Viimasel ajal on Euroopas palju immigratsioonist juttu olnud, paraku kaasnevad immigrantidega suured probleemid ning tegemist on pehmelt öeldes probleemse kontingendiga. Miks ja mis saab edasi, räägib kohe Priit Pullerits. Mis oleks, kui alustatakse täna mõtlemisülesandega Norra kuningriiki ju teate, olete seal käinudki, eks ole, tundub rahvuslikult koosseisult homogeenne ehk maakeeli öeldes ühetaoline riik. Ja nüüd siis küsimus, mis te arvate, kui miitiline rahvuse esindajad veavad pealinnas Oslos ja selle lähiümbruses hommikul posti laiali 10 Valevastus? 20 ikka vale, 30 jätkuvalt vähe, 50 ei, ikka jääb puudu kohe kõvasti jääb puudu. Õige vastus, nagu mulle kinnitas hiljuti sealsete postivedajate esindaja ja hoidke nüüd hinge kinni, on 87 rahvuse esindajad. Jah, te kuulsite õigesti ja ma ei eksinud. 87 rahvuse esindajad, vaat siis, kui mitmekesiseks muutunud moodne-Euroopa või kui multikultuurseks, nagu nüüd öelda armastatakse sain teada, et naist rohkem kui 3000-st postikandjast enam kui 100 pärit Afganistanist ja teine 100 Iraagist. Loomulikult uurisin, kas nad norra keelt ka oskavad. Oh, kus sa sellega sain teada. Einad oska tuhkagi. Rahustuseks neile, kes tunnevad siin Loitmas immigrantide kriitilist hoiakut, olgu öeldud, et sugugi mitte kõik, mitte norrakatest, kirjakandjad pole probleemsed. Näiteks need, kes saabunud ostasse ametlikus korras õppima pidid olema hoolsad ja usinad, rääkis postivedajate esindaja. Aga seevastu need, kes saabunud Norrasse muul eesmärgil, olgu näiteks pagulase põgeniku. Vaat nendega on lood keerulised, sain teada. Põhihäda on see, et neid ei saa usaldada ega nende peale kindel olla. Näiteks pidid leidma alalõpmata põhjusi, miks tööle mitte ilmuda. Kuna tööjõust on pidevalt puudu, siis lõplikult uulitsele ka neid saata ei saa. Siit jõuamegi probleemini, milles tükk aega ei tahetud vanas maailmas rääkida, kuid mis ennast nüüd ustest ja aknast sisse pressib. Nimelt et immigrant sentidega kaasnevad suured probleemid ning et tegemist on pehmelt öeldes probleemse kontingendiga. Ja ei maksa mind hakata siinkohal rahvustevahelise vaenu õhutamises süüdistama. Sest ega need probleemid ole minu välja mõeldud. Need probleemid on juba nii totaalsed, et isegi mainstream ajakirjandus. Kalduvus laskuda vasakliberalismi, mis ei luba kellelegi kohta kriitilist hoiakut võtta ta neist probleemidest enam mööda vaadata. Lennukikaaslasse sõites sirvisin üle-euroopaliku levikuga ajaleht International Herald Tribune. Seal vaatas esiküljel vastu lugu, mille pealkiri kuulutas. Belgia inimesed on ühel meelel ühes välismaalaste küsimuses. Sealt saab lugeda, et poliitilised vastasleerid on korraks heitnud kõrvale erimeelsused ning otsustanud, et pagulaspoliitikas ning majandusimmigrantidest tuleb hakata karmimalt suhtuma. Belgias kõlas koguni ettepanek, et need immigrandid, kes ei pinguta piisavalt, et ühiskonda sulandada, tuleb maalt välja saata. Samas artiklis on juttu alati rahumeelsest ja neutraalsest Šveitsist kus enne valimisi ilmusid tänavatele plakatid, millel kolm šveitsi ristilipul seisvat lammast löövad neljanda musta lamba enda hulgast välja. Osadel plakatitel, mis kiiresti ära koristati, oli koguni pilt, kuidas must lammas oli jõudnud ühte valget lammast pussitada. Ka reaalne Holland on hakanud aru saama, et igaühte ikka enda sekka võtta. Selleks, et vaenulikud elemendid välja selekteerida, otsestas Hollandi valitsus kaks aastat tagasi anda sisse Annanoile õppetunni kohalikest väärtustest. Nii peavad immigrandid ära seedima video, millel on näha rinnahoidjate naist ja kaht meest suudlemas siig korrubki välja. Hollandlaste sõnum mujalt tulnuile. Võtke omaks meie väärtused või kassiga koju tagasi. Prantslased on valinud pisut teadusliku meetodi, et selgitada, kes nende sekka kõlbab ja kes mitte. Seal seis võimukoridorides liikvel seaduseelnõu, et immigrant, bändid, kes tahavad tuua ka oma perekonna Prantsusmaale peavad läbima kõik DNA testi mis tõestab nende omavahelist lähisugulust. Aga nii lihtsalt see ettepanek paraku läbi ei lähe, sest üks ministrist Alžeeriast pärit vanemate tütar on sellised plaanid teravalt hukka mõistnud, süüdistades valitsust immigrantide teema üleekspluateerimiseks. Äkki on eurooplased tõepoolest tabanud ülemäärane hirm immigrantide kui ohtlikku jõues. Eks immigrant Nad ei ole selleks ka siiski põhjust andnud, kui meenutada kas või kahe aasta taguseid parantsemisi Prantsusmaal. Aga sellegipoolest valitseb peal kõikjal seisukoht, et ega kõik immigrandid ole kurjategijad ning neil, kes pätti teevad, leidub ka põliselanike hulgas. Näiteks kirjutas Caroline Kaspar näss Šveitsi valimiste eel Postimehes et kuigi kurikuulsal lambaplakatil sümboliseerib must lammas kuritegeliku ja vägivaldset välismaalast, on millegipärast mööda vaadata tõsiasjast, et tihti leiab võlakasutamine aset välismaalaste endi suhete klaarimisega ning ühtegi šveitslased peale politsei ja õiguskaitse organites otse ei puuduta. Võimas loogika isehakanud Homanistilt, kas pole, et las immigrant vägistaja tappa 11 see ei loe ega tähenda midagi, sest nende elu pole ju tuhkagi. Peaasi, et keegi neist põliselanikke ei puutu. Olgu naaskel emotsioonidel faktide juurde ja faktid kinnitavad, et näiteks Šveitsis on välismaa päritolu inimeste seas kuritegevust ligi neli korda suurem kui põlisšveitslaste keskel. Ja meenutame ka teistsuguseid fakte, näiteks selliseid, et kõige massilisemaid rünnakuid rahulikke elanikke vastu nii Inglismaal kui Hispaanias on saatnud korda Ta just immigrandid. Ja samuti selliseid, et hiljuti Inglismaale õnnestunud terrorirünnakute, kavandajate ja läbiviijatele vahistatud mehed olid kõik pärit väljastpoolt Euroopat. Neid ühendavaks jõuks olid islami usk. Elu näitab, et Euroopa on end liberaal reaalse avatud, ustega immigratsioonipoliitikaga ohtlikku olukorda mänginud kusjuures üdini humanistlik ilmavaade, mis vanas maailmas valitseb, ei ole kuni viimase ajani lubanud immigrantidega kaasnevaid ohuallikaid avameelselt käsitleda. Rääkijaid on koheselt tabanud süüdistused ksenofoobia, ess ja rassismis ja tont teab milles veel kohutavas aganüüd, nagu isegi Euroopa ajalehed tunnistavad, on reaalsus muutunud sedavõrd karmiks, et rumal ja lühinägelik on poliitilisest korrektsusest lähtudes tegelikkust ilustada ning vaadata mööda valusatest eksistentsiaalsete küsimustest, mis immigrantidega kaasnevad. Lõppude lõpuks on kaalul ikkagi Euroopa tsivilisatsiooni saatus ja tulevik.