Tegelikult võiks olla kaader mõnest filmist, kirjutab ajakirjanik Neeme raud pühapäevalehes Eesti vabariigi iseseisvuspäeva eel, 23. veebruaril 1997 juhatades sisse pikemat usutlust tol ajal 90 üheaastase Ernst Jaaksoniga. Ja ta jätkab auväärses eas jalutuskepi ja kaabuga. Härrasmees astub ümberringi tormlevale rahvasummale tähelepanu, pööramata oma teed. Ta peatub valgusfoori taga, et lasta mööda närviliselt lõugavate autode voor ja läheb siis edasi, olles suur rahu ise. Filmi tegevuskoht on New Yorgi Viies avenüü ja peategelane on mees, kelle õlul seisis aastakümneid terve riik. Iseseisev Eesti vabariik. Mees, kes on USA välisministeeriumi andmeil maailma kõige pikema staažiga diplomaat. See mees on Ernst Jaakson. Eesti diplomaatia ühe tugisamba Ernst jaaksoni saatus oli olla eestlane väljaspool Eestit. See on põhjus, miks me sellest mehest kõige põhilisemad teame. Seda, et Eesti peakonsulina saadiku ülesanne annetes New Yorgis kogu maailma välja arvatud NSV Liidu jaoks esindas iseseisva Eesti vabariigi õiguslikku järjepidevust. Aga kui vähe me sellest mehest tegelikult teame? Hoolimata kahest mälestuste raamatust Mark Soosaar vändatud pikast dokumentaalfilmist ja Urmas Oti teleintervjuust. Kui Ernst Jaakson 10 aastat tagasi oma 90. sünnipäeval kodumaad külastas, et võtta vastu kõrge riikliku autasu riigivapi esimese klassi teenetemärk Eesti riikluse järjepidevuse hoidmise eest siis avastas meie meedia tõenäoliselt Ernst Jaakson. Esimest korda. Ajalehtedest pärinevad tänase saate järgmised Ernst Jaaksonid portrateerivad lühikaadreid. President Lennart Meri. Kogu maailmadiplomaatia ajalugu ei tunne midagi sarnast, mida oleks võimalik kõrvutada Ernst Jaaksoni elutööga. See lause president Meri kõnest autasu kätteandmisel 1995. aastal viitas 77 aastat kestnud ja tol hetkel ka veel jätkunud välisteenistusele. Diplomaadi, seejärel poliitikuna tegutseva Toomas Hendrik Ilvese sõnad. Läbi aastate on erts, see on olnud diplomaatia suurkuju. Ta on aastakümneid teinud ka rahalises mõttes kitsastes oludes üksi rasket tööd ja suutnud džentelmenile diplomaatilisel moel hoida end kõrgemal eestlaskonna kildkondlikest nägelustest. Poliitik Peeter Olesk. Arutletakse, kas Eesti on stabiilne, siis tuleks rääkida jaaksoni stabiilsusest, mis on vaieldamatu ja millest tuleks eeskuju võtta. Kui rahvas oli ikestatud ja vait, siis tema võitles teadvustades tervele maailmale, et Eesti vabariik on jätkuvalt olemas. Enne kui asume kuulama Ernst Jaaksoni. Eesti alati ei ole 1995. aastal Tallinnas antud intervjuud. Meenutame kaht kõige põhilisemad käände kohta tema elus. Esimene oli 1919. aastal tema sünnilinnas Riias, kus ta 14 aastase koolipoisina asus Eesti saatkonna teenistusse. Käsk Ena ülesannetes. Teine suur pööre Ernst jaaksoni elus oli 10 aastat hiljem aastal 1929, kui ta Tartu Ülikooli üliõpilasena võttis vastu Eesti aukonsuli sekretäri koha Ameerikas, San Franciscos Eesti peakonsulina saadiku ülesannetes. Ameerika Ühendriikides oli ta kutsutud lugematutele kohtumistele USA, kõigi sõjajärgsete presidentide aga kümnete riigipeade ja valitsusjuhtidega. Kõiki neid kohtumisi kasutas Ernst Jaakson meenutamaks maailma poliitilisele eliidile et lääneriigid ei tohi tunnustada Baltimaade okupeerimist NSV Liidu poolt. Raadiointervjuu jaoks leidis Ernst Jaakson 1995. aasta tiheda päevakavaga külaskäigul aega ühel varahommikul. Tallinna raekojas oli paar päeva varem esitletud tema mälestusteraamatut. Ta oli nummerdatud, jäsigneerinud raamatu esimesed 100 eksemplari. Sõidud vaatama vanemate kodu Hiiumaal oma sünnikodu Riias ja oma esimest ülikoolilinna Tartut vaheldusid pidulike vastuvõttude ja õhtusöökidega Ernst Jaaksoni auks. Niisugune pilk pidevalt käekellal, alati fotografeerimis ja intervjuu valmisolek. See oleks ka poole nooremale mehele korralik koormus olnud. Kuid Ernst Jaakson ei ilmutanud väsimuse märke. Kega visiidi viimastel päevadel. Seisin üheksakümneaastase Ernst Jaakson ees nagu rikkalikult kaetud laua ääres ega suutnud otsustada, mille kohta peaks tema käest kõige rohkem. Pean küsima. Kas seda, kuidas tema elus oli kõik olnud missugused on tema tagantjärgi hinnangud ja kuidas ta prognoosib Eesti tulevikku. Või tuleks uurida elu jooksul kogutud ja aastatest lihvitud elutarkust, kuidas elada nii, et teised sinust lugu peavad jäätsaga, ise võid endast lugu pidada. Küsisin alustuseks, mis kujundab inimese elusaatust ja käekäiku rohkem. Kas see, missugune ta ise on või sõltub rohkem sellest, milliste kaaslaste ja olude hulka inimene satub. See küsimus pani Ernst jaaksoni muhelema. Seal on väga raske ütelda. Mu isiklik elu on muidugi seotud minu ameid tööga ja sel alal on nüüd 50 aastat palju tööd tehtud. Ma ei oska neid kahte lahutada. Seda on väga raske rahutada, aga. Mida me võiksime öelda nendele inimestele, kes võib-olla leiavad, et nendest endast sõltub väga vähe et kõik sõltub väga palju teistest inimestest ja olukordadest, mis seal ümberringi Teie elukogemus ütleb, kas tuleb iga hinna eest püüda asjade käiku mõjutada või tuleb leppida sellega, mis elu toob? No teil on õigus, et sündmused ei olene meist ja need. Me peame neile reageerima mõnikord või neile katsuma vastu vaielda, kui need sündmused on meie riigi rahva rahvale kahjulikud. See ongi olnud meie võitluse peaeesmärke pareerida neile valedele, mida Nõukogude liit on Eesti kohta levitanud ja see on iseenesest suur töö. Kui me kanname nüüd üksikisikul sellesama küsimuse üle riigile, millest sõltub Eesti iseseisvuse kestmine rohkem kas sisemistest teguritest ja sellest, missugused me ise oleme või see sõltub rohkem Eestist ümbritsevast välistest teguritest. Välistasid välised sündmused ja olukord maailmas tähendab meie rahva saatus, seda näitab meie ajalugu. Ma arvan, et Eesti rahvas on kange rahvas ja tema on vastu pidanud aastatuhandeid. Igasugustes oludes. Kuigi neid endiseid aegu ei saa võrrelda praeguse ajaga. Nüüdsest gaasimina, olen optimist. Ma leian, et eesti rahva enese määramise õigus on niivõrd kindel et seda neid ümber lükata enam ja tagurpidi hakata käima. Oleks võimatu ette kujutada mis juhtub. Eriti meie idanaabri suurel laial territoorium, parim meie ei suuda seda ette näha. Sellest muidugi võib oleneda kogu Ida-Euroopa ja kogu maailma tulevik. Aga kas te võite ennustada, mis juhtub Euroopas sajandivahetusel aastatuhande vahetusel? Praegu ma ei näe midagi põrutavat. Rahvad on hakanud aru saama, et nad peavad rahus elama, sõda ei lahenda midagi. Sõda toob ainult uusi probleeme juurde. Rahvad, rahvad peavad oma siseasju ise ajama ja võõras rahvas ei saa ennast segada teise rahvas siseasjadesse. See on üks peamine põhimõte. Te sõidate täna Läti vabariiki ja Riiga ja teel te teete peatuse Konstantin Pätsi sünnikohas. Ma usun, eriti kui ma loen teie mälestuste raamatust. Teie valduses on olnud Konstantin Pätsi viimased kirjad ja mitmed dokumendid ja Te. Kahtlemata olete mõelnud minevikku üle. Muidugi muidugi, ja need kirjad, mis president Päts oli kirjutanud vangilaagris on väga masendavad ja siis siiski meie rahvale huvitavad need praegu veel New Yorgis. Ja ma olen neide levitanud igale poole kuhu neid oli vaja saata. President Päts oli siiski üks meie Wabariigi loojatest ja temal nagu meie teistel tolleaegsetel riigitegelastel on ikka suured teened selles mõttes, et nemad olid meie iseseisvuse loojad. Ja see on kahtlemata nii ja keegi ei ei saa sellele vastu vaielda. Ja ma usun, et iga eestlane on oma mõttes arutanud seda, et missuguseks oleks võinud kujuneda riigi ja rahva saatus sel juhul, kui Eesti oleks alustanud agressoriga sõda, nii nagu tegid soomlased. Minu seisukoht on, et see ei oleks mitte meile kasuks olnud. Kui tegelik sõda kahe riigi vahel puhkeb. Siis on rahvusvahelise õiguse järele võitja, kes võib dikteerida rahutingimusi. Meil oli puhas okupatsioon, kuidas võim tungis meie maale, tal ei ole absoluutselt mingisuguseid õigusi meie maad valitseda, korraldas ideeaa meie rahvale. Ja veel vähem Meie rahvas deporteerida ja karistada kriminaalsete süüteo. Või süüdistada meid, kus nemad on ise süüdlased, need, kes tulid meie maale 1009 40 aastal. Need peavad teadma, et see oli puhas kriminaalne tegevus. Ja me peame ja oleme ka seda hukka mõistnud. Ja see, see ongi Tartule rahulepingu murdmine ja teiste meie Eesti ja Venemaa vahel eksisteerinud lepingute murdmine. Kui venelane kopeeris Eesti, siis ta kuulutas surmanuhtluse välja kõikidele diplomaatidele, kes on Eesti vabariigi välisteenistuses ega pöördu Eesti Vabariiki tagasi. See käis ka teie kohta, kus teie saite hingejõudu, et sellele vastu astuda. No muidugi, me oleme teadlikud, riigi teated tulid ka meile, aga. Ainult näitab seda õudset korda, mis tol ajal valitses. Surmanuhtluse määramine ilma kohtuotsuseta või mingisuguse administratiivkohtu otsus, see seis olla maksed. Ja ma ei tea, mis eriline kuritegu see on, kui inimene ei ta tagasi tulla või ei temale ei sobi niukene. Mis te arvate, miks maailm ei astunud vahele tookord? No maailm ei saanud tegelikult midagi teha. Kes oleks pidanud vahele astuma? Võib-olla Rootsi, võib-olla need riigid, kes ei olnud Euroopas haaratud sõjategevusega Tegelikult ikka geopoliitiline asend on meil niisugune, et suurriigid vaevalt tulevad nüüd siia. Meie pärast nende huvid ja nende tegevus ei ole mitte esmajärgul Baltimaadel. Kuid nemad jälgisid põhimõtteid ja nemad Ameerika eriti oli meist väga huvitatud ja andis väga tugeva deklaratsiooni 1000 940. aastal. Ja see deklaratsioon Nõukogude Liidu sissetungi mittetunnustamise kohta oli maksev kogu need 50 aastat. Selle põimete järele talitasid järgmised Ameerika valitsused. Nii et nad olid moraalselt meie meile suureks toeks. Kas te näete, kust võiks Eesti abi loota tulevikus, kui analoogne olukord peaks korduma? Meie peamine kaitse abinõu on õigus. Õiguse põhimõtted niisuguses maailmas on niivõrd juba rakendatud omad ja loogilised. Et nende alusel saab väike rahvas ennast kaitsta kuidagi ette, et ÜRO-s on praegu 185 riiki. Umbes 130 neist on tekkinud Talle ÜRO asutamist. Need tekkisid kõik enesemääramisõiguse alusel. Nii et see rahvusvaheliselt on aktsepteeritud põhimõte, et igal rahval on põhiline õigus valitseda oma põlist maad. Ma ei raatsi jätta siinkohal tsiteerimata paari lõiku Ernst Jaaksoni mälestuste raamatust Eestile. Esimene kirjeldab üht paljudest vastuvõttudest USA riigidepartemangus ja see lõik kõlab nii. 1979. aastani oli diplomaatilise korpuse tiin Washingtonis Nicaragua suursaadik Kellyermasse. Vilja saab kaasa, kes oli ametisse määratud 1943. aastal. Ta oli alati väga lahke balti riikide esindajate vastu ja tuli ka nende vabariikide aastapäevade vastuvõttudele. Ta oli sunnitud ametist lahkuma pärast punaste võimuletulekut Nicaraguas. Seejärel läksid liini ülesanded Washingtonis Nõukogude Liidu suursaadiku Anatolit Prühmine kätte, kellega meil muidugi mingit tegemist ei olnud. Ainult ühel vastuvõtul riigidepartemangus oli riigisekretär Edmund maski kutsunud, toob rõõmu nii enda kõrvale, külalisi tervitama ja nii sattusid balti esindajad piinlikku olukorda. Teatud viisakusreeglitest tuleb kinni pidada vaatamata sellele, kui vastumeelt need võiksid olla. Kui mina olin maskist sammu edasi astunud, sirutas ta rõmile oma käe naeratades mulle vastu ja ütles. Kletus, Siiu. Mu käsi puudutas tema kätt, kuid ma ei lausunud sõnagi. Kuigi reporterid tegid seal ülesvõtteid, ei ole ma ühtegi neist näinud ja mind huvitaks, missuguse mulje see teretamine võis tekitada Moskvas, kelle jaoks balti riikide esindajaid ei eksisteeri. President rai kõne ja tema abikaasa poolt Valges Majas korraldatud pidulikul vastuvõtul välisriikide saadikud tele ja nende abikaasadele. Esimesel juulil 1986. aastal oli mul juhus kõnelda järgmise teeni. Rootsi suursaadiku krahv Wilhelm vahtmeisteriga, kes on olnud Washingtonis alates 1974.-st aastast. Meie jutuajamisel selgus, et tema kauged esivanemad on tulnud Hiiumaalt ning ma võisin talle vastata, et ka minu isa ja ema on sündinud Hiiumaal. Ja teine väike lõik Ernst Jaaksoni mälestuste raamatust. 24. juunil 1969 sain kirja NASA juhatajalt beinilt, milles ta teatab, et juhul kui Eesti riigipea soovib saata mõnesuguse läkituse Apollo astronautide ele kaasa võtmiseks nende eelseisval lennul kuule siis oleks tema nõus selleks vajalikke eeltöid tegema. Läkitus peab olema kohane mikrofilmimiseks ning teab nende kätte jõudma 30. juunil. Mikrofilmitud dokumendid jäetakse kuu peale koos Ühendriikide presidendi tekstiga, mis on tõlkes järgmine. Siin astusid inimesed planeedilt maa esmakordselt Kuu pinnale. Tulime kogu inimkonna rahu nimel. Pidin kohe otsustama, mida ette võtta. Riigipead meil ei ole ning selles olukorras võiks lihtsalt vastata, et meie kahjuks ei saa teie soovi täita. Sel juhul jääks muidugi eesti nimi välja. Mõtlesin, et katsena võiksin neile esitada minu poolt alla kirjutatud lühikese läkituse, mille tekst ei tohiks kedagi riivata. Ja nii koostasingi järgmise teksti. Selle tõlge kõlab Eesti vabariik. Eesti rahvas ühineb nendega, kelle lootus ja töö on suunatud vabadusele ning paremale maailmale. Ernst Jaakson, Eesti vabariigi peakonsul saadiku ülesannetes. 24. juuni 1969 New York. Kirjutasin sellele alla ja saatsin mister Apeinile seletus kaaskirjaga, et kuna Eesti on Nõukogude liidu poolt okupeeritud, ei ole meil praegu riigipead. Ainukese tervitusena Eesti nimel esitan minu kui Eesti tunnustatud esindaja poolt alla kirjutatud läkituse. Mitu kuud hiljem sain NASA administratsioonilt täpse teisendi kuule lähetatud klaasketast millele on mikrofilmitud 73 iseseisva riigi läkitused. Nende hulgas ka meie oma. Juurde oli veel lisatud raamitud kahekordne suurendus, millelt läkitused on tavalise suurendusklaasi abil loetavad. See ripub minu büroo seinale pakub külalistele suurt huvi. Võime lugeda tervitusi paavst Paulilt inglise ja hollandi kuningannalt, Belgia kuningalt ja Etioopia keisrilt Hayles Elasjaselt. Skandinaaviast on tervitused Norra ja Taani kuningalt ning Islandi presidendilt kuid puuduvad Rootsi ja Soome Nõukogude Liit muidugi ei pidanud vajalikuks läkitust saata. Osalekitusi on originaalkeeltes mõned tõlgetega, kuid suurem osa on inglise keeles. Vahetult eesti läkituse kõrvale on paigutatud Kanada peaministri tri-Too poolt alla kirjutatud tekst millest esimene lause on inglise ja teine prantsuse keeles. Sõnastus kõlab tõlkes. Inimene on sirutanud käe välja ja puudutanud vaikset kuud. Lubaguse tõsiasi inimesel taasavastada maad ja seal leida rahu. Jätkame intervjuu kuulamist, mis on salvestatud Ernst Jaaksoniga 28. augustil. Teie olete praegu Eesti vabariigi suursaadik ÜRO juures, Trivimi Velliste nõunik, eks ole, ja te olete ÜROga väga tihedalt olnud juba mitmeid aastaid kokkupuutes. Kas te usute ÜRO reguleerivasse võimalusse praeguses Euroopas? Muidugi ÜRO ei ole perfektne rahvusvaheline organisatsioon kui ta on ainuke maailmas, kus kõik maailma riigid on esindatud ja seal käib väga suur argumentatsioon igasuguste kohalikudeni, probleemide ja liikide vahekordade kohta. Tal siiski on teatud moraalne õigus, temal ei ole suurt sõjalist võimu ja ta ei saa oma tahet igal pool maksma panna. Hädamneks valve organisatsioon ja selle ÜRO põhikirja muutmise kallal on juba palju tööd tehtud või tehakse ettevalmistusi ja seda tahetakse kuidagimoodi ümber organiseerida. Ja ma pidasin siini juures silmas seda. ÜRO relvajõud on paraku osutunud kaunis võimetuks Jugoslaavia sõjas ja kui me nii väga lootsime roopeale sel ajal 1991. aastal, kui ÜRO võttis Eesti vabariigi taas oma liikmesriigiks siis tundub, et, et erilist abi sealt vist loota ei ole. Kuidas teile tundub? No nagu ma ütlesin, ta ei ole mitte sõjaline võim, ta ei ole selle alusel organiseeritud ja pea meeles, et seal on viiel riigil on vetoõigus. Külma sõja ajal oli ta selle tõttu päris paraliseeritud. Nüüd on olukord paranenud ja ta oleneb ikkagi suurvõimude kokkuleppest ja nende tahtest ühte rahvusvahelist probleemi lahendada. Ma usun, te olete ainuke eestlane, kes on saanud kohtuda kõikide sõjajärgsete USA presidentidega pidulikel vastuvõttudel on see nii? ÄRA kaevis suritavades 65. aastal ja tollest ajast peale olin mina meie esinduse juht Ameerikas. Minu esimene kohtumine oli president Johnsoniga. Ei, te äsja rääkisite siin, et kõik oleneb suurriikide kokkulepetest Öelge? Härra Jaakson, te olete diplomaat kohtunud kõrgete riigipeade ja valitsusjuhtidega. Kui palju siiski oleneb diplomaaditööst, et mõjutada suurriikide omavahelisi kokkuleppeid, mitte neid muuta, aga mõjutada. Ja suurriike mõjutada on arusaadavalt väga raske. Neil on omad huvid ja omad meetodid, kuidas nemad rahvusvahelisel areenil opereerivad. Kuid. Õiguse põhimõtete ettekandmine seal, kus seda ja on, see on võib-olla kõige õigem ja parem tee väikerahvastel. Neil ei olegi paremat relva kui õigus ja rahvus on õigus, ongi see, millele meie peame oma võitlust ja oma huvisid rajama. Kas teile kõrgetes diplomaatiliste valitsusringkondades liikudes Ameerika ühendriikides jäi mulje, et Venemaa on suur riik, keda kardetakse. Tema muidugi oma suure territooriumi tõttu ja oma aatomrelvade tõttu on tegur maailmas, kellega tuleb arvestada ja seda on tunda igal pool. Need Suurriigid, kes omale on ehitanud ja varustanud aatomrelvi. Neid tuleb muidugi teatud mõttes nendega arvestada. Missugune on praegu suhtumine meie idanaabrisse ütleme siis maailma diplomaatilistes ringkondades? Meie oleme naabrid ja loomulikult Meida head naabrliku vahekorda vene rahvaga. Ma arvan, et see on tarvilik meie kõikide huvides. Ja me püüame kõigi abinõudega normaliseerida seda vahekorda. Sealjuures on muidugi probleeme, mis vajavad arutamist kaalumist, selgitamist ja kokkulepet. Me loodame, et need töötavadki selles suunas, nagu meie rahvas seda soovib. Praegu on uuesti üles tõusmas piiriläbirääkimised Eesti ja Vene vahel. Et missugust nõu teie annaksite, kui teilt tuldakse seda küsima, kas tuleb kinni hoida rahuga fikseeritud piirist alates 1920.-st aastast või on mõistlik teha mingeid järeleandmisi? Tartu rahuleping on muidugi meie algdokument ja ainuke dokument, mis piiriküsimust on defineerinud. Ma saan aru, et Venemaal on teatud raskusi ajalooga tema vene rahvale kogu aeg seletanud et Eesti ja teised Balti riigid on vabatahtlikult liitunud Nõukogude Liiduga. See on puhas vale. Ja nüüd tagantjärele seda parandada on neil raske. Meie oleme maailmale seletamata, et on ka teised rahvad teinud. Kõigil riikidel olid oma esindajad Balti riikides trades 39. 40. aastal ja rahvusvaheline ajakirjandus oli kohapeal. Nemad raporteerisid päevast päeva, mis oli juhtunud. Nii et see on niisugune selge ajaloolane fakt, et Nõukogude Liidu väed tungisid balti riikidesse sisse ja hakkasid siin valitsema. Niisugune jutt, et meie rahvas on ennast vabatahtlikult liitunud Nõukogude Liiduga on niivõrd rumal, niivõrd aluseta. Ja nüüd see ongi see küsimus, miks, miks see Venemaa Tartu rahulepingut vaata unustate, tema räägib, et Eesti on nüüd järsku üks uus riik? See ei ole nii. Eesti riik eksisteeris ja nemad ei saa seda eitada. Ja muidugi piirid, küsimus on sellega seotud. Venemaa peab ikkagi arvestama oludega ja mis tegelikult eksisteerisid 1000 40. aastal ja mitte ajalugu võltsima. Kui. Teiselt poolt nemad aktsepteerivad ja hakkavad tõtt rääkima ja näevad mis tol ajal sündis. Siis oleks neil palju kergem ka Tartu rahulepingu küsimust arvesse võtta. Aga mida Eesti poliitikud praegu peaksid tegema, kas nõudma visalt Tartu rahu järgsete piiride tunnustamist või leppida sellega, nagu praegu on? See on niisugune juba praktiline küsimusi ja seda peab arutama. Peavad arutama meie riigi kõige kõrgemad juhid ja siin ei saa mitte kindlat seisukohta praegu avaldada. On kindel, et meie inimestel on, on see küsimus südamel praegu ja seda arutatakse. Ja sealjuures on läbirääkimisest venega kah käimas. Ja me peame seda teed edasi käima. Te käisite esimest korda Eestis pärast sõda vist 92. aastal, kui ma ei eksi ja nüüd on sellest kolm aastat möödas. Missugune on muutus teie silmade läbi? No silmnähtavalt Eesti on teinud suuri edusamme. Ja meid rõõmustab see, ma näen igal pool paranemist lühikese, aga siin on nähtav eesti rahva töökus, ettevõtlikkus organiseerimise võime. Ja see kinnitab jällegi seda, et kui rahvas on vaba siis ta oskab ise oma asju ajada väga Hässi. Meil on siin olnud mõttevahetust selle üle, et võib-olla eesti kultuur kannatab kannatama tulevikus Ameerikaliseerumi, seal, kas teil on selle kohta oma seisukohta, olete mõelnud, et kõik ingliskeelne kultuur ja inglaslik, ütleme siis angloameerika elulaat tungib peale, kas teie arvates eestlane suudab sellele vastu seista ja kas sellele üldse tulebki vastu seista? Maailm on nii-ütelda kokku kuivanud ja väiksemaks muutunud. Juba seegi, et meil on Divi igas toas igal pool maailma sündmused tulevad teie elutuppa. Näete, mis on sündimas igal pool ja selle tõttu. Ka teise rahvakombed ja, ja kultuur nii-ütelda tungib mujale. Meie võimuma, rahvusliku omapära säilitada sellega, et me ise oma eesti keelt ja eesti kombeid meeles peame. Neist lugu peame. Ja neid kordame seal, kus vaja. Näitekski Eesti laulupeod. Need on omapärased. Need ühendavad meiega. Aastase aja ärkamisaja luuletajad oskasid väga hästi luuletada nendest nendest eesmärkidest, mis meie rahval tol ajal olid ja need on nüüd teoks saanud. Meil on võimalik hoida ja arendada oma kultuuri, oma keelt ja seda ongi tehtud. Mingit hädaohtu, et nüüd meie peaksime muutuma ja avalik kanaliseeruma mõnede Ameerika väiksed väljendused või kombed. Need ei ole mitte ainult siia tulnud, need on tulnud mujale maailma. See on äriütleme suurte äride ettevõtete reklaami jaam, mis teeb oma tööd. Ma ei näe selles midagi halba. Ma arvan, et lähiaastatel tuleb Eesti rahval langetada üks oma tuleviku suhtes tähtis otsus ja võimalik, et seda tehakse rahvahääletuse ehk referendumi teel. Nimelt see, kas Eesti vabariik peaks astuma Euroopa Liidu liikmeks või mitte. Missugust nõu sel puhul annaksite? Ma arvan, et Eesti on olnud alati lääne läänega seotud ja mida rohkem meil on sidemeid läänega, seda parem. Euroopa Liit ongi niisugune organisatsioon on kuhu roopa rahvad ise on tahtnud või mida nad on tahtnud, moodusta selleks et kergendada elu kõigil rahvastel, see on põhimõttest õige põhimõte. Ma arvan, et me integratsioon Lääne-Euroopas on meie rahva huvides. Nii et meie seekordne reis Eestimaale hakkab varsti lõppema, kuigi see ei ole veel läbi, kas te võiksite teha esialgseid kokkuvõtteid oma seekordsest reisist Eestisse? Muidugi, mul oli äärmiselt huvitav ja meeldiv olla ta Tallinnas ja siin. Avaldusele, mis mulle tehti siin kõigepealt presidendi poolt annetades mulle kõrge aumärgi. Ja teiseks minu sünnipäeva tähistamine, see oli mulle äärmiselt austav ja meeldiv. Ja isiklikku. Mul oli sõit Hiiumaale väga huvitav. Kuna ma ei olnud seal käinud ainult väikse lapsena. Ja nüüd kohtusin Hiiumaa vanemaga Kärdla linnapea aga, ja teiste tegelastega. Need olid äärmiselt lahked minu vastu. Mul on jäänud väga head muljed Hiiumaast. Ja kuna minu vanemad sealt tulevad, mul oli hea meel leida kahju. Talviste oma isa vennapojapoeg, Kaupo Jaakson. Ja me ei olnud kirjavahetuses olnud ja mul hea meel temaga kohtuda ja temaga juttu ajada. Millal teid jälle Eestisse oodati? Ta on? Ma ei oska ütelda. Olen tervisest. Ma ei tea. Aga tervise üle te praegu ei kurda? Ei, kulla. Mul on selles suhtes mõned komplimendid öeldud, aga see on iga inimese oma looduse asi, ma ei tea. Milles. Tingitud, et inimene elab nii kaua kui mina olen elanud ja ega mina tulevikku ei saa ette näha. Mis see on, mida te olete läbi elu kõige tähtsamaks pidanud. Te olete kindlasti selle üle mõelnud. Töö, mida ma olen teinud ja see on kestnud nii kaua. Terve mu elu on olnud seotud Eesti riigiteenistusega. Ja see on mulle olnud kõige suuremaks auks ka, et mul on võimalus olla teenida oma rahvast. See oli 28. augustil 1995 Tallinnas salvestatud intervjuu. Ernst Jaakson tookord palus lisada, et ta tänab südamest kogu Eesti rahvast talle osutatud lugupidamise ja armastuse eest. Kolm aastat hiljem, neljandal septembril 1998 kustus Ernst Jaakson New Yorgis proxfeli haiglas ja on maetud New Yorki kentsiko kalmistule. Õnnelikud, kes võivad säilitada mälupilte sellest suurest eestlasest. Üks paljudest on filmi režis Söör Mark Soosaar, kes tegi Ernst Jaakson ist dokumentaalfilmi Mission Impossible. Mis on esimene pilt, mis Mark Soosaarele Ernst Jaaksonist kõneldes meeltes kangastub? No ma mõtlen sellele mälestusväärsele päevale Riia linnas kui 14 aastane noormees läheb, et Eesti saatkonda ja küsib. Kuulge, kas teil siin tööd on? Hiiumaa poiss, tõenäoliselt natuke arglik, natuke tagasihoidlik. Ja saatkond on just äsja avatud, Eesti riik on äsjasündinud ja siis ametnik vaatab üle leti üsna kõrgilt alla, küsib nahaga normess. Kas keeli oskate ja kui ta ütleb, et lisaks eesti keelele oskab ta veel vene keelt ja läti keelt ja ja inglise keelt ja saksa keelt, siis ütleb siis ametnik talle üsna selgelt, et olgu, tule homme tööle. Meie poolt käärid ja ajalehed hakkad välja lõikama artikleid Lätti, Lätis ilmuvast pressist Eesti kohta ja me võtame su tööle kui pressiatašee. Kujutage ette, kui diplomaatiline karjäär algab 14. eluaastal ja kestab kuni 90. eluaastani välja, mis see on? See on, ma arvan, rekord, mida võib-olla on löödud, aga vähemalt Eesti ajaloos ja ja meie lähiriikide lähinaabrite ajaloos küll kuulda pole olnud, et sellist sellist võimsat võimsat elutööd oleks keegi teinud. Aga parlamendi üks pilt ka isiklikust kokkupuutest, Ernst Jaaksoniga? Äärmiselt tagasihoidlik mees, väga siiras, aga aus, väga teises keskkonnas kasvanud ja elanud, elanud inimene. Kes siis sel mälestusväärsel päeval, mil esimesel septembril 1994. aastal viimast päeva suursaadikuna New Yorgis ÜRO juures tööl oli? Kella kolmeks päeval oli tellitud pikk-pikk limusiin millesse istusid siis kaks härrasmeest lõpetav suursaadik Ernst Jaakson ja alustav suursaadik Trivimi Velliste sõidetakse sele limusiiniga ÜRO peahoone ette. Sõidetakse liftiga üles kõige ülemisele korrusele peasekretär putrosputroskaali juurde. Velliste annab oma volikirjad üle putrosputroskaali. Täna Ernst Jaakson neid tehtud töö eest. Ja siis need kaks lihtsat eestimaa meest sõidavad liftiga alla keldrisse. ÜRO töötajat töölissööklasse, mitte sinna, kus riigipead ja, ja suured diplomaadid lõunat söövad. Võtavad siis iseteenindavas sööklas kandikute peale. Tavalised Eesti maitse järgi sobivad toidud lähevad laua taha ja arutavad, mida siis julgeolekunõukoguga teha, et kas anda nõusolek, et sinna võiks ka mõne riigi juurde võtta. Ja lõpuks ütlevad mul kaamera ees, et siin on ju päris head toidud ja hinnad on ka meile sobivad. Aga siis ma lootsin, et pärast seda viimast tööpäeva, Ernst Jaakson lubab kaameraga Talle järgneda. Kuidas ta läbi rahvamassi väsinult nagu tühjakspigistatud sidrun, läheb tsentraal stationisse ja sõidab siis New Yorgist välja umbes tunni kaugusele, kus ta kodu asub ja ta ütleb, et ei ei, mind ei filmitama, ei tule keegi, võta mind üles, ma ei taha seda üles, võetakse kuidas, kuidas mu iga päev toimib? Muidugi natukene, eks ta mõtles ka fassaadi peale. Mina paha inimesena läksin muidugi hiilides järele ja, ja nägin, millisesse vagunisse ta istus, lipsasin teisest uksest sisse ja minu ennustus läks täide viie minuti pärast. Kindlasti magab ta nagu kõik teisedki New Yorgis tühjakspigistatud mehed ja naised teel kodu poole ja, ja nii said ka filmi lõpukaadrid võetud magav uinunud suursaadik, kellele siis võib-olla Eyestuvad Hiiumaalt pärit rahvalauluviisid, mida, mida siis Lembit Saar, soja, Taivo Sillar mulle hiljem sisse mängisid? Ja see ongi see teine plaan, Ernst jaak sonist, millel ei ole suurt pistmist selle vilunud diplomaadioskusega alati heatahtlikult kaamerasse või teleobjektiivi vaadata ja alati meeleldi intervjuusid anda. Jah, lihtne suur, nii tõesti oma pikkuselt oli, ma ei tea, kas vaata et võib-olla kahe meetri mees isegi oma hiilgeaegadel pikk, jõuline ja suur mitmes tähenduses mees, kes ei peljanud süüa lihtsat toitu ja, ja öelda välja väga lihtsaid ja, ja inimestele olulisi mõtteid. Mäletan igal hommikul, kui me vaikselt Peeter Tammist aga tema elukohas passisime ja ka selle üles võtsime, kuidas ta siis rongi tuleb ja ja, ja tulles konduktor ta ära tunneb ja, ja talle õlale patsutab. Sel hommikul ma mäletan, oli saatkonnas rakendada Heleri keskuse 24. korrusel väga päikseline ilm tähistas oma oma vana ennesõjaaegse kirjutuslaua taha pöördtooli ja äkki ta ütles niimoodi, et siin maailmas saab kõike osta raha eest ainult ühte asja ei saa siin maailmas raha eest osta armastust. Inimesed kui hästi laias laastus võtta, jagunevad minu meelest nagu kaheks. Ühed on need, kes muudavad olusid ja teised on neid. Keda olud muudavad? Jaakson oli kindlasti esimene, sest et kõik need aastad, mil ta siis oli suursaadikuks Rockefelleri keskuses Eesti ainukesel vabal territooriumil vabas maailmas ainukene riik, kes tunnustas ja, ja sallis Eestis saatkonna ja Eesti diplomaatide olemasolu oma territooriumil oli ju teatavasti Ühendriigid sealsamas alguses Rockefelleri keskuse väikeses majas ja hiljem üle kolinud, siis suurde peamajja anti Helja ju Jacksoni pass ja kõigile neile, kes tahtsid, et olla Eesti vabariigi kodanikud. Ma tean, et ka mõned inimesed, kes nõukogude ajal kodu Eestist välismaal käisid, said neid basse Nende passidega julgesid üle vene piiri üle Nõukogude piiri tulla on muidugi iseasi. Ja need passid on ju tänaseks väga suur rariteet, et aga aga küsimus ei ole mitte kollektsionääride jaoks väärtusest tegelikult on, on ikkagi Eesti iseseisvuse alalhoidmise ja järjepidevuse väga-väga suur teene sellel mehel, keda on tulehoidjaks püütud ja kutsutud väga õigustatult. Täna 11. augustil täitus 100 aastat kogu elu Eestis elanud Ernst Jaaksoni sünnist. Tänu ja lugupidamisega mõtleme sellele mehele. Teiste hulgas tänase saate autorid maris tõmbach ja Kaja Kärner.