Tere hommikust, minu nimi on Markus Järvi ja õpin teoloogiat rooma Pavstlikus Püha Risti Ülikoolis. Täna tähistab kiriku liturgia püha ristija Johannese Martüüriumi mälestuspäeva. Suunake seepärast oma pilk selle suure pühaku poole ja vaadelgem, kuidas võib tema eeskuju tänasel hommikul meie hinge toita. Üldtuntud on ristija märtrisurma lugu, mille toob ära evangelist Marcus. Sul ei ole luba oma vennanaist pidada, ütles risti ja maavalitseja Herodes ele. Piisas ühest tõesest lausest türanni ebasoosingusse langeda ja leida ennast seejärel vangistuse üksilduses. Maakes apostli Johannese järgi tuli tunnistama, valgusest on nüüd vangitorni pimedusse aheldatud. Tema vaenlastele aga jäi veel sellestki väheseks. Heroodias kartus kaotada oma positsiooni maavalitseja naisena on valmis arveldama tülikaks muutunud jumala mehega lõpparved. Teda takistab selles vaid tema enda abikaasa, kes kardab Johannest tema pühaduse pärast. Isegi kuulab hea meelega tema kuulutusi. Ja raadio selle avaneb võimalus, kui tema tütar tantsib Galilea ülemate auks korraldatud söömaajal Herode sees. Palgaks oma etteaste eest palukto ema kuuleka tütrena. Ristija Johannese pead mitte kujundlikult, vaid ikka kindlalt kandikul. Kristuse kuulude ohverdatakse kasuahnuse altaril ja tema pea tuuakse peokülalistele imetleda kui üks paljudest lõbustustest. See on kui ettekuulutus, mis peab sündima paar aastat hiljem, kui Kristus ise tuuakse piinatult ja pekstud ühe teise Heroodes ette ja too palub temalt oma kaaskonna lõbustamiseks mõnda imetegu kas või väikest Apostel Johannes oma evangeeliumi sissejuhatuses ütleb oli mees jumala läkitatud. See tuli tunnistuseks tunnistama valgusest, et kõik usuksid tema kaudu. Tema ei olnud valgus, vaid ta tuli tunnistama valgusest püha risti ja on eelkäija. Kogu tema kuulutuse sõnum on suunatud Kristusele. Mina ristin veega, aga teie keskel seisab see, keda te ei tunne. Kes tuleb pärast mind, kelle jalatsipaela lahti päästma, mina ei ole vääriline. Nähes Kristust, hüüatab ta. Vaata, see on jumala tall. Agnus Dei. Neid ristija sõnu kordab kirik ennemuistsetest aegadest oma liturgias. Neid on laulnud sadade põlvkondade hääled ja neile on loova muusikalise väljundi andnud parimad heliloojad. Ristija Johannese tegelikku suurust märkame, aga tema loobumises. Näed Kristuse avaliku elu algust, ütleb ta. See mu rõõm on nüüd saanud täielikuks, tema peab kasvama, aga mina pean kahanema. Nendes sõnades on peidus kogu kristlaseks olemise tuumik. Kristus minus peab kasvama, aga mina oma pahede ja pattudega pean kahanema. Kristlane peab omandama oma kuninga näojooned ja omaks tegema päästja südame puhtamad tunded ja õilsad püüdlused. Iga kristlane peab olema nagu tükikene puhast klaasi suures vitraažis mille kaudu võiks sajandite pimedusse särada jumala ilu, tõe ja armastuse valgus. Tänapäeva kultuuris olevad hoovused näivad aga tüürivad ristija vaimule vastupidises suunas. Seal on jumala religiooni asendanud inimese usk. Mina, kultusekuulutajad ei lakka kisendamast väljadel ja linnatänavatel. Mina pean kasvama kõik teised, aga kahanegu eelkõige jumal. Teises saab mina kultus lasele, kas vahend oma püüdluse täideviimiseks ja oma ihade rahuldamiseks või siis lihtsalt takistus ja tüütu koorem. Paljudele jätku Heroodiose kuninglikus ateismi julma sihikindlust, et oma vihameeste päid vaagnail kanda, kuid nad leiavad mõõduka, igaühele sobiva lahenduse. Ükskõiksuse tüütutest takistajates tuleb mööda minna ning ebameeldiv tunne, mis kohtumisest tekkis, tuleb uputada peagi taastuvate naudingute kihelevasse mõnusalt hinge, kõditavasse, veini. See suhtumine võib välja viia vaid ühte punkti, mis kristalliseerub prantsuse filosoof Jean poolsaardri ausas ülestunnistuses. Teised see on põrgu. Et võita seda kultuuri, mille paavst Johannes Paulus teine nimetas. Surmakultuuriks tuleb meil järgida oma elus Ristija Johannese intuitsiooni. Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema. Nõnda tehes võime kaotada ainult oma ahelad, millega meid on köitnud üks suurimaid türannia üldse. Meie väike mina. Me ei tohi arvata, nagu oleks siin tegu ühe orjuse väljavahetamisega teise vastu. Kristus ei ole tulnud tooma ahelaid, vaid vabadust. Kui meis kasvab kristus, siis saame me tema sarnaseks. Tema on aga kuningas ja jumal.