Linnateatris on see tegelikult selle hooaja esimene esietendus ja ühtlasi on seal mingis mõttes ka avalöögiks või kungi löögiks. Linnateatri mõttes telesekkuda aktiivselt ja panna oma panuse järgmisesse aastasse, mis on teatavasti Eesti teater 100 aastal 2006, kus siis kogu tähelepanu aasta jooksul kultuuriringkondades ja ilma asja televisioonis ja pressis peaks olema suunatud eesti teatrile, et see on meie selline avalöök. Ja muusikajuht Riina Roose, keda tegelikult tavaliselt inimesed teavad rohkem kulisside tagant, et tema on pannud laulma ja pilli mängima. Tegelikult ju pooled eesti näitlejad siin lavakunstikoolis, õppejõuna ja ka linnateatris olles muusikajuht, et näiteks inimesed võib-olla mäletavad otajailt Olav Ehala muusikali või, või musketär või mida iganes. Tema, kes on tavaliselt näitlejad laulma pannud ja ise on jäänud tegelikult eesriide taha on seekord täitsa kohe peategelane. Selles mõttes, et programm, kava Eesti teatri laulud on tegelikult Riina Roose koostatud ja kokku pandud. Ja tema on nii-öelda lavastaja, kuigi ta ise tegelikult ei taha, et seda nime temaga seoses või tiitlit kasutatakse talle abiks tegelikult Elmo Nüganen. Natuke kalu lamp ja laval on teatri noored laulvad näitlejad. Ja lisaks sellele Indrek diisel ja Jaak Jürisson ja Riina Roose iseloomulikult see kaasa ei tegelikult hästi pikalt ette valmistatud. Ja Riina ütles ise, et esimest korda ta mõtles sellise asja koostamisele üldse Eesti teatri laulude lavale toomisele. Sest tegemist on tõesti tegelikult lauludega, mis on kirjutatud ainult teatrile lavalaudadelt esitamisega ehk siis ooperile operetile, muusikalidele, näidenditele. Kui teil hakkas ühel hetkel rammis kummitama üks teatrilaul ja minnes tagasi teatrisse, küsis ta oma kolleegide käest, et kas keegi teab, kus see laul pärit on ja selgus, et et see on üks teatrile kirjutatud laul. Aga keegi ei osanud seostada seda ligidalt, heliloojat kikki ei teadnud, et see on teatrile kirjutatud, kidatud tekst seal. Jaa, ja, ja siis hakkas Riinatsemate kummitama. Ja loomulikult nad tegid hästi põhjalikku uurimistööd, nii näitlejad ise, et nad omaksid sellist sisulist kontakti nende palade või lauludega, mis laval esitamisele tulevad ja karina ise uuris teatri muusikamuuseumist ja Tartust ja Ernesaksa arhiivist ja ja isegi liide Koidula majamuuseumist Pärnus ja leidis hästi põnevaid materjale, mis vormis ja kuidas teatrilaulud täpselt esitamisele tuleb, et olgu publikule üllatuseks, seal on hästi palju vaid fakte ja need, kellel jääb midagi segaseks pärast sellest hästi informatiivsest kavalehest kindlasti saavad siis täpselt teada, et kes on mis muusika, helilooja ja millele kirjutanud teksti ja nii edasi ja nii edasi. Aga mis vormista täpselt esitamisele tuleb, see ei ole nagu tavaline kontsertetendus, et see on selles mõttes midagi palju põnevamat. Seal on hästi palju ka minu jaoks väga intrigeerivaid huvitavaid detaile ja noh, Riina jaoks ise samamoodi, kes siis rääkis ja uuris ja ja arhiivides tuhnis väikese eelinfona võib näiteks öelda, et võib-olla keegi täpselt ei teadnud, et Lydia Koidula, kes kirjutas siis näidendid ja millega tegelikult ju Vanemuise teater avati pidulikult ja siis mida hiljem seal esitati. Tegelikult kirjutas ise ka oma nendele näidenditele Kubleesid muusikalisi vahepalu ja ta ise oli ka heliloojaks. Ja ise siis samal ajal kui neid laule laval esitati, siis näidendi esitamise vahepaladena vajal mängis labadega klaverit saatis neid, et tegelikult selliseid fakte tegelikult keegi ei tea. Ja noh, seal on igasugune rida ka muid, mis tuleb noh, hästi põnevate üllatustena välja. Et kui siis Riina Roose tekkisid uurimistöid ja näitlejad, siis samamoodi, et leida, mis laulud tuleksid esitamisele, et siis nad ise ütlesid tegelikult, et niivõrd palju nende jaoks oli ka avastusi, et noh, näiteks noored näitlejad ei teadnud ka seda, et põhjamaa hästi tuntud laulupidude laul on tegelikult ju Ülo Vink. Ta oli kirjutatud muusikali Pipi Pikksukk. Ja veel igasuguseid selliseid põnevaid avastusi. Linnateatriga on tegelikult ju hästi palju seotud mingis mõttes kaks sellist kaasaegset heliloojad, kelleks Margo Kõlar, et kes mäletab musketäride lavastusi, ja Olav Ehala, kes on lausa paarkümmend aastat olnud ka ise muusikajuht linnateatris ja loomulikult jõutakse nendeni välja, et see lähebki ajaloolist telge pidi, et alustatakse siis aastast 1870, kuskil jõutakse täiesti tänapäevani välja, et noh, näiteks üks kõige viimaseid võib-olla ajaliselt muusikalisi asju, mis on kirjutatud, oligi näiteks Olav Ehala muusikal kaotajad, mille lavastas Elmo Nüganen ja millest tegelikult päris palju laule sai hittideks, et näiteks laul või, või mida Andero Ermel imeilusasti esitas ja, ja noh, kus Evelin Pauksega tegelikult tuntuks kui väga hea laulja, kes tegelikult Siiri Sisaski ka võib täiesti vabalt laval ka võistelda. Näitleja oskab igas mõttes kasutades oma kehakeelt ja häält ja sisseelamist ja miimikat tegelikult ju muuta kõik tekstid elavaks, et laulud ka ja tegelikult linnateatri näitlejad talu Riina Roosele ongi ju treenitud aastaid ja aastaid. Seal laulavad absoluutselt kõik ka need, kellel on elevant kunagi kõrva peale astunud. Ja teatri näitlejad on selles mõttes äärmiselt mitmekülgsed, et tegelikult näitleja ja ütleme, laulja Anne on paljudes nagu 50 ja 50 protsenti täiesti kuidagi imeilusasti ühendunud. Ja tegelikult sellel ajalooliselt võib-olla selline taustatiimi seal aastal avati linnateatrihooaeg sellise tervituskontserdiga, kus siis tegelikult muusikalidest Barrodeeriti tee järgi igasuguseid laule esitati ka lauljaid koomilises võtmes, et erinevad näitlejad siis olid erinevates rollides, et see oli nagu äärmiselt populaarne ja noh, sellele on nii palju tagasisidet olnud. Ja tegelikult nüüd oligi nagu selles mõttes väga hea ühendada just see nii-öelda teatrimälu, et need asjad, mis on tegelikult muusikalised asjad, mis on tõesti kirjutatud nagu teatri jaoks ja mida inimesed paljuski seosta, et nad on teatrile kirjutatud. Ja nüüd just needsamad näitlejad, keda inimesed tahavad näha laval nagu esinemas Nii et jõuab siis homme õhtul Tallinna linnateatris lavale kimp eesti teatrilaule Koidulas tehalani ja ma otsisin Eesti raadio heliarhiivist välja 1980. aasta septembris salvestatud tud lindid noorsooteatri rokketendusest Johni ja valisime sealtki ühe Olav Ehala kirjutatud laulu. Ära ole oma ajast ees, laulab Urmas Alenderi ja see on Mati Undi tekst. Ja suure saavad nad teada, kes oli, milleks meil oli ja mida ma teab iga Pajula.