Tere hommikust. Olen luteri kiriku emeriitvaimulik Toomas Paul. Täna võtan jutuks kristlikud voorused, mis liituvad neljale üldinimlikule kardinal voorusele. Kristlikud voorused on koondatud apostel Pauluse nõndanimetatud armastuse ülemlaul lõpu sõnadesse. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, suurim neist annaga armastus. Gregorius Suur nimetas neid headuse kokkuvõtteks Boona summa. Ja liitis nad antiigist pärinavale neljale kardinaal voorusele, nõnda, et neid sai kokku seitse. Ja siis aineid edasi seostada. Seitsme püha vaimuanniga ja seitse on olnud keskaja mõtlemises ja sümboolika üldse väga väga oluline arv. Piltlikult kujutati seda nõnda, et Sophia all, kes on naissoost oli kolm tütart fiides Spees ja kaaritas. Kreeka pistis. Ladina fiides on usk, usaldus, veendumus. Selle vooruse puhul on esimene küsimus, kuidasmoodi saab üldse niisugusele mõttele tulla et mingite tõikade või väidete süsteemi tõekspidamine nendesse uskumine on voorus. Kui nad on õiged, kui me taipame ja meile tõestatakse ja me aktsepteerime, et nad on tõde siis on ju endastmõistetav, et me Neid tunnistame ja kui nad valed on. Mis voorus peaks olema vale asju ometigi vägisi tunnistada või uskuda. Aga tegelikult siin inimesed eksivad. Usk on üks nendest sõnadest, mille puhul me peame väga hoolega valvama, et me ise ka teda ühes ja samas tähenduses kasutame. Et me ei libise ühelt tähenduselt teisele. Sest nii ladina kui kreeka kui eesti sõna usu uskumise kohta on sama, mis usaldamise kohta ja uskuma ja usaldama on samast tüvest hard olnud. Aga tihtipeale on ka uues testamendis ka Jeesuse sõnades, kui räägitakse usust tegemist pigem personaalse usalduse vahekorraga. Ja see tähendab, et jälle võib-olla pikema jutu asemel saame seda mõista pildiga. Et tegemist ei ole usu ja mõistuse vastandamise, pigem usu ja tunneta vastandamisega. Igaüks, kes mäletab oma ujuma õppimist, mäletab ehk kas seda, kuidas teoreetiliselt teadet vesi kannab, näed ju teised ka ujuvad, aga lähed vette ja siis on niisugune tunne, et mind ei kanna. Mõistus ütleb, kannab küll, aga hirm on nii suur, et kui kuskilt ameti kinni saaks ja kui pääseks. Tähendab usk, on usaldus, mõistus ei otsusta niikuinii kõiki meie tegusid. Ja nende asjade puhul veel eriti tee, mis ulatuvad üle meie kogemuse. Me peame teisi uskuma, neid usaldama. Me peame usu proovile laskma panna ja nõnda temas kasvama. Ja selles mõttes ta on tõepoolest voorus. Palvetagem. Issand, anna meile usku, kasvata meie usku. Ei taha, et see pime oleks vaid me tahaksime, et me oleksime nägijad ja et see nägemine teeks meid ka meie usus tugevamaks. Aamen.