Tere hommikust, minu nimi on Markus Järvi ja õpin teoloogiat pauslikus Püha Risti Ülikoolis Roomas. Täna, kallid kuulajad, tahaksin rääkida jumala armastusest ja ajast. Püha evangelist, Matteus kirjutab. Ja üks seadusetundja nende seast küsis teda kiusates. Õpetaja, milline käsk seaduses on suurim? Jeesus vastas talle, armasta issandat oma jumalat kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega. See ongi suurim ja esimene käsk. Teine on selle sarnane. Armasta oma ligimest nagu iseennast. Neis kahes käsus on koos kogu seadus ja prohvetid. Kristus kordab seadusetundjate ees 10-st käsust esimest. Selles käsib jumal ennast armastada. Jumal tahab, et inimene andnuks talle kogu jõuga kogu oma olemusega. Siin, nii mõnelgi meist võib sees muutuda õõnsaks ja väljast kiskuda krampi. Kas pole ometi selle käsuga meilt liiga palju nõutud? Võib-olla mõni sõdikam turtsatab omaette, et miks meid juba ükskord rahule ei jäeta? Tahaks lihtsalt elada oma väikest elu väikeste pattude ja väikeste voorustega. Aga jumal käsib, armasta. Kui me jumalat tegelikult tunneksime, siis oleks kõik vastupidi. Me ei suudaks siis mõista, kuidas jumal, ülim täiuse hüve võib ennast nii palju alandada, et laskub inimeste juurde ilmutades neile oma olemuse ja käskides, paludes neil ennast armastada. Me ei saaks aru, kuidas inimene on langenud nii madalale, et on valmis iga päev armastama loodud olendeid rohkem nende loojast. Tema käitumine tunduks meile hullumeelsena, kui me näeksime, kuidas ta pimestatud kergusega vahetab välja ülima hüve ja igavese armastuse mõne piiratud jalutuse naudingu vastu. Jumal tahab anda talle kõik, aga tema eelistab tolmu, kübemeid kakleb ja tapab oma pisku pärast. Jumal tahaks talle anda kõik, aga kuna ta ise on kõik, siis ei saada anda mitte midagi muud peale iseenda. Inimene aga krimpsutab nägu ja viriseb, arvab, et jumal kiusab teda oma karmide käskudega. Armastus teostub ajas, aga leiab täiuse igavikus. Armastuse eest makstakse armastusega, ütleb pühade Resalisi eest noor Carmeliidi õde. Tema lahkus siit ilmast juba 23 aastasena, sest oli armastanud palju mitteküllaldaselt, aga palju jumalate armastatakse reaalsete ajas ja ruumis piiritletud tegudega palvega mõne halastusteoga oma ligimese heaks mõne kurja teo tegemata jätmisega. Sest kardetakse haavata igavest armastust. Kogu meie maine elu on vaid katseaeg, mille jooksul võime kasvada armastuses heade tegude kaudu. Kui me siit ilmast kord lahkume, siis ei suudame enam midagi teha. Siis peame olema valmis astuma muutumatu igaviku ette. Karmeli isa Gaabriel kirjutab. Aeg läheb ja ei tule kunagi uuesti. Jumal on igaühele meist määranud aja, et oma jumaliku plaani meie hingega teostada. Ainult see aeg on meie kasutuses. Halvasti kasutatud aeg on alatiseks kadunud. Nõnda on meie elukestev aja kadumine ilma tagasi pöördumiseta. Igavikus seevastu peatume, jääme kindlalt seisma ja me jääme selle armastuse astmele, mida me nüüd ajas saavutame. On see aste kõrge, siis puhkame meiega igavikus armastuse kõrgel astmel ja ülemuses. Kui me aga oleme saavutanud ainult madalastme, siis ei saame terves igavikus enam kõrgemale tõusta. Kui ajavool katkeb, siis ei saa enam teha ühtegi edusammu. Tehkem seega head, kuni meil on veel aega.