Tere, mina olen Neeme raud, praegu suveharjal puhkuste ajal tegelevad paljud oma koduste asjatoimetuste ja küsimustega ja kui just ei reisita, on suured maailma probleemid ehk nagu teisejärgulise avad. Ent räägime just globaalpoliitikast, nii nagu see paistab kätte siin New Yorgis ühinenud rahvaste organisatsioonis Eestit esindava suursaadikule Tiina intelmannile. Kui ÜRO peakorteris ringi jalutada, siis jätab see hoone kuidagi eilse mulje. Arhitektuur on kuskil möödunud sajandi keskpaigast suured koridorid, selline natuke pompöösne hoone. Millegipärast paljud inimesed mõtlevadki ÜRO-st rääkida just nimelt sellele, et see organisatsioon on nagu midagi eilsest. No loomulikult ta midagi eilsest ja sellepärast me räägimegi, et organisatsiooni tuleb muuta ja kõik need jutud ja kõik, mida me nüüd püüame siin teha. Aga jah, ikka see maja on natukene ajast ja sellepärast ka nüüd kahe aasta pärast püütakse see maja kinni panna natukene teda uuendada. Loomulikult palju asju, palju asju on teoksil, mis peaksid võib-olla ka ÜRO natukene kaasaegsemaks muutma, aga ega me ei saa vaadata ainult seda maja reame ikkagi vaatama, mida ÜRO teeb laias maailmas. Kui palju on ÜRO missioone, kuidas tegeldakse arengu küsimusega, kuidas antakse humanitaarabi, et see maja ja võib-olla liikmesriikide tegevus ja arutelud selles hoones on üks väike osa tööst. Ikka ma tuleks tagasi selle eilse päeva jutu juurde, miks me räägime ja kuuleme niivõrd palju sellest, et kogu seda rahvusvahelist struktuuri tuleks muuta, et on aegunud, et ta loodi kunagi selleks, et hoida ära maailmas sõdasid ja katastroof jaga. Et sõjad ja katastroofid on sellele vaatamata toimunud, et ta ei tööta. Ei no ma ei usu, et kõik sõjad ja katastroofid on toimunud, sellepärast kolmandat maailmasõda pole ju veel, pole ju veel olnud ja loodetavasti ei tulegi. Palju katastroof näiteks looduskatastroofid on ju sellised, mida me veel siiamaale ei ole õppinud ära hoidma. Küll, aga ma loodan, et meil siiski rahvusvahelises koostöös õnnestub ära hoida näiteks nahhui kliimamuutused, mis noh, mille ärahoidmine sõltub meist globaliseeruvas maailmas on ka niimoodi võib-olla, et, et osad küsimused, mis täiesti oli tähelepanu alt välja näiteks mingisugused piirkondlikud konfliktid või konfliktid Aafrikas nendele pööratud eriti tähelepanu, lihtsalt nüüd on hakatud nendega tegelema, sellepärast tundub, et maailm on täiesti korrast ära läinud. Ei ole lihtsalt. Me vaatame, kuna informatsioon liigub kiiremini. Me saame infot näiteks Darfuris toimuvatest massilistes tapmistest palju rutem, kui seda varem saime ja serttu meile tundub, et kui asi on korrast ära, lihtsalt me tegeleme rohkem nende küsimustega. Sest aastaid oli ÜRO ikkagi kahe maa ilmaleri lahinguväljaks ühel pool USA ja tema leeris olevad riigid, teisel pool Nõukogude Liit ja temaleris olevad riigid. Siin New Yorgis oli selline külma sõja näidis näidislahing käimas, pidevalt. Kõik need konfliktid, mis siis toimusid ka kolmandas maailmas nende linkil asuses kahe sellise vastandlikku leeri vastasseisu pitser, et noh, kui me meenutame kasvõi mõningaid sündmusi näiteks Ladina-Ameerikas või sealsamas Aafrikas ikkagi kõiki oli seotud selle kahe leeri vastasseisuga kuid nüüd, ütleme, on ka riikide, kes võib-olla ei ole, no vanasti oli siis nõukogudeblokke, siis USA, kes siis juhtisid kogu seda mängu, praegu on ka väiksematel riikidel võimalus palju rohkem kaasa rääkida. Kui külm sõda lõppes 90.-te alguses, siis tekkis hetkeks nagu tunne, et maailm paremaks muutunud riigid said jälle läbi. Nüüd 15 aastat hiljem on see tunne taas kadunud. Julgeolekunõukogus on vastasseis endiselt suur USA, nüüd silmitsi paljude teiste maailma riikidega. Kas võime rääkida, et on, on mingisugune selline jahe sõda käimas? Ma ei usu, et jahe sõda on käimas. Muidugi toimub teatud selline ümber rivistumine. Aga võib-olla on vaja vaadata, milliste riikidega me jagame, ühiseid tõekspidamisi, millistega meiega ühiseid tõeks pidime ja mis need tõekspidamised täpselt on ja kuidas me hindame ohtusid maailmas, sellepärast võib-olla ta väike ümberistumine ja loomulikult USA on ju maailma ainus superriik ja, ja see paneb pitseriga kogu USA käitumisele. ÜRO's tuntakse USA suhtes mingisugust teel arvamust, et kui USA midagi soovib, siis ta siis ta teeb seda maailmas vaatamata sellele, et, et kogu see ülejäänud riikide esindaja skondan siin New Yorgis ja soovib ka kaasa rääkida. Selge on see, et kui USA midagi otsustab, siis ta seda teeb. Ma ei usu, et oleks kõrksus või, või selline vastasseis USAga, pigem on asi selles, et teatud küsimustes, kus paljud teised riigid kasutavad ÜRO abi ÜRO struktuure on USA loomas oma struktuur, näiteks kui me räägime ka AIDSi vastasest võitlusest või, või Laari aastasest võitlusest, siis enamus väiksemaid riike kasutavad Viero struktuuri, sest meil endal ei ole kohapeal struktuur, kuidas seda raha kasutada ja, ja meil ei ole programmi võimekust, ka Eesti annab raha läbi ÜRO struktuurides, ameeriklased tihtipeale loovad omad struktuurid. Ja, ja võib-olla see on tekitanud küsimus, et miks nad seda peavad tegema, ameeriklased jällegi ütlevad, et on liiga aeglane ja ei vasta nende arusaamisele sellest, kuidas tänapäeva maailm peaks käituma. Nii et on siis nagu kaks struktuuri USA oma struktuuri taga ja siis sa globaalne ÜRO struktuur. Ma ei saa ka öelda, et kõigis küsimustes USA oleks paralleelstruktuurid loonud, aga mis puudutab humanitaar, Laar ja arenguabi, siis USA abi on võib-olla natukene rohkem tingimuslik kui muude riikide antava abi ja lihtsalt USAd, kuna neil on võimekus nii suur, siis nad suudavad saata oma inimesed neid programme teostama ja seetõttu ka siis loomulikult nad eeldavad, et need programmid natuke tõhusamad kui sellises suures rahvusvahelises koostöös teostatavad programmid ja samas on ka loomulikult asi selles, et et siin me tegutseme siiski 191 liikmesriigi formaadis ja kuniks me siis midagi suudame ära otsustada, on tihtipeale juba õige mitu kuud või, või isegi aastat möödunud. Kas see tähendab, et USA soovib maailma nagu ka oma näo järgi pisut ümber kujundada? No eks me ju tegelikult kõik soovime maailma oma näo järgi ümber kujundada ja ka meie näiteks Eestis arvame, et, et demokraatlik riigi valitsemine on, on kõige parem korraldus ja et perioodilised peaksid toimuma valimised näiteks paljudes riikides, seda ei arvata. Ma usun, et see on täiesti loomulik, et me kõik püüame natukene teisi oma sarnaseks muuta. ÜRO kohaks, mille abil seda siis saavutada? Ma olen siin õppinud selle ära nii täna ÜRO-le kui, kui nii orgile, et selline oma mõõdupuu järsul loomulikult kindlalt taskus olema. Aga vaevalt, et seda oma mõõdoboidist igas küsimuses tasub, tasub kasutada, et ikkagi peab olema suhteliselt tolerantne ja püüda püüdma mõista, miks teised riigid või teiste riikide esindajad vist niimoodi käituvad, nagu nad käituvad. Kas on olnud olukordi kui tundub, et mõne riigi argumendid või väited mõnes küsimuses on täiesti arusaamatud? Vastuvõetamatut, seda võib-olla juhtub sagedamini, aga ka täiesti arusaamatu. Võib-olla kui väga suurtesse detailidesse ei lähe, siis tihtipeale on arusaamatu see, kui ühe riigi delegatsioon on omavahel tülis ja neil on mitu arvamust, mida nad siis ÜRO laua taga esitavad, siis siis muutub asi väga keeruliseks. Tihtipeale on niimoodi, et erinevatel päevadel esitatakse erinevaid seisukohti ja loomulikult osades riikides ka suhtlemine peamajaga ei ole võib-olla niivõrd tõhus, kui meil Euroopas kombeks. Kuidas Eesti ennast selles suures rahvusvahelises riikide mosaiigis tunneb? Me kuidagi ikkagi identifitseerime ennast läbi Euroopa Liidu siin ja ja püüame tõhustada ja kujundeid Euroopa Liidu positsioone. Loomulikult anname me ka raha erinevatele ÜRO allorganitele ja püüame sellisel kombel nagu, nagu osaleda ÜRO programmides. Väikeriigina loomulikult meie panuseid ei torka võib-olla alati silma, aga kui me vaatame ÜRO katastroofiabi ja ja sellesuunalist tegevust, siis siin ma usun, et Eestil on, mille. Kui te ikkagi väike riik selles suures riikide kooslusasin, kas Eestil on üldse võimalik midagi mõjutada iseseisvalt, on ta hääl kuuldav üldse selles suures paablis. Pigem läbi Euroopa Liidu positsioonidel ja noh, alati on võimalik leida tegevusi, mis on äärmiselt vajalikud, näiteks korraldasime Eestis alles hiljuti ühe rahuvalvekoolituse ja, ja tänu sellele on siis ÜRO-s oma 50 sellist rahuvalvespetsialisti rohkem tulid inimesed vist 28-st riigist, kui ma ei eksi. Et tegemist on, on palju ja igale riigile jätkub nii-öelda tegevust. Mis on Eesti peamised huviobjektid ÜRO tegevuses, sest et probleeme, millega see organisatsioon pidevalt tegeleb, on niivõrd palju praktiliselt kõik maailma probleemid, see on mõistetav, et riigid ei saa kõigi nende küsimustega pidevalt tegeleda. Millele Eesti kõige rohkem tähelepanu pöörata? Aasta-aastalt inimõiguste tähtsus kindlasti suureneb ja, ja kõik küsimused, mis on seotud põgenikega, samuti humanism, Saar abi ja arenguabi teemat. Kuna me oleme nüüd vastu võtnud otsuse, et me suurendame arenguabisummasid aastaks 2010 täiesti märgatavalt, siis loomulikult tuleb ka vaadata, kuhu seda arenguabi suunata aia läbi, milliste programmide. Nii et sellest kõige rohkem kasu oleks. Me räägime seda juttu juunikuu viimasel nädalal, sel nädalal arutati just arenguabi suurendamist ja arenguabi küsimusi. Ja ikkagi tekib nende arutelude taustal küsimus võib-olla mõnel kuulajal, miks Eesti peab päris palju raha maksma selleks et kusagil Aafrikas keegi ehk mingisugust abi saaks. Kui arenguabist räägitakse, siis Aafrika on nagu see tulipunktis olek teema. Ma ise just praegu mõtlesin sellest ja siis ma sõnastasin selle küsimuse, nii et julgeolekunõukogus kolm päeva räägiti sellisest riigist, mille nimi on kotivoor ja isegi kotivoori president oli julgeolekunõukogus kotivaarisson nüüd aasta otsa olnud ÜRO missioon, sõjaline missioon. Seal on 6000 sõjaväelast ja 200 politseinikku ja peale selle tsivilistid ja seda missiooni juhib Jeffhory, kes on rootslane. Ta on olnud sotsiaaldemokraatliku partei välissekretär Rootsis ka arenguminister ja suursaadik ÜROs. Et seda teevad rikkamad hästi. No näiteks, kui me räägime sellest, et ÜRO missioon on Küprosel ja ühe kolmandiku selle emissiooni koosseisust moodustavad slovaki kodanikud, siis mis, miks Slovakkia seda teeb? Slovakkia ei ole meist rikkam, ma usun, et kui me üldse ei taha osaleda reaalsete küsimuste lahendamisel, mis on nii haridus kui vaesus kui kuid katastroofiabi, kui kui desarmeerimine, siis sellisel juhul me võib-olla ei olekski pidanud astuma Euroopa Liitu NATOsse, sellepärast et kõik need organisatsioonid tegelevad nende küsimustega täpselt samamoodi nagu ÜRO päris isolatsioonis elavat riiki, kes, kes keskendub ainult iseenda probleemidele, sellist vist ma ei tea tänapäeva maailmas. Põhja-Koreaga keskendub sellele, et nad kardavad, et et USA neid ründama või nende, noh, nii-öelda koguvuse jänese kaitsmise doktriin põhineb seal kardavad USA rünnakut, aga samas nad võtavad ju ka vastu toiduabi teistelt riikidelt. Nii et ka nemad ei saa päris üksi hakkama. Daniel Roos Eestit esindades võib vahel ma ei tea, kas see on õige, aga võib vahel tunduda, et et kuidas ma sellele kodupublikule neid globaalseid teemasid selgeks räägin. Ühed teemad on nagu konkreetsed Euroopa Liidu teemad, Euroopa Liit annab Eestile abi, see jõuab Eestisse kohale, need on. Need on nagu nähtavat teemad, siis on riikide omavahelised suhted ja kõige selle kohal on siis suur globaalstruktuur, need suured teemad, millest me kõik ju tegelikult nagu teame. Aga ei tea ka, kas kohati tundub, et jah, me võime ju seda seletada, aga nad jäävad ikka nagu mõistmatataks. Kohati tundub muidugi, aga ma loodan, et sedavõrd, kui me siis ka Eestis ise edeneme. Me hakkame muret tundma, sest inimene peab muretsema kogu aeg. Ja kui me oma kodused probleemid lahendame suhteliselt viisakalt ära, siis. Me hakkame muret tundma selliste laiemate asjade üle, ma arvan, et kui näiteks teed saavad korda ja ja kui kõik need küsimused, milles Euroopa Liit meid aitab, kui me kõik need asjad saame valmis, siis meil näiteks võib-olla tekib ka Eestis päris palju selliseid inimesi, kes tahavad minna kaugetesse riikidesse ja seal midagi midagi korda teha tahavad minna rahvusvahelistele missioonidele, näiteks nii nagu mõlemad Põhjamaades on, on väga palju selliseid inimesi, siis võib-olla, aga meie poliitikud tahavad tegeleda rahuvahendusega näiteks erinevates kaugetes riikides, nagu näiteks, ütleme, Tuneesias või Sri Lankal. Nii nagu meie lähedased naabrid, Põhjamaad seda teevad. Ikkagi tundub see natuke nagu idealistlik utoopiline kogu see tegevus, et me läheme, aitame, püüame midagi muuta. Skeptiline kuulaja mõtleb, et kas selles siis midagigi muuta. Tegelikult me ju mõtlesime tükk aega, et kõik need probleemid on üsna kaugel, aga nüüd me oleme vist Afganistanis sellepärast et meile tundus, et terrorismioht, mis lähtub Afganistanist nendest treeninglaagritest ei olegi väga kaugel meist. Ja me oleme ka Iraagis, sellepärast et. Meile tundus, et ka see viis kuidas käitus, kuidas Saddam Husseini režiim käitus ÜRO-s ja, ja kuidas Saddam Hussein esitas väljakutse kogu rahvusvahelisi süsteemile, et see lihtsalt ei kõlvanud enam? No ma usun, me tasapisi näiteks noh, kasvõi seesama tsunami küsimus Eestist ja olid inimesed seal said kannatada ja Eesti saatis päästemeeskonna sõnami piirkonda, ju siis läks meile korda. Ma vestlesin sel nädalal siin New Yorgis Eesti diplomaadiga, kes osales ÜRO arenguabikonverentsil, ja ta ütles, et tsunami oli just eestlaste teadvuses nagu pöördepunktiks abi andmise suhtes. Korraga hakkasid inimesed tõesti ka oma rahakotist raha otsima, et et abi saada. Üks asi on see katastroofi asi, näiteks. Alles hiljuti juhtus krynadal niimoodi, et 80 protsenti heidist sealt keeristorm, viis ära 80 protsenti kõigist majadest. Mis sa sellises olukorras teed, loomulikult peab olema rahvusvaheline struktuur. Koheselt tuleb ja aitab, et see on katastroofiabi, aga, aga on ju ka olemas arenguabi teemad, kus, kus lihtsalt aasta aasta kõrval aastakümnete kaupa püütakse üles ehitada riiklikke struktuure sellistes riikides, kus struktuur ei ole olemas, sellepärast et vastasel korral võib tekkida oht, mis võtab selle riigipiire, tekib oht meie julgeolekukeskkonnale. Just täpselt selline asi oli Afganistanis kus riik ei ei suutnud kontrollida oma territooriumi ja seal hakkasid väga imelikud asjad toimuma. Täpselt omamoodi. Kui meil on riigid nagu Põhja-Korea näiteks, või on siis käituvad väga-väga ettearvamatult, siis, siis sellest võivad tekkida ohukolded. Aga muidugi nad on väga pikalt ajaliselt protsessi tõepoolest võib-olla hirmus lugu on see, kui sa nagu mõtled, et ma olen siin, võib olla suursaadik kolm-neli aastat aga võib-olla näit töövilju, võib-olla Eesti panuse viili või nende asjade nii-öelda tulemust me hakkame alles nägime võib-olla kuue-seitsme-kaheksa, võib-olla 10 aasta pärast. Aga võib-olla mõnedes küsimustes ei tulegi tulemust ka väga pikaajalised protsessid ja sellepärast, kui ma käin ÜRO svingi, siis mul on alati väga hea meel vaadata, et siin on tõepoolest inimesi, kes usuvad globaalsete probleemide lahendamise võimalikkusesse. Jaga vaesuse kaotamise võimalik ka selles, et on võimalik nende inimeste hulka, kes, kes surevad nälga, et tõesti noh, on selliseid parandamatu optimist. Kohati tundub, et diplomaadid jagunevadki nagu kaheks. Need diplomaadid, kes on huvitatud just kahepoolsetest, suhetest, riikide omavahelistest suhetest ja neis protsessides, on viljad suhteliselt kiiresti näha. Ja siis need globaaldiplomaadid nagu sina siin New Yorgis, kes idealistlikult unistavad paremast maailmast, kuid kohati tundub, et see töö on suhteliselt lootusetu või tekitab sellise lootusetuse tunde, sest need protsessid on tõesti väga, väga aeglased. Tegelikult, kui me nii võime öelda, siis meil võib olla Brüsselis vist 80 diplomaati, kes töötavad esinduses Euroopa Liidu juures. Nemad on ju samasugused idealistid, sest keegi ei tea, kuhu see Euroopa Liidu projekte omadega jõuab ja paarkümmend aastat tagasi me iialgi arvanud, et me oleme praegu niivõrd integreerunud. Euroopa Liit on niivõrd integreerunud, nagu ta praegu on ja täpselt samamoodi. Ma arvan, et NATO juures on inimesed, kes näevad, kuidas NATO samm-sammult muutub hakkab tegelema hoopis muude küsimustega kui need küsimused, milleks ta algselt kutsuti ja sealt, nii et meie siin ÜRO juures ei ole ainsad Idealistid või Euroopa Liidust rääkida, kui NATO'st rääkida, nad on siiski nagu konkreetsemad organisatsioonid, vähemaid, riike hõlmavad protsessid, mis seal toimuval on ehk siiski kiiremini nähtavad, aga me räägime siin sellistest väga-väga suurtes globaalsetes protsessides nagu ovaalne soojenemine. Kas tekib vahepeal selle tunne, et võitleme nagu tuuleveskitega? Püüame? Püüame nagu selgitada rahvale, et need asjad on olemas, aga samas näppu üsna peale panna ei saa. Võib-olla tõesti, aga tegelikult ju räägime kliima soojenemisest, siis siin on meile ju abiks ka teadus- ja ega ei ole asjata, nii et ÜRO teeb ka väga tõsiselt koostööd teadlastega näiteks, aga palju töötatakse koos Columbia ülikooliga aga New Yorgi ülikooliga nendes küsimustes, mis puudutavad nii keskkonda kui ka inimkonna sellist üldist kaugemas perspektiivis arengut ja, ja kuidas neid protsesse suunata, nii et ma usun, et teadus on meile väga heaks abimeheks. Kui tõsiselt kliimaprotsessidesse kliimamuutustesse praegu siin ÜRO peakorteris suhtutakse? Kui tõsiselt see teema maailma teaduses praegu päevakorrale? Ka üsnagi, üsnagi tõsiselt ja kui vaadata ka näiteks sinna kohaliku ajakirjandus, siis sellest ikka päris päris palju räägitakse muidugi noh, loomulikult üks asi on elada, New Yorgi on kohutavalt palav, et lähed juba välja, muide miks siin küll on, aga eestlased ju lähevad suvel välja, mõtlevad, et võiks ju natuke veel soojem olla. Ja kui sa oled siin New Yorgis, on ju tegelikult täiesti tehislik, keskkond on selline karm reaalsus, sest ega loomulikult inimene ei loo midagi paremat kui loodus. Väga-väga kunstlik keskkond, siinsed kokad rohkem nendest küsimustest mõtlema. Eestis on seda puhast loodust veel nii palju, et me me ei mõtle nendest asjadest võib-olla veel nii palju. Peaksime mõtlema. Ma usun küll, et, et me peaksime mõtlema. Kui palju siin ÜRO-s töötavad diplomaadid omavahel tööväliselt läbi käivad, kas see on selline omamoodi võimalus kogu maailmaga ka nii-öelda eraviisiliselt suhelda siin New Yorgis? Läbi käiakse tegelikult väga palju ka seetõttu, et nii palju ollakse koostööalaselt. Meil ei ole siin mitte sugugi kaheksatunnised, söövad vaid ikkagi palju, palju pikemad. Ja teine asi on loomulikult ka see, et nagu igas multilateraalsed keskkonnas, kus sa tahad midagi saavutada, siis sul peavad olema ka väga head isiklikud kontaktid. Nii et läbi käiakse kõigil kõigil tasemetel. Äärmiselt palju. Siia tulles peavad inimesed olema avatud väga paljudele kultuuridele, et ei tohi olla mingeid erilisi eelarvamusi, sest nagu ma ütlesin, juba selle oma oma mõõdupuuga, võid sa tulla, aga seda mõõdupuud alati ei, ei saa kasvatada siinsetel kokteilivastuvõtu talle. Kõik inimesed räägivad eesti keelt, ÜRO võib-olla ongi selles mõttes ma arvan, unikaalne, et see on ju kõik maailma rahvad koos. Ja Me oleme siin kõik koos ja me püüame teha nii palju, kui me suudame. Ka USA, no esindajad on Põhja-Korea esindajatega ühel ja samal vastuvõtul naeratavad see ei tähenda, et nende kahe riigi vahel läks kõik korras samuti Iraani Iraagi konflikti ja ma olen kindel, et nii Iraani kui Iraagi esindajad olid ühes ja samas vastuvõturuumis. Ja võib-olla on isegi naeratasid, eks teisele. Nii et see ei tähenda, et kõik asjad olid korras, loomulikult me ei pea siin riikidega käitumist me heaks ei kiida arendama mingeid väga sõbralikke suhteid, kuid me peame olema võimelised rääkima kõigiga, sest sest me tegeleme ühtede ja samade küsimustega ja, ja see, kui inimesed viibivad ühes kokteiliruumis, ei, ei tähenda, kui meil näiteks ei ole diplomaatilisi suhteid mõne riigiga ja me mõistame hukka riigi käitumise teatud küsimustes, siis ma arvan, et maigudsusele riigi esindajad enda juurde kokteile, kuid see ei tähenda, et ma nüüd ei osaleks üldse ÜRO töös ja kokteilivastu võetud on ka osa sellest tööst. Siis noh, siis ma saaksin enam olla. Sa ütlesid, et me peame rääkima kõigiga, millised on olnud mõned huvitavamad kohtumised ja vestlused siniroos. Ma olen avastanud ennast mõttelt, et ma nagu mõtlen kuidagi liiga palju või, või kuidagi ebaproportsionaalselt palju inimeste kannatustele ja tegelikult see on vist täitsa loomulik selles mõttes, et hakkame tegelema globaalsete probleemidega siis seal taga. On ju inimesed, inimeste probleemid, inimeste kannatused. Ja kui sa ei ei mõtle, et seal taga on konkreetsed inimesed, siis sa ei saa üldse aru, mida sa siin teed. Kes siis teinekord ma tulen, nagu ma ütlen, oleme vist ikka nagu päris õnnelikud ja päris rahul olema Eestis, sest räägitakse, et maailm jaguneb kaheks osaks. Üks osa on see, kus inimesed söövad ilma isuta, lihtsalt söövad isu neil ei ole ja teine osa maailmas on see, kus inimestel on isu ka hea süüa, midagi ei ole, et meie oleme ikkagi täiesti kindlad selles esimeses osas, selles mõttes ma arvan, me peame olema väga õnnelikud ja me võib-olla ei kujutagi ette. Ja et mõnes riigis näiteks on väga suured probleemid joogiveega, ei olegi midagi nagu juua ja või siis kui sa jood näiteks, siis on joogivesi niivõrd saastatud, et sa saad haigused endale. Ja on igasuguseid selliseid hulle asju, mida, mida sa siin tasapisidetail detaili haaval endale selgeks saad ja võib-olla millest Eestis isegi ei ei mõtle, ei tule selle pealegi, et asjad niimoodi on, on ka riike, näiteks, kus teinekord naised reisivad auto pagasnikusse, sellepärast et kultuurilised traditsioonid on sellised erinevatel põhjustel meestega viibida ühes autosalongis. Ja kõik sellised imelikud asjad, need tuleb, selliseid väikseid detaile tuleb välja, hakkad nagu mõtlema, kuivõrd mitmekesine see maailm siiski on ja kui raske on. Teda mõista ja siis hakkad mõtlema ka sellele, et neil inimestel, kes söövad isuta, on ikkagi mingisugused kohustused, need ei ole võib-olla kuskil kirjas, aga nad ikkagi on olemas, et et neid teisi inimesi tuleb aidata. Ega see aitamine, see ei ole ju tegelikult altruism, see aitamine on, on tegelikult meie kõigi huvides, sest kui me räägime nendest globaalsetest ohtudest, mis meid varitsevad, siis tulenevadki tihtipeale sealt riikides, kus on vaesus ja korralagedus. Loomulikult ei tohi unustada ka seda, et, et tihtipeale need riigid, kus süüakse ilma isuta, kui neile räägitakse, et te peaksite aitama neid teisi siis on alati teatud grupp inimesi, kes tööd, aga võib-olla need teised Nad tahavad meid hoopis ära süüa. Et ka selliste kahtlast ja, ja tunnetega ilmselt tuleb võidelda ja seletada, et see päris nii ei ole. Kas ka see on mingil määral ÜRO-s mõttesse tulnud, et ma olen naine, kes esindab riiki, sest et tegemist on ikkagi organisatsiooniga kus on paljud riigid esindatud vaip meestega, diplomaatia? See on vaid meeste mäng. Sellest naiste naiste asjast naisteõigusest räägitakse siin päris palju ma osade aspektide suhtes olen, olen küllaltki skeptiline ise inimesena, et kui osad riigid räägivad, et ÜRO sekretariaadis peaks olema täpselt 50 protsenti naisi ja 50 protsenti mehi tuli omamoodi, ei, on teisi ka. Aga kui me siis noh, niimoodi mõtleme, siis me võime ju veel edasi minna, et peaks olema kõik rassid võrdselt esindatud ja siis mingi mudeli järgi kõik riigid loomulikult nii nagu Ta ongi ja ja siis veel erinevaid seksuaalseid orientatsioone ja nii edasi, et kas me siis ei lähe absurdi. Tihtipeale on tõesti niimoodi, et nende sama naisteküsimustega, et, et riigile räägivad seda, et keda sääro sekretariaadis peaksid olema naised ja mehed võrdselt esindatud ja, ja suursaadikute hulgas on jah, võib-olla kümmekond, kümmekond naist. Aga noh, tavaliselt mõnedele küsimustele eriti nagu ei, ei mõtle, sest jah, siin tekib selline omamoodi kooslus. 191 suursaadikut. Ja ennast siin nagu selles mõttes nagu, nagu kehtestada või, või leida siin selline omale selline kandepind nagu noh, ütleme see on ju ka kõigis kõigis kollektiividesse on niimoodi, et kui sa kõigepealt tuled, siis võib-olla vaadatakse sinu mingisuguseid selliseid nagu, nagu kõrvalisi nagu, nagu esimene mulje, mis inimene tekitava endast ma ei tea, vaadatakse, kui pikk ta on naine või mees ja nii edasi. Aga ühel hetkel see toob ja, ja tegelikult hakatakse nägema seda tööd, mida sa teed. Ja ja mitte miski ei takista naisel tegemast head tööd, ma arvan. Nii et ÜRO ei ole meeste mäng, kus naised on erandid. Ta on meeste mäng selles mõttes, et diplomaatia on vist üldse traditsiooniliselt siiski olnud, pigem meeste mäng meestel on, on kõrgem olla diplomaatias, sest see töö on siiski seotud väga palju reisimisega ja liikumisega ühest riigist teise. Meestel on võib-olla kergem tekitada olukorda, kus, kus tema abikaasa tõrkumata liigub ühest riigist teise ja, ja on kodune ja kasvatab lapsi. Nasdiplomaadili võib-olla on raskem seda asja tekitada, et seal on ka täiesti objektiivsed põhjused. Miks on siiski diplomaatias nii palju mehi. Kuidas sa ise oled New Yorgis ennast sisse seadusena ära harjunud Lumanit arvutit? Ta on siis see on vist nagu ma olen neli aastat New Yorgis üldse oma elust, et mina tunnen ennast siin väga hästi. Paljud tunnevad ennast siin väga halvasti. Küsimus on, ma arvan, loomulikult ka, eks ole, New Yorgis, sest looduslähedasele inimesele, kes vajab linnulaulu, ma ei tea, kus masin saaksin linnulaulu kuulata. Keskpargis on linnud täiesti olemas. Keskpark on just nii, kaugele ma kunagi sinna ei jõua, lihtsalt inimene, kes tahab linnulaulu ja, ja kuulataja sissi või ma ei tea lehesahinat ei vaadata, kuidas jälgida, kuidas rohi kasvab, tema kodu loomulikult sisehoovis on väga tehislik keskkond. Aga diplomaadid ei saagi kuskil metsas töötada, siis tuleks valida teine eriala, sest et enamus saatkondi asub ikkagi linnades. Ja aga ma arvan, et New York on siiski nagu natukene natukene teistmoodi, ütleme kui, kui Helsingi või või Stockholm viga geen. No just, ma usun selle sellise noh, tehiskeskkonna mõttes. Aga samas on ta on ta kõigi võimaluste linn ja, ja ma tõesti usun see, võib-olla see on sõnakõlks, aga see tõepoolest on kõigi võimaluste linn ja kultuuri on võimalik hästi palju tarbida, siin ma ei pea ennast mingiks New York läheks ja aga ma vaatan, et siiski noh, kõigile nelja aasta jooksul ilmselt Aru saamine New Yorgist on võib-olla laienenud, kui sa tuled näiteks turistina või siiski alguses tolad, siis tundub, et sime hättena ongi New York jäädiga muudes linnaosades New Yorgis nii ja tegelikult viis linnaosa. Et need seal muudes linnaosades võib-olla elavad inimesed, kes hättanisse kuidagi pole mahtunud või, või nad on niuksed äpud või, või mingisugused, aga pärast hakkad nägema, tegelikult kõigis nendes linnaosades on, on oma elu ja nad ei ole mitte väljamõeldud selleks et nii ette Manhattani teenindada. Ja et siin siin on ka väga palju erinevate rahvaste esindajaid, erinevaid kultuure on koos ja et see asi siiski jah, nagu kõik töötab. Mina tunnen ennast siin hästi ja, ja ma arvan, et kui jõuaks väikesegi osa sellest kultuurist tarbida, mida see liin pakub nendest võimalustest käia muuseumides, siis siis oleks see hea. Teinekord on lihtsalt kõike nii palju, et ei oskagi valida. Huvitav on mõelda, et tegelikult New Yorki ÜRO on väga suures kontrastis selle poolest, et New York armastab kiirust, ÜRO armastab protsessi just nimelt aeglaselt. Kas siin tekib ka vahel selline kakofoonia ajus, et Ühelt poolt on see tormav linn, kus armastatakse raha, armastatakse kirevust, valjuhäälsust ja teiselt poolt siis vaikselt liikuv diplomaatia, kus lahendatakse maailmaküsimusi. Ega jäära ei armasta aeglast, aga no mis asja sa teed? Seal on võimalik siis sealt kokku leppida, on ju ka tegelikult räägitud sellest, et riikidel on nii erinevad huvid ja et võib-olla peaks siis kuidagi organiseeruma, nii et need riigi, kelleni ühised huvid organiseeruvad ja hakkavad mingeid asju tegema, aga kuhu sa siis kõik need teised jätad mis Euroopa liidus on ju ühiste huvidega riigid, nii-öelda kõige lähemad mõttekaaslased isegi seal kõik asi võtab väga kaua aega ja, ja nüüd, mis selle põhiseadusliku lepinguga juhtus, näitab seda, et no ikkagi suudetud ära arvata, mida kodupublik arvab. Ja ma siin üle 190 liikmesriigiga, no igaüks ütleb, et teeks kiiremini ja siis kui öeldakse, et hea küll, teeme kiiremini, aga te peate loobuma oma huvidest, oot, 50 protsendi osas siis keegi teda ei, ma ei loobu. Siis lähebki palju aega. Ja on ka neid, kes ütlevad, et see jututuba tuleks lihtsalt laiali saata. Aitab, probleeme on küll lahendatud ja lahendatakse, aga saab ka muul viisil. Alati on rahvusvahelistes organisatsioonides, no alati on neid, kes ütlevad, et oleks laiali saata, ÜRO ei ole, ei ole nüüd ainuke organisatsioon, mille kohta arvatakse, et äkki saadaks laiali. No kindlasti on võimalik leida ka mingisugune teine viis, kuidas, kuidas maailmas nii-öelda kõiki neid neid protsesse juhtida. Aga praegu ei ole keegi mingi parema töötava lahendusega välja tulnud, sest kui me vaatame kõik need rahvusvahelised konventsioonid, mis on räägitud ja mis kehtivad ja mille, mille järgi me elame, siis need on kõik siin ÜRO all. Vaatame kõike seda arenguabirahasid, mis läbi ÜRO suunatakse igasugused muud asjad, siis tekiks väga palju igasuguseid erinevaid organisatsioonid kesi. Ja lõpuks ikkagi leitakse ju olla, et need tuleb kuidagi koondada. No aga see alternatiiv, mida USA soovib pakkuda, tulge, olge koos meiega, teeme oma koalitsioonid probleemide lahendamiseks. Ja ÜRO ei olegi nii tähtis. USA on pannud, et, et teeme selle demokraatiate foorumi, arendame seda edasi organisatsiooniks, aga samas noh, kuhu sa siis jätad riigid nagu Põhja-Korea. Ma ei tea, Liibüa kas siis on meil nendega üldse koostööd enam ei tee ja kuidas me siis ütleme Põhja-Koreale näiteks, et noh, et ei tohi siin oma tuumaprogrammi arendanud ja teada, miks me siis ei tohi. Me oleme omaette siin elame ja arendame ja teemegi ja samas, kui me vaatame seda demokraatiate foorumit, mis siis on kokku tulnud, seal on üle 100 riigi, siis me näeme kohe, et demokraatide foorumis ees annaks jällegi teha ju erinevaid gruppe riikidest, kellel on ikkagi nagu demokraatia veel rohkem arenenud ja kes on paremad kui teised. Nii et noh, sellist sellist olukorda, kus, kus kõik maailma riigid oleksid täpselt ühel arengutasemel täpselt ühtemoodi huvid oleks, seda on väga raske ette kujutada. Maailm tundub seda juttu kuulates erakordselt väike. Me räägime küll 191-st riigist, aga kui me hakkame siis analüüsima maailma selle või teise kandi pealt, siis tundub, et see kõik on nii väike, et me ei saa tõepoolest kellelegi otseselt selga pöörata. No paraku nii ongi, näiteks kui me räägime väikesed Kariibi mere riigid, need väiksed saared seal Kariibi meres on, nemad tegelevad väga palju keskkonnaprobleemidega ja nende, et noh, põhiline keskkonnamure on see lai panama kanali veetakse laevadega, teinekord tuumajäätmed, igasuguseid muid jäätmeid ja nad ütlevad, et noh, et, et meie jaoks on see, kui, kui midagi juhtub ühega nendest päevadest, siis meie jaoks tähendab see kogu kogu riigi hävingut. Mitte lihtsalt, et niisugune noh, nagu kahju jääks sisuliselt kogu riigi hävinud. Tulevad meelde kohe Vaikse ookeani riigid, kes kardavad globaalset soojenemist ja meretaseme tõusu, mis viib riigi täieliku hävinguni. Juba teatud riikides on toimumas. Ja, ja siis lisame siia juurde jällegi selle tsunami näiteks mis tegi väga suurt kahju, ei käi mitmele riigile ju ja niimoodi vaikselt tulebki välja, et noh, kas siis näiteks see, kui, kui osad riigid või osad saared Kariibi meres näiteks hävineksid, kas see siis üldse meid ei puudutaks. Ma usun, et puudutaks Kell, kuidas, aga kuidas näiteks puudutab meid üleujutus Kesk-Euroopas näiteks Tšehhis, noh, tegelikult vesi on, meil ei tule. Aga ometi me mäletame, et kui Elaiutas oli, siis me saatsime abi ja me kuidagi arvasime, et see meid puudutab. Inimkannatused või näiteks, kuidas puuduta mind näiteks eile otseselt ei puudutanud või täna ka ei puuduta see Iraani tuumaprogramm kuid ometi me oleme selle pärast mures, kas, sest ühel hetkel, kui olukord väljub täielikult kontrolli alt siis võib see põhjustada väga suuri kannatusi? Kui mitte meil Eestis konkreetselt, siis võib-olla mõnele teisele riigile, kes mehe lähim partner. Nii et siin New Yorgis töötades tundub, peab kogu see maailm oma kirevuses kogu aeg silme ees olema. ÜRO-s tegeldakse ju aastakümneid Lähis-Ida konfliktiga. Ma arvan, et mõned aastad tagasi mitte absoluutselt ei arvanud, et see küsimus võiks meid kuidagi puudutada. Ja, ja see fakt, et meil on Lähis-Idas mõned sõjalised vaatlejad, noh see oli nagu nende inimeste võib-olla mingisugune enda selline hobi. Aga, ja nüüd aina rohkem ja rohkem peamisele küsimusega tegelema. Me saatsime oma vaatlejaid Palestiina valimistele. Oleme Iraagis. Me tegeleme liibanoni küsimusega ja osaliselt on see muidugi loomulikult olnud läbi Euroopa Liidu ja NATO liikmelisuse. Aga ma arvan, et isegi kui me ei oleks liitunud Euroopa Liidu ja NATOga, siis siis kahtlemata kui me vaatame näiteks juhatame Šveitsi või Norra, ei ole Euroopa liidus, tegeleb väga-väga aktiivselt globaalprobleemidega, samuti Šveits. Ma arvan, et viidestan on üldse üks aktiivsemaid ÜRO liikmeid siin New Yorgis, me ei ela omaette maailmas, see maailm on meil kõigil ühine. Kas see tähendab ka see, et riigid tegelevad nii aktiivselt rahvusvaheliste probleemidega, tähendab ka mingit prestiiži küsimust? Ja see on kindlasti tõstis, ma arvan, see on ka mingi selline globaalne vastutus, näiteks praegu just lõppes Luksemburgi eesistumine Euroopa liidus Luxemburgis täiesti rahulikult, lihtsalt elada mõnusalt keset Euroopa liitunud pole mingisuguseid keerulisi piire kusagil sisemajanduse koguprodukti osas on Euroopa Liidu esimesi per capita produkti osas, aga samas me teame, et linnas on väga-väga palju arenguabi, töötab väga aktiivselt. Aafrikas, ehitab terveid haiglaid, tegeleb veepuhastusega kõigi nende asjadega, et see on ühest küljest jah, seal riigiparadiis. Ja teisest küljest on mingi selline globaalne vastutus ja roosa on üks selline asi, mida ja arvestades, et kas klaas on pooltühi või pooltäis. Ja, ja maailm on selline, nagu ta on, kõigi oma hädade ja viletsuse ka, aga noh, mis on alternatiiv? Ma arvan, me peame kuidagi püüdma niimoodi ära elada, parandaksime oma lastele ja lastelastele mingi mõistuspärase maailma, kus ka nemad saaksid enam-vähem rahulikult ja, ja mõistlikult elada. Ja see maailm on siis natuke suurem ikka kui meie kodutänav meie oma linn, isegi meie oma riik maos. Et, et ja kui me seda ei näe, siis me oleme kuidagi nagu vaesemad. Minu vestluskaaslane oli Eesti suursaadik ÜRO-s Tiina intelmann. Mina olen Neeme raud. Siit New Yorgist. Peatse kuulmiseni.