Tere hommikust, kallid kuulajad, minu nimi on Markus Järvi. Õpin teoloogiat pastlikus Püha Risti Ülikoolis Roomas. Kiriku liturgias loetakse täna lõik Püha Luuka evangeeliumist, milles Kristus kutsub oma jüngreid. Aga kui ta lõpetas kõnelemise, ütles ta Siimanale sõua sügavale kohale ja laske oma võrgud vette loomuse katseks. Siimon vastas talle. Õpetaja. Me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud. Aga sinu sõna peale lasen ma võrgud vette. Ja kui nad olid seda teinud, püüdsid nad nii suure hulga kalu, et nende võrgu Trebenesid. Aga kui Siimon Peetrus seda nägi, langes ta maha Jeesuse põlvede ette ja ütles. Mine minu juurest ära, issand, sest ma olen patune mees. Sest hirm oli haaranud teda ja kõiki, kes olid temaga kalasaagi pärast, mille nad olid püüdnud. Nõndasamuti oli ka Sebedeus, poegade Jaakobuse ja Johannese ka, kes olid Siimon kaaslased. Jeesus ütles Siimonale, ära karda. Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi. Ja kui need olid paadid kaldale vedanud, jätsid nad kõik maha. Järgnesid talle. Me oleme harjunud nägema, kuidas kristlus kutsub apostlid, pühakuid ja teisi tähtsaid isikuid. Neid lugusid kuuldes teeme peaaegu instinktiivselt järelduse, milles pole jälgegi mõistuslikust loogikast kuid milles kõneleb sedagi enam. Inimsüdame vaikne kord enese poolt, kord enese vastu siugev. Sosin. Hea, et ta minust seekord mööda läks. Kristus, aga ei lähe mööda mitte kellestki mitte ainsatki inimhingest. Iga maailma sündinud ja isegi veel sündimata inimene. On igavikust alates jumala poolt mõeldud ja tahetud. Jumala kutse ei piirdu apostlite ja pühakute ka vaid on esitatud igale ühele meist. Tõsi, jumala ei korralda reklaamikampaaniaid, mille taotluseks on teatud sihtgrupi teadvusesse söövitada oma kaubamärki. Ta ei tegele inimmassidega ega lahmi huupi vaid esitab meie südametunnistuse vaikuses igale ühele meist isikliku nimelise kutse. Seda, milline see kutse on olnud, teab vaid igaüks iseenda südames. Midagi on selles kutses siiski kõigile ühist. Kristus, ütleb Luuka evangeeliumis. Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta Salaku oma mina ja võtku oma ristpäevast päeva enese peale. Järgnege mulle. Sest kes iganes tahab, päästa oma elu, kaotab selle. Aga kes iganes kaotab oma elu minu pärast, see päästab selle. Jumala kutse on väljakutse, väljakutse selle sõna topelttähenduses. Esiteks nõuab sellele vastamine palju, tegelikult kõik. Teiseks tahab jumal meid oma kutsega välja viia meist enestest sõua sügavale kohale ja lase oma võrgud vette. See on kui vahe kaheteraline mõõk, mis lõikab avause meid ümbritsevasse okonisse. Mille sisse meie, mina, meid on aastate jooksul mähkinud. See annab meile võimaluse astuda endast välja jumala ilu ja raviva armastuse paistele. Kristuse sõnad puudutavad inimeseks olemise paradoksi. Mida rohkem püüab inimene olla ise, seda vähem ta ise on. Mida rohkem inimene ennast kaotab armastuses, seda suuremaks ta saab. Jumala väljakutsele vastatakse andumise kaudu, milles hing astub välja enesepiiridest ja heitub jumala armastuse sülelusse. Kui inimene meeleheitlikult klammerdub oma mina külge, siis seab ta endale eesmärgiks piiratud hüve mis ei ole tema vääriline ja mille väärtus kahaneb üha enam. Mida rohkem seda igatsetakse. Inimesest saab oma mina, ori. Andumine on aga vabatmehe pärisosa, kes kutset kuuldes tõuseb püsti, astub ette ja hüüab. Vaata, siin ma olen. Püha Theresa oli seest, ütleb jumala ei sunni meid. Ta võtab vastu nii palju, kui me anname. Aga täielikult annab ta end ainult neile, kes talle täielikult anduvad.