Otsib väravaid kirjandusilmas? Tervist, mina olen Urmas Vadi. Raamatut poodide edetabeleid juhivad jätkuvalt Elulood. Miks on korraga meil, eestlastel nii suur huvi teiste inimeste elude ja lugude vastu? Et jõuda tõe jälile, kasutan ma tänasest rattasport ja Liisa Simpsoni meetodit. Noorte lisa on tegelased multifilmist Simpsonid ja neil on kombeks endid lõbustada sellega, et nad helistavad kohalikule Starmanile. Paluvad telefonile kutsuda kedagi, eriti lolli nimega kodanikku, keda pole olemas. Nii helistan mina paarile inimesele, kes on olemas ja kes on elulooraamatutega seotud. Janek Taavi, suurema kirjanduse lõikelaualt käib läbi Mihkel Raua raamat. Nädala blogi peab luuletaja Maria Lee kuulmiseni valinud esimese numbri. Tere, Rutt Hinrikus. Et ma helistan teile sellepärast, et te olete koostanud Eesti rahva elulugude raamatuid, kolm esimest on teie koostatud praegu on raamatupoodides ja, ja öökappidel hammas elulugude raamatut mitte tahaks kuidagi hinnangut anda, sellepärast et noh, tõepoolest need raamatut ulatuvad tõesti mingisugusest muursest küsimusest, et mis siis sai, kuidas su elu läks ja kes kellega ja nii edasi kuni noh, tõesti väga hea kirjanduseni välja. Aga mis võib olla selle põhjus, et praegusel hetkel, ütleme viimastel aastatel on, on see elulugude lugemine ja üldse Päevaraamatut samuti väga populaarseks muutunud? Ma arvan tükk, mis asi on väga lihtne, see on teatav lumepalli efekt, aga elulugude raamat tähendab minu arvates väga erinevaid asju. Elulugu on oma elulugu ja elulugu, on biograafia, kellelegi elulugu ja elulugude raamatute hulgas. Me näeme mõlemaid ja on ikka täie täiesti erinevad asjad, kui keegi kirjutab põhjalikku mälestusteraamatu või kui ajakirjanik kirjutab näitlejast mingisuguse biograafia. Keegi ei hakka ju tõsiselt elulugude raamatuna vaatlema printsesse ja, või teisi samasuguseid tõlgitud raamatud, neid on ka raamatulettidel külal. Aga see, et Eestis Eesti inimesed oma elulugusid kirjutavad, seal on ilmselt mitu põhjust, et nad nüüd praegu nii populaarsed on, see on jah, lumepalli projekt, aga aga tegelikult algas ju see mälu kogumine muinsuskaitse seltsi üleskutsest ja muinsuskaitse seltsi aktiivsest tegutsemisest 80.-te aastate lõpus, 90.-te alguses. Vastu on ühenduse Eesti elulood kogunud ja sisendanud, et elulugu on tükk ajalugu ja inimesed tahavad oma kogemusi selekteerida, rida üles kirjutada, meelde tuletada ja teistega jagada. Ja muidugi on elulugu tükk ajalugu, aga mitte ainult sellepärast, et et elulugu on siiski see pilt, mille inimene tahab endast jätta. Ja selle kohta öeldakse, et elulugu on enesekonstruktsioone. Aga see muidugi on uurija tasand. Selle kohta on öelnud ka väga kenasti üks eluloo või päevikukirjutaja Jaan Roos, et inimene tahab eluloos esineda puhastes riietes. Ja väga üksikud on need autorid, kes siis nimme nii-öelda seda võrdlust edasi arendades esinevat mustades riietes püüdes siis nende teistest erinevate riietega moel laval tähelepanu pälvida. Et see ajalookirjutamine tõesti tundub väga oluline nende elulugude puhul ja üks aspekt, mis veel mängu tuleb, on tõesti see, et kõige lihtsamalt tasandil, et jah, teie kirjutasite eluloo enda eluloo, et üks asi muidugi jah, väga huvitav, kuidas tema elu siis läks ja kuidas ta enda elu kirjeldab. Aga see tõemoment tuleb sealt sisse. Vaat kui tema ütles, et tema elus selline asi oli, et ju siis oli, et see ei ole lihtsalt nii-öelda kokku luuletatud asi. Mulle tundub, et selline suhtumine on ka olemas. Selline suhtumine on kahtlemata olemas ja ma ütleksin selle kohta elulood ja tõdes, oli muidugi väga-väga palju arutletud ja elulugusid sellest seisukohast ka väga palju kritiseeritud, et eluloo pähe võib inimene esitada mida iganes, on öelnud kriitikud. Ja ka elulookirjutajad ise on möönnud, et paljud asjad ei ole täpselt meeles aga midagi jääb alati väljaspool elulugu, on öelnud Soome elulugude kogumise uurimis. Grand Õudmen, professoriipe, roos ja tema ütleb, et see, mis väljaspool elulugu jääks, on elu ise. Nii et tegelikult ükski tekst ei suuda päris täpselt elu tema mitmekülgsus ess tabada. Aga kui väga paljud inimesed mäletavad suguseid sündmusi samal viisil, siis me võime uskuda ikkagi, et nad mäletavad üheskoos midagi väga olemuslikku ja tõest. Kui üks inimene mäletab mingisuguste erakordselt fakti ja teine ei mäleta, siis ilmselt peavad ajaloolased pöörduma oma meetoditega dokumentide voolu, kui need on olemas ja katsuma tõde selgeks teha, aga paljude inimeste mälestuste puhul on just huvitav jälgida seda, kuidas nad mäletavad, miks nad mäletavad ja sellest saab juba teha omi järeldusi. Üks oluline vahe ilukirjanduse ja elulookirjanduse, kõigi noh, tõesti on, on ju väga palju raamatuid, mis, mis tõesti ongi ilukirjandus, olgugi, et nad on eluloolised, kui võtta ikkagi, et on üks näiteks romaan ja siis on üks elulugu. Et, sest peamine vahe arvatavasti ongi nendel kahel žanril see, et üks on justkui taasloomine mõeldakse gaasi ja siis rekonstrueeritakse seesama lugu ja, ja romaan on siis see, mis või noh, mingi jutustus või novell on siis see, mis praegusel hetkel see tegelane kirjutab ja noh, kuigi seal võivad olla samamoodi ajaloolised või, või eluloolised aktid sees, siis ta on ikkagi taas praegu sellel momendil loodud. See on kindlasti oluline. Ilukirjanduslik teos on nagu öeldakse, fiktsionaalne, seal on sündmuste käik välja mõeldud ja seda on ju mitmed kirjanikud kirjeldanud, et kui nad kirjutavad mälestusi, siis nad püüavad võimalikult täpselt meelde tuletada, kuidas mingi asi oli, aga kui nad kirjutavad nendest samadest enda lapsepõlvemälestustest. Lapsepõlv on ilmselt väga paljudele kirjanikele andnud ainet. Kui nad kirjutavad selle põhjal ilukirjanduslikku teost, siis nad ikkagi segavad neid sündmusi. Nad võtavad mitmest tegelasest, teevad ühe tegelase ja nii edasi. See on kindlasti vahe ja Tuglas on vist Väikse Illimari puhul öelnud, et temal oli eesmärgiks teha teos, mis ollakse absoluutselt seene ja absoluutselt ilukirjanduslikke. Ühesõnaga, tabada mõlemad. Ja ma arvan, et me oleme kõik veendunud, et see läks tal korda. Aga mis teeb Tuglase mälestustest ilukirjanduse? Ma arvan, et see on teksti truktuur, sõnavara, keeleliste vahendite absoluutne tarvitamisoskus. Ja kusagilt sealt tekstiloometasandilt algab eluloo või elulooliste mälestuste muutumine ilukirjanduseks. Tere mari, tarand olen Urmas Vadi. Ma tahtsin sealt küsida elulugude kohta, et kas sa oled nõus mulle vastama. Ma sattusin paar nädalat tagasi pooljuhuslikult trükikoja greif lattu, ma läksin sinna paari raamatupakki tooma ja siis ma olin seal ruumis ja seal laos. Ja, ja siis ma vaatasin korra kõrvale, seal oli üks kaubaaluse täis ja umbes minukõrgune kuhi raamatuid ja siis ma vaatasin, et huvitav, mis raamatud need on. Ja need olid sinu raamatud ajapildi sees. Ja siis ma vaatasin, et oi kui palju raamatuid ja näed sinu raamatud ja siis ma taganesin ja müksasin veel ühte raamatuvirna ja vaatasin, et seal oli veel üks kaubaaluse täis sinu raamatuid ja siis vaatasin veelkord kõrvale ja seal oli veel üks kaubaaluse täis sinu raamatuid. Mis sa ütled selle kohta, on seal hea meel selle minu kirjeldusele. Täidab mind natukene niisuguse ja mul mul ei olnud võib-olla nii-öelda väga hea kuulata. Sellepärast et seda raamatut on trükitud ja ära müüdud, jälle trükitud, ära müüdud ja siis veelkord minu arust neli korda. Ja kui viimati kirjastaja helistas ja ütles, et me ikka trükkima ühe satsi veel veel on nõudmist, siis ma ütlesin niimoodi, et ärge siis ainult nii tehke vedelema jääb. Antud või tema värsi vedelevad letil, kus keegi neid ei taha. Mina küll siiani seda ei ole tundnud, tähendab, on tahetud, aga kui see niimoodi kirjed Noh, vaevalt ma ei usu, et see raamat on niivõrd populaarne olnud selle populaarsuse koha pealt ma tegelikult tahtsingi sult küsida ja sellepärast ma sulle helistasin, et mis fenomen see on, et just viimasel ajal on need elulood ja päevaraamatud ja ja memuaarid ja noh, ühesõnaga kõik need elulooraamatud niivõrd populaarsed Jah ma olen selle peale isegi natukene mõtelnud ja muidugi seoses ka selle oma venna lapsepõlvele pühendatud raamatu ka teoseid. Aga, ja kas on nii, et neid soovivad lugeda rohkem vanemad inimesed või mulle tunduks nagu niimoodi? Et siis nad loevad justkui mingit sama mälestust Midagi peab olema õhus, et tahetakse ja otsitakse, võetakse, aga näiteks mina ise olen, ütleme siis nii, et küpsemas eas alati mälestusi armastanud ja ma mäletan, et kui mälestusteraamatud jõudsid need, mis olid väljaspool Eestit trükitud kaugemal ja mis olid raskemini kätte kättesaadavad ja kui need jõudsid no kasvõi veel Friidelenderi merest, et või Jaan Lattiku Viljandi kirikumõis lood. Et ma olen alati ahminud, lugenud huviga tähelepanuga mind ennast neid huvitanud. Aga praegu ma mõtlen, et kas ei või olla põhjus niisugune minu põlvkond, meie põlvkond, minuealiste meie lapsi, nooruses oli väga palju vaikimist ja kahepalgelisust ja valet saavad nii lagedalt kui ma ütlen niimoodi, et valet ja kahepalgelisust need ei olnud ning kõike väravad ja alati igal pool, aga neid oli tegelikult igas igas peres igas kohad, isad, paigad. Sest et meile langes osaks niisugune ajalooliste sündmuste möll, kõik need võimude vahetused, rängad muutused, sõda, vaesus, viletsus ja ikkagi ka see Stalini terroriaeg, mis oli just minu lapsepõlve ajal. Ja, ja selles on nii palju jäänud, rääkimata ikkagi, et isegi praegu, kui ma olen kohanud mõningaid noorpõlve tuttavaid nurgas omagi kooli, koolikaaslasi või isegi ülikoolikaaslasi, nüüd hiljem hakkame rääkima ja tuleb välja, et niisuguseid asju, niisuguseid elu, saladusi, Ja mäletate, erinevalt, Jah, mäletame erinevalt, aga mitte keegi pole tähtis, aga, aga midagi on. Nii palju on vaikitud ütlemisi niimoodi, et pigem võib-olla see vale ei olegi õige sõna, aga see vaikimine, sunnitud vaikimine, et ma tean praegu teatud oma kooli klassiõdesid ülikoolikaaslasi, kelle elusid väga otsustavaid seiku, surma ja kannatustega seotud seiku varjamiste maha salgamite. No oli isegi niisugune väljend minu lapsepõlves teadmata kadunud, teadmata Ta kadunud isa teadmata kadunud vend, onu teadmata kadunud. Mõni võib-olla teadis aga, et see väljend oli olemas, sest et kõik ei pidanud kõike teadma ja ei olnud üldse vaja kõigest rääkida, mida sa endaga kaasas kannad. Võib-olla, et mingi niisugune põhjus. Ma tahtsin veel su raamatu ajapildi sees kohta küsida või natuke kaasa rääkida. Ma olen seda lugenud ja mulle see meeldis, ma lugesin ka seda siis, kui ta oli juba väga menukas ja, ja ma mõtlesin, et, et huvitav, miks ta on nii menukas, et noh, ühelt poolt muidugi sa kirjutad oma vennast, et noh, meile kõigile eestlastele, kuulsast luuletajast. Aga, aga see lausestus ei ole ka selline väga lihtne ja saab võimid sinna väga palju noh, kas luuletsitaate või viiteid kuhugile mujale või teistele tekstidele. Ta ei ole nagu selline, et võtan kätte üheks õhtuks ja loen läbi oli tore, et ta, ta on ikkagi kirjandus. Et selles suhtes nagu on isegi hea meel, et vot inimesed ostavad seda sinu raamatut. See, mida sa praegu ütlesid, teeb mulle sellepärast erilist rõõmu, et ma kirjutasin küll seda lugu Juhani lapsepõlvelugu ja sellega seoses loomulikult ka oma perekonna ja omaenda lapsepõlvelugu, aga ma tahtsin seda ikkagi kirjutada. Nii, et sellel oleks mingi vorm. See on vormi küsimus, et oleks korralikus keeles ja panna sinna ka seda keelelist mälestust, mälestust sellest keelest, kuidas keegi raamatu tegelastest rääkis või missugune keel või sõnakasutus või missugused sõnad ja mõisted meie elus olid, see oli teadlik. Aga see, et seal on viiteid tekstidele, luulele, kirjandusele, see on sellepärast, et selle, minu perekonna, selle konkreetse koosluse elu oli niivõrd sellega täidetud. Ma loodan, et sa usud mind, kui ma ütlen, et ma ei käinud ühtegi tsitaati või luulekatked viidet kirjandusele raamaturiiulist otsimas kirjanduse käigus, et oot-oot, ma paneks siia midagi, mis sellel ajal loeti või ei. Jah, ma tean seda mari, sest sa oled. Kuna me oleme, kolleegid, kas sa oled mind kiusanud sellega, et tulnud vastu, öelnud ühe luulerea ja küsinud, kes see on, poiss? Ja mina loomulikult ei teadnud, et selles suhtes ma ei kahtle selles. Jah, tähendab, et mul on hea meel, kui leidub ka niisugune lugejaskond, kes seda hinda, ühesõnaga seda, seda, seda vaimset õhustikku või mis meie ümber oli ja mis hoolimata sellest ühiskondlikust ajaloolisest taustast ikkagi meie elu mõtestas ja kaunistusjõudu andis. See oli see asi, aga kui sa üldse ütled, et, et mälestusteraamatut, et kui inimesed jutustavad oma lugusid päris tavalises elus ja mälestusi siis on ju ka nii, et ühte kuulata Ja teist ei viitsita nii palju kuulata, et jutustamise viis kuidas millestki jutustab, ehk siis vormi küsimus on ju ka tähti. Kui ma kirjutasin, siis ma teadsin, et minu taga ja selja taga ja minu ümber on niisugused suured asjad nagu armastus ja surm. Ütleme aga ma tahtsin neid esile tuues, ikkagi pidin ma seda tegema. Nii et seal on mingisugune valguselaik, mingi vä värvilaik, mingi värsirida, öeldud sõna, sa lähed ikka detaili juurde lõpuks. Ja, ja missugused detailid sa valid või kuidas nad sinu juurde tulevad? See on kindlasti ka inimesi pidi väga erinev, kui nad oma mälestusi hakkavad kirjutama. Seda on erinev. Meil on isegi selliseid toredaid naljakaid seiku olnud, et mõni inimene on selle raamatu puhul öelnud, et oi, aga et aed ei olnud suur, aed oli väike. Mina vastasin sellele, ütle siis, et aga sina olid minust seitse aastat vanem, kui sa sinna aeda astusid, sellepärast mulje, võib-olla tundus aed suur või et kas oli pirnipuu või õunapuu? Niisugused väiksed detailid näitavad ja et inimesed loevad nii põhjalikult ja nii hardalt. See on nii tore, et mõni mõni on sealt lugenud välja seda missugune nägi Tallinn välja aastal 1948 või 50. Ja mõni teine tuleb ja ütleb, et Lõuna-Eesti, et ma olen ka sealt pärit, kuigi Lõuna-Eestile on õige vähe, olen ma jõudnud pühendada ja, ja kolmas näeb siis esiplaanil keerulise väikese inimese kasvamist ja kujunemist ja ja niisuguseid kasvatuslikke pedagoogilisi probleeme, muresid, Halloo, hallo, tervist, tulen Urmas Vadi vikerraadiost ja mul hakkab ka üldkoosolek. Sama käsk oli tund aega, et ma ütlen, et, et see koosolek kaks lükata edasi olla. Terane. Ma mõtlen, et ega maantee pühapäeva hommikul ei taha üle 10 meenutame siis ma arvan, et ei lähe, ma arvan küll mitte. Haarama, keerasin praegu mingisse panga autosaalis, polnud veel siin rääkida. Mihkel raud, ma helistasin teile ja olen juba päris mitmetele teistele inimestele helistanud ja küsinud elulooraamatute kohta, et eelmisel aastal lõi väga suuri laineid teie raamat Musta pori näkku ja mõtlesin, et on teil ka mingisugune ettekujutus, et millest see selline elulooraamatute buum, et kas see on seotud näiteks meie ojaga või majanduslangusega või millega seda seletada? Esiteks, ma ei ole nagu päris 100 protsenti selles mõttes, et see niinimetatud eluraamatute buum, miskisugune kuus ja ülearu nagu moodne asi on, et noh, et siin võime sellel teemal targutada, et, et noh kui, kui teaduslik, teaduslik ta väga niisugune väga aine põhjele kirjanduse telefoniraamatu kõva nagu suurem osa raamatuid, on ju keelegi euro raamatu, et küsimus on selles, et kas inimesed või need tegelased, kelle kelle õhustus, raamatud räägivad, on, on reaalselt olemas, eks nad kõnnivad meie hulgas või mitte ja ma arvan, et see ongi seesugune murdepunkt, et, et me oleme ja ma saangi saangi aru, et kui tänapäeval räägitakse Eestis nii-öelda elulooraamatutes räägitakse Nendest raamatutest, mille tegelased on päriselt eksisteerivaid inimesed ja mille puhul me võime nagu arvata või eeldada, et need, need sündmused, mida sa kirjutatakse, on ka, on ka tegelikus elus aset leidnud. Sellevõrra annad siis võib-olla kuidagi nagu tõel roomad? Ma ei oska öelda, kas aega peab kuidagi majutus sellepärast et need niinimetatud eluloo raamatut või biograafiad nagu neid mujal maailmas ju tegelikult aastakümneid nimetatud ja loetud buumi algus vist vist omamoodi seda tähistab, seda hetke tähistas vist too mõneaastaste Ita Everi raamat ja noh, seal oli selge põhjus on see, et Ita Ever ei olnud andnud ühtegi intervjuud, praktiliselt ma ei tea, väga pika aja jooksul ja loomulikult inimesed, inimesed tahtsid tema mõtteid lugeda ja tema tema alustades sellest lugeda ja ja võib-olla asju avastada ja tema kohta ei teadnud, nii et ja, ja aeg oli natuke teistsugune, kui ta praegu on, et ma usun, et, et see niisugune inimlik uudishimu või või soov mingitesse tuntud muuhulgas liikuvate inimeste kohtul lugeda ei ole ühegi majanduslangusega või mingi muu sellise noh, meie elu küll väga selgelt mõjutava teguriga, aga, aga võib-olla meie lugemiseelistusi võib-olla võib-olla veidi vähem mõjutava asjaoluga Ja üks asi, mis on ka nagu täiesti kindel, et see skaala et ühelt poolt, kui on elulugu või noh, täiesti monograafia ja teised poolt, siis no ütleme, ilukirjanduslik tekst, et noh, see skaala on kasti lai ja mulle tundub, et, et see teie raamat täpselt sinna ilukirjandusliku eluloo sisse, et, et see ei ole selline noh, kui küsimus, ainult, et et kuidas teil läks ja mida te tegite ja kõik sellised asjad Jah, mu ambitsioon oli jah, võibolla võibolla nagu selles mõttes veidi teistsugune kui niisuguse klassikalise klassikalise elu raamatu puhul või klassikalise klassikalise eluloo kirjelduse puhul, et et noh, eks ma muidugi üritusega veidike seda, mismoodi mul niisugune ilukirjandusliku kujundi loomine seal ühel või teisel leheküljel ehk äkki õnnestuda ja, ja, ja võib-olla ka natukene ajastut nagu kirjeldatud võib-olla sellest vaatenurgast, millisest teda võib-olla võib-olla väga ülearu palju ei ole, ei ole kirjeldatud varem, nii et et jah, ega, ega ilmselt jah, sellest sellest, sellest Musta pori näkku raamatust, ajakirjast, mis ta nagu päris niisuguse niisuguse klassikalise klassikalise elulooraamatuna ehk ei ei kvalifitseeru või et ta on ikkagi ikkagi natukene võib-olla, võib-olla natuke nüüd neid žanre ja, ja stiili natuke nagu sega võib-olla võib-olla ka nagu Euroraamatu kontseptsioon on selle võrra nagu hägustab. Rutt Hinrikuse ennist rääkis, et enamik inimesi, kes monograafiaid või elulugusid endist kirjutavad siis nad tahavad näidata endid puhaste riietega. Aga mulle tundub, et Teil on just mustad riided või kujutan juba ette, mis te vastate, et noh, nii oligi ja kõik, aga või, või oli see ka mingi selline kontseptsioon. Nojah, mõju oli, oligi nii, aga, aga, aga Meie minu nagu ülesanne ei olnud. Nagu ma enne ütlesin, ka minu ülesanne või päeva minu soov oli võib-olla natuke ajastut ka natuke teistmoodi kirjeldada ja natuke teise nurga alt ja minu noh, selles mõttes mõneti unikaalne positsioon kunagise rokkmuusiku loodust andnud kitarristi noh, kes ennast põhja andis, selleks andis selleks üsna nagu magusa võimaluse ja, ja, ja ma pean tundma, et ma tegin seda teatama niisuguse masohhistlik mõnuga. Ja see andis mulle võib-olla ka veidi vabamad läheb nagu kogu ülejäänud nagu tegelaskuju meenut tamisel ja, ja kõigi nende kõigi nende sündmuste kirjeldamisel Kas selle aja, mida te siis kirjeldate täiesti kindel pohh, mis lõpeb ära sellega, kui te enam alkoholi ei tarbi. Kas selle aja läbikirjutamine teile isiklikult andis mingisuguse õiendasite mingeid arveid iseendaga, saite mingisuguse selguse, või mis asi see kirjutamine teie jaoks oli? Ütleme niimoodi, järgmise protsessi, ma ei ole minu jaoks niuks niuks duši all käimine, sõna või tõenäoliselt see niisugune, ma ei tea, noh, see kõlab võib-olla banaalselt, aga selline mingi teatud niisugune puhastumine või, või sellest väljakasvamine oli, oli, oli, oli toimunud juba varem, sellepärast et selle raamatu kirjutamise hetkeks ma ei olnud ikkagi juba juba mõnikümmend aastat mõnikümmend aastat seda elu elanud. Et, et selles mõttes niisugust tagantjärgi nagu Ennova arveteõiendamist väga raske öelda, ma panin selle juba varem võiks nagu enda jaoks noh võib-olla mitte mitte võib-olla võib-olla see sõnastuses, aga kuidagi nagu läbimõeldud ja ma olin nendega nagu rahu teinud. Ja selle aja tegelikult mahtusid juba täiesti uued asjad, uued, nii-öelda hävingule uued läbipõrumised, millega ma olin ka nagu rahu teha. Et küll, aga küll, aga need nii-öelda puhtprotsessi mõttes oli ta oli ta selles mõttes tore kena aegse kirjutamine, et et võib-olla tõesti üle mine mõnekümne aasta oma kogesin jälle midagi, mis mind nagu, mis mind nagu tõeliselt tõeliselt haarase tõeliselt huvitas, kütkestas ja tõeliselt nagu vaimustas ja ja ma olin, ausalt öeldes selle usuvad, et mõni asi võib mind nii, nii nii sel määral aimduse haarata tegelikult vahepeal juba minetanud, et see et see oli küll nagu tore. Ma kujutan ette, et kümned kümned kirjastajad on teie käest küsinud, et kas järka tuleb ja kas tuleb järg siis. Nojah, selles mõttes, et nad mingi musta pori nagu kaks või, või, või, või Melchior rauaga. Ei no võib-olla näiteks luuletused või novell letid või noh, ühesõnaga mõtlen uut raamatut. Ja muidugi, eks ikka muidugi on küsitud ja eks ikka, eks ma ikka olen mõelnud ka ja ja põhiliselt selle protsessi pärast, et mulle raamatu kirjutamine iseenesest õudselt meeldis, et väga võimalik, et ma veel ühe proovin kirjutada, iseasi, kas ta ilmub, et, et noh et, et see on see salsa värk, et, et, et see teise raamat teise plaadiefekt nagu popmuusikast terminoloogiat laenata, see tavaliselt on häving läbikukkumine. Et ma tõenäoliselt kunagi kirjutan tõepoolest veel midagi, aga aga ostab ilmavalgust, näeb, et see, see juba juba sõltub sellest, milliseks, milliseks kirjutatavusi võõrama, kuidas ta välja tuleb. Ja jah, nagu piibelaski ütles, et Pisujannad on petlikud, et esimesed võivad nagu tulla, aga teised ebaõnnestunud. Olgu tema kõige Mis siis ikkagi on need komponendid, mis teevad Mihkel Raua raamatu Musta pori näkku, nii loetavaks uurid kevadine oksasaag käes Janek Kraavi. Põhjusi, miks Mihkel Raua Musta pori näkku nii menukaks on osutunud, on ilmselt mitu või siin on tegemiste, kokkulangevate asjaoludega osa neist põhjustest puudutavad sellist üldist kultuuriprotsessi ja teised spetsiifilisemad põhjused, minu arvates märgivad muutusi ka üldse lugemisharjumustes ja raamatute valikus. Esmalt ja kõigepealt on tähtis see, et raamatule tehti nii-öelda tahtmatult ja teadvustamata eelreklaami juba kaks aastat. Jah, ma pean silmas siin seda saadet Eesti otsib superstaari, mis eksponeerida siis kaks aastate selle sarja tegelikke võitjaid. Superstaare, kõik need lauljad ja, ja muud asjamehed on ju tegelikult mass, mis lükatakse sellesse reality masinasse ja tegelike võitjatena tulid sellest saatest välja ikkagi needsamad arbiitrid või, või kohtunikud kaheldamatult. Ega Mihkel raud enne seda ütleme sellise laiale publikule ju, no eriti tuttav inimene ka ei olnud, aga oma vaimukate ja teinekord ka halastamatult kommentaaridega kaheldamatult muutus ta väga populaarseks kurikuulsaks kui soovite ja nii edasi, nii et ma näen siin ühte selliste raami, kuhu see raamat asetub. Teine mõjuväli on siis muidugi biograafilise või autobiograafilise kirjanduse buum. Tundub, et see raamat langes just uueaegse elulookirjanduse ilmumise kõrghetkesse või, või märgib mingit esimest kõrghetke. Huvitav on muidugi see, et need menukad elulooraamatud on kirjutatud performatiivsete või Ennast esitlevate valdkondade esindajate poolt. Tuletame meelde Ita Ever, Kersti Kreismann, Heidy Tamme ja veel terve rida näitlejaid, lauljaid, kõike nii-öelda action valdkondades tegutsejad ja noh, mu meelest märgib see teatavate üldisemalt pöörete ka inimesekäsitluses üldisemalt 20 sajandi teises pooles, et postmodernistlikke indiviid võlub oma sellise välispidisusega märgatavalt enam kui, kui, võib-olla vaimsusega näiteks noh, kordades rohkem müüakse jalgpallurite kui näiteks kirjanike mälestusi. Nii et midagi pole teha, oluline on tegu, mitte targutamine. Just tegu maksab, see võlub muidugi see raamat on ka tükike Eesti muusika ajalugu, kuid minu meelest on see oma žanrilt ikka nõndanimetatud alkoholi narratiive. Sellel alkoholi narratiivid on eesti kirjanduses suhteliselt pikad traditsioonid ja kõige klassikalisem, mida iga lapski teab, on Kreutzwaldi viina katkeb. See ei ole lihtsalt võitlus viinakuradiga või mingisugune propagandaheitlus. Aga see viin ja, ja see viinakurat on siin maal võib-olla isegi selle eksistentsi nähtamatu osa olnud juba ammustest aegadest peale. Ja muuseas kultuuriloo ikkagi suhteliselt vähe uuritud teema, selle temaatikaga on alati kaasnenud mingid keelud, mingi kontroll ja siis muidugi nendest keeldudest pidev üleastumine. See raamat Musta pori näkku sisaldab siis seda keelurikkumiste, sellest see raamat kirjutatud on, seda on siis võimalik, kellel huvi on nautida või kes soovib, võib seda siis pahaks panna ja selle peale vihastada. Aga siin omakorda näen ma veel kahte olulist aspekti. Ühelt poolt on see kõik muidugi taunimisväärne, aga teiselt poolt mõjutab seda joomise temaatikat ka see tegevuse toimumise aeg. Nõukogude aeg. Paradoksaalsel kombel vähemalt minu arvates on nõukaaja suure alkoholi hävitamise ümber tekkinud mingisugune selline positiivne aura. See tähendab seda, et, et joomine oleks justkui nagu omaette teatud selline vastupanuvõitluse vorm. Võimalus nagu ühiskondlikust totrusest keelduda läbi purjusoleku või mõne muu seda tüüpi äraoleku või üks väike kõrvalepõige. Eelmisel aastal jõuluajal ilmus üks teine analoogne raamata Vladimir Wiedemanni maagide kool mis räägib 70.-te aastate Tallinna ennekõike vene rahvusest hipidest. Seal on oluline kõik võimalik psühhotroopse kraam, erinevat tüüpi, selliseid narkootikumid või narkootikumide asendajad. Omavahel öeldes, selles Wiedemanni raamatus tehakse ikka väga pööraseid, et asja ma ei tea, kas need on välja mõeldud või need on tõestisündinud lood, aga rauarokimehe elu on nende sündmuste ja tegemiste kõrvalt küll väga selline lapsik ja lasteaia vanema rühma teema. Aga seda saab igaüks ise lugeda, nüüd teine asi, mis veel seda alkoholiprobleemi puudutab, on rokk-kultuuriraam või kontekste alates 60.-test või isegi varasemast ajast on just alkohol, narkootikum, kummid ja selline võimendatud seksuaalne käitumine kuulunud rock kultuuri või popkultuuri juurde. Need rokkstaarid on ju tegelikult uue aja selliseid Bayronid, nad on poeedid, Nadal, rahvahulkade suunajad. Neile on selles kontekstis rohkem lubatud. Selles kontekstis on see joomine kuidagi aktsepteeritav ja isegi romantiline. Ma ütleks, et need on need tüüpilised paha poisilood. Ja neid pahasid, poisse on ka vaja. Mõelge, mis oleks kevade ilma Tootsita. Aga kõige tähtsam kõige tõsisem asi selle teksti juures on minu arvates see, et tegemist on ju tegelikult sõltuvust kirjeldava tekstiga haiguse väljakujunemise looga. Ja seda tüüpi tekstide idee oleks selles, et lugeja tunneb selle raamatu seltsis teatud rahulolu lugedes valdab teda tunne, et mina ei ole haige, mina ei ole sõltuvuses ja see on midagi sellist, mis tegelikult vaatamata sellele negatiivsele, mis seal raamatus on ometi paradoksaalsel kombel ka sellist positiivsust sisaldab. Ma mäletan, et ütleme, 10 aastat tagasi oli inglise raamatumüügi edetabelis kaks aastat eesotsas inglise jalgpallikoondise keskkaitsja Tony Adamsi täpselt samast asjast kõnelev raamat, kus ta rääkis oma joomistest alkoholismist ja siis selle kõrval ka tipptasemel sporditegemisest. Aga jah, muidugi, tegemist on ikka ka kirjanduslikku kvaliteeti sisaldava teosega. See on raamjutustus oma ülesehituselt väga klassikaline kirjanduslike võte. Raud näitab ennast ka võimeka stiilimeistrina. Seal on täiesti originaalseid võrdlusi, metafoore, ta oskab olla vaimukas, oskab tähele panna detaile, kui vaja, ütleb ta asjad välja otsekui siis sellise ümber nurga irooniaga. Ja ka see jutustamise pinge säilib peaaegu lõpuni. Mis seal ikka öelda. Oma isa ja emaga. Mida mäletab oma möödunud nädalast Maria Lee? Mulle tundub, et kirjutamine läheb üha keerulisemaks. Võib-olla sellepärast, et igale sõnale tekib aja möödudes järjest rohkem tähendusi. Ning tähenduste vahelised seosed hakkavad 11 üle mängima. Võtan nõuks mitte esineda, aga ilmselt ei suuda sellest täielikult hoiduda. Tähendusest tühjaks varisenud seosed ise tõukavad oma loojaid, neid inimvarasid rambivalgusesse. Ühesõnaga raske on alustada. Tagalasse jääb. Sattusin hommikul Lasnamäe nõlvale, oli väga hall, tuuline kevadpäev. Istusin tükk aega trammipeatuses ja vaatasin liiklust ja tänavareklaame ja udusse kaduvaid kõrghooneid. Oli justkui võiks üht sammu valesti astudes maailmast välja kukkuda. Ja linna piirjooned võiks hägustada pimedusega ning tühjuseks. Et kui valesti haarad, võid dekoratsiooni kogemata maha kiskuda. Seda tunnet ei ole ammu olnud. Ma hakkasin täna ühtlasi ära oma uue korteri esimese üüri. Teisipäev, seitsmes aprill, tulen hommikul tööle, kirjutan üht-teist või püüan mingeid ülesandeid täita, lähen mõnele koosolekule, saan kellegagi kokku, alati on mõnd plaani vaja arutada, midagi teha, tehtud, parandada, millestki midagi järeldada. Ja palju on teha. Ja kuigi sellest pole enam ammu midagi uut, on elul uutmoodi struktuur. See on üks igavesti kibekiire ja üksildane struktuur. Aga see järgu Kula tunnetult? Viimasel ajal tundub mulle nagu need kunagised iroonilisena kõlavat paradoksid telesarjadest tuttavad näiteks see, et mul on nii kiire, et vaevu jõuan elada või see, et ma olen nõnda paljude inimeste hulgas ja tunnen ennast üksikuna on muutunud mitte üksnes tõeseks, vaid lausa paratamatuks. Varem oli selle salati mingit huumorit, sellist kerget ülemängimist, kui planeerisid kokkusaamisi mitme nädala taha. Et mul lihtsalt ei ole varem aega. Nüüd on sellest saanud tõkkejooks, mille ainus eesmärk on. Ma ei tea, kas läbikukkumine või läbipõlemine. Üha enam mõistan, kui subjektiivne on tegelikult aeg ning üksildus. Ja et mida rohkem sa asju ära teed, seda rohkem langeb kaela uusi tegemist vajavaid asju. Või et mida rohkem sa üksildust kardad, seda üksildast sa oled. Aga sellest hoolimata on sellest skeemist välja murdmine järjest raskem. Ei tohi sõpru alt vedada või töökaaslasi ei tohi üürijate maksmata või kassi toitmata. Vastutus. Alati sea nende ette verstaposte. Nii kaua veel pingutan, siis püüan korraks aja maha võtta, midagi selgemaks mõelda, prioriteedid paika panna. Nii praegugi. Aga oma naiivsust on ikka ilmatu raske ära imestada. Kolmapäev, kaheksas aprill. Maanteel udu, foorid vilguvad reklaamid hõõguvad üksikud taksod sõidavad mööda, on hiline öö ja linn on paksus udus. Lõpetasime just tänase töökorra, sõitsime linna ja ostsime sussid, tulime tagasi, sõime ja kirjutasime ilusam vahel Tallinnas liikuda, nii nagu see oleks üks hoopis võõras linn. Aga ometi on kõigel mingi oma lugu bussipeatustel ja tühjadel, trammidel ja raudteedel ja tänavanurkadel. Kaugelt paistvatele kirikutornidele selline lugu, mida naljalt välja ei mõtle. See on selline lugu, mis aastate teadlikkuse jooksul kujuneb näiteks, et millal sai kolmest segaja mastist tõest üks õde ja kus elas su esimene armastus. Päeval kohtusin korraks isaga, käisime lõunal, see tähendas täna seda, et ostsime toitu kaasa ja istusime õues Paksu Margareeta juures ilusam, vahel omaenda elus liikuda, nii nagu see oleks üks võõras elu. Aga jah, õues udu ja eile sain mõned uued muusikaplaadid. Viimastel päevadel mängib tihti see üks laul, mis Pepeljajevi kirsiaialavastusest kummitama on jäänud. Sellest on aastaid. Neljapäev, üheksas aprill. Tänane päev võiks meelde jääda korda läinuna, sest mul õnnestus saada Morris sai piletid. Eile õhtul saatis Creed hoiatava sõnumi, et teaksin hommikul õigel ajal reageerida. Nii et vedas veel ei tea, kes minuga kaasa tuleb ja tegelikult ei tea ju veel sedagi, mis juulis üldse saama hakkab, hakkab, aga kuidagi oluline, on teada, et mul on need piletid annab pisut selgust selles väga ebaselges ajas. Ja juhustele tuleb uks lahti hoida või kuidagi nii. Mõtlen alatasa, nüüd varsti peab midagi hakkama muutuma juba aastaid mäletamise algusest peale. Ja alati muutubki isegi ühiskondlikus plaanis, aga mina jään ikka mõtlema, varsti peab midagi muutuma. Pöördeid ja katkestusi oskan enamasti hinnata alles tagantjärele. Praegugi on vist üks nendest aegadest, tegelikult on kõik juba muutunud, aga osa mõttega elan veel eelmises faasis ja teise osa ka sellest tulevikus, kus kõik on teisiti. Mis osa siis oleviku jääb? Raske öelda. Morris sai õigemini ides, miks oli ühtlasi esimene muusikaplaat, mida ma uues korteris kuulasin? Kustutasin kõik tuled ära, tegin akna lahti ja lasin külma ööd sisse, see oli veel märtsis. Minevik ja tulevik põrkusid. Selles mõttes on tänane päev sümboolne. Aga sellele ei tasu kauemaks seisma jääda. Õhtul vaatasin teatrisse kuuba etendust tööalasest huvist. Reede, 10. aprill. Täna oli see päev, mil kevad sel aastal mu jaoks päriselt algas. Niimoodi mulle tundus, kui päikeseloojangu paiku Järve keskuse juures bussipeatuses istusin, mango kokteili jõin ja muusikat kuulasin. Ja kui juba tundub, siis sõnastage ära ja nii kui sõnastatud, saabki tundest tõik. Nägin korraks martinit Hälit, ka see oli väga kevadine. Nähtavasti algas kevad täna veel paljudele teistele. Laupäev, 11. aprill. Vaba päeva hall hommik. Kui aknal seisin, nägin hordide kaupa rändlinde, kes üle maantee lendasid. Madalatest pilvedest sumasid lennukid ja tühjad trammid, võtsid häälekaid kurve. Varsti lähen kaldoja juurest läbi. Kaldoja ise tartus. Masha vajab tähelepanu. Pühapäev, 12. aprill. Mõtlesin, et tahaks minna kalmistule ja emm uulaja ühe küünla süüdata. Tundus selline siiras ja kena, spontaanne mõte. Tühjagi. Kohe varsti hakkas näima, et võib-olla siiski ei ole ilus surnut niimodi tülitada. Kelle või mille jaoks me neid küünlaid süütama võilill viime, kui mitte nende samade jaoks, keda me elusast peast tundsime ja kes nüüd surnud on. Aga kui inimesi elusana häirida kardame ja kui nad elusana meid mõnikord tallivad, siis miks peaks meie tähelepanu avaldus neid pärast surma vähem tülitama. Ja siis olin ma sellele juba natuke liiga palju mõelnud, et täide viia üks siiras ja kena spontaanne mõte. Ma olen nüüd seitse päeva kirjutanud millest maht on piiratud, vahemälu on aga täis palju üles kirjutamatut. Mis aeg see seitse päeva olnud on? Üle lugedes tundub, nagu üks eksperiment vaadelda oma eluvõõrana aga mitte ainult kirjasõnas, vaid ka selles, mida ma vaatan, kuulan või mõtlen, ja enda vastu aus olla, siis ma tean, et see pole mitte ainult nende seitsme päeva jooksul nii, vaid üleüldse viimasel ajal ja mitte ainult blogi formaadis, vaid veel mitmes muus mõttemudelis. Ma olen palju mõelnud üksildusele ja sellele, mille nimel me tegelikult rabeleme või mina rabelen ja kui palju selles ausust ja kui palju võltsust on. Ja sellele, et mida rohkem sa annad, seda rohkem jääd võlgu. Sellepärast vist, et sõna rohkem viitab juba sellele, et sa hoiad pilku peal, kui palju sa vastu saad. Ja sellele, et tegelikult ma usun armastusse, aga armastus vist mitte minusse. Ainult et jah, mitu mõtet ma päriselt lõpuni olen mõelnud. Te kuulsite saadet elulooraamatute teemal, rääkisid Rutt Hinrikus, Mari Tarand, Mihkel raud, Janek Kraavi ja Maria-le. Saate pani kokku helirežissöör Vivika Ludvig ja toimetaja Urmas Vadi. Kaupa meierei luuletusi loeb Taavi Teplenkov. Kuulake litrit ka vikerraadio koduleheküljelt. Kuulmiseni. Eesti elulood. Abitööline. Ei maksa mulle käru keerata. Ajakirjanik. Ma omal ajal rajoonilehes kirjutasin päris suuri artikleid. Päris suuri artikleid. Nii keskmise suurusega artikleid. Argpüks. Ma kardan vett nagu tuld. Astronoom tähenärija ei salli. Pilli tegin pajukoorest siili, ajasin auto, kalla. Ristasin, sain astelpaju. Elektrik. Olen sattunud halba valgusesse. Hobusekasvataja. Ärge palun märatsega siin. Juuksur. Tukk tuleb peale.