Tere hommikust, austatud kuulajad. Minu nimi on Markus Järvi ja Pindioloogiat roomabawslikus Püha Risti Ülikoolis. Tahaksin täna rääkida teile kaugest ja lähedasest armastusest. Kristus ütleme jutluses, te olete kuulnud, et on üteldud, armasta oma ligimest ja vihkama vaenlast, aga mina ütlen teile, armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad. Et te saaksite oma isa lapsiks. Viimse õhtusöömaaja kontekstis toob püha evangelist Johannes meieni Kristuse sõnad uue käsusõna. Ma annan teile, et te 11 peate armastama nõnda nagu mina teid olen armastanud. Teiegi 11 armastaksid. Need mõtted võib kokku võtta ühteainsasse lausesse. Armasta oma ligimest. Paljud on arvanud, et eelnevaid sõnu pidi kristus lausuma kuidagi poolikult, nagu ei mõtleks ta tegelikult seda, mida kuulutab. Paljudele on tundunud, et tegu on nõdra inimese jaoks liiga tõsise ülesandega. Ja kristus püstitas lihtsalt saavutamatu ideaali mille poole ärksamad vaimud inimkonna hulgast võiksid tööst vabal ajal püüelda. Teiste meelest oleks juba ammu aeg kärutada üleliigsed jutud armastusest maha kantud utoopiat kalmistule ja keskenduda millelegi asjalikumale nagu turumajanduse arendamisele või Tallinna linna teeolude parandamisele. Kirikuna ka alati kinnitanud oma õpetuses, et kristlik armastus on käsk mida on võimalik täita, mis tänu sellele kujundab kogu inimese olemasolemist, kaasa arvatud turumajandust. Et kristlik armastus on võimalik, sellest annab tunnistust kristlaste ajalugu, kus kahjuks ka pimedate pattude kõrval lööb särama pühakute ilus eeskuju. Kuid leidub palju neid, kes praegu meie keskel kellelegi märkamatult teevad head isad ja emad, kes ennast teineteise ja oma laste heaolu nimel päevast päeva ohverdavad. Vaiksed kannatajad, kes ei seo oma valu kirikukellade külge ega vala mängi tindina välja kroonika või õhtulehepaberil ja kes sellest hoolimata usuvad, loodavad ja armastavad. On neid, keda ebaõiglaselt süüdistatakse ja kes oma tagakiusajatele kogu südamest andestavad. Armastus on võimalik, tema võimalikkuse tõend on see, et ta maailmas juba tegutseb. Kristus käsib meil armastada jumalat ja oma ligimest. Nagu ennetades paari viimase sajandi filon troopiliste ideoloogiate tulva käsib ta just nimelt armastada oma ligimest. Ligimene on see, kes on meile kõige lähemal. Vahel on ta see, kes meile kõige enam südamevalu valmistab. Meie isa ema Meie abikaasa, meie lapsed, neid, meie ligimesi on meil vahel kõige raskem ja kohati peaaegu võimatu armastada. Palju kergem on oma armastusel lasta ohjeldamatult voolata näljaste aafrika laste kui oma teismelise poja võid ujuk abikaasa peale. Palju kergem on enesemaailmavalust võbelevasse põue tõmmata, karget õhku, vaadata tähistaevasse ja öelda enese armastavat inimest ja inimkonda. Kui taluda oma vana vihast ema, kes teleka ees istub ja õiendab, et miks köögi lambipirn pole ikka veel välja vahetatud. Tundub, et see, kes armastab inimest, ei armasta neis tegelikult mitte kedagi. Ja see, kes armastab inimkonda, ei armasta vist isegi mitte inimest. Ema Theresa kirjutab raamatus halastuse aeg. Jeesus ütles, armastage 11, ta ei öelnud. Armastage maailma ei armastage 11. Siin ja praegu oma venda, naabrit, meest või naist, oma last ja vanemaid. Olen maailma eripaigus näinud palju häda, viletsust ja kannatust. Millest see tingitud on? Liigvähesest, armastusest, ebalvest. Hoopis kerge on palvetada inimese eest, kes on kusagil kaugel. Vahel pole sugugi kerge armastada oma lähedasi kergemal ulatada tassitäis riisi, et leevendada nälga kui leevendada inimese üksindust ja valu teie enda naabruses. Hoolige üksteisest ennekõike oma kodus. Sest just siit peab alguse saama ligimesearmastus.