Oli alles lõbus õhtu, ta kord seal külakõrtsis, aga nagu kõik head asjad, sai seegi lõpuks otsa. Ja leuko rodgers pidi hilisel sügisel üle kõnnumaakodu poole astuma. Mängis pilvedega peitust. Tee oli pikk liug istus nõmmekivile puhkama vaid mõneks minutiks, sest ta teadis, et enne päikesetõusu, keda kindlasti kodus olema tärkas poole tunni pärast ja kuulis sügavat tumedat nurinat. Jänegi mõne meetri kaugusel seismas hiigelsuurt elukat kliku musta koera, kellel olid veripunased silmad ja avatud lörisevate lõugade vahelt paistsid tohutud teravad hambad. Kivide vahelt tõuseb udu mässis eluka otsekui härmalõngadest mantlisse, mis purunes hetkega, kui loom liugi poole astuma hakkas. Seeni otsekui hüpnoosi seisnud mees pani nüüd jooksu nii kiiresti kui jalad võtsid. Põrgukoer rüüsista kannul ja paaril korral tundis liug Jubade hambaid oma kandades. Lõputuna 1000. Ljukilise põgenemine mööda käänulisi nõmme teid kaljude vahel küngastest üles-alla IZ Nõmme elanike kivi hütide varemetest mööda hingeldav põrgukoer kogu aeg kannul. Lõpuks tundis mees, et tal pole rohkem jõudu ja vajus ühe kiviseina äärde maha. Viimane asi, mida ta nägi, oli taevast valgustav esimene päikesekiir. Kui liug ärkas, oli tal põhjalikult pekstud mehe tunne, kuid põrgukoerahammastest tuli ta seekord pääsenud. Aeglaselt hakkas ta kodu poole astuma, aga seal oli päev juba Laanud. Köögipoolt tuli pottide-pannide kolinat kuulda. Vaene mees polnud enam kindel, mis tema jaoks hullem on. Kas kohtumine põrgukoera Hoyama tulivihase naisega. Ta otsustas, et viimane liukastus aralt kööki ja seal ta seisis tema heas mõttes suur kallis kaasa käed puusas ja silmis ilme, mis me hele elavalt tema kohutava öise kohtumise meelde tõi. Ta püüdis seletada, mis must koer käratas kaasa, nii et maja kajas. Ütle otsekohe, kus sa terve õhtu ringi kolasid. Liukkamises vastu, et võib-olla põikas ta korraks New House kõrtsi sisse. Seda ma arvasin, sõnas armastatud abikaasa ja jäägu see viimaseks korraks musta koera eest jalga lasta, aga minu käest said pääse. Ja minu kõrval on mõni vana põrgukoer, ainult üks armetu elukas. Selline on üks start moori sadadest legendidest. Taas noor on aga salapäraste teravate kiviste kaljutippudega Nõmmede ala Inglismaa edelaosas Lewanis ilusat pühapäeva jälle kord vikerraadio Helgi Erilaid ja. Meie vanker jõudis nõlvaku harjale ning meie ees laius määratu nõmm mida kirjasid kühmulised, kivi, vared, jagaljused, künka tipud, nõmme poolt puhuv külm tuul pani meid lõdisema, taevas hämardus, viljarikas, maa oli jäänud selja taha, Meist madalamal. Vaatasime nüüd selle poole tagasi. Loojuva päikese viltused, kiired muutsid ojad kuris niitideks ja kallasid hõõguvad helki värskelt küntud punakale mullale ning laiadele metsatehnikutele. Tee meie ees muutus järjest kõledamakse metsikumaks kulgedes mööda liu, Ruskeid ja oliivrohelisi künkanõlvu, millel siin-seal kõrgusid hiid ekslikult kaljurahnud. Aeg-ajalt möödusime kiviseinte ja katustega nõmmemajadest, mille karmi välimust ei varjanud ükski vääntaim. Äkki olime kausitaolise näo sees, mida siin-seal katsid kidurad, tuultest tormidest väänatud ning painutatud tammed ja kuused. Üle puude kerkis kaks kõrged sihvakad torni. Kutsar osutas piitsaga nende poole. Niimoodi täpselt ja detailselt saab üht paika kirjeldada vaid keegi, kes seda hästi tunneb. Tuleb välja, et Arthur Conan Doyle tundis Taart moori nõmmesid üpris hästi mistõttu ta saigi oma meisterdetektiivi Sherlock Holmsi just sinna seiklema panna. Selles loos on veel mõndagi huvitavat, aga uurigem esmalt, mis paikana jäätide Arthur. Väärt murran paik, mis on arvatud looduslike maailmaimede nimistusse mis on arenenud pikkade aastatuhandete jooksul. Selle piirkonna vanimad eelajaloolised jäljed viitavad nimelt hiliseleneoliitikumile ja varasele. Pronksiajastule pronksiaega arvestavad teadlased Euroopa põhjapoolsetel aladel umbes teisest aastatuhandest enne Kristust. Just Taard moorist on välja kaevatud kõige rohkem pronksiajastu leide Suurbritannias. Mis tähendab just siis asus palju rahvast siinsetele küngastel elama. Arvatakse, et siinne kliima olnud noil ammustel aegadel soojem kui praegu ja suur osa praegustest kõledatest nõmmealadest olnud puudega kaetud ja nii see eelajalooline elu siin algas. Rajati asulaid, leiutati uusi tööriistu, hariti põlde ja kasvatati karja. Praegu jutustavad naiste aegadest graniitkivist jäljed kivisambad, kiviringid, kivivaremed ning pikad kivide read. Kõige väiksemad äärt nurist leitud pronksiajastu ümara eluhoone läbimõõt on umbkaudu 1,8 meetrit. Kõige suurema jäljed viitavad üheksale meetrile. Arvatakse, et neil hoonetel olid palkidele toetavad koonilised katused, mis olid kaetud tur raba või õlgedega. 19. sajandil püüdsid mõned insenerid ja ajaloolased neid pronksiajaelamuid restaureerida rohkem oma kujutlusvõimet ja arvamusi kui ajaloolisi fakte kasutades ja said selle eest arheoloogidelt ka põhjalikult nahutada. Võiks siis arvata, et pronksiaja inimeste polnud tart Morris häda midagi, kuid aastatuhandete möödudes muutus siinne kliima millegipärast kõvasti koledamaks ja enamus elanikest läks paremaid paiku otsima. Alles keskajal paranenud ilmataarsena Maidele saabunud ka rohkem elanik nagu nende eellased, kasutanud nemadki oma eluhoonete ehitamiseks graniiti siis tekkinud taas Mori pikmajad kõige varasemat, arvatavasti 13. sajandil. Väärtmoori pikk majad, neid ehitati kohalikust graniidist läbi kogu keskaja ja paljud neist on alles mitmetes elatakse siiani. Muidugi on sajandit siin oma muutused teinud, teised jälle on laudteedeks või tallideks ümber ehitatud tart Mori Pikma ja ongi kõige tavalisemad ühekorruselised kivihooned. Maja keskelt viib põiki läbi pikk koridor või käik, mis hoone kaheks jaotab paremaks Evasakuks pooleks. Mõlemas majapooles elasid inimesed madalamas otsas loomad, eriti külmadel, talvekuudel varastel pikmajadel korstnaid ei olnud. Tulekolde suits tõusis lihtsalt tasahilju õlkatusest läbi. Aknad olid üpris tillukesed, tihti neid ei olnudki, nii et elamine seal sees võis Gülberisemar olla. Koridorid olid mõlemal pool uksed, küllap avati need, kui õhk väga raskeks läks. Nii nagu vanu eesti taluhooneid meie vabaõhumuuseumis näha võib, hoitakse tartmoori küll kõvasti vanemaid pikhooneid sellistena, nagu need sajandeid tagasi olid. Praegu seda Artmoori rahvuspargi aladel on nimelt leitud, et see iidne salapärane maanurk vajab, säilib ehitamist ja hooldamist. Väärtmoor Nõmmede piirkond teemani maakonnas Inglismaa edelanurgas 953 ruutkilomeetrit rahvusparki. Tard murran oma tooridega kuulsaks saanud toorideks on hakatud kutsuma kõrgeid mäekünkaid, kroonivad aluskaljust, paljandid ja siinsetel graniidi põhjastel aladel õnne, tavaliselt ümarad rändrahnude sarnased moodustised. Väärt Morris on oma 160 toore aga mitte kõik mäekünkad, siin ei ole toorida ainult need, mida ka täpalus kaljupaljand, kõrgeim punkt, tart Morrison Hay uuel häis. 621 meetrit. Vihma sajab siin tihti ning suuremat osa pinnasest katab turbaraba, seetõttu anna ka harva päris kuivad ohtlikke Milkaid ja suviseid alasid võib siit leida. Need võivad mitme meetri sügavused olla ning neid katab ereroheline sammal. Kohalik rahvas kutsub neid sulg vooditeks või quaikariteks sõnast värisema või vabisema, sest need kohad värisevad vabisevad su jalge all, kuid sügavamates Soomelgastest on soovid tuttav kaugele eemale hoida. Väärt Morrison kahulki jõgesid ja koski viimaste jõudu on siinsetes tina kaevandustes ja kivimurdudes ära kasutatud oma nimetart. Moor on siinne Nõmmede ala saanud Taarti jõe nime järgi. Me jõudsime kohale, kus kitsas, rahune, jalgrada teelt ära pööras ja üle nõmme eemale lookles. Paremal oli kivirahnudega kaetud järsk mäeküngas, millest möödunud aegadel grani. Ta oli murtud. Künka meiepoolne külg moodustas tumeda kalju seina, mille Õnarustes kasvasid sõnajalad ja põldmarjapõõsad. Nõmm on imetlusväärne paik, ütles täitult ant, vaadates ümber ringi voogavatele, kõrgendikele, pikkadele rohelistele lainetele, millel fantastilise vahuna kobrutasid sakilised graniitharjad. Nõmmest ei tüdine iial. Ei või arvatagi, milliseid hämmastavaid saladusi ta varjab. Päratu, lai, tühi ja salapärane. Teda on väga raske tundma õppida. Põhja pool näete näiteks seda suurt tasandiku, milles tõusevad nood veidrat künkad, jätkas DayPortanud. Kas märkate ererohelisi laike, millega tasandik kaetud on? See on suur krimpeni mädasoo üks vale samm seal tähendab inimesele või loomale surma. Nägin alles eile, kuidas üks nõmmel toitu otsiv poni sinna hull kuma läks. Ta ei tulnud enam tagasi. Soo imesta endasse. Soost üleminek on hädaohtlik isegi kuival ajal, kuid viimaste sügisvihmade ajal on see kohutav paik. Lando Eli väsker Willide koeraloost võib sääraseid nõmme kirjeldusi leida. Mart moor on ju tegelikult müütide ja legendide maa. Siin elavad tillukesed haldjad ratsutavad ringi, peate ratsanikud, lippavad edasi-tagasi, müstilised virastuslikud, koerad. Aga üks kõige hullemaid siinseid elanikke on kohut vastavalt suur ja metsik. Must koer. Conan Doyle kirjutab üle nõmme, kostis pikalt madal, kirjeldamatult kurb oigamine. See täitis kogu õhu, kuid võimatu oli öelda, kust see tuli. Hääl paisus tumedast üminest sügavam häirgeni ja vaibus siis uuesti melanhoolseks hõbisevaks üminaks. No see oli pigem ühe päris tavalise maise koerakese ulgumine art noori nõmmel kõla noh, ettekujutamiseks tuleks kümnekordistada ja sealsed talupojad ütlesid see andes kervillide koer, kes nõuab oma saaki Väga tuntud ja hinnatud inglise leedi Rufranud all kirjutas ühes lõppeva sügise Guardianis väga põneva loo sellest, kuidas Arthur Conan tõeli värsker villide koer õieti sündis. Brush rändel juba teab, kui ta kirjutab sageli tulevad kirjanikke, romaani ideed ajakirjandusest või mõeldakse lood lihtsalt välja, kuid kõige sagedamini leitakse ainet sõpradelt ja tuttavatelt kuuldud lugudest. Nii juhtus küsis, et kui söör aastasel komando l ja tema sõber, ajakiri, kirjanik ning rahvaluuleuurija pöörderam Fletcher Robinson kord koos golfi mängisid, lõbustas Robinson sõpranud Eevoni maakonna õuduslugudega. Nende hulgas olid iseenesest mõista ka legendid taast moori, Nõmmede kummituslikust punaste silmadega, kohutavalt suurest mustast koerast. 1887 kirjutas noor soussi arst Arthur Conan til jutustuse etüüd punases etama viletsale palgale pisutki lisa teenida. Nii astus lugejate ette esimest korda elegantne ekstravagantne detektiiv Sherlock Holmes, kes kuritegude paljastamisega argielu igavuse vastu võitles ja kui huvitavaid kuritegusid parasjagu ei olnud, mängis detektiiv viiulit või tarbis kokaiini hõlmsi seiklusi asjus kirja panema tema sõber, abiline, endine sõjaväearst doktor Watson. Lugejatele meeldisid need seiklused hirmsal kombel. Ajakirjast rändmälesin, kus nad eelimusid, haarati lausa lennult. Kuid aastaks 1896 oli konnandoil oma kangelasest kõrini. Tüdinud. Hõlms tekitab minus praegu samasuguse tunde nagu see, kui keegi minu juuresolekul hanemaksapasteeti mainib. Sõin seda ükskord nii palju, et juba selle toidunimetamine paneb südame läikima. Niiet pärast 56 lühijutu ja nelja pikema romaani kirjutamist, mis kõik Sherlock Holmsi seiklustest pajatasid, oli Conan tõelil oma tegelasest kõrini ja tahtis neid ajaloolisi romaane kirjutada. Aga kuidagi tuli Joholmsist lahti saada. Niisiis hõlmsis sõbrad mäletavad seda lugu hästi. Niisiis võis kirjanik kokku kaks verivaenlast Meisterdetektiiv Sherlock Holmsi ja karmi kurjategija. Doktor Moriarty saatis mõlemad Šveitsi mägedesse kõrger lehembachi kose juurde ning laskis neil viimases võitluses sealt koos alla kukkuda. Vähemalt jäi selline mulje doktorvaatsonile, sest ega laipu ei leitud. Kaid Conan Doyle'i lugejad, Holmsi fännid polnud sellise lõpuga üldse mitte rahul. Nad tahtsid uusi Holmesi lugusid, nad lausa nõudsid uusi Holmsi lugusid nagu Rolf nendel asjatundjana ütleb. Lugejad ei suuda aru saada, et nende lemmikkirjanik Nende lemmikkangelasest ära võiks väsida. Nemad ju ei väsi Holmsoli nende jaoks nii võluvalt elavaks ja tõeliseks muutunud, et ta nagu polnudki enam väljamõeldud tegelane konenda õlile ei jäänud muud üle, kui avastada doktor Watsoni Holmsi seiklustest jutustavate ülestähenduste hulgast. Uus seni jutustavate lugu. Ja nii leiamegi ise armika, elegantse, säravalt vaimuka Holmsi taas Londonist, väike Streetilt. Big Ben löövia voorimehed mööduvad akende all tänaval. Ilus hommik. Üks voorimees peatub ja Holmsitleb, praegu on dramaatiline hetk, Watson, te kuulete trepil samme, mis astuvad teie ellu ja te ei tea, mida nad kaasa toovad. Kohese selgubki, tuli Andoctortšeeemms. Mortimer, kes on veendunud, et ainult Sherlock Holmsi suudab lahendada tema väga tõsise ja äärmiselt eriskummalise loo. Doktor on kohale tulnud Taart moorist. Komando elil oli veel hästi meeles lugu, mille jutustas talle kord golfiväljakul hea sõber Fletcher Robinson rahvasuus liikuv lugu Noori nõmmedel elavast kohutavast mustast koerast. Kirjanik ja Robinson võtsid neid ette pikki rännakuid. Tart. Mori nõmmedel uurisid pronksiajastust pärit kiviringe Prinstowni linna lähedal seisvat Vanaja sünget vanglat, mis seisis seal juba Napoleoni sõdade aegadest peale ning vaatlesid teadagiga naid mürgiselt auravaid, mäda soid, mis vale sammu astunud inimese või looma halastamatult oma laugastesse imesid. Nii oli kirjanikul varsti olemas materjal oma järjekordse Holmsello tarvis. Nime väskerwell võis ta laenata kas või kutsar Harry pääskervilli käest, kes oli Conan Doyle'i ja Robinsoni itaart mari rännakutel nende poni vankrit juhtinud ja sündiski üks Arthur Conan Doyle'i ning kogu tollase kriminaalkirjanduse kuulsamaid menukamaid lugusid. Värsker Willi koer. Pääs kirvelhool kustuvas valguses võis näha, et keskmine osa majast oli massiivne ehitus, millest ukse kohal ulatus välja sammastega katusealune kagufassaad oli kaetud luuderohuga, mille tumedasse loori siin-seal lõigatud avadest paistsid aknad, Evapid majakeskuse kohal kõrguseid kaks vanaaegset Sakmed Teie paljude laskepiludega tornitornidest paremal ja vasakul olid hiljem ehitatud mustad graniidist majatiivad. Raskete kivist vahepostidega akendest paistis valguskuma ja pikkadest korsnetest järsu kõrge viilkatuse kohal tõusis üksik must suitsujoon. Nii kirjutab Con, on Tõel ja kui uhke sõnadega maalitud pilt, see küll on, ta näitab meelega väes Cervil hooli sisemust. Välisuks langes meie taga kõmadest kinni, leidsime end ilusas ruumis, mis oli avar ja kõrge ning mille lage katsid rasked ajagadumenenutame Puustaam palgid. Suure vanema rohelise kamina kõrge rauast võredaga põlesid praksudes vaigused halud. Laelambi pehmes valguses paistsid ähmaselt tumedalt vanaaegse värvilise klaasiga kõrge kitsas aken tammepuust tahveldis, hirvepead ja vapid, seintel hämar rida igasuguses riietuses esivanemaid alates Elizabeth lähedasest rüütlist ning lõpetades keigariga Regendi ajast. Vahtis seintelt meie peale alla ja rõhus meid oma vaikiva juuresolekuga. Tõmbasin kardinad kõrvale ja vaatasin aknast välja. See avanes paraadukseesisele muruplatsile, mille taga oli kaks väikest salu. Puudoigasid õõtsusid tõusvas tuules, kihutavate pilvede lõhedest paistis poolkuu. Selle külmas valguses nägin puudest tagapool nukranõmme kah madalat kumerust. Kossakilisegali äärisega. Midagi meeldivat säärane tegevuspaik ei ennusta, aga võib-olla oleks põhjust Arthur Conan Doyle'i Basker võllide koera lugu pisut meenutada. Mis tõi doktor Mortimer kõigepealt Sherlock Holmesi jutule. See oli pääsker, veel hooli omaniku, söör Charles pääsker Wiley ootamatu surm kesktunnil mõisa kaunil jugapuualleel mille keskel seisis nõmmele viiv värav. Surma põhjus oli südameatakk. Kuid surnukeha läheduses avastas doktor Mortimer tohutu suure koera jäljed. Avastus, mis toob meid Tasker villide needuse juurde. Seitsmeteistkümnendal sajandil elas värske rullide pärusmõisas ohjeldamatu, õel, julm ja jumalavallatu Hiugo pääsker, kes kord öisel nõmmel oma ärateenitud otsa leidis. Sõbrad nägid tema surnukeha kohal üht koerataolist kohutavat musta elukat, kes olnud suurem kui ükski koer, keda kunagi nähtud. Nii astunud värske rullide elluda, kohutav, must eeman ning paljudki vana suguvõsa liikmed surnud ootamatult julmal ja salapärasel kombel. Ja nüüd on Ameerikast kohale saabumas velsker, hooli uus omanik, söör Charles'i vennapoeg Henry pärsker, vill ja doktor Mortimer on mures, mis teatab, et temal on Londonis tegemist ja saadab doktor Watsoni noore Henry pääskerwell julgustuseks start moori. Aga hõlmsbolex Holms, kui ta ise nii põnevast juhtumist eemale jääks. Muidugi saabute salaja kohale varjub ühte eel ajaloolistest kivi hütidest, mida ta moori nõmmel nii palju leida võib ning laseb otsionile end lõpuks avastada. Kahtlusalune on neil teada mõrvar ja uut mõrva plaanitsev mõisnik, ste Bolton, kes liblikavõrguga nõmmedel rändab. Holms märkab, kui sarnane on doosemas tee Bolton värsker Wilhooli seinal oleva õele ja julma jõuga päästkerwelli portreega, kellest esimene, jubeda pääskerwellide koeraohver oli saanud ja järeldab, et seda põld on tegelikult pääsker vil, kes hoiab soosaarel tohutu suurt musta koera härra, keda nähes vana mõisaomanik sotsiaalsüdamerabanduse sai. Ja nüüd on käes vennapoja kord Esstee Bolton pääst kõrvil oma ahned ja kuritegelikud käed värske rullide mõisa ja vana suguvõsa varanduse järele välja saaks sirutada. Holmsil on plaan, noor söör Henry peab külaskäigult Stee Põltonide juurde jalgsi üle nõmme tagasi tulema. Holmson kindel, et sellist juhust bee põld on kasutamata ei jäta ning on koos doktor Watsoni politseiinspektor streidiga valvel. Ta on kindel, et nad tabavad nii koleda koera kui selle mõrtsukast peremehe kuid ei oska aimatagi, millise elukaga tal tegemist tuleb teha. Kuskilt roomava udu panga seest kostis kerget kiiret ja pidevat jooksumüdinat. See oli koer, tohutu süsimust koer, kuid niisugune koer, millist sureliku silmad veel iial polnud näinud tema ammuli suust purskas tuld ta silmad hõõrusid ja tema koonu turja ning rinda kaitsel Loitlevad leegid. Isegi hullumeelse aju poleks oma jamslikes nägemustes suutnud kujutleda midagi pööraseimat, kohut, tavamat õiduntlikumat, kui see tume kogu ja metsik lõust, mis uduvallist meie poole välja hüppas. Tohutu suur must elukas tormas pikkade hüpetega mööda mäda ajades kindlalt meie sõbra jälgi. Me olime sellest ilmutises nii halvatud, et lasksime tal mööduda, enne kui meelekindluse tagasi saime, siis tulistasime Holmsjamina korraga. Ja elajas röögatas võikalt, mis tähendas, et vähemalt üks kuul oli teda tabanud. Ometi ei peatanud see teda ning ta tormas edasi. Tükk maad eemal nägime söör Henryt ümber pöörduvat ja käed kohkumusest püsti ning nägu kuupaistel lubivalge abitult talle lähenevat koletist vahtima. Muidugi jõuab Holms viimasel sekundil kohale ja viis kuuli tema relvast teevad kohutavale fosfariga säravaks võõbatud elukale lõppu. Polnud see mingi põrgu lummutis. Need elavad ainuüksi legendi vaid üks väga suur, koledaks võõbatud, kurjaks koolitatud ja poolnäljas hoitud must koer, loom, kelle on kohutavaks keskijaks muutnud ikka inimene, see kõige kurja juur siin maa peal. Koera peremees leiab oma teenitud lõpuhkrimpeni mädasoomülkas. Sherlock Holmsi lood lõppesid tavaliselt ikka õnnelikult ja ühes eas kriminaalministeeriumis ei olegi lõpp nii tähtis, kirjutab Briti krimileedi roosrändel. Kõigi kõik lugejad ei pruugi temaga nõus olla. Vaid tähtsad on välja joonistatud tegelaskujud ning meisterlikult kirjeldatud tegevuspaigad. See, kuidas detektiiv töötab, kuidas ta pealtnäha ebaolulistest asjadest järeldusi suudab teha kogu lahendusele jõudmise protsess, see on tähtis. Söör Panther Conan Doyle on loonud oma harjumusi ja see on mees, keda lugejad usaldavad ning kelle meetodeid nad usuvad. Kuni selleni välja, et Sherlock Holmes hakkab nende jaoks päriselt siin maailmas elavaks inimeseks muutuma, nagu hiljem näiteks Agatha Christie, Herkel, Parro ja vahest isegi mis mappi. Väskerwellide koeralooga tõikonnanud õelama Holmsi niisiis tagasi, sest tema miljonite lugejate jaoks oli päris ükskõik, et see seiklusdoktor Watsoni märkmetest avastatud seni jutustamatuloona välja pakuti. Nende jaoks oli peaasi, et hõlmsis seiklused jälle ilmuvad. Doktor Watsoni märkmed pidid kord otsesele, ütleme nii, et detektiiv tuli mingil muul kombel tagasi tuua näiteks niimoodi, et Richembachi kose juures kasutas hõlms jaapani võitluskunsti paritsu teid ja lükkas oma vaenlase Moriarty kosest alla, nii et söör Arthur Conan Doyle'i Sherlock Holmsi tagasitulekust kirjutada ning laskis ta kõrvaotsani liuelda. Mister Sherlock Holmsi sõpradel on ehk hea meel teada saada, et detektiiv on ikka elus ja terve kuigi kannatab mõnikord Reomatismi valude käes. Ja Sherlock Holmesi seiklused tulid ikka põnevad nagu vanasti. Olgugi et kirjanik oma kuulsast kangelasest vahepeal päris tüdinud oli, velsker pillide koera loevad asjatundjad uuemate nii-öelda teise laine Holmsi lugude paremiku sekka. Ja alati mängib siin kaasa saladuslik tart moor oma Nõmmede mäeküngaste, eelajalooliste kivivaremete ja soodega. Ning ärgem unustagem siinseid legende. Ärgem unustagem Taart Mori legende. Pikkadel talvistel õhtutel on vanaisad need küdema kamina juures jutustanud ikke põlvest põlve edasi. Ja hilisematele aegadel on need ka juba kirja pandud. Kohutav must koer on niimoodi, kes teadmise aegadest siinkandi nõmmedel ringi jooksnud, aga Morton Hempsteadi linna vanas valgehobusekõrtsis elab terve vaimude perekond. Perekonnapea musta mütsiga mees on siin juba nii tavaline nähtus, et kohalik rahvas ei tee temast eriti väljagi. Sest kuidas sa ikka seletad, miks tühi Taszeki jääkülmaks muutub või uksed iseenesest avanevad ning kest tühjas lukustatud keldris õllevaatide kraane pidevalt lahti keerab. Vaimud armastavad muuhulgas ka kõigile näidata, et nemad uksi ei vaja. Nemad liiguvad läbi seinte. Kena väike leedi kõnnib mööda tänavat kaupluse poole ja haihtub äkki keset teed nähtamatuks. Tere tulemast Mardonhamsteedi. Siin elab sõbralik rahvas ja vaimud on ka sõbralikud. Nende Arthuri kuulsad toorid mäletate toore kõrged mäekünkad, mida katavad aluskaljust, paljandeid, kujutlusvõimega vaatlejad on mõnes sellises mäe künkas inimese, mõnes koera või mõne muu looma kuju leidnud ja kohe on ka legendid tekkinud. Ratsanikud ja väikesed vallatud haldjad, seiklevad tartmoori nõmmedel, aga ka kõiksugu elukad, nahkhiired, rebased, mustad kanad, kaarnad, hundid, ponid, tuvid, mustad koerad, muidugi ka sadu ja sadu legende. Ühega neist võiks ju lõpetada sele aegade kividega ehitud taat Morilo. Väga-väga ammu neil aegadel, mida ainult legendid mäletavad, laste Art Morris, vaene puuraidur. Ta tegi oma tööd hästi ja tema peres kasvas väike poeg. Ühel õhtul tõusis tugev, erakordselt tugev torm. Vihma tuiskas läbi maja uksepragude tuppa ja pere kogunes tuleaseme ümber sooja. Väikesel poisil tõusis aga äkki tugev palavik. Õhtu jooksul jäi laps üha haigemaks ning vanemad ei teadnud, mida sel tormisel ööl ette võtta. Äkki koputas keegi uksele ning puuraidur ja tema naine aitasid läbi märja tormivarjuotsija edu. See oli väga kahvatu väsinud naine ning pererahvas turgutas teda tassi kuuma piimaga. Toibunud naine astus haige lapse voodi juurde ja asetas oma käe poisi laubale. Palavik kadus otsekohe ja laps jäi rahulikult magama. Ka torm vaibus ja kolde suits hajus vaikselt korstnasse. Puuraidur ja tema naine ei teadnud, kuidas oma külalist tänada. Viimane võttis oma pika sinise keebi õlgadele. Läks ukse juurde, naeratas, ütles. Jätan teie aeda kristallpuhta veega allika, milles alati elavad kuldsed konnad. Nii juhtuski. Ja niisugust häält tegid kuldsed konnad.