Tere hommikust ja imekaunist loodetavasti muretut esimese ülestõusmispühapäeva teile kõigile jutusaate stuudios täna hommikul Margit Kilumets ja minu külaliseks on lavastaja ja näitleja Roman Baskin. Tere tulemast ist. Me rääkisime veidi selle muusikapala ajal ka juttu ja jõudsime selleni, et viimane raadiointervjuu, mille te andnud olete, leidis aset ühes üsna kummalises raadiojaamas. Ja see oli Austraalia osariigis Tasmaanias Hobarti raadio kus võeti intervjuu ja nad ei teadnud Eestist suurt midagi. Isegi peaaegu mitte midagi. Olid väga üllatunud, et tihti kultuuri neile sinna tuuakse. Aga selline tore, kena särav noor neiu avastas enda jaoks Eestit ja ja sihuke hästi mõnus intervalli. Seesama Austraalia reis on ka tegelikult üks põhjus, miks te täna hommikul minu külaliseks olete, sest poolteist kuud väldanud suures osas siis külalisetendusega etendustega seotud reis on ma, ma arvan, et teie selle aasta nii olnud niisugune üks suuremaid sündmusi tähtsündmusi. Nojah, kaastati palju olnudki veel, aga jah, kaks kuud, peaaegu kaks, poolteist kuud olime, olime Austraalias. Mängisime. Mart Kivastiku näidendid, sõdur, mis on. Mis on toodetud teatriühendus raam poolt ja mängisime seitsmes linnas. Kaheksa etendust. Noh, päris põnev reis oli, jah. Ma on põnev, hästi lühidalt öelda, aga omapärane. Kuidagi selline maailma kukla poole tunne küll või kuidagi niisuguse nagu oleks teiselpool head ja kurja kuidagi hästi kaugele ära ja inimesed on hästi soojad nagu kliimagi eriti mõnusad. Ilmselt on neil mingi väike tunne sees, et nad on ka kuidagi niiviisi eemal kõigist ja ja selle tõttu nad on, nad on kuidagi väga uudishimulikud kõige suhtes ja ja, ja üritavad ikka nagu ka kätt pulsil maailmapulsil hoida, aga, aga selline natukene selline teispoolsuse tunne on seal küll. Heas mõttes me eelmisel aastal te olite pikalt Ameerikas ja kui te sellel aastal olite Austraaliasse, mis vahe? Kõige suurem vahe on ameeriklastele austraallaste, kas saab nii-öelda? Tea, ameeriklased nagu teravamad, natuke äkilisemad, austraallased on tõesti väga rahulikud. Äkki see loodus ja see meeletu kuumus ka võib-olla. Ja valge vein ja niisugune mõnusalt tiksuvad. Jah, Ameerikas on ikka seda äksenit rohkem kui nüüd, hästi, nii noh, üldiselt mingit mingit hinnangut või mingit mingit sellist iseloomu leida. Aga seda avarust ja ütleme seda looduse, et võimsust on ikka mõlemal pool hästi palju sellist Grand Canyoni tunnet, ütleme Ameerikas ja, ja lõputuid vihmametsi ja ja Lääne-Austraalia, sellist avarust ja seda, noh, see on see nagu iseloomustab, mõnes mõttes on ikkagi mõlemad väga suured maad, eks ole, Austraalial peaaegu üle Euroopast suurem pindala ja mingi 20 miljonit inimest, ainult sellist tühjust, avarust. Põhjamaa inimesele võis olla päris hulklimaatiline šokk see, kuhu te sattusite, sest just sellel ajal oli ta Austraalias väga rängad maastikupõlengud. Jah, see Bufayerali, jah, neil tõesti üks suur rahvuslik tragöödia üle pikkade aegade. Me olime Melbourne'is, saime just Belburnist minema, kui, kui, kui see tulekahjutuli 50 kilomeetri kaugusele meist. Et suits oli üleval. Noh, mingisuguseid maniakid, seal ta põlema panid ja ja ega seal palju pole vaja, põhimõtteliselt on neid ju seal väga sageli, aga, aga nii ohvriterikkaid, rikkaid. Nii ei ole nelik ammu olnud, nii et see oli ikka ikka ikka nende jaoks ikka üks üks üks suuremaid tragöödiaid, et. See 40 kraadi on, on, on parasjagu selline asi, millega noh, annab harjuda ikka, ütleme meiesugustel tükk aega põhjamaa inimestel, aga aga noh, harjub ära. Kui rääkida sellest etendusest, mille te kaasa viisite, see. Ma saan aru, et te suures osas mängisite väliseestlastele Aga tükk on niisugune. Kas võib öelda poliitiline või ajalooline, et, et just väliseestlaste jaoks võib see Laidoneri teema olla niisugune, mis, mis neile haiget teeb ja mida nad võib-olla ei võtagi nii väga rahulikult vastu. No mõnes mõttes jah, me oleme käinud ju Ain Lutsepp, aga ennegi emigrantide ka päris palju niiviisi ringi väliseestlaste juures. Et eks need hoiakud on ju läbi aegade enam-vähem teada olnud, et kaks ikooni on olnud neil kõikides kõikides saalides, Päts ja Laidoner igal pool, eks ole aukohal pühakutena, et kui keegi puudutab teemat ja võib-olla natuke provokatiivsemalt, et küsib, küsib ehk noh võib-olla äkilisemaid küsima küsimusi, siis, siis, siis, siis mõnes mõttes lööb nagu tasakaalust välja jah, nad aga, aga nad on väga nad olid väga-väga tänulikud selle eest, et see teemakäsitlus just selline olija. Et seda vaadati seekord ka ka selle pilgu pealt. Või selle, selle, selle sellest vaatevinklist, et noh, et kas, kas ikka kõik kõik sammud olid õiged. Või mis, mis, mis tol ajal tehti ja ja üldse sellise allaheitliku see passiivsuse seisukohalt, et noh, et kas kas see alati on õige pea liiva alla peitmine, eks ole, et ega see on ka natuke laiem küsimus ja puudutab Cavee kaasaega, ega see pole nüüd ainult ajaloos sobramine, et eks ta eks ta ikkagi kuidagi noh, resoneerib Versoneerub meile siia kaasaega välja. Et selles mõttes oli vastukaja ja selline see mõju ja see, see oli tõesti väga-väga elav poleemika tekitas väga palju ja läks kuidagi niiviisi jah, igal pool Austraalias. Aga kuidas see siis oli, te mängisite ära ja pärast etendust oli mingi vastuvõtt või olid need sellised intiimset laadi arutelud kusagil väliseestlaste juures kodudes või kuidas? Olid ikka väga ametlikud, sellised noh, tänapäeval on hea termin, hakkab nüüd tule mõttetalgud ja. Ei, sellised avalikud kohtumised kohe olid korraldatud pärast kohe mitmed. Ja, ja just selles mõttes, et seda teemat natukene rohkem laiendada, rääkida. Ja, ja ei, ta ei olnud selles mõttes selline kuluaarivestlused olid ikka ikka ikka täiesti ametlikult korraldatud kohtumised, kus kus, kus, noh, niiviisi ma ei tahaks öelda, et ta konverentsimõõturid välja annab, aga, aga, aga, aga ikkagi, et mõnes mõttes natukene noh, väga paljudel on see tunne ikkagi, et need teemad on läbi, rääkimata ja lahti rääkimata, et kui teater annab selleks nagu tõuke või võimaluse, siis on väga kihvt. Mingi asi hakkab liikuma nagu paisu tagant. Mis Austraalias elavaid eestlasi meie praeguse elu juures kõige rohkem huvitab, nad kindlasti küsisid, et kas teil seal, mis teil seal, kes teil seal, mis see teema võiks olla, millest alalõpmata juttu tuli. Noh, eks nad on ikka enam-vähem kursis ju, ega siis nüüd see mõnes mõttes on ikkagi üks oma maailmaga. Kuidas öelda, noh omal ajal nad olid meile ju väga, kuidagi ütleme selliseks päästerõngaks, eks ole, või kui me väljamaale sattusime, siis nad olid meil kommionud ju kõik, eks ole. Teame neid aegu siis mõni aeg, vabariigi alguses me olime ise hästi tähtsad ja kõvad ja suured targad ja, ja oskasime ise siis nad nagu ununesid meil natukene, aga nüüd kus meil natuke viletsamalt jälle läheb, siis siis, siis siis nad nagu noh, on jälle sellised nagu tulevad rohkem orbiiti, ütleme ma mõtlen, nende enda jaoks on ka nagu. Noh, kui see inimene on ju nii vist kui sa oled vajalik, kas sa oled kodust kaugel, eks ole, ja sa oled vajalik, siis on siis on midagi väga niisugust õiget tundub, eks ole, kui sa ei ole nagunii väga vajalik, kõik läheb hästi seal, seal nagu vanemate ikkagi või sugulastega, eks ole. Kas sind on vaja või ei ole, nüüd on neid natuke nagu vaja, sest nad näevad, et meil majandusega ei lähe nii väga hästi, siis nad tulevad kokku, muretsevad niiviisi, siis neil on jälle teemad, ütleme niiviisi, et vahepeal kadus teema käest ära, et mis neid, mis, mis, mis see sild? No ütleme, kui nüüd natukene jah, niiviisi võib-olla veidi ironiseerida selle selle üle, aga, aga tegelikult nad on ju enamus neist on ikkagi ju väga-väga kaasas kogu aeg ja nii eesti kultuuriga kaasas ja, ja ärksamad, et inimesed ikka ju loomulikult on kõigega kursis ja ja, ja, ja, ja ega nad ahmivad, kui siin käies ju kõike siis ikkagi kultuuri nii palju kui jaksavad, nii et kui midagi satub nende juurde, siis nad on seal nagu väga tänulikud neile koju nagu tuuakse, siis nad on tõesti ääretult tänulikud ja ja kuidagi viitsivad kaasa elada, noh, kõige paremas mõttes ka niiviisi vaimselt. Vaimselt virgutab ehk natuke. Selle seltskonna hulgas ei olnud sugugi mitte ainult vanemad inimesed ja need, kes sattunud siin aastakümneid tagasi, vaid vaid seal oli ka päris palju noori ja neid, kes on läinud siis nüüd tööotsingute käigus või. Need bakterid on seal ikka hästi palju ja kes tööd otsivad ja kes õpivad ka ja et mis tal oli ka tõesti hulgaliselt ikka väga, väga palju noori. Hämmastavalt palju. Austraalia on jah, selline popp koht Eesti jaoks praegu Eesti noorte jaoks. Noh, nii on jah, ja no ma, ma ei tea, et Eestis käiks ütleme, sõdurietendustel oleks nii palju noori olnud kui, kui, kui seal ja see on seal, see oli väga-väga hea tunne. Kui te vaatasite neid kaugele maailma kuklapoolele tööd otsima läinud nooriks, tuli niisugune mõte ka endal pähe, et kui aastad oleks olnud teised, et oleks tahtnud minna kusagil ülikooli poole peal või pärast ülikooli korraks ja maailmas ringi vaadata. No neil on see eelis, jah, mina sattusin 30 viieselt alles esimest korda välismaale ja muidugi siis on niisugune tohutu eelis. Käia näha suhelda, üritada teda ennast kuidagi maksma panna, sest ega see nüüd kerge ei ole, eks ole, minna ju ei ole nii väga raske, aga, aga lihtsalt seal nüüd midagi teha on tunduvalt raskem. Ja leida leida see töö, et ütleme, seal kohvimasina taga juba oled kõva tegija seal noh, ütleme puid ja põõsaid koristades seal enamus. Aga et ega see nüüd väga ja Austraalia valitsus on ju kuidagi reglementeerib, piirab seda ikka väga-väga-väga nutikalt kolm nädalat või eks ole ühe koha peal olla, siis peab edasi minema. Seda ma ei teadnud ja lihtsalt uue töö otsima, siis uue koha vaja. Ja, ja noh, muidu sa ju jäädki, eks ole. Et ta nagu lubab, lubab palju, aga, aga samas ka ei lase sul seal niisama ära uinuda. Et, et see on nii ja naa, noh loomulikult peab peab, peab seda julgust, seda suhtlemisjulgust ja seda, seda sellist. Sellist rahvusvahelist närvi endas leidma ja otsima ja kõik, aga noh, suur, aga on ikkagi see, et kas nad tulevad tagasi ja kas nad oma eriala leiavad ja, ja noh see on nagu ikkagi põhiline, selles mõttes noh küsimusele nüüd vastata, et kas ma oleks ikka oleks läinud. Aga, aga kukla taga on kogu aeg ikkagi see, et noh, et tegelikult, et ütleme nüüd töö jaoks ja elu jaoks edaspidise jaoks on ikkagi vaja kuskil leida see aeg, kus sa ikkagi eriala omandada, eks ole. Et käia ja ja, ja maailma näha on ilus, põnev küll, aga aga ühel hetkel tuleb nagu ikkagi oma liistude juurde tagasi tulla. Kui rääkida loodusest, Me mõne sõnaga rääkisime küll tulekahjudest, aga Austraalia on niisugune koht, kus väga paljudel inimestel jääb aastateks kõige võimsam niisugune loodusmälestus või looduse emotsioon. Kas oli midagi sellist korvamatut, mis, mis, mida te praegu võib-olla unes näete või, või millest tehtud fotosid korduvalt vaatate? Teha selline meeletu eukalüptimetsad eukalüpti lõhnaga see on nagu selline aisting, mis on, mis on väga-väga kuidagi sees ja ja Uus-Meremaal tõesti selline loodus, mis, mis vaheldus iga paari tunniga kardinaalselt liustikud vihmametsaks ja, ja ja no loodusjah Austraalias võib-olla just nimelt needsamad eukalüptimetsad ja see, ütleme, lõputu lõputu vesi, mis, mis, mis ikkagi neid ümbritseb kõrbevesi. Noh, see, see, see on nüüd, see on nüüd ütleme selline meeldiv emotsioon, mis on üles üleval meeletu suured viina, viinamarjaviinamarjakasvatuse ja veini veinitootmise Lääne-Austraalias eriti tõesti noh, mina õppisin valget veini seal näiteks jooma. Sellise palavusega nagu punast ei tahagi ja nüüd, kui poodi lähete, siis vaatate, vaata naad algareni, Margaret Riveri Riveri jah, see piirkond ikkagi, mis, mis, mis noh, on ta on praegu ikkagi maailmas üks juhtivaid veinide tootjaid, et kogu see rituaal, degusteerimine, rituaal ja kõik need, need on lihtsalt nad. Sul on seal aega ja, ja sa saad sisse elada ühte sellisesse rituaali, eks ole, sest see on ikkagi tohutu tohutu tegemine ja kõike, noh me elasime seal paljude inimeste juures ka mõne mõne inimese juures, kes, kes, kes seda tööd teevad päevast päeva ja siis oli viinamarjakoristuse aeg just. Ja ei, see oli, see oli, see oli kuidagi hästi. Hästi mõnus, aga söögid midagi eksootilist, nad söövad känguruliha kaheksa. Känguruliha söövad ka ja ei, see on ris päris hea ja i hai, haikala liha ja. Aga just kala, kala on see, mina olen suur kala, kala fänn, et mina istusin ikka noh, Sydneys põhiliselt kalaturul ja, või et no kõikvõimalikud kalad. Et ei oskagi midagi valida selles mõttes, et nad näevad ju kõik niisugused välja. Vaevalt nüüd haugid ja kohad kõrvuti lebavad, eks ole ju enamus ikka. Vuntside ja iga sarvedega, siis proovid ikka seda ja teist ja lõpuks saad aru ka, mis on, mis on, mis on sinu kalad? Ei, selle leiab üles ikka. Paramundi on näiteks ikka kala, mille järgi ma läheks. Tagan ongi remondi või remondi. Väga kihvt. Kas poolteist kuud on paras aeg kodust ära olla, mis tunded tekivad, et, et tekib see tunne, et, et oo, et oleks mu seljakotid jääks veel teiseks sama pikaks ajaks või et hakkabki vaikselt kripeldama, et oma liistude juurde. Tulla liistude juurde, ega see ongi seal, Joal jaapanlased ei julgegi nädalaks ajaks puhkusele minna, töö läheb eest ära. Kohad jooksevad, et ma tulen siia tagasi, ka suvelavastuste tootmine on jäänud kuidagi pooleteistsammu sammu maha, teistest, et peab nüüd peab hakkama järgi võtma. Ei, see ei ole jah nii väga midagi, et, et lähed ja vilistada, seljakott seljas ja kuidagi pead ikka jõudma sadulasse tagasi. Et noh, see oli jah, tõesti puhkuseks kasereisijaga me etendus oli palju, aga sai puhata küll jah. Kui nüüd rääkidagi suvelavastustest, millest ma oleksin ju niikuinii tahtnud rääkida siis millised plaanid teil on? No see aasta ma tahan, teen isegi kaks uut suvelavastust, ühe teen. Teen Varbusele, see on maanteemuuseum, Eesti Maanteemuuseum, Tartu taga, 50 kilomeetrit Tartust vana Võru maanteed pidi. Sest ilus koht tuleb üks augustikuu tee maja üks selline komöödia. Miks just seal pakuti seal Eesti maanteemuuseum? Pakkus, neil on väga kihvt siseõu seal ja, ja tõesti see koht taevaskoja juures hästi hästi, hästi, hästi. Hästi kihvt koht ja miks ka mitte? Ma olen seitse aastat teinud teinud Põhja-Eestis ja nüüd mõtlesin, et no võtaks sellise väljakutse vastu ja läheks korraga Lõuna-Eestisse ühe asjaga ka teise asja, ma teen ikkagi siin. Ohtu mõisas, see on Keila, tagasin siin lähedal niitvälja juures. Mae, Aik Bourne'i komöödia. See tuleb augustis, esimene lugu tuleb juuli keskel, teine tuleb augusti alguses. Nii et kaks, kaks uut asja ja noh, võib-olla mängi väga mõnda vana veel täiskuud veel veel natukene edasi intiimsed, tehingud aga, aga kaks uut asja kindlasti, jah. Aga näitlejate pärast peab siiski rapsima hakkama juba praegu, eks ole ju, sest kõik tahavad ju suveks endale head näitlejad kinni panna. Täpselt nii, eks väga head näitlejad vast on juba juba juba juba kinni. Aga noh, võib-olla veel õnnestub õnnestub mõni veel leida ja ei, ega see on, see on ju aastane tsükkel, mis kõigi tuleb ette ette planeerida, ega see on selles mõttes seal kuskil palmi all nüüd vilistada ja pikalt ei saa. Kas see maanteemuuseumitükk on see siis ometi ka teede ja minekute tulekutega seotuse? Üks, üks üks väike jaapani küla, kuhu, kuhu ameeriklased toovad oma Lääne kultuuri, üritavad juurutada. Aga kes, kes säilitab oma näo niiviisi? Nasty kummaline, kihvt, kes yht lugu just niisugusest niisugusest endaks jäämisest ja sellisest väärikuse säilitamisest igas igas igas olukorras. Ja, ja noh, teine lugu on ka selles mõttes põnev, et, et on kaks publikut, tegevus toimub nii sees, kui väljas on Aipon on jah, niukene trikimees, nagu ta on kirjutanud loo Londonis, nad mängivad kahes saalis korraga kaks publikutena näitlejaid. Näitlejad on samad, tegelased on samad, tegelased mängivad nagu kahe koha vahel. Kas see on siis nii, et sa näed, sina näed ainult poolt etendust teinekord tulema, 11 poolt langema? Suveräänne etendus täiesti suveräänne etendusse, vaid sellega piirduda, sa võid tulla ka teist poolt vaatama. Intrigeeriv värk ja et ei, sa näed täiesti suveräänset etendust, aga kui sa tahad näha ka teist, siis, siis siis tule tagasi ja. Või 100 naine samal ajal teisele poole sisse ja üks on majas, teine on õues aias. Kuidas lavastaja suveetenduste jaoks näitlejaid valib, ei ole ju kohustatud võtma neid kuskilt mingist kindlast teatrist. Ei, ma ei ole millekski kohustatud. Ta sisetunde järgi on, käib ikka see asi, ma ei oska öelda ikka loo järgi lähtuda kes võiks sobida ja ja ka kogemusest noh, kellega on klappinud võib-olla paremini ja eks need on, need on sellised kirjeldamatult protsessid nagu, nagu endale valitakse kaaslasi üheks teekonnaks, eks ole, see on ju mingi teekond mingi matk, kus, mis, mis, mis paari kuu jooksul paari-kolme kuu jooksul läbi tehakse. No praegu, mis nii et et viimastel aastatel te olete teinud Vanemuise teatris töid, mida on saatnud edu ja te olete ennast seal vist ka tundnud üsna hästi, et kas suvelavastus näiteks, mida seal Lõuna-Eestis tegema hakati Vanemuise teatriga seotud? No ei, no mõni näitleja kindlasti on sealt aga aga ei, ta ei ole, ei ma ikka teen täiesti suveräänset oma MTÜ kella 10 alt ja. Ei, ei ole jah, no vihurimäe mängib küll Alatskivil seal nii-öelda suhteliselt lähedal, et mõnes mõttes lähen ma konkurendiks isegi Vanemuise-le, aga no mis teha, aga selline on elu. Te olete niisugune lavastaja, kellel praegu ei ole ühtegi oma kindlat teatrit, et et kas on raske olla nii, et kas oleks parem, kui, kui, kui teil oleks näiteks töökoht ühes kindlas eesti teatris või, või ei oleks parem. No seni nagu ma olen tahtnud ikka vabakutseline olla ja, ja, ja ise ise määrata oma oma tegemisi. Et võib-olla veel kunagi tuleb see aeg, kus, kus, kus, kus tahad kompsu kuhugi nagu garderoobi maha panna, aga ei, ma olen olnud ütleme nii, peaaegu pistist 18 20 aastat, peaaegu vabakutseline ja ei, ma olen sellega ära harjunud. Et seni, kuni on võimalus nagu erinevates kohtades lavastada ja, ja, ja ka ise Nov toota ja lavastada. Senima. Ma valiksin selle laadi. Et noh, vahel on võimalik ikega kino teha ja ja ei, sinisinisinise vabadus. Mulle meeldib. Kuidas Roman Baskin näitlejana tööd saab? Teine Roman Baskin annab vahel. Nii ma olen nii tööandja kui töövõtja ühes isikus. Ei no vahel ikka pakutakse ka vajalikke pakutakse ka isa, isa, nüüd väga nuriseda, et et viimane kord selle sõduriga oli, oli, oli lausa, niiet et et partner arvas, et ma võiks, ma võiks nagu olla talle partneriks, et tal nagu Ain Lutsepp pale kirjutatud tüks Laidoner-ist, eks ole, Kivastik kirjutas siis Lutsepp nagu pakkus mulle partnerlust. Juhtub igat moodi, pakuvad lavastajad back ja, aga, aga see oli küll nüüd esmakordne. Näitleja pakkus mulle nagu tööd. Kui ei ole pikka aega laval olnud, kas siis hakkab niisugune näitleja nälka näpistama, et, et tahaks mängida ja ja tahaks nagu töös olla, et rooste ei lähe, mis ma üritaks seda tunnet teie käest kätte saada, et, et mis tunne see on? Jah, eks see on ikka nii, et et ju seal mingi selline asi on sees, mis mis kisub ja? Jah, see põhimõtteliselt nii on, aga, aga ta on ka lavastamisega, nii et aga näitlemisega on ka jah, et et kui ei ole tükk aega teinud, siis nagu peaks nagu jälle midagi tegema, et, et täpselt nii on seltsinud, nii, nii, nii on ka. Kui nüüd tulevad kaks suvelavastust erinevates Eestimaapunktid ja siis ma tean, et teil on kolmas punkt veel Eestimaal, mis väga kallis on aga sinna siis ei jõua ju üldse Hiiumaale. Jah jah, väga-väga harva kahjuks noh, väga väga kahetsusväärselt harva. Ma üritan nüüd kevadel ära käia pikemalt, et et siis suvel, nojah, see nii on, et suveaeg on, on mängimiseks ja. Aga siis saab sügisel jälle seda pikemalt olla, sest seal on ilusad pikad. Kui on ilus piks kaunis sügis, siis on seal ikka väga ilus. Mis koht see Hiiumaal on? See on Kõpu tuletorni all noh, selline suvemaja mul 20 aastat või rohkemgi juba. Eelmine suvi löödi mind isegi hiidlaseks juba. Staažika järja. Et noh, see on selline laadimise koht ja äraminemise koht minu meelest see on täiesti võrratu koht, see on täiesti seletamatu seletamatu akude laadimise selline koht. No ma usun, et igal inimesel on see olemas, aga minul on ta seal No kui nüüd kevadel minna, siis ei saa lapsi kaasa võtta, sest lapsed käivad koolis teatavasti kevadeti. No ja teatavasti küll, aga, aga kui kui te üksinda lähete, mismoodi see siis välja näeb, et natuke üksildane, natuke külm, natuke kõle või, või on nii kõige paremini sellist mõttetööd teha ja Jaagusid laadida? Mõnus natuke. Ja nii ta ongi, jah, no ta läheb soojaks ka, ega ta nüüd nii, nii, nii nii hull majaga ei ole. Vana rehielamu suur, selline 200 aastane. Aga kõik need, kõik needsamad mõnud on sealjuures, et kohe ei lähe soojaks ja ja, ja ümberringi on vennad, gene, selline külmavõitu ja kõik, aga see käib kuidagi selle asja juurde, sest noh, need hääled ja lõhnad ja mis seal ikkagi kevadel kevadel üleval on see õhk värske õhk, et noh, seda, seda ei asenda millegagi, sealt on ikka täiesti unikaalne. Kas see on selline ka, kus mõnda päeva näiteks ilmestab see telefon üldse väljas et üldse ei pea mitte kellegagi suhtlema? Kui ikka ikka ikka innusi ta ikka niisugune ära põgenemise koht on ka ja ikka ikka ei selles mõttes, et ta on selline üksiku saare tunne on sealjuures täitsa veel on, noh, ma loodan, et et see ikka jääb ka seal, nii et tsivilisatsioon täiega sealt nüüd üle ei käiagi. Vaata sinna nad õnneks ei taha teha seda silda, mis saarlasi ähvardav, eks ju. Ta ei taha ja aga kõike muud võivad tahtma hakata küll. Aga noh, ega sest nüüd kavi päriselt ei pääse, aga, aga oli siin veel mingi aeg tagasi, kus oli ikkagi täiesti privaatne rand. Täitsa uskumatu. Ei, noh, ta on, on väga-väga tähtis koht mulle jah. Kas selle Hiiumaa juurde kuulub niisugune väike puutöö ka või ma ei tea, või aiapidamine või või, või viljapuude kasvatus või kas see on niisugune? Ikka teen ja ikka see on, see on suur lõbu siin vahel langetada mõni puu ja ja ja sellist hooldusraiet ütleme lihtsalt ja, ja metsaalust põletada ja. See mets on 50 aastat ikka räämas olnud või, või 60 aastat räämas õldeteks teda ikka annab, annab seal korrastada. Aga mõned hobid üritaks veel selle saate käigus välja kaevata kala püüdmine. Nojah, ma olen, mis mulle meeldib küll kala püüda, aga järjest vähem kuidagi see õnnestub ja noh, aja mõttes ja, ja ei ole kalakari. Ma ei ole võrgu püüdjamal meeldimine, kus visatas pinnata, aga noh, järjest vähem jääb otsa. Siis peab tõesti iial jääpankade vahel varakevadel tuuritamas jälle ja. Aga seda aega ma ikka ei leia. Noh, kui tahad korralikku kala sealt kätte saada. Aga jah, ei sellist sellist massi pühkima, ei me seda ei Arrast. No me rääkisime lastest ja sellest, et kevadel ei saa neid võtta Hiiumaale kaasa, aga suvel on seal olemas. Kuidas läheb Alfredile merre, meil, mis nad teevad? Õpivad lõpetab gümnaasiumi. Kümnendas. Minu meelest on nad tublid ja haru hakkab ka juba pähe tulema, et et eks nad, nad on mul olnud siin viimaste reiside ajal ka bitti kaasas. Et selles mõttes noh, see võimalus nagu maailma näha, minu meelest peaks olema, mina sain tõesti Niilia. Kõige sellega puutusin kokku, et ma tahan, et nad ära näeks kindlasti ja eks pärast siis nad ise otsustavad, kas minna või mitte minna või midagi peab nagu ikkagi. Panema nina sisse kõigepealt Vastma ja siis siis siis nad näevad ja mulle tundub ja kuidas sa ikkagi ju, ma ei, ma ei tea juba, kuidas isa täpselt isa roll täpselt välja näeb, et mida rohkem sa nagu näitad, mulle tundub ja ja osutud osutad seda, seda, seda kergem on, on pärast pärast neil nagu valida. Eks ta tahab edasi õppima minna, meri on muidugi kohe ja ja ma usun, et ta läheb ka. Et seal ei olnud Austraalias niisugust juttu, et isa, et nüüd ma võtangi selle aasta vabaks ja käin kott seljas ringi ja, ja mõtleme siis ma tegelikult tahan. Ei, jah, tal ikka ta tahab nagu ikka eriala ära omandada ja eks ta arvab, et ta jõuab siia küll veel. Kui palju isa selle eriala valiku juures kaasa saab rääkida või kui palju te üldse tahate kaasa rääkida, arutate ju kindlasti neid asju, mis rohkem huvitab ja milline see tulevik võiks välja näha, aga, aga kuidas, kuidas need jutud kulgevad? Tal sellinegi pedagoogika huvi et tahaks nagu õpetajaks õppida? Ei, ma, see on, see on asi, mida ei saa, mida ei saa suunata Ta ja mis, mis peab ikka seest seest tulema, sest ütleme, oma eriala ülesleidmine on tohutu õnn. Inimesel see on, kui sa jääd kiduma terveks eluks. Nii vales sadulasse on, see on ikka kole lugu. Et, et see on, see on väga suur vend ja selles mõttes noh, tuleb, tuleb kuulata seal mingit sisetunne, et ma usun ja, ja soovitas igast. No aga kuidas sa, kuidas ma ikka oskan soovitada? Ta on noh, tal on ka mingi mingi selline filmitegemise huvi, aga küll see siis aja jooksul aja jooksul ehk küpseb või võtab oma mingifarmi, et eks näis, aga. Aga, aga ei, ma olen, mulle väga meeldib, kui on üks, üks kihvt õpetaja klassis jummel küll see on ju, see on ju hästi maru. No see oma eriala ülesleidmise õnn, see, see tõesti, ma arvan, et on, on õige elukaaslase valimise kõrval üks kõige tähtsamaid samme, aga aga kui teie nüüd oma elu peale tagasi vaatate, siis eks ema vähemasti püüdis teid hoiatada selle näitleja ja lavastaja elukutse eest. Et, et kummal siis ikkagi õigus oli. Et kas, kas sadul on õige, kus te istute? Eks see, ma arvan, ema hoiatas ka rohkem, aga siiski kaldun arvama retooriliselt, et ta ei mõelnud seda tõsiselt või noh, teate kui, kui, kui, kui see oleks päris tõsine, eks ole, seda ei teeks seda tööd. Et ära sa jumala pärast seda tööd tee, et noh, see on, ta lihtsalt peab selle karisid ja teab seda raskust, eks ole, ja see tõesti on väga keeruline amet ja ja ma usun, sellepärast pigem küll ma tean, näiteks. Jüri Järvet, vana Jüri Järvet keelas peaaegu kategooriliselt oma pojal seda seda rada minna, aga ega ei läinud kahetseme noaga ta ikka torkis natuke. Et noh, kuidas öelda, hoiatada noh, mille eest sa seal ikka hoiatada, et me ju teame ka seda, et mida rohkem hoiatatakse, eks ole, seda põnevam on. Et noh, kuidas öelda, mul on see sarvede vahel muidugi, et saab olema raske, saab olema raske ja eks ta polegi kerge, aga aga, aga noh, ta pakub ka rõõmu, eks ole, et kui üks asi ikkagi on, pakub, pakub, pakub ka rõõmu, siis siis raskus ei ole nii raske kunagi, et ja miks ta peaks kerge olema lõpus. Ja on ikka põnev, põnev, põnev töö. Mõnikord kuuletutel õhtutel mõtlete sellest, et on ka mingeid teisi sadulaid, kuhu oleks võinud istuda. Ei, nüüd enam ei, ei mõtle, mul oli seal noh, mul oli kunagi jah, mingi tippdiplomaatia diplomaadi selline mingit diplomaatilist rida nagu. Fantaseerin, et oleks võinud käia, aga praegugi seal Ameerika saatkonnas või Eesti saatkonnas Washingtonis seal ikka kutsusid ära, et tule ikka, tule ikka nüüd. Noh, meil on siin ikka väga vaja. Seal piibu toas istudes. Aga ei, ei. Noh, vot võib-olla see poliitika rida jah, kunagi kunagi ma olen mõelnud sellest üsna intensiivselt, aga aga noh, siis oleks pidanud nagu väga täiega minema ja minu meelest seal poolikult Neid asju ei tasu teha, et et siis oleks jäänud, ma usun suur kahjutunne, et midagi, noh ütleme, see, see kinoteatritegemine on, ma ei tea, kuidas seda nimetatakse austusega ma siiamaani aru saanud, mis töö see tegelikult on, eks ole, üks korralik maamees, üks tõsine maamees ei saa siiamaani aru ja mida sa teed, et et tööd tööd küll, aga tegelikult teedega. Et noh, ütleme see selline et see, see võib-olla on olnud jah, see selline diplomaadi, diplomaadi, kutsumus, poliitika poliitilise noh, ütleme sellise kui inimene mõtleb ju ikkagi, kus noh, peale selline võim, võimuambitsioonide mõtleb inimene ikkagi, kust, kust ta saab ennast teostada, eks ole, kõige paremini, et kui sul on midagi kuskil midagi kripeldab ja sa tahad millestki rääkida, kellegagi midagi jagada, siis sa õnn on see, kui sa leiad selle vahendi, mille kaudu seda teha, eks ole. Et ma olen nagu selle üles leidnud. Ja ja selles mõttes ma ei kurda, et noh, nüüd on vaja vaja veel selle kaudu, eks ole, veel veel, alati on, alati on see, et kas sind kuuldakse selle kaudu, eks ole, et ennast kuuldavaks ja nähtavaks teha selle kaudu, et noh, et keegi toru võtaks nii-öelda teises otsas, et, et see on nagu oluline. Sest noh, teater on ka kohtumine ja suhtlemine ja ega ta ei ole ka mitte midagi muud kui kui suhete loomine mõnes mõttes, kui nagu diplomaatia No praegu võeti isegi Austraalias toru, lausa kaugekõne võeti vastu, kui piltlikult. Ja seal võeti hästi toru ja pikalt oli nagu ikka käe kohe ära argiotsast, et, et jajaa ei ega ei kuidagi noh väga sageli ma olen seda tunnet tundnud, et, et su kõne on olnud vajalik nii olla. Aga noh, ega see nüüd väga kergelt ka ei tule selles mõttes. Väga palju on ju seda, et tegelikult pole millestki rääkida, eks ole, et helistame küll, aga pärast selgub, et no mis polnudki millestki rääkida, noh teatris on ju ka väga-väga sageli ikkagi kuradi asja, nad rääkisid seal, millest selged. Mis värk seal oli? Noh, see on nagu, nagu poliitikas on ka väga-väga palju, eks ole, seda mull selgub hiljem ja pika aja pärast ja siis on see mull teda valuse valusam, kui ta pulli lõhkemine tähendab on seda valusam. Et kui pikka aega hämmuti ja, ja noh, see on seal seal, kogu kommunikatsioonis, inimestevahelises, kommunikatsioonis, niiviisi, eks ole, nagu õige selle usalduse ja kõige kõige kõigega ükskõik noh, ma ei tea, siin esimesel mail tuleb mingit mõtlema hakata mingit mõttetalgutel, ma usun, kõik inimesed koonduvad ikka sellepärast, et midagi nagu noh millestki tõesti mingist asjast, et noh, kinni hakata, eks ole, et see kõige mulliks ei jääkski. Et noh, seda, see on kõik niisugune veealust, veealuste, karide, karide ohud on seal sees, et aga Ma ma selles mõttes ei kurda, et ma olen nagu selle vahendi leidnud, lahendaks nagu õpetaja, eks ole, kui ta suhtleb lastega, kui tal ütleme oma aine oma aine, noh siin oli vahepeal juttu sellest, et ka keemia võib huvitavaks teha, eks ole, et vaat, kui sa oma aine näiteks suudad huvitavaks teha, noh, see on nagu teatriski, eks ole, kui sa suudad elust rääkida, sa ju lõpuks me ju peegeldama ikkagi elu, mida me, millest me siis ikka räägime, eks ole, inimestest ja iseendast räägid ju. Ja kui sa seda suudad huvitavalt teha, nii et saakubki haakub millegagi, keegi võtab toru seal, seal seal on väga kihvt tunne see tagasiside, mis sa sealt saad ja see on, see on selline. Põnev protsess. Viimati, millal oli Eesti teatris niisugune tunne, et te saite aru, millest inimesed rääkisid ja mida nad tahtsid teile öelda. Kui me nüüd teie enda etendused ja lavastused välja arvame? Väga konkreetselt on niiviisi isegi raske öelda, noh Shapiro etendustega linnateatris on olnud, et selline tunne isade poegadega. Seda muidu juhtub väga harva. Asso oli jah, Pieter Brucki lavastus eelmise hooaja lõpus või eelmise aasta lõpus oli siin Inkibsuringvisiitor puravik just see oli mis, mis mul küll läks väga, väga korda. Et tulevad inimesed ja, ja räägivad sulle millestki kunstilises vormis, noh sa saad nagu väga, väga väga-väga nii emotsionaalselt kui vaimselt pihta sellele, mis, mis, millest nad räägivad ja see erutab sind ka ja ja tekib seesama aju, seesama tata reflekteerub lihtsalt nii täpselt nii nagu nad on nad nagu nad on ilmselt eeldanud. Noh, ikka harva juhtub, aga ikka ikka juhtub. Õnneks juhtub. Ja see on mõnus tunne, kindlasti hoia. No täna on pühade viimane päev. Jaa. Ses mõttes, et terve suur hulk Euroopat tähistab ülestõusmispühi veel hommegi, meie küll läheme tööle. Kes, kes läheb päriselt tööle, kes läheb nagu sellele arusaamatule tööle nagu meie teiega, et päris täpselt ei tea, kus käime. Aga, aga kuidas te kõige mõnusamalt oma oma pühadepäevi veedate, kui Hiiumaale ei saa, nagu ma saan aru nüüd lihavõtete ajal ei saanud? Nüüd, kuidas ma pühi veedan jah, kuidas neid konkreetseid nüüd süües? Kahjuks on. On on, on jaagu, peaks paastuma, siis sööd ja ja selles mõttes noh, need pühad. Ega ma ei oska öelda midagi erilist, mis, mis, mis ma nende pühade ajal nüüd olen teisiti teinud, kui teiste pühade ajal. Eks pühade ajal võetakse ikkagi natuke aeg maha ja saab mõelda nii enda üle ja oma tegemiste üle natuke distantseeruda asjadest, noh, seda aega peab ka olema, eks ole, muidu. Kas raamatut lugeda kannaena noh, vahel ikka on, ja vahel on ikka jah, no peab olema lihtsalt lihtsalt, sa pead võtma selle aja ja muidu sa ei. Noh, see on ju ka materjal, mille, mis ütleme see maak, mida, mida sa pead pead kuskilt kuskilt avastama korjama, eks ole, mida siis töötlema hakata. Ikka ikka peab olema. Ja praegu on kindlasti need suvelavastuste tekstid kuskil voodipäid siis või, või on nii, et, et kui Kalaloenduri on põhiliselt ikka just teed. Just need suvi ei olegi enam mägede taga, ei ole, suvi on siin siinsamas nurga taga juba täit noh ütleme siin on ju ka see, et teame kõik oma mingit rasket hetke aega ja kõik mingites tumedates värvides siin. Kuidagi kuidagi see meile meeldib kuidagi näha neid asju väga tumedates värvides, millegipärast oleme mingis masohhism ist me ise ise ise teeme endale nagu selle paranoia paljuski kaela, kuigi noh, majandusnäitajad on ka väga viletsad, aga aga ma loodan väga, et noh, et see teatripubliku huvi detsembris on ikkagi läbi aastate olnud, et see selles mõttes ei raugenud, et kõike nüüd nurka ei visata, eks ole, ja kõige jaoks enam sest ajad ajad ei ole sugugi kerged, eks ole, see meie meie pilvedes pilvedes aerutamine siin mõneks ajaks ikkagi on nüüd tiibu kärbitud, eks ole, et me nüüd kõige rikkamad ei ole ja kõige suuremad, kõige kõige ilusamad enam ei ole seal kohaga. Aga üks teatrietendus suve jooksul, seda ma arvan, seda eestlane ei jäta. Just noh, ma tahaks ka loota täpselt, et tegelikult Tegelikult ei ole jah neid asju kindlasti mõtet mõtet mõtet unarusse jätta, sest noh, mis siis muidu jääb ainult pangalaen, eks. Ja see, see, see võib natukene ära eristada. Mitte isegi natuke. Aga aitäh, Roman Baskin täna hommikul stuudiosse tulemast, meie jutusaade on selleks korraks läbi ja seda jääb lõpetama. Üks mõnus üks mõnus lugu Frank Sinatra Alt ühelt teie suurelt lemmikult ilusat ülestõusmispühade jätku teile kõigile sinna kodudesse.