Paar päeva tagasi tekkis mul tuline sõnavahetus oma tudengipõlve õppejõu Marju Lauristiniga. Asi algas ühest väikesest kirjutisest Postimehes, millega Lauristin päri polnud, kuid jõudis välja sinna, et lõpuks süüdistas ta mind teravalt kolmes asjas millest üks kui isiklik rünnak ei puutu asjasse. Kuid kahes ülejäänud süüdistuses teatas mu lugupeetud õppejõud, et olen esiteks rahvuslane ja teiseks konservatiiv. Kui mõni nüüd arvab, et need süüdistused mingi alust lõid, siis ta eksib ja kui mõni ei saa aru, kuidas saab seesugustes asjades üldse kedagi süüdistada siis tema on tabanud 10-sse. Paradoks seisneb nimelt selles, et need, kes asuvad rahvusluse ja konservatiivsuse joonel astuvad ajalooga ühte sammu ja need, kes kuulutavad rahvusluse ja konservatiivsuse taunimis väärseks asuvad ajaloos valel poolel. Fakt on nimelt see, et enamik Euroopast on pööranud paremale ehk konservatiivsuse poole. Tead, kui vasakpoolses vanas maailmas laiutas, on vajumas möödaniku. Euroopa Liidu liikmesmaadest on vasakpoolsed valitsused vaid kolmel riigil Inglismaal, Hispaanial ja Portugalil. Ja sotsiaaldemokraatidele leidub ministrikohti ka Hollandi ja Saksamaa kabinettides. Valitsused asuvad ilmselgelt tsentrist paremal. Nõnda jäänudki Suurbritannia endisel euroopasside ministril teenis McCainil hiljuti muud üle kui uudistada ajakirjas News riikreseneerida. Pärast üheksateistkümnendat sajandit pole Euroopa kaardil olnud eales nii palju parempoolseid ehk konservatiivseid valitsusi nagu praegu. Ja vaadake, kui kiiresti see muutus on toimunud. Vaevalt kümnend tagasi andsid Euroopas tooni sakslane Gerhard Schröder, prantslane külionaal sos pääl inglane toni plaar ja rootslane Göran Karlsson. Kuid nagu Mczein osutab, siis ükski neist tuntud vasakpoolsest ei suutnud pakkuda vettpidavat visiooni ega kestvat poliitilist programmi. Nad olid juhid, kes Monageerisid oma maid aga ei suutnud midagi olulist muuta. Ometi armastavad vasakpoolsed mõelda ja uskuda, et nemad ajaloo silmis õigel poolel. Mis siis, et vasakpoolsed kuuluvad samasse leeri nende elitaarset intellektuaalidega, kes seal tagasi unistasid sotsialismist laulsid kiitust kogunimaalsed rongile ja Jossif Stalinile ning Pedasid oma vendadeks prantsuse Itaalia kommuniste. Just need surmapatud on põhjuseks, miks vähemasti Kesk ja Ida-Euroopas vasakpoolset kunagi end lõplikult maksma panna. Igatahes mitte seni, kuni ajalooline mälu suudab säilitada pilte punaaja tegelikkusest. Aga isegi kui unustada Vasakpoolsete flirdid kommunismuse sotsialism musega on nende põhihäda see, et eesti keeles otse öeldes ei ole nad põrmugi tegijad. Nad on jutu paunikud. Sõjajärgse Euroopa õitsengu tagasid just parempoolsed ehk konservatiivid nagu Winston Churchill Inglismaal charste kool Prantsusmaal ning Konrad Adenauer Lääne-Saksamaal. Just nemad lõid tugeva liidu Ameerikaga, mis sai Euroopa julgeoleku nurgakiviks ja just nende mõttekaaslased ja mantlipärijad. Nagu märgib Mczein oma kirjutises realiseerisid majanduse, mis tagasi Euroopas seesuguse majanduskasvu ja õitsengu nagu nüüdne Aasias. Seega nagu igaühele nüüd päevselge, ei saa süüdistus konservatismi olla isegi süüdistus vaid kõlab pigem kiituse tunnustusena. Aitäh Lauri Stenile, selle eest. Aga võtame nüüd luubi all, aga tema teise etteheite etteheite rahvusluse kohta. Ajakirja Forynafäärse endine toimetaja farid Sakarja nendib oma äsja ilmunud analüüsi raamatus post ameerikalik maailm et majanduse kiire kasv, ühiskonna tormiline areng ja kultuurielu vilgastumine toovad paratamatult kaasa rahvusliku uhkuse tärkamise. Kõiki neid loetletud kolme tegurit vaatleb ta peamiselt Hiinas enge näidete varal. Ent kõik need kolm iseloomustavad ka Eesti arengut viimase pooleteise kümnendi jooksul. Tõepoolest, miks peaksime Eestis oma rahva saavutuste üle uhked olema ja nende üle rõõmu tundma, kas peame häbenema, et oleme väikse rahvana suutnud nii kiiresti edasi liikuda, et meid sageli maailmas teistele eeskujuks tuuakse? Kujuneb praegu ei tunne siirast uhkust, et oleme eestlased, oleme suutnud lühikese ajaga palju korda saata, siis uskuge, mind leidub küllaga neid, eriti ida pool Venemaal, kes oma propagandamasinaid kasutades kisendavad milline vaenulik ja õel ja paha rahvas, Me oleme. Rahvuslus, on tegelikult oluline jõud, mis aitab meid ühtsena tunda ja rahvast liita, et suuta vaenulikele survetele vastu panna. Vaadakem realistlikult, kuidas Venemaa oma äärmuslikku rahvuslusega üritab meid maadligi suruda vardades žestidega ja pannes suure kella külge kõikkimis, kuidas, kuigi nende rahvuskaaslaste huve niinimetatud lähivälismaal riivata. Ta võiks. Jah, venelaste rahvuslus lõhnab revassismi järele. Aga kui me teeme nende ideoloogilise pealetungi all taande sammu ning võrdsustame rahvusluse ja patriotismi natsionalismi ka nagu paljud lääne vasak poolsed intellektuaalid seda tegema kipuvad olema asunud ise sama hästi kui oma kätega endale hauda kaevama. Farretza kaarja ei jää ka oma sügavamõttelises raamatus üle muud kui resümeerida, et tuhast tõusvad riigid ja rahvad võtavad paratamatult üha häälekamalt oma riiklike-rahvuslike huvide kaitseks sõna. See on arusaadav, sest ainult nii suudavad nad tagada, et keegi postane rikkalikus maailmas nende häält ka kuulab ja arvestab. Seega nagu igaühele nüüd päevselge, ei saa süüdistus rahvusluses olla kuidagi süüdistus vaid kõlab pigem kiituse ja tunnustusena, aitäh Marju Lauristinil ka selle eest.