Kõigepealt värskendage mälu. Kas tuleb veel meelde, kuidas pärast pronksiööd saabus Tallinna vene riigiduuma delegatsioon, kelle juhid esinesid nõudmisega, et Eesti valitsus peaks tagasi astuma? Põhjus nii jõhkraks avalduseks, nagu venelased seletasid, seisnes selles, et ulatuslikud inimõiguste ja õiguskorrarikkumised on toimunud just Eesti valitsuse süü. Ja kas mäletate, milline terav vastureaktsioon Eestilt kohe järgnes? Välisminister Urmas Paet keeldus Vene Riigiduuma delegatsiooniga kohtumast. Samuti jätsid kohtumised idanaabrid eragaadidega ära, teised Eesti valitsuse liikmed. Ja pange nüüd eriti Pole ka tähelevälisminister. Paet rõhutas, et Ta ei näe põhjust kohtuda delegatsiooniga, kelle liikmed on kogu visiidi jooksul pidevalt sekkunud Eesti siseasjadesse. Kerime nüüd kevadest edasi möödunud nädalasse. Siis saabus meile külla ÜRO eriraportöör, rassismi ja ksenofoobia küsimustes Toodoundiene ja nii nagu vene riigiduumasaadikud kevadel kukkus kandjene Senegali päritolu neeger raportöör Eestile kohe õpetust andma. See oli jahmatav, kui raportöör, kes pidanuks tegelikult uurima rassilise diskrimineerimise ksenofoobia ja sallimatust heitis kõrvale oma põhiülesande ja asus kõrvalteemade soleerima. Nagu mäletad, jagas ta Eestile nõu liikuda multikultuurse ja mitmekeelse ühiskonna poole. Maakeelde tõlgituna tähendab see, et Eestis tuleb vene keel kuulutada riigikeeleks ja just seda neeger raportöörid jeeneka välja ütles. Aga ta ei piirdunud ainult keeleküsimusega. Ta tegi ettepaneku, et Eesti vaadatakse üle ka oma rahvusidentiteedi mõiste. Keele hinnangul on Eesti riik nii keele kui identiteedi küsimuses kaitse positsioonil millelt tuleks üle minna dünaamilisele arengule multikultuurse ühiskonna suunas. See poliitiline Mambutšampo tähendab eesti keelde tõlgituna, et eestlased peaksid oma ajaloolisel kodumaal keerama selja, oma keelele ja kultuurile, rahvusele ning hakkama kosmopoliitsed eksmaailmakodanikeks, kel pole ei keelt ega rahvust ja keele, kultuuri, enesetunnetus segapudru tont teab millest. Neeger, raportöör Diene oma poliitilisest korrektsusest niimoodi otseselt küll ei väljendanud. Aga just selles seisnes tema diplomaatiliselt kohitsetud arvamusavalduse mõte. Nimelt eestlased loobugu oma unikaalsed päritolu ja kultuuri säilitamisest ning hakaku nõu kogulikuks või ameerika alikuks segarahvaks. Kohalikud vasakliberaalsed mõtte politseinikud ehk poliitkorrektlased võivad muidugi arutleda, miks ma rõhutan, et tegu on just neeger raportööriga. Ajakirjanduseetikakoodeks ütleb ju, et ei sobi rõhutada rassi, kui sellel pole uudisväärtust. Paraku antud juhul on küll. Kui rassiliselt homogeensesse ehk peaaegu eranditult valgenahalistesse ühiskonda tuleb neegrite rõhumise kohta tõestust otsima neeger, raportöör antud kontekstis omandatakse vägagi kõneka tähenduse. Me näeme ju maailma asju paljus läbi selle prisma, kes me ise oleme. Aga kuna raportöör Diene rassikaaslaste kohta midagi totaalselt masendavat ei leidnud ja vaevalt ta siin üldse mõnda neegrit võimulati taski, siis ilmselt otsustaski ta oma tegevuse, pakkus Eestis käigult ümber mängida. Sest kujutage nüüd ette, kuidas te naasete kaugelt ja kallilt reisilt oma hästitasustatud mõnusale ametikohale maailma linna New Yorki toomata uurimisretkelt kaasa, isegi mitte hädist, silku või satikat. Sel juhul olete mõttetult raha aga kulutanud ning seadnud oma tegevuse mõttekuse ülemuste silmis kahtluse alla. Siis tulebki kähku käigult ampluaad muuta ning heita kõrvale rassiküsimused, mille pärast siia algselt tuldud ning asendada need uue temaatikaga, näiteks rahvuse ja keeleprobleemidega. Aga neeger, raportöörid, järje eksib, kui arvab, et eestlased loobuvad oma keelest ja kultuurist sama lihtsalt nagu temal loobus oma komandeeringu algsest eesmärgist ja võtavad endale uue identiteedi, nagu tema võttis endale hoobilt uue üles Nende. Ent kui jätta ilmselt oma sünnijärgse identiteedi, emakeele ning esivanemate kultuuripärandi hüljanud ning Ameerikaniseerunud, kiirevisid keeria teene, õnnetu isiku küsimus kõrvale on hämmastav see, kui kergekäeliselt suhtusid tema asja tundmatutesse nõuannetesse Eesti valitsusringkonnad. Välisminister Paet mäletatavasti kevadel vene duumasaadikuile söekalt selja keeras. Teras märkis sedapuhku just nagu möödaminnes, et mingisuguste raportööride seisukohavõttudele ei maksa omistada suurt tähtsust. Justkui probleemi polekski. Ja peaminister Andrus Ansip, kes pronksiaegu näitasin Venemaa rünnakuid tõrjudes jõulise ja sirge sõjalise juhina leidis ka tolle asjatundmatu raportööriga Tallinna vanalinna taustal isegi pilti teha. Ei maksa arvata, et raportöörid tulevad ja lähevad ning jälge neist ei jää. Ka vihmatilgad suudavad kivisse pikkamisi augu uuristada. Ärgem siinkohal unustagem, et lisaks ÜRO raportööri lendi Jänele on käinud viimasele Eestile õpetust jagamas Euroopa nõukogu inimõigusvolinik Thomas hammarberg Euroopa nõukogu parlamentaarse assamblee president Renee van der Linden. Aga nad ei jaganud ainult nõu, olgugi hullumeelset ja ebaadekvaatset. Nad on sekkunud Eesti riigi siseasjadesse täpselt nagu seda tegid kevadel vene duumasaadikud selle asemel et ulatada neile mikrofon Ennast nendega pildile seada, ootaks Eesti valitsusjuhtidelt pigem samasugust käitumist nagu pronksiöö järel idanaabri võimuesindajatega. Ootaks teravad resoluutselt ja kompromissitu hukkamõistu.