudega pikitud meresopi pühalikult kaunist paika, mida asustasid üksnes kajakad ja hukkunud meremeeste hinged. Tee ääres seisis betoonist majakas nagu väike, rangete joontega maakirik. Majaka põhjapoolses küljes ahenessaar 15 meetri laiuseks liivane emeksandi pointics, mis laskudes merre muutus salakavalaks Leetseljakuks. Sinna ta jään ihkaski minna. Kolmandal augustil oli ta kirjutanud oma päevikusse. Homme lähen kogu päevaks sandipointile. Armastan seda paika. Pole ilusamat paika mesinädalate veetmiseks. Kunagi ehitan sinna endale maja. Leic rämet, merejalaväe erumajor viskas majaka külje lõnge, tema võluvad kaasa Gudrun, kes hiljaaegu oli läbi teinud puusaoperatsiooni, seadis üles maalimispukki, asus visandeid tegema nende kolmeteistaastane poeg Stefan ja tolle sõber 12 aastane. Matsu läksid uurimisretkele majaka läänekülge. Ta istus liivakünkale ja mõlgutas oma noore inimese värvilisi mõtteid. Kell oli pool kolm. Möödus tund ja veerand Stanley, päästes just õnge otsast lahti esimese püütud kalakese. Kui kuulasin Kodrunit hüüdmas. Stanley, kas sa ei kuule, keegi hüüab. Minu meelest on see Stephen Stanley kuulates, kui te kuulnud peale lainte loksumist midagi. Gudrun aga kuulis veel muudki. Stefan ja midagi peab olema juhtunud, hüüdis ta mehele. Siis nägigi Stanley poega komistades ja kukkudes jooksis Stefanile liivaküngaste tema poole. Nõdra nägi, kuidas poiss isa juurde jõudes jõuetuna põlvili vajus ja kiirustades midagi seletas. Järel nägi ta, kuidas Stanley otsivalt ringi vaatas, eemalt peatunud autot märkas ja hüüdis ahoi, teie seal. Meri on viinud kaks last kaasa, mingit kutsuge kedagi appi, b auto sööstis minema. Kramek tormas üle küngaste ja lahtise tuiskliivaneeme poole. Kajakad karjusid, lained veeresid pahinal randa. Otse tema ees oli kiviklibune, leetseljak jäi midagi muud. Stenil tärkas lootus, et kui seal midagi ei ole, mis oleks viidanud sellele, et ta Jaania mätt on seal olnud, siis ehk nad polegi seal olnud ja see, mis Stefan rääkis, pole tõsi. Siis aga silmas ta sinist riidetüki. Erki, mida tooli ujumistrikoo gobel kandnud särgi juurest kadusid ajani paljaste jalgade jäljed merre. Kui hädasignaal üle saare kaikus, asus 20 liikmeline päästemeeskond tegutsema. Päästjate seas oli kaupmehi, puussepi, kalureid, kaablipaigaldajad, teetöölisi. Neil kõigil olid kodus ja autos lühilaine vastuvõtjad ja seepärast oli kümnekonna minuti pärast enamus neist juba sajandi point'il. Juhuslik mööduja poleks osanud sündmuskohal näha midagi erakordset või ohtliku meri oli eelmistega laevadega võrreldes vaikne taevas selge kuid Chaos Carli päästemeeskonnast tundis oma saart ja merd selle ümber ning teda valdas hirmvõimas mõõn, pühkis Longaylandi veed üle sajandi pointi Atlandile. Ükski ujuja polnud kunagi suutnud ujuda mõõnaveele vastu. Pikksilmaga merd uurides oli ta kindel ühes Nadkas leiavad lapsed üles elavatena või ei leia üldse. Sinna meri hukkunute kihi tagasi ei anna. Katkendlikult laialivalguvat seletas Stefan emale, mis oli juhtunud nats, mina uurisime ümbrust, jutustas ta. Me nägime ta Jaani liivast künkal istumas. Küsisime, kas ta ei taha tulla randa ujunud puutükke korjama ja Jaan ütles, et ta tahab küll ta korjab neid oma lilleseadete jaoks. Nii nad läksidki kolmekesi neemele, kus liiv oli kivikõva ja laskus vähehaaval merre. Mõtlesime, läheme jalgupidi vette, jätkas Stefan. Isa oli keelanud ujuma minna ja ega ma ei kavatsenudki seda teha. Läksime põlvist saadik vette ja mõtlesime, et sumpa men, Isamaa lained tulid kahelt poolt, aga tõstsid meid mõni sentimeeter põhjast lahti ja lasksid siis tagasi langeda. See oli nii veider tunne, nagu oleksime käinud. Kuu peal. Läksime veidi sügavamale, nii et vesi ulatus vööni. Lained tõstsid meid ikka kõrgemale ja kõrgemale, kuni ta Jaan lõpuks ütles, et nüüd aitab. Lähme tagasi. Järgmine laine tõstis nad veelgi kõrgemale. On neil siis uuesti langeda, laskis, oli põhi kadunud ja tuli hakata ujuma. Matši oli väikest kasvu ja mitte just kõige parem ujuja ning Stefan võtsid ta endi vahel ja üritasid hanereas Stefan ees mätsukeskeldajandaga randa ujuda. Jaan ergutas ja julgustas poisse ning nad jõudsid mitu meetrit rannale lähemale. Järsku tundis Stefan jalge all kive, ta rühkis kogu jõust edasi, kuni jõudis peaaegu liivani välja. Pöördus siis ümber, et aidata teisi para koolitaja, jaan ja mats ju vahepeal mõõna vette sattunud. Ja meri viis nad endaga kaasa. NaisJaan mätt karjust Stefan ja sumpas läbi v õe ja sõbra poole. Ära tule, mine tagasi karjuda ja jookse isa juurde, kiiresti. Steph, mine kutsub kedagi appi. Stefan pööras otsa ringi ja pistis punuma. Randa oli kogunenud tükki 50 kohalikku, kes teadsid, mida vile tähendas. Need lihtsad mehed, naised meremeeste ja kalurite järeltulijad olid varemgi seisnud siin sellel rannal nagu nende esiisad ja esiemad. Enne näid, kostis üleüldine kergendusohe, kui Leetseljaku tagant ilmus nähtavale pikk hall paat. Rannavalve paat liikus aeglaselt läände ja kadus silmist. 10 minuti pärast ilmus ta uuesti nähtavale. Merehädalisi pardalt polnud. Only andis kaldalt märku, et paat liiguks itta, mida tuuga tegi, murdes endale teed läbi mõõnalainet ning alustas pooleteise kilomeetri pikkusega kao. Lahe ranniku läbikammimist olid olnud vees nüüd juba ligemale poolteist tundi. Paadi ilmudes tundis Gudrun tärkamas tillukest lootusesädet, kuid nüüd ähvardasid tema tunded kontrolli alt väljuda. Ja anda jaan, tütreke, sosistas ta palavikuliselt. Casterly hakkas lootust kaotama. Ta jään, oli hea ujuja ja ta teadis, et kui tütar oleks üksi, tuleks ta mõõnaveega toime. Aga ta polnud üksi ja Stanley teadis sedagi, et ta ei, jätame Joe'd maha. Saare põhjaküljelt hakkas kerkima paks tihe udu. Kangli vahetas meestega palju tähendavaid pilkusid. Kui rannavalve lähema 10 minuti jooksul hädalisi ei leia võib otsingud lõpetada. Aeglaselt lähenes paat rannale, seisatas viivuks otsekui hinge tõmbeks, pöördus siis otsustavat loodesse umbes poole kilomeetri kaugusel hulpivat täpikese poole. Kohale jõudes jäi paat seisma ja pööras nina vastutuult. Olles kindlad, et midagi veest leiti, tunglesid inimesed hambunentsi auto ümber, et kuulda uudiseid raadioaparaat kohises. Läbi raginat kostis katkendlik ja moonutatud hääl. Leidsime, tõmbasime veest inimes Raadio vaikis ja inimesed nägid, kuidas laineid murdes täie vaardiga sadama poole kihutas. Ambulantsi auto järgnes paadile mööda maad õdrunia Stanley auto kannul. Nad ei vahetanud omavahel ainsatki sõna, mõlemad vaagisid mõttes raadiost kuuldud, kas tõmmati välja inimene või inimesed kas elavad või surnud. Kui Stanley kõdron sadamasse jõudsid, seisis paat juba kai ääres. Stanley sööstis sillale, trügis läbi inimsum, laske läbi, laske mind läbi, hingeldas ta ta silmas paadi päras kahte väikest tekkidesse mässitud kogu Nad istusid. Nad olid elus. Naersid ja nutsid läbisegi. Jaak, rämmar tegid sedasama. Metade mõõtis laste vererõhku, kontrollis pulssi, tunnistas nad terveks ja lubas paadist lahkuda. Kui rannale tuli, puhkes käteplagin. Paljudel olid silmis pisarad, käed sirutasid neile vastu, kõik tahtsid, et katsuda patsutada. Me palvetasime teie eest, ütlesid mõned. Turvaliselt jälle oma suvilas viibides naersid kramekit ohjeldamatult, rääkisid üksteise võidu ja sülelesid 11, olles joovastuses teadmisest, et kogu pere on jälle koos. Kui ma nägin sandi point'il kõiki neid mehi rääkistajan, teadsin, et Stephen oli saanud abi. Ütlesin matile, et kohe-kohe tuleb paat meile järele. Käskisin tal mulle selga ronida, kaenla alt kinni hoida. Kui tal külm hakkas, lasksin tal endale ujuda. Mättari tubli tegi kõik, mis ma käskisin tal teha ei hädaldanud ega virisenud kordagi. Ajasime kogu aja juttu, lisas matši õhinal. Ta Jan meenutas igasugu naljakaid asju. Üritasime, kogun laulda. Yann armis mind mätt uppunud rott, süüdistaja, mina teesklesin, et olen solvunud. Mudu oli see, mis mulle kõige rohkem hirmu nahka ajas. Tunnistlastajan. Iga kord, kui mõõnalaine meid üles tõstis, palvetasin, et näeksin majakat. Kord-korralt muutusid selle piirjooned ikka hägusemaksja hägusamaks. Kui paati nägime, hakkasime Harjumaa, kuid meid ei kuuldud ja paat sõitis mööda. See oli kõige kohutavam hetk. Lõpuks siiski märgati meid. Videviku saabudes ütles grammek, et läheb välja värsket õhku hingama. Seadis aga sammude hoopiski mõnesaja sammu kaugusel seisva väikese maja poole, kus istus koos linnakese volikogu. Ruum oli puupüsti rahvast täis. Grammek poetas, endad hiljukesid tagapingile. Ta tundis end siin kontvõõrana, aga ta tahtis kohalikule rahvale midagi öelda ning palus sõna. Minuni. Nii on Stanlik Rämmek, alustas ta. Ma puhkan siin teie saarel, oma perega juba mitmendat suve. Täna jäid mu tütar orjapoja sõber merehätta. Ilma teieta oleksin kaotanud mõlemad oma tütre ja poja sõbra. Kremeki hääl katkes, aga ta kogus end jätkas. Tänan teid. Tänan kogu südamest. Seda öelnud, lahkus ta kiirel sammul majast. Blokaelandil räägiti veel, kaua ta jäänukranakist rannavalveülem Robert Viderman meenutes. Kui paat tüdruku juurde jõudis, oli ta poissi vee peal hoidnud juba poolteist tundi, aga oli seejuures rahu ise. Koguni naeratas meile vastu. Ma olen veest välja toonud igasuguseid inimesi, aga tema asugust mitte kunagi. Melvooki rahvusvahelise lennujaama kohal rippus hall pilvevaip kuid Jon Franslow stardiks loa sai. Ta pidi toimetama ühe mootorilise protcheruki sajakonna kilomeetri kaugusele. Väljale Wisconsinis, kus ta lennuinstruktoriks oli. Tantslow tõmbas kaasik kangi ettepoole. Lennuk kogus hoogu ja rebis enda pehmelt maast lahti. Olid 16. jaan. Tund üks, üheksa, null, kõrgus 400 meetrit, jätkan tõusu. Raporteeris ta, jõuabki lennujuhtimiskeskusele. Oled meie radaril kuuliste vastuseks. Lase edasi. Frans laul ei tulnud mõttessegi, et miski võiks minna viltu. Pilvedega kõrgus oli küll vaid 250 meetrit, aga tühja sellest. Ta oli lennanud 11 aastat ja oskas leida kodulennuvälja ka elektrit krooniliste mõõteriistade abil. 10 minuti pärast oli lennukõrgust 1800 meetrit. Franslow silmitses mõõtureid äkitselt asja eest, teist taga kukkus ampermeetri osuti nulli. Südamevärinal vajutas ta mõõturi nupule. Ei midagi. Lennuki vahelduvvoolu generaator oli üles ütelnud. Erinevalt auto mootorist töötab lennuki mootor vahelduvvoolu generaatorist sõltumata, kuid generaator toidab vooluga Sherlocki tulesid, raadiot ja muid elektroonikaseadmeid. Äns lõo oleks võinud joogis tagasi pöörduda, kuid ta ei näinud tekkinud olukorras erilist ohtu. Kui ta vähendab voolu tarbimist, piisab akust terveks tunniks. Jens Philly aga oli vaevalt poole tunni tee. Milleks teha lisatüli Milboki niigi koormatud lennujuhile, mõtles ta. Tantslow võttis ühenduse Miloki lennujuhtimiskeskusega. Siin üks, viis, üks delta sierra. Mul kukkus vahelduvvoolu generaator rivist välja, jätkan lendu aku varal. Flash laul oli paslik meenutada nüüd seda, mida ta päev päeva järel oli õpetanud oma õpilastele. Täbarasse olukorda sattudes säilita otsustusvõime ja heebeeaa. Et voolu kokkuhoida kustutas ta piloodikabiini. Tuled lülitas välja kaks kolmest navigatsiooniraadiost ja ühe kahest sideraadiost. Dong Anderson võttis melooki 60 meetri kõrguses lennujuhtimistorni hämaras radariruumis vastu Chiraci piloodi teate ning alateadvus ütles talle kohe, et lihtsalt niisama ilma sekeldusteta see asi ei lõpe. Jälgis radariekraanil helendavat täppi, mis näitas Sherlocki asukohta. Numbrid täpi juurest tähistasid lennuki kõrguste kiirust. Äkitselt olid numbrid ekraanilt kadunud. Punased numbrid Chiraci armatuurlaual algatasid korra ja kadusid. Need olen päris ilma vooluta, mõtles Franslow. Aku oli üllatavalt kiiresti tühjaks jooksnud. Raadiost ja elektroonilist tõst navigatsiooniseadmetest polnud enam mingit kasu. Pilvede kohale vangistusse jäänud lendur oli üksi täielikus pimeduses. Franzlovokatsus jääda rahulikuks. Mul pole midagi häda, kinnitas ta endale. Lennujuht jälgib tema lendu radariekraanil. Loodetavasti suudab ta teised lennukit tema teelt kõrvale juhtida. Vähemalt slow, lootes, et suudab laskuda turvaliselt madalamale ka ilma aparaatide abita ja kui ta pilvedest välja on jõudnud, leiab ta lennuvälja palja silmaga Ki üles. Ta teadis, et jõuab tšelli kohale poole kaheksa paiku ning ta tunneb selle ära läbi pilvede kumavate tulede järgi. Kogu tähelepanu oli nüüd pööratud mootorile. Lennukis oli kolm güroskoop seadet, mis andsid teada, millises asendis lennuk on. Üks neist funktsioneeris voolu abil. See oli hakanud töötamast. Kahte ülejäänut pidas töös, mootor kustub teada, lennukiasendist enam midagi võib otsejoones vastu maad põrutada. Päike Cheroki liugleb nimetu helkiva täpina radariekraanil. Andersson ei teadnud enam midagi lennukit, kõrgusest ega kiirusest ega saanud võtta temaga ka raadioühendust. Oli ainult üks võimalus olukorrast välja tulla. Tuli leida lennuk, mis juhiks eksinud Cherokeep pilvede tagant välja. Häda oli aga selles, et määrustik keelas lennujuhil sellist grupile korraldada. Kui mõlemad lendurid pole asjast informeeritud. Kuidas saab ta catcherokeed asjast informeerida, kui tolle raadio ei tööta? Pilk naelutatud radariekraanile rändasid kandersoni, et tagasi 1974.-sse aastasse, mil ta oli lennujuhiks väikesel laevastiku lennuväljal Filipiinidel. Revo reaktiivhävitaja kaheliikmeline meeskond oli katapulteerunud Lõuna-Hiina mere kohal. Päästekopter tõmbas veest välja vaid ühe mehe ja pidi otsingute jätkamiseks minema tankima. Selleks oleks kulunud liiga palju aega. Päästeoperatsiooni oleks võinud kaasata Ta isegi kopteri, kuid sellel puudusid vahendid lennuks öise mere kohal. Seega oli selle kasutamine määrustiku vastane. Sellest hoolimata palus Andersson kopteril osaleda otsingul ning teinegi lendur päästeti. Ilmselt tuleb mul seegi kord määrustikustule astuda, mõtles ka Andersson. Pean saama selle selli turvaliselt maa peale. Operatsioon oli ohtlik ja võis maksta talle töökoha, kui asi ei õnnestu. Teine võimalus oli muidugi veel jälgida helendavat täppi radariekraanil, kuni see kaob. Ning lugeda järgmisel päeval ajalehest, et veel üks väike lennuk on alla kukkunud. Andersson silmitses rada Larry ekraani otsides sobivat lennukit. Fanš laud tegid Sherlocki piloodikabiinis kiireid arvutusi. Kell oli pool kaheksa, aga ta ei näinud ikka veel tulesid. Mida oleks võinud pidada Jens Willi tuledeks. Siis ta taipas, et oli eksinud pidades tulesid, mida ta ennist nägi jäins vilist lõunasse jääva Rockfordi omadeks. Tõenäoliselt oli see hoopiski Chicago tulede kuma. Plan eksinud, mõtles ta. Mida teha? Et hiljem oli tal vastus valmis. Ta võttis suuna Michigani järvele. See eraldub muust maastikust ühtlase tumedamassina, mida ääristavad kalda tuled lootes, et suudab määrata Milboki asukoha kompassi ja nende tulede abil. Ta laskub pilvedest allapoole, vältimaks kokkupõrget teiste lennukitega, lendab Melvokil lennuväljal, et tunde järgi mida voki lennujuhtimiskeskus tema kummalisest lennutrajektoorist arvab. Oranž laul jäi vaid loota, et seal mõistetakse tema kavatsusi. Kanderson nägi väikest täppi, pöörduvad tagasi mürboki poole. Just seda oli ta oodanud oletanud üsna õigesti, et eksinud lennuk hakkab pürgima tagasi lähtelennuväljale. Lükata. Meil on siin hädaolukord tekkinud. Eksinud lennukist 300 meetrit kõrgemal tiirles kümmekond lennukit. Pean leidma kellegi, kes otsib Sherlocki üles mõtlaskanderson. Samas märkas ta ekraanil ühe mootorilishna kahtesadat kaheksat mis vedas meloogisse kaupa. Anderson võttis Chesnaga ühenduse. Mul on mure. Üks sell eksleb pilvedes pimedana ringi, lennukil kadusid tuled, saad sa aidata teda otsida. Chesna roolis oli Bryan Barton, kellel oli selja taga 10000 lennutundi. Saab tehtud ülemus, vastas ta. Artan süütas kõik tuled, navigatsiooni ja tiivatuled vilkuva saba tulemaandumisi arule, Rimistuled. Ta pidi tegema enda võimalikult hästi nähtavaks. Sellele vaatamata pidi ta rohkem lootma lennujuhi oskusele pidada lennukit teineteisest ohutus kauguses radari abil ootamatult silmastantslovenda ees 400 tri kaugusel ühe mootorilist väikelennukit, mis rühkis läbi pilvede otse talle vastu. Kandersonil polnud kunagi varem taolist situatsiooni lahendada tulnud. Ta pidi laskma Chesnal lennata Cherokile võimalikult lähedale. Talle tundus, nagu mängiks ta tohutut videomängu. Ainult et seda korda polnud see mäng. Asi oli äärmiselt tõsine. Pööra vasakule, suund null, kaks null ja hoia 1200 meetri kõrgusele, juhendas ta Džsnat Keroki, see on sinust vasakul 800 meetrit lõuna pool. Pööra põhja ja vaata, kas ta järgneb sulle. Jesna pööras järsult põhja velgutades maandumist tulesid. Franz loo meelest oli see selgemast selgem märguanne järgneda Talle. Okei, oleme samal lainepikkusel, mõtles ta. Kergendustundega polnud midagi muud, kui hoiduda teise lennukis sappa. Kanderson käskis Chesnal vähendada kiirust 90 sõlmeni. Otsekohe tegi Fanzlov sedasama, kui Kersna sooritas pöörde, järgnes Sherlocki talle. Anderson nägi ekraanile Chiraci korda täpselt kõike seda, mida Chesna ees teeb. Järgneb sulle, lausus lennujuht kergendustundega maandumiseks 19. raja kümnekonna kilomeetri kaugusel lennuväljast alustas Chesnal laskumist. Flash Log kaotas pilvede vahel eesmise lennuki silmist. Ta ei saanud teha midagi muud, kui hoida sama kiirust sama laskumisnurka ja laskumissuunda, mis tal oli enne sukeldumist peaaegu 400 meetri paksusesse pilvenööri. See oli sama, mis kihutada pimesi autoga sajakilomeetrilise tunnikiirusega tihedas udus, nägemata eessõitjat eksimiseks ei olnud aega. Massihoides lennukeid kindlalt samas suunas. Hoolimata kõigest tundis ta ärevust. Ta keeras pead, vaatas siia-sinna lootuses näha mingisugustki Helge Cherokist, nägi üksnes tihedaid halle pilvi. Andersson jälgis vaikses radarisaalis, kuidas kaks helendavat täppi edasti teineteise kannul mööda radariekraani edasi liiguvad. Nende vahemaa võis olla vaid 30 meetrit. Lennujuhtimistornis olid kõik pikksilmad suunatud sellesse punkti, kust lennukid iga hetk pidid pilvede vahelt välja ilmuma. Lõpmatuna tundunud tuttamise järel Opsas Chesna pilvede vahelt välja. Dispetšeri hingasid kergendatult. Hästi tehtud, kiitis kanderson paartonit. Sukeldunud pilvede vahelt välja nägi fännslow ühte oma elu kõige imelisemalt vaatepilti. Otse enda ees avanevat pikka heledasti valgustatud maandumisrada. Et hiljem täpselt kell 20 30 ehk poolteist tundi pärast seda, kui tal lendu alustas puudutasid Sherlocki rattad maapinda. Tanš laule olid need poolteist tundi tundunud iga Vikuna. Kuueaastane Ashley Phillips majamist ronis vaevaliselt autost välja. Tüdrukukesega huuled. Need olid haiglaselt sinised. Hädavaevu suutis ta oma kaksikõe ja emaga sammu pidada. Tahad, võtan su sülle? Küsis Nikol hingeldavalt tütrekeselt. Jah, vastase Ashley vaikset. Kui Nikol sulgkerge lapse sülle oli võtnud, ei mallanud tema teine tütar enam oodata ja pistis jooksu. Manda oli peaaegu 20 sentimeetrit kaksiku eest pikem ja kaalus üle 10 kilo rohkem. Ta jooksis tulistvalu teiste laste juurde, kes eemal kulli mängisid. Ashly istus emaga eemale. Saaksin minagi joosta ja mängida nagu armanda, ohkas tüdrukuke nukralt. Ashley ja Amanda sündisid 23. aprillil 1991. aastal. Mõnda oli terve laps, kuid Ashly hakkas varsti pärast sündi siniseks tõmbuma. Selgus, et lapse kopsud ei tööta normaalselt. Organism ei saanud küllaldaselt hapnikku. Laps vajas kiiresti operatsiooni. Arst tegi sisselõike tema paremasse kopsuarterisse ja Aurti ning õmbles sooned kinni selliselt, et osa lapse südamepumbatud hapnikuga rikastatud verest pääseks kopsudesse ning sealt edasi teistesse organitesse. Operatsioon päästis Ashly elu, kuid tema kopsuarterid olid normaalselt kitsedega lasknud küllaldaselt veetud. Läbi. Aja kuludes moodustus operatsiooni paika armkude, mis ahendas tsooni veelgi. Lapse organism sai jätkuvalt vähe hapnikku. Kaheksateistaastane Nikol jäi pärast sünnitust koju laste juurde kuust kuusse võitluse Ashly ellujäämise eest. Amanda hakkas käima üheksa kuuselt. Ashly tegi esimese sammu kaheksa kuud hiljem kui äss Lyneljasexay muutuste hingamine vilistavaks, nagu vast maatikul, sest tema kopsudesse kogunes vett. Arst ütles murest murtud vanematele, et ei suuda last aidata. Kui ei mõelda välja mingit uut ravimeetodit, ei ela laps rohkem kui 10 11 aastaseks. Ashley seisundi halvenedes tegid Nikol ja David kõik, et tütrel oleks kergem ja ta kauem vastu peaks. Isa David, ametilt automehaanik, meisterdas jalgratta pakiraamile tütre tarvis istmed, kus nad teda turvaliselt sõidutada said. Nad kandsid hoolt, et Ashley millestki ilma ei jääks, et ta saaks jõudumööda osaleda kõiges selles, milles osales tema kaksikõde. Vanemad otsisid meeleheitlikult võimalusi lapse elu päästmiseks. 1997. aastal tuli majamil lastehaiglasse tööle uus südame ja veresoonte kirurg taastasid disvanemates habras lootusesäde ning nad panid end kirja doktor Rodman tõrki juurde vastuvõtule. Noor rahulik kirurg äratas usaldust. Levidenicol panid kõik lootused temale. Doktor Türk soovitas uut operatsiooni, mille käigus kopsuarterid ühendataks südamega. Operatsioon oli äärmiselt keeruline ja ohtlik, kuid sellest võib olla abi, ütlesi pöörk. Millised on Ashley väljavaated ellu jääda? Keesnikkolm murelikult. Ma ei oska sellele vastata. Iga laps on isemoodi vastase pöörk. Tean vaid seda, et ilma operatsioonita ta üle kahe aasta vastu ei pea. Õhtul rääkisid David ja Nikol operatsioonist tütrele. Kas ma siis saan mängida nii nagu Amanda? Küsis Ashly. Ja siis saad teha kõike, mis Amanda vastas Nikol. Lasse doktor lõikab mind, otsustas Ashly. 1997. aasta jõulukuu 16. päeval veeretati Ashly voodimaja, meil lastehaigla operatsioonisaali nõrkavas lapseerinnakorvi tilluke süda, tuksus tihke armkoe sees kiiresti-kiiresti südamele ligidal pääsemine oli niisama vaevarikas kui viinamarjale kivistunud betoonis. Võrk asus tööle, ta lahutas parema kopsuarteri ordist, sulges sooned ja seiskas verevoolu. Lülitage sisse vereringeaparaat, ütles ta. Järgmisena asusin pöörk otsima kopsuartereid ühendamaks need südamega vasak kopsuarter on peaaegu olematud, tähendas ta armkoe alla peitunud nõelasilmajämedust soone jupikest uurides. Seda tuleb laiendada. Pöörk libistas skalpellid pikisoont ja tegi sisselõike. Ta suurendas soone läbimõõtu õmmeldes sisselõikekohale paiga südame paunast võetud koetükikest samal moel paika, seda ka parema kopsuarteri. Järgmisena ühendas pöörk sooned kopsu väratiga, mida mööda veri voolas südamest laiendatud kopsu Arteritesse. Operatsioon kestis peaaegu kaheksa tundi. Vaatame, mis nüüd saab, lausus pöördviimaks. Kui õde vereringeaparaadi välja lülitas, läks Ashly operatsioonist ja haigusest kurnatud süda tursesse paisudes peaaegu kaks korda suuremaks. Kogu personal jäi kuulatama hapnikumõõturi piibitamist. Mida madalamalt see häälitseb, seda vähem on veres hapnikku. Piibitamine läks ohtlikult madalaks. Ashley sai vaevalt nii palju hapnikku, et hing sees püsiks. Mürk teadis, et lapse süda ja kopsud vajavad operatsioonist toibumiseks aega. Ma ei saa rindkeret sulgeda, ütles ta. Seda on liialt laienenud põrkatis Ashly avatud rindkere tehiskilega ning laps viidi üle intensiivravi palatisse. Mürk teadis, et Apple'i ellujäämise võimalused olid väga väikesed. Südamed Ursumine võib tähendada parandamatult kahjustust. Võrdleks ootetuppa, et selgitada lapsevanematele olukorda. Üritan sulgedel tüdruku rindkere paari päeva pärast, ütles ta. Ashly vajab nüüd tõelist jõuluimet. Selle öö veetis Ashley teadvusetult intensiivravi palatis. Nikol David hoidsid tütre käsi oma peos mända, kissitas isa süles. Ma armastan sind, Ash, kuid terveks saad hakkama kuus mängima, sosistas ta. Õel. Kahe päeva möödudes leidis põrked, turse on sedavõrd alanenud, et võib rindkere sulgeda. Ta eemaldas kile ja hakkas haava kinni õmblema. Hapniku näit langes jälle. Mürk eemaldas, niidide jäi ootama. Hapniku näit ei tõusnud, vaid langes veelgi madalamale. Ashly süda ähvardas arsti ponnistusi alt vedada. Hingamisaparaat kiiresti. Hüüdis ta. 11 minuti pärast, just siis, kui Ashly vereringe hakkas kulgema läbi aparaadi seiskus lapse väsinud süda. Pöörk teadis, et see on ajutine lahendus. Väikese tüdruku elulõng oli nii habras, et võib iga hetk katkeda. Noor kirurg tahtis hinna eest välja selgitada, miks Ashley oleks äärepealt surnud. Kuidas saaks tema elu päästa. Samal õhtul põikas võõrg sisse laste kardioloog Ivan saani laboratooriumi südameke Rulgidel ja kardioloogidel on teinekord raskusi üksmeelele jõuda ravimeetodites. Kirurgid pooldavad rohkem lõikusi, kardioloogid pooldavad pehmemaid meetodeid. Nõrgiat saan, olid palju koos töötanud, mõlema eesmärgiks oli päästa võimalikult rohkem elusid. Ma ei saa aru, mis äss, lill viga, kurtis pöörk kõnet kiirel sammul intensiivravi palati poole tõttasid. Me oleksime ta äärepealt kaotanud. Tegi temasse äärde väikese lõike juhtis peenikese sondi ettevaatlikult reiearterit mööda südamesse. Verkijat saan, jälgisid röntgeni monitorilt kontrastaine liikumist kopsu Arterites. Järsku pool seiskus. Siinse ongi ütlest saanud. Tüdruku kopsud ei saa verd. Vasak kopsuarter näis olevat täiesti ummistunud ja parem kõvasti ahenenud. Ainuke võimalus on üritada laiendada paremat kopsuarteri. Pilk monitoril asust saan juhtima läbi sondi õhukest terasvõrk, silindrit, mis laienedes avaks Ashly parema kopsuarteri. Õed arstid hoidsid hinge kinni. Arter polnud veel paranenud eelmisest lõikusest, kuid saan seda liiga palju, laiendab võivad õmblused rebenenud ja ärkli voolab verest tühjaks. Mõne sekundiga. Saan juhtis silindri ettevaatlikult, sügavamale ja sügavamale ning asus seda tasa ja targu lahti pumpama. Äkki lõi monitori pilt virvendama. Ekraani ruutu lõhestasid tumedat niredja nirekesed. See oli veri, mis voolas Ashly parema kopsu. Alaossa hapnikuga rikastunud veri värvus tumesinisest helepunaseks. Koff ta läks. Hõiskas, saan aeglaselt juhtiste kohale ka teise võrk silindri. Nüüd voolas veri äärli parema kopsu ülaossa. Silm monitori ekraanil nägid, saan, kuidas silinderkohalt ära lipsas. Otsekohe vähenes ka verevool. Proovin selle paigale tagasi saada, ütles Tsandorkile. Aga lihtne see igatahes ei ole. Võib-olla peaksime minema, operatsioonisaali, tegi ettepaneku. Seal võiks pöörk avada lapse rinnakorvi ja paigutada arterisse tillukese kaamera, mis annaks Soone sisemusest suurendatud pildi. Võõrgi kaamera ET saani silindri abil saks kopsuarteri ehk lahti. Kui ta kuulis, et nood pole kolm ööd maganud, käsutas ta nad puhkama. Koorilaulu harrastav Faywors lubas istuda Ashley juures ja talle laulda. Järgmisel hommikul veeretati Ashly operatsioonisaali. Aeglaselt tühjendas võrk tema südameverest ja tegid kopsuarterisse tillukese sisselõikepliiatsijämeduse telekaamera abil saadud pildi najal tõmbas ta kohalt nihkunud silindrisoonest välja. Hinge kinni pidades jäid arstid kuulatama, mida ütleb hapnikumõõtur. Sedakorda oli kõik korras. Südamed Urse oli alanenud. Ashly hingas ise. 11. jaanuaril pääses Ashly haiglast koju hilinenud jõulupühi veetma. Kingikotis oli rohkesti kinke. Kõige paremaks kingiks oli tüdrukule aga tema enda peegelpilt, mis talle peeglist vastu vaates, vaadake, hõiskas ta, ma polegi enam sinine. Nikol haaras tütre sülle ei ole, ütles ta ega lähe enam kunagi siniseks. Peagi võis Ashly mängida mänge, mida ta seni oli tohtinud vaid pealt vaadata. Ühel hommikul tormasid nad koosa mändaga ringi õuemurul, kui nad hetkeks seisma jäid, pöörduse Ashley võidurõõmsalt tõe poole. Nüüd jooksen mina kiiremini kui sina narrista. Õde. Amanda võpatas, kuid hüüdis rõõmsalt, jookseme võidu ja tüdrukud pistsid naerukihistades punuma.