Tere hommikust, kallid kuulajad. Mina olen Markus Järvi ja õpin teoloogiat püha risti Ülikoolis Roomas. KUI Effeczisti NOS ate etningviietumest Kornostrum, tonnegreekvieskantinte sina oled meid teinud enda päralt ja rahutu on meie süda seni, kuni ta ei puhka sinus. Need olid pühaugustiinuse sõnad tema pihtimustest. Selles raamatus seab Püha Augustinus lugeja ette oma senise elu. Ta kirjeldab, kuidas ta rahutu süda juba nooruspõlvest alates januneb millegi tõelise järele. Noor Augustinus loeb Chitcherohortensiust raamatut, mis meieni enam säilinud pole ja otsustab oma elu pühendada tõe jumala otsingutele. Läbi naudingu, nõtruse ja maanilaste gnostilise sekti pooltõdede jõuab ta umbes oma 40.-ks eluaastaks Milano linna kus kohtub oma aja suur vaimuga Milano piiskopi püham roosiusega. Selle targa vaga vanakese õpetus suudab lõplikult rahustada augus tiinuse heitleva ja geniaalse meelekahtlused. Augustinus laseb end ristida ja endisest klastikust saab katoliiklane. Hiljem umbes aastal 400, kui Augustinus oma pihtimuse kirjutab, on ta juba neljandat viiendat aastat hipolinna austatud piiskop Põhja-Aafrikas. Aastal 410 rüüstavad gooti hõimud caput, mundi. Rooma linna. Lääne-Rooma riik variseb kokku keiser Juljanuse ajal aastal 476 pühaugus tiinuse teostest, millest pihtimust ja lisaks on tuntum Deczivitaatedei jumalalinnast saavad uue alles koidikul terendava ajastu vaimsed tugisambad. Kui Abetsistinos Aadeedee, sina oled meid teinud enda päralt, saaksime mina ja sina ometi kord aru sellest näiliselt lihtsast tõest. Me oleme loodud igaviku jaoks. Ja jumal ütles, tehkem inimesed oma näo järgi meie sarnaseks. Ja jumal lõi inimese oma näo järgi. Jumala näo järgi lõi ta tema. Tundub nagu tahetaks esimeses Moosese raamatus tekstuaalse korduse kaudu sisendada nii kergesti ängi heidutustesse kalduvale inimesele kindel lootusesäde. Meil on jumala nägu. Pühade kirikuisade tõlgenduses tähendab inimese jumalanäolisus mõistuse ja tahte olemasolu mis on isiksusliku olendi kaks õilisemat võimet. Mõistusega peab inimene aru saama, milline on tema elu lõppeesmärk ja tahtega koguma jõust selle poole püüdlema. Kõik teised eesmärgid peavad olema mõistuslikult seatud lõppeesmärgi teenistusse. Nii et mitte ühestki neist ei võiks saada absoluutse ihalduse objekt. Kas keegi meist sobib istmiku alla maailma kõige punasemaks, kõige võimsamat Ferrarit, juhi kõrvalistele, istmele maailma kõige ilusamat, kõige valgemat blondiini? Kas ta soovib seda rohkem kui midagi muud? Teadku ta nüüd, et isegi Ferrari küljest pudeneb aeg-ajalt mõni tähtis jupp. Ja selle asendamine maksab palju ja valmistab seega meelehärmi. Teadku taga seda isegi Miss Universum saab ükskord vanaks. Muutub kortsuliseks, intel hakkavad pudenema juuksed ja hambad. Kui ta ühel päeval leiaks ennast vananenud paaride üles tagumise kohas koos mitte enam nii noore blondiiniga ja tal poleks muud armastust peale omava egoistlikku armastuse siis peaks ta tunnistama. See polnud ju ometi see hüve, mida mu süda oli igatsenud. Tinguietum Est Kornostrum ja rahutu on meie süda. Inimese rahutus on lõpliku olendi rahutus, kes oma südames tunneb, et teda võib rahuldada vaid lõpmatus, igavene hüve. Jumal. Inimene on paradoks, olemuselt lõplik, kes püüdleb lõpmatuse poole. Inimene soovib olla enamat kui ta ise. Ta tahab ületada selle, kes ta on. Siin maailmas ei saa inimene kunagi valmis puutudes kokku hüve ja armastusega, ei saada kunagi öelda. Valmis. Nüüd on kõik, olen armastanud küllaldaselt. Mängides muusikapala näideldes harrastades ükskõik milliste inimlike võimete täiuse poole pürgivat kunstiala ei võida eales öelda. Nüüd tuli välja nii hästi kui üldse võimalik. Kõige sügavamate kogemuste ajal täidab meie südant kummaline nukrus. Mulle tundub, et see on tõehetk mis võiks olla jumaliku Milust. Kui ilu meid oma lummusesse haarab, siis tundub, nagu oleksime haavatud ühtaegu ootamatust rõõmust ja samas peaaegu väljakannatamatus igatsusest. Piisab kuldsest valgus vihust, raagus puule paarist akordist keset sümfooniat mõnest mälestusest, et kõnetada ilu ja hüüatada. Kas pole ometi sina see, keda ma kogu oma elu olen otsinud. Kuid samas täidab hinge nukrus, mis seguneb igatsuse valuga. Tundub nagu vastaks iluhääl. Ei, mina olen vaid sõnumitooja. Olen nool Uudeele läkitajalt. Olen tulnud sulle meelde tuletama sinu igatsust. Donecrekviescat hinde, kuni ta ei puhka sinus. Inimene on otsimisest väsinud ja hingetu. Nüüd tegutseb jumal. Ta teeb midagi üllatavat ja ülevat. Ta tuleb inimesele ja tema igatsustele vastu. Tegelikult mitte inimene ei otsi jumalat, vaid jumal otsib inimest nagu karjus kadunud lammast. Jumal saab lihaks. Ta lubab inimese patul oma liikmeid naeltena läbistada. Enim südamejanu kustutamiseks laseb ta voolata oma verel. Jumala avab oma õnnistavad käed ristil ja ütleb. Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud ja mina annan teile hingamise.