November on olnud abielukriitiline kuu justjust, kuulsite õigesti, abielukriitiline sirvisin koju saabuvaid naisteajakirju ning leidsin annesti stiilist kaks kirjutist, mis abiellumist üpris valusalt võtsid. Aga seejuures jäi silma üks tähenduslik tõsiasi, mida siinkohal esimese hooga siiski ei avaldaks. Selle ütleks välja mõne minuti pärast, sest äkki taipate seda isegi kui vaagime esmalt, mis argument, et neis ajakirjades abiellumise põrmustamiseks on kasutatud? Ajakirjas Anne ütleb ooperilaulja Pirjo Levandi elukaaslane Jüri Peetson otsekoheselt ja karmilt et abielu on formaalsus nagu sissekirjutus, mis on möödapääsmatult vajalik vaid statistikutele ja töövahend juristidele. Kujutagem ette, milline kaunis muusika see võib olla kauni Pirjo Levandi kõrvadele. Nii nagu Jüri Petsonit, nõnda häirivad ka aktsiaseltsi Tallinna vesi avalike suhete juhti Reigo Morozovi abiellumisega käsikäes käivad sekeldused ja kulutused ja liigne peavalu. Morozov ütleb sõna-sõnalt nii. Abiellumisega kaasneb hulk formaalsusi, mille toimetamine nõuab energiat, aega ja muid vahendeid. Huvitav küll, toimekal mehel, kelle töökohustuste hulka peaks kuuluma võimatu üles Hannes seletada, miks see ei ole vee hind. Eesti pealinnas hoitud kontrolli all peab paari paberi täitmist, allkirja andmist ja väikest pidulikku tseremooniat kurnavaks ettevõtmiseks. Hämmastav, kuidas toimekail meestel toimekus niipea otsa saab, kui suhetes kalli inimesega midagi joonde ajama peaks. Vikerraadio toimetaja Mart Ummelas, kes pole elus abieluga randa veel sõudnud, ütleb Hannes vähemasti ausalt, et enamik mehi ei vaevu pärast rahalist kooselu. Abiellume lihtsalt seetõttu, kuna nad ei usu, et see kooselurutiini kuidagi muudaks. Et vaatame nüüd, mida tarka ütleb meelestiilis tamm, kolumnist Lembitu Nõgel. Tema avaldab arvamust, et ju need, kes oma pika kooselustaaži lõpuks ametlikult seadustavad, teevad seda lihtsalt igavusest või siis sellest, et neil pole teineteisele enam mitte midagi öelda ning ainus, millega mees lõpuks pikaleveninud piinliku vaikuse lõpetada on kohmakas ettepanek, et äkki registreerige ära või abiellutakse seetõttu, et sel moel püüab üks poolteist lihtsalt kinni hoida, kuna miskit on kooselus hakanud kiiva kiskuma. Nüüd küsin teilt, kuuled, kas panite tähele, mis seal äsja tsiteeritud abielukriitikas ühist, kas panite tähele tähenduslikku tõsiasja, mis mulle kohe silma jäi? Kui ei, siis juhin tähelepanu, et kõik abielu kriitikud olid mehed, viimne kui üks. Ja mis siin imestada, kui Jüri Peetson tunnistab, et pulmad ongi niinimetatud naiste ärinaised, unistavad valgest pulmakleidist, printsist hobusel ja muust sellisest imekaunist mehed mitte. Seega, kui naiste Ajakirjade intervjueeritud hulka oleks tulnud ka mõni naine ehk nende sihtgrupi esindaja, oleks suhtumine abiellumissaanud meedia veergudel sootuks teistsuguse, positiivse värvingu. Aga mul ei ole kavas sind rünnata naisteajakirju, miks nad on hüljanud oma truud lugejad ja asunud abielutemaatikat, käsitledes maskuliinsus Rovinistlik ignorantsusele meeste positsioonile. Mul on kavas arendada hoopis uudset teooriat, miks abiellumine jätkuvalt vähepopulaarsete tegevuste hulka kuulub. Ja seejuures lubaned, laskun sügavamale väidetest, et rohkem kui abielutunnistus, sealt ära päeval inimesi hoopis pangalaen. Niisiis kõik algab siiski mõtlemisest ja mõtlemine kajastab reaalsust, kõlab keeruliselt. Kohe selgitan. Sügisel jahmatas mind uudis, et USA presidendi George Bushi tütar kavatseb lähiajal seal abiellus oma kauaaegse poissõbraga. Tore, et abielluda, aga mõelge, kellega poiss-sõbraga, mis ajast peale sõpradega abiellutakse, sõpradega sõbrustatakse, abiellutakse pruudiga, abiellutakse peigmehega, abiellutakse armastatuga, abiellutakse kallim, aga, aga mitte sõbraga. Kui teile tundub, et vahe on tühine kõigest sõnakasutuses, siis just teile tundub see tühine. Tegelikult ei ole see asi sugugi tühine. Sõnad peegeldavad meie mõttelaadi ja meie hoiakuid. Sõnad väljendavad tähendust, mille me asjadele ja inimestele anname. Paraku nagu olete küllalt, isegi märganud on meil viimasel ajal on ilmunud palju palju poiss-sõpru ja tüdruksõpru. Ilmunud on isegi kör Frände ja boyf rände ja kui need sõpru saab üha rohkem, siis on arusaadav, miks väga abielluda ei taheta, sest nagu öeldud, kes sõbraga ikka abiellub. Kas olete mõelnud, miks on kuradi hüvelised sõnad kasutusele tulnud? Mina olen ja olen jõudnud sellisele järeldusele. Nimelt vaadake, kui lihtne on nüüdisajal leida endale ükskõik milline partner ja kui mugav on alustada temaga kooselu ja kui üks partner ei sobi, siis vahetades kähku järgmise vastu. Järgmine, kolmanda vastu mu endisest klassiõest perenõustaja on öelnud, et nüüdisaja noored peavad juba pelgalt kolmekuulist suhet pikaajaliseks suhteks. Aga mäletate, milline oli elu kaks kolm kümnendit tagasi? Ühist katusealust polnud sugugi kerge leida ja seetõttu tuli ka kaaslast, kellega leivad ühte kappi panna, pingsamalt ja hoolsamalt valida alles siis, kui leidsid üles tõeliselt armastuse, sai hakata rahvuslikust kooselust rääkima, joonistama. Nüüd, nagu isegi olete täheldanud, käib suhete loomine kiirelt ja kergelt on muutunud ka suhtumine välja valitusse ja abi ellumisse. Ilmselt tunnevad paljud niinimetatud kooserajad instinktiivselt ära, et ega see inimene, kellega nad täiesti elamispinda jagavad, see päris õige ei ole, et tunne pole päris see, et kirg pole päris see. Aga mis seal ikka, parem olla kellegagi koos, kui olla päris üksinda. Ent seetõttu, kui nad päris õiget armastust ära tuntud ei ole, nimetatakse ka elukaaslast külma ja neutraalse sõnaga poiss-sõbraks tüdruksõbraks. Sest kõik muud soojemad sõnad, alates armastatuste lõpetades kallimaga eeldavad juba pühendumist ja südame kinkimist. Ja kuna paljud vaat sisimas ära, et elavad tegelikult inimesega, kelle vastu neil ehedaid kirglike kõige harveid tundeid pole, on loomulik, et temaga abielluda ei soovita. Lõpeks Lembitu Nõgel kirjutab oma muidu abielu kriitilises sõnavõtus stiilikülgedel väga tabavalt, et abiellumine või laulatus peavad olema lisaks muule seotud millegi sellisega, mille nimi võiks olla kirg või särts. Mõelge nüüd, kellel teist mõne sõbra vastu kirge leidub.