Te kuulate raadio kahte eetris on saade kõik puhuvad ja meie külaline, kelleks on helilooja Priit Pajusaar, on stuudiosse saabunud Priit, rõõm näha. Tervist ja õnnitlused. Sa võtad neid vastu Eesti Eurovisiooni eelvooru tõttu neljandat korda ajaloos? Seekord kuidagi teistmoodi erilisem või oled sa enda jaoks juba asja ikka suhteliselt rutiini lasknud? Neli korda on ikka juba omajagu ja. Seekord on sellepärast erilisem, et üritasime seda rutiini natuke ja vältida või teistsuguseks teha. Selle looga, mis siis nüüd Eesti eelvooru ära võitis, aga tegelikult protsess ja kõik, mis iga aasta ja kuidas kõik toimub, on, on küll vägagi korduvalt. Oligi aeg natuke raputada seda rutiini. Mis on 30. august, istud sa kindlasti mahaaegsel, teadsin rutiinse oli juba hakanud mõtlema, millise eurolaulu ma nüüd teen. Tegelikult ei olnud see aasta kuidagi niimoodi, sellepärast et ma tegelikult kui oli möödunud aasta eurovisioon pärast seda enda jaoks, otsustasin, et nüüd on kõik, et pikka aega kindlasti ei taha ega ei viitsi, ei olnud mingisugust motivatsiooni, muide, miks emotsioon tekkis Eltsa miks siiber sain, aga mina olingi väsinud, ausalt öeldes ja, ja kõik on niisamamoodi ühtemoodi toimunud juba aastaid, tegelikult võtab see Eurovisiooni, ärka jube palju aega, energiat lõppkokkuvõttes ära. No tundus, et, et ei viitsi enam, aga tegelikult on juba nii mõnigi aasta kuskil mingisugune uss olnud jällegi sees. Et tulekski teha mingisugune teistmoodi värk, et tulekski teha mingisugust vigurit või pulli kas ja 100 meetrigi, me oleme seda asja arutanud ka mitu aastat, aga kuidagi oleme jõudnud nii kaugele, et seda lugu teha. Marko Reikop helistas mingisugusel heal päeval kuskil suve lõpupoole või ma arvan, et see oli kuskil augusti lõpu poole ja küsis, et kas sa tuleksid osalema, kui see kutse nagu tuleks siis mulle esimene reaktsioon? Ei, ma ei jaa, aga okei, ja siis mul tuli meelde see vana mõte, mida me oleme siin aja Peetriga arutanud aeg-ajalt, et, aga et ei, ma teeme niimoodi, et helistada mõne päeva pärast tagasi, et siin uurin asja natuke. Muuseas, mis teid oja Peetriga seob, et niimoodi aeg-ajalt arutate, mida võiks eurovisioonil teha ja kuidas pulli teha. Konservatooriumi ajast juba tulnud ja nii mõndagi asja toimetanud siin ju hiljemgi ja kogu Black Rocket rokiti värk on ju tegelikult tema ja, ja Gleni ja minu ühist tegutsemise tulemuseks, mida tegelikult ka võib-olla paljud üldse ei ole aru andnud endale, et me oleme ennem ka koostööd teinud ja üsna palju. See on muide väga hea mäluvärskendus just nimelt seda enam, et plekk raketiprojekt oli ju ikkagi 90.-te teises pooles Eestis üks tooni andvamaid selleks mega hästi peale. Ma usun, et sinu kui pophelilooja karjääris kindlasti laadid paar tükki, mis Black Rocket välja andis, olid ühed edukamad artiklid üldse, eks. Et mina ei olnud küll plaadi väljaandja, aga selge oli see, et see oli edukas kraam, jah. Sa mainisid, et augusti lõpus tuli Eesti televisiooni poolt kõne ja mis tõi ühtlasi sulle meelde selle vana mõtted, Peetriga võiks koos midagi teha veidi hiljem, septembrini lõpupäevadel tuli meil ka Reimo ka mõte, et, et seekordsel eurovisioonil võiks midagi teistmoodi teha, sest põhjuse selleks annab lihtsalt ütleme siis otse välja ebaedu, mis Eestit on viimasel ajal Eurovisiooni võistlustel saatnud. Me ei ole isegi poolfinaalidest edasi pääsenud. Ja On olemas lausa helikinnitus selle kohta, et meil Raimoga ka see mõte tuli. Ja muuhulgas. Me helistasime just praegu meie stuudios olevale heliloojale Priit Pajusaarele. Kuulake ise, mis küsimus oli või õigupoolest ettepanek. Ja helistame teile raadio kahes siit sellise küsimusega, et me üritame välja mõelda Eurovisiooni päästmises strateegiat, et meile tundub, et võib-olla Eestis on natukene valesti mindud nende asjadega, et otsustaks helilooja, et äkki peaks otsima Eestis hoopis mingit sellist väga värvikat artistina ajan praegu asja ekstreemseks, võib olla kas või nii-öelda habemega naist, kes läheks rahvale oma värvika olemusega peale. Ma omamoodi toetan seda arvamust, et, et selge see, et päris tavalise lauluga, kus laulab kena tütarlaps või muidu sinna igati ontlik ja lavaline esitus, tavaline laul, tavaline poplaul, see, see igal juhul ei toimis, on, see on 100 protsenti selge. No see on mingi ime roppamine, kui toimiks ta veel niimoodi, nii et põhimõtteliselt ütleme, müüks nii-öelda heas mõttes friikšõu, et noh, kus me oleme vaadanud neid Eesti otsib superstaari eelvoor, siis sealt käis ju ka omajagu nii-öelda heas mõttes friikshow. Ma ei läheks teemseks. Kas, kas friikshow maailmajagu seda otseselt ei poolda, kuid no selge on see, et, et, et ei ole tegemist ainult lauluvõistlusega, et seal igasuguseid sõgedused, nalja tuumorid, noh, see so peab olema ja noh, ütleme põrutab ta koos. Vinge lauluga. Tavaesitus loomulikult ei toimi mitte kuidagi. Mida te välja pakkusite, mis võiks olla selle aasta selline tõeliselt hea friiksu, mis tabaks nii-öelda eurotrendi, ma ei kujuta ette, Te küsite küll, mis tabaks. Aga kas te oskate öelda, mis on eurotrend või mina näiteks ei tea, mis on eurotrende? Seda küsimust on aastaid muudmoodi või noh, teistmoodi sõnastatud, et öelge, mis, missugune neurolaulda ja minu meelest ei saa sellele ühest vastust olla, aga võib-olla paneks kokku ühte punti nii-öelda habemega naise rääkiva koera, eks ole, et nii midagi sinna Balkanimaadele, midagi põhjamaadele, midagi prantslastele, midagi inglastele ja teeks sellise kompoti kokku. Nojah, Kapusnik, tõenäoliselt see peabki olema miski asi, mis mis eriline. Radikaalselt enne nähtust aga naine nagu hea näide, et mina oleks ise õnnelik, kui asi ikkagi ei kaugeneks ikkagi muusikast, et ka muusikaga siis alles jääma, et et muidu nagu, kui heliloojal tundub päris mõttetus asi, eks ju, aga aga ütleme, et noh, ja pulli ja nalja armastan oma, aga igasugust muld alternatiivselt tsirkust. Peaks nagu tunnistama. No kui te Eesti olukorda praegu mõtlete neid artiste, kes siin saadavad, oleksite, kes oleks nii-öelda, kui me jätame igasugused A-kategooria artistid kõrvale, eks, eks ole, kes nii-öelda müüvad suuri kontserte täis, aga, aga kedagi, kes võiks nii-öelda noh, võib-olla natukene varjusurmas praegu, kelle võiks nii-öelda välja tuua. Aga ma ütleks ka seda, et meil on kindlalt A-kategooria artist, kelle peale lihtsalt võib-olla ei ole tuldud või, või ei ole siiani tahetud teha võib-olla need artistid teha, eks ju. Et seda esiteks, aga aga ei ütle, on ka niimoodi, kuna ma ise osalen aasta siis ma kellelegi vihjeid andma ei hakka. No vot tagantjärgi kuidagi priid, tuleb tunnistada, on see jutuajamine eriti paljutähenduslik sel hetkel, kui me rääkisime, salvestus pärineb 23.-st septembrist aastal 2007 oli tegelikult sõjaplaan sul juba valmis, eks mitte ainult lihtsalt mõtteid, vaid plaan oli täitsa olemas. Muidugi ainult tedega lugu ei olnud, et sellel hetkel ei olnud loost mitte õhkagi veel olemas. Kas see tähendab seda, et me võime ka ennast natukene kirjutada sinna idee autorite koha peal, et tee näiteks Põhjamaadest midagi hüppas lahvlifenti prantslastele, inglastele, sakslastele? Idee autoriteks ei saa selles mõttes ennast kirjutada, kuna meil oli plaan ennem. Igati tänuväärne, et, et näiteks teie mõte liikus ja põhimõtteliselt sarnases suunas, eks ju, mida me tegelikult ju tahtsime või tahame selle lauluga teha, tahtsimegi raputada natuke seda igavust siin, et vaadake, kui palju on ju lärmi ja, ja õiendamist ja sõimu ja kiitust ja kõike, aga kõik see on hästi värvikates toonid ehk siis ei ole mingi hall värk, vähe on neid, kellel on ükskõik just ja, ja, ja see on ju läbi aastate olnud selge, et et siis kui üks asi ajab kedagi meeletult-meeletult närvi või siis väga meeldib, siis ongi juba korras, eks ju. Kõige jubedam on olla selline kellest, et mitte midagi räägita või, või lihtsalt ehitatakse õlgu ja siis on juba korras, Vetta võid kindel olla, et mitte midagi selle looga näiteks ei juhtu iga iga muu nähtusega maailmas on sama värk, et, et et hea on, kui, kui on aktiivset suhtumist asjasse. No ma saan aru, et Peeter Oja kirjutas kiiresti alla ja tema oli üks kindel osaline, aga kui lihtsalt või keeruliselt käis tema võitluskaaslaste ära rääkimine. Peeter vahendaski selle informatsiooni Tarmole ja Hannesele ja ja vastus tuli kolme minuti pärast. Teeme jah, olenemata sellest, mis lugu ette pannakse, lõpuks. No asja hea külg oli see, et et algusest peale oli selge, et me teeme koos seda ja ja üldse on selle protsessi juures olnud vahva see, et kogu aeg on pidanud olema konsensus. Viis meest on kogu aeg koos otsustanud asju ja, ja seal ei ole vahvanud. Kas see on selles mõttes jällegi rutiinne protsess, et sa kirjutad laulu koostöös selle esitajaga või varasemad juhud, ma meenutan kaelaga hääl, mis sa eurovisioonil viienda koha siis Taimunda flip, mis sai kuuenda koha ja tiimis sai 11. koha, oli nii, et et lugu oli olemas ja siis hakkasite esitajat otsima. Täpselt ainult see taimede nadiga oli, oli ikkagi niimoodi, et oli teada, et see on Evelinile lugu, aga, aga see oli küll esimest korda, kui esitajad ise olid ka loo tegemise juures. Tänu sellele, et te pidite kogu aeg kompromissi leidma, jäi midagi ka, mida sina oleks tahtloosse veel lisada, välja, et sa praegu vaatad, et noh, see võiks ju ka olla kord ülejäänud laitsid maha, siis hea küll. Aga vahva ongi see, et loogem ei, ei pidanud kompromisse tegema, sest me läksime kogu aeg edasi. Tähendab, iga iga idee sai sisse pandud jälle. Ma arvan, et veel mitte, mitte kellelegi ei olnud seda hetke, et kellegi arvates mingi vahva idee oleks nende mahasurutud veel ole vait, et see on ikka nii lollide. Kas sa mäletad, mis oli see päris esimene iva, mis sai paika pandud, et see laul hakkab liikuma selles suunas? Tiiva või idee oli ikkagi see, et, et ta peab ikka olema mõõdukalt haige lugu. Ja, ja et ta peab olema ikkagi kiires tempos. Ta peab just nimelt erinema meie Eesti eurolaulu võistlusel olnutest lugudest väga oluliselt ja ta peab. Peab olema niimoodi, et et ta mingi väiksema paugu tekitaksin. See oli nagu lähteülesanne, eks ju. Siis sa läksid stuudiosse, teadsid, et kuidagi. Saatori ta ja siis hakkas aegset. Aga umbes niimoodi see asi ongi just et kuskilt see lugu hakkab järsku laekuma ja ja siis olid juba ülejäänud sellid ka minu juures ja, ja nii me siis seal mitmete pikkade tundide, mitme päeva jooksul selle loo aretasime siis valmis, igalt ühelt tuli ideid tegelikult kui kuuladeks, seda lugu ju arvata, et alati kõigi kolmeminutilist, euro eurolugudega või mis iganes looga, et käigud ette, õuel endale mõttes mööda ja mingi meeleolu ja midagi meelde midagi jää, aga ega keegi ei kujuta ette, kui palju on tegelikult mässamist see loo sinnamaani saamisega, kui ta teda kõlbab raadios või televisioonis esitada, et see on meeletu protsess. Jälle lihtne on maha teha ja iriseda viriseda, aga kõik on ju meeletult energiat ja, ja ennast pannud Juloosisse meeskonnad töötavad lugude kallal. Olete seda lugu välismaalaste peal testinud ka salaja vargsi, et vaadata, kuidas eestlased teavad kreisiraadiot, eks ole, ja nende huumor läheb peale, inimesed ostavad seda pimesi, põhimõtteliselt, aga et väljaspool, kuidas ta müüb? Aga ta ei ole, me ise saad testida ka, aga väidetavalt väidetavalt on juba sõna võetud Eurovisiooni fännid on jube aktivistideks, jälgivad kogu aeg, kuidas need eelvoorud toimuvad ja kuulajatelt juba nõudnud seakisa, et et õudne lugu ja mis iganes, aga palun ütlen selle peale, et jah, et on selliste lehes kuskil vist kirjutati, et juba jube mõttetu kõik tõsiasi on see, et aktiivsed fännid, kes võtavad igal pool sõna ja avaldavad arvamust Nende lõpp lõplikult üle Euroopa ja ka Eestis helistajate hulgast on see õudsam, käputäis inimesi, noh, ütleme, et kui me võrdleme, et, et seal Eesti Eurovisiooni fänn fännileheküljel võttis sellest hääletasite osa, kus pandi ka mingi rivi paika võib-olla natuke mööda, aga ütleme, et sadades oli inimesi, kes seal siis selle oma kliki ära tegid, siis siis me kõik teame, kui palju helistajaid siin Eestiski. Ja ma olen täiesti veendunud, et suhtarvud on mujal Euroopas täpselt samasugused, et need kes võtavad sõna ja, ja kelle järgi nüüd me peaksime õudselt muretsema, arvavad midagi. Et see ei ole määrav jõud absoluutselt. Priit, kas sa ei karda, et tiim on nii-öelda saanud natukene vale signaali praegu? Selle edu mõttes, ma pean silmas seda, et Eesti inimeste jaoks on Oja Võrno ja leinata on teadagi kes, eks lihtsalt laval seista, nad oleks hääletatud võib-olla võitjaks, noh, see on spekulatsioon, me ei tea seda, aga noh, puht teoreetiliselt sa saad konstruktsioonist arulaul, kui selline eesti publiku jaoks suurt tähtsust ei omanud. Aga kui võistlema tuleb minna Euroopasse, siis see efekt nende vanakeste näol kaob ära, nende jaoks on see trio nullväärtusega oma seniste tegemiste mõttes. Ja esiplaanile tõuseb lugu. Või, või siis ütleme, esitus absoluutselt natukene ei pelga seda momenti, et äkki ei vea välja. No sama hästi, ma võin öelda, et, et võiks kõikide teiste Eesti esitajate kohta küsida, et ega mitte mitte keegi ei tunne neid teisi Eesti artiste ja, ja, ja kui need lood on ju samasugune mainstream nagu on tuhandet korda tuhandeid kordi kõlanud maailmas eurovisioonil siis küsin, et mida see küsimus tähendab või miks ma peaksin pelgama, see on täiesti mõttetu muretseda ja liiatigi sel aastal me ei ole nagu muretsemise plaane ja algusest peale endale võtnud kraesse. Las teised muretsevad. Me teeme oma värki, nagu Peeter ütleb, me teeme vaikselt siin oma värk, püüdke kaasa tulla, ütleme sel ajal. Kas see lugu veel areneb ka enne, kui ta sinna päris eurovisioonile sõidab, on on midagi, mis vajab nii-öelda nokitsemist veel või on ta täiesti valmis, või mõtlete te omaette aastaid kuidagi veel väiksemaks suupärasemaks? See on kindel, et, et me mõtleme muidugi, et mis nüüd edasi saaks ja kas ja kui palju tuleks midagi juurde keerata või midagi teistmoodi teha ka tänasel päeval ma ei oska öelda, mis, mis see siis on, et mida me seal teeme, vaatame, seedime natuke aega ju veel, on ka, pealegi jah, kuigi tegelikult ei ole palju aega. Oled sa imestunud natukene ka või ei ole selle üle, et nende 10 loo seas, mis Eesti finaalis siin võistlesid sinuga üht see pidi mõtlemist, nii vähe ette tuli, seesama, me läheme intervjuu algusesse, et oli vaja midagi uut, mis raputaks, tegelikult ju ei olnudki selliseid lugusid praktiliselt üldse, poed on sellised klassikalised raadio popplood, nagu sa ütlesid, mida kuuleb kogu aeg ja nende erinev praktiliselt üldse üksteisest erilist lähenemist peale Lepascheti ei olnudki. Tegelikult ma ei ütleks niimoodi, et Eesti Eurovisiooni kontekstis oli näiteks Rein Rannapi, kus on, oli, oli, oli tegelikult ikkagi just teistmoodi läheneme. Mina võtan küll reinu ees mütsi maha, et ta julges teha selliseid ka ikkagi mina arvan täitsa teadlikult. Vaat tegingi sellise ja minu meelest väga kihvti loo, mis mulle väga meeldis, see lugu, Taavi esitus ja teisalt tegelikult see iiris vesiku lauldud ja nimega Ivo Riine Pajusaare loos oli ka ju tegelikult natuke juba sellist ikkagi teistsugust manti, kuigi kuigi noh, võib-olla oleks võinud veel radikaalsemalt teistsugune olla, kõik juba seal ikkagi lavastust ja iirise seal ja, ja tema nagu ärakasutamine, tema potentsiaali ärakasutamine oli minu meelest väga õnnestunud, et ei olnud see pilt midagi nii, nii, nii ümar, eks ju. Et noh, need on sellised head head näited ja ja tegelikult ikkagi au andnud maga Birgitele. Kas on ju tõesti jube hea laulja, selle tiimi ballaad oli ka tegelikult objektiivselt ja tõesti väga hea laul, eks ju, selle laule hädas, et selliseid lugusid on jaga ropult palju treitud maailmas. Olete te oma tiimiga visanud pilgu peale, et mis laulu ja teised riigid välja pakuvad ja kas on midagi sarnast, näiteks tulemuseta? Kui siinse poleemika läks lahti või noh, nüüd öelda kulmineerus möödunud nädalal, siis ma üritasin leida kohti, kus, kus ma saaksin mõnda lugu kuulata, nii, mis on juba edasipääsenute muudest maadest. Mida sa oled kuulad, see oli malta lugu, see oli vist mingi vodka vodka just naisterahvas laulab ja tegelikult on üks viinareklaami jaa, mindude täitsa ühe märksõnaga, eks ju. Viin. Just, ja tegelikult see on küll teistsugune lugu muusikalises mõttes. Aga sisuliselt on see ju samasugune Leto Svet, eks ju. Ja irisiteks mainis sõnadega Te olete lollakad, kui inimesed võtaks ette ka teised sel aastal osanud meie meie eurolaulude sõnad, ega siis midagi eriti vingeid, ideid ei leia sealt, eks ju. Kõik on ju ära nämmutatud teemad. Samas on ka häid positiivselt leida, eks ju. Ja ikka ongi. Ballaadi otsaga värki, on seal Šveitsi lugu, algab nagu ikka, tehakse, kui on vaja nagu hästi laialdate alguses, esimene pool lugu on traditsiooniline ilus palatis keerame tümpsu peale poole pealt. Ja jälle on kihvt Jaan, see tümpsu osaga täidetud, eks ju. Midagi uut absoluutselt ei ole, aga ma Maran vist seitset lugu. Sain kuulatama vist teistel maadel põldudel valitud, et need lood et see hirmus nutt, et nüüd on mingisugune õudukas tehtud, et see on nii mõttetu. Muideks naljakas, mis mulle teeb õudselt nalja, et kasvõi ajakirjandus tegelikult kirjutavad ju igale näiteks ajalehele ajakirjale konkreetsed inimesed, noh, need väljend on, meil ju ka palju ei ole ja kui nüüd kellelgi õnnestub kirjutada selline lugu või võidab veel selline lugu, mis antud ajakirjanikele ei meeldi, siis on ju korras, eks ju, siis on nad kurjad väljendavad kurjust ja pahameelt nii palju, kui nad jõuavad, eks. Et aga sellega üritatakse mingisugust fooni luua, et, et õudselt vahva on vaadata, et süüdistatakse meid õudne propaganda ja mis, mis seal kõik on olnud ja aga, aga kõik, juhul kui oleks võitnud see laul, mis nüüd konkreetsele konkreetsetele persoon nendele meeldiv siis oleks hoopis teise nurga alt lähenetud, et Afansistendentslikust märgata. Aga see on aastaid käinud, ma olen sellega väga-väga harjunud. Siis veel mis, ma tahan ära öelda, et ja siis näiteks imestatakse, mõned ajakirjanikud imestavad, et et kreisi raadio ei taha meile anda intervjuud, eks ju. Aga, ja homiks, eks ju. Vaadake peeglisse ja meenutage, kuidas te olete suvalistel hetkedel valimatult kellelegi näiteks solki kraesse valanud ja, ja ongi kõik, ei ole mõtet süüdistada inimesi, kes ei taha konkreetset ajakirjanikega või mõne lehega suhelda või vaja ajakirjaga Te olete ennem teinud halba inimestele. Ärge arvake, et, et, et nüüd kõik tulevad fooriaga ja tahavad teiega ei taha, ärge tehke. Albana on nagu võtmesõna. Nii palju, kui sa oskad rääkida, kindlasti oskad. Ütle selle loo teksti kohta, kuidas selle point arenema hakkas, muusikast veidi siin kõnelesime, aga too ei edasta, mis on ka märksõnaks saanud vähemalt minu jaoks. No hädas ta ikkagi leidus Serbia horvaadi, inglise vestluseks. Kelle oma see on või kust see leiti? Tegelikult oli Peetril üks selline ristmiku osas ja Hannes oli leidnud ühe ja ja siis stuudios, kui laulu hakkasime salvestama, siis vastavalt meloodiale otsiti sobivaid kenasid lauseid serbia, horvaadi keelest täiesti suvalisi, lihtsalt, mis kuidagi ütleme niimoodi sobiksid lünka, mis sobisid antud meloodiaga käigu peale, mis parajasti oli vaja täis laulda. Kas eestikeelset ühtegi rida läbi käinud nii-öelda tööversioonis? Ei, see oli algusest peale selge, et selle laulukeel peab olema serbia, horvaadi keel, aga see, et, et sekka lipsas natuke soome ja saksa keelt, see oli nüüd küll asja käigus, niimoodi saabus väga äkki tõdemusega. Nüüd tuleb selline koht jälgedes, mida sa ette ja oligi. Et tegelikult omal ajal pläkrokiti lood sündisid ikkagi niimoodi, et mu isa oli olemas ja Peeter tuli stuudiosse ja siis läks, siis läks nuputamiseks. Kui palju selle lätlase juures iitsitamiste naermist endale olijatel kõhud krampis, kõvers hoidsite kinni ja töö oli katkenud pooleks tunniks, sest naer lihtsalt segas. Ei, no jaa, oli küll, kas nad nägid ette, mis hakkab toimuma nagu avaliku reaktsiooni mõttes? Lootsime, et reaktsioon on selline, nagu ta oli ja natuke aimasime, et ehk läheb niimoodi, aga, aga tegelikult kõik läkski. Läki niimoodi, nagu me lootsime. Et räägitakse jälle Rüütli Eestist eile Eestist, kui ma Eesti laul sees on rüütliristi olen täitsa veendunud, et see on kõigi laul tegelikult. Et eks see häälte arv, helistajate pooltelt arv räägib ka midagi, et et ma arvan, et, et siin isegi nii-öelda haridustase ja, ja vanuseline lävele ei mängi suurt rolli, et, et ma arvan, et, et ikkagi sellise nii-öelda enesekindlad ja, ja teatava huumorisoonega inimesed saavad asjast aru. Aga need, kes niikuinii kogu aeg põevad, et mida teised meist arvavad, et sellega midagi teha. Et Eestis on, muide, on selline mure kogu aeg, et mida teised arvavad, kogu aeg käib. Üks Halin. Me oleme väiksed ja muretsevad kogu aeg. Just kõik me peame endale muretsema, lapsed tuleb muretseda, eks ole. Muretseme piima poest ja nii edasi, eks. Vana jutt. Murerahvas jah, muretseme endale midagi toredat vahelduseks Eurovisiooni finaalvõistluselt, kui me sinna välja see muuseas, nagu süsteemile saad pihta, kuidas sel aastal asi käib, või? Juhan Paadam püüdis meile siin selgitada mõned päevad tagasi. See ei ole hea uudis, et juba kaks poolfinaali ja need rahvuste või rahvaste või riikide hulk järjest kasvab. Imelik hakkab juurde. Pikapeale, või mis seal imelikku? Meie ka omal ajal ju olime rõõmsad, kui meid võeti ka sinna laulma vaadata, niimoodi. Ma ei tea, vaadati vaadatud, et ma ei usu, et vot see ongi, et meie olemegi sellised taadid kõvega, vaatame niimoodi. Nii et ma küll ei kujuta ette, et et, et muu euroopanid vaatab jõle viltuselt, et see on nagu. Kui see Euroopa on meie ühiseks nende jalgealuseks, siis miks mitte teised ei võiks uued maad ja võiks ka osalema tulla, aga selge on see, et lihtsalt asi on läinud nii jube suureks, et siin ühe saatega ära teha, siis saada, ilmselt oleks pool ööpäeva pike ja tegelikult on ju kuulda olnud, et ega austraallased, jaapanlased tahaks tulla kampa ja, ja veel teisigi maid, et neid ei lasta praegu veel ligi. Endalgi kitsas. No tore. Ma usun, et aeg saab olema niikuinii selle Serbia võistluseni kui ka pärast seda teie tiimi jaoks väga, väga huvitav ja loodan, et ilusti vastu, peata edu teile, Priit, aitäh tulemast. Aitäh.