Tere hommikust, 10 minutit üle kella 10 on kell ja jutusaate stuudios on Marko Reikop ja minul külaline on sotsiaalteadlane sotsiaalse kommunikatsiooni erakorraline professor Tartu Ülikoolis. Marju Lauristin. Tere hommikust. Tere hommikut. Meie jutuajamine on selles mõttes interaktiivne ja huvitav, et meie näost näkku 11 ei näe, mina olen siin. Meie vikerraadio Tallinna stuudios ja Marju Lauristin on Tartu stuudios. Kuidas praegused ajad sotsiaalteadlasele mõjuvad, et kas sotsiaalteadlased hõõruvad selles mõttes nagu rõõmust käsi, et lõpuks ometi üle pika aja on sotsiaalne elu või selline ühiskonna jälgimine muutunud taas huvitavaks, et Eesti on kaldunud sellisest igavast ja korralikust põhjamaast veidi raiumasse tsooni? No kõigepealt sotsiaalteadlased on oma loomult nisugune, murelik rahas, nii et vaevalt et nad need käsi hõõruvad. Selles sellepärast, et, et ühiskonnas on rohkem probleeme ja teiselt poolt ei ole sotsiaalteadlased küll kunagi soojendanud seda müüti, et Eesti on juba väga lähedal põhjamaadele. Me oleme kogu aeg rääkinud sellest, et et ühelt poolt meil küll kõik majandusnäitajad kasvasid, aga meie sotsiaalne heaolu ja väärtused olid ikka Põhjamaadest väga kaugele, on kahjuks ka praegu väga kaugel. No nüüd selles mõttes pisut hõõrutakse ikkagi käsi veidi meie väärtused hakkavad lähenema, kas tegelikult on ka toimunud siis sellist inimeste väärtushinnangute muutust viimasel ajal, et hakatakse hoolima sellisest tõsistest väärtustest nagu nagu perekond ja nagu inimese tervis ja selline kuidas öelda heaolu, mitte ainult raha? Tegelikult, kui me vaatame väärtuste uuringuid, siis ega väärtused ei ole kõikidele inimestele ühtemoodi. Ja ikka on olnud tegelikult enamuses inimesed, kes hoolivad kõige rohkem perest, tervisest, loodusest, aga samas on väga jõuliselt tulnud esile see grupp inimesi, kelle väärtused on kasutatud Niukest sotsiaalteaduslikku sõna, hedonistlikud ehk elu lõbudele naudingutele suunatud ja see tarbimisühiskonna tulek Eestisse oli nii äkiline, joovastav. Need paljudele tundus, et nüüd ongi kõik võimalused on avatud just selliseks enesekeskseks tarbimiseks ja nende inimeste hääl kõlas väga tugevalt. Seda võimendab reklaam, sest reklaam arvestab ainult või eeskätt nende inimestega. Ja paraku tugevdas seda ka poliitika ja need poliitikud, kes esindasid sellist muretut suunda, et kasv toimub, toimub igavest iseenesest ja selle tõttu nii-öelda laske käia. Nii et ma usun, et praegu hakkab lihtsalt kõlama rohkem ka nende tõsisemate murelekamata inimeste hääl ja foolium, vaata inimeste hääl. Need väärtused kultuuris kogu aeg olemas ja rahva hulgas ka kogu aeg olemas. Aga kas seal on ainult eestlastele omane või ka teised rahvused kalduvad sellistest tõsistest äärmustesse, et ühelt poolt tõeline tarbimisbuum ja nüüd teiselt poolt selline mulle tundub tõeline masendus. Ma tegelikult on nii, et ega me ei ole väga erinevalt sellest postkommunistlikust maailmast. Eesti on olnud teiste ida- ja Kesk-Euroopa riikide seas üks tublimaid kõrgushüppaja häid. Ja tegelikult, et need niisugused tendentsid on ju väga palju seotud selle süsteemiga, kust kõik need rahvad on tulnud see kaua aega takistatud liikumine, takistatud tuntud omaenda vajaduste rahuldamine ise endale mõtlemine, see niisugune peale surutud riigikesksus. Seal ei ole midagi imestada, et kui need väravad lahti läksid, siis väga paljud inimesed tõesti ruttasid nii-öelda tagasi tegema või, või tagantjärele või juba rõõmustame uute võimaluste üle, nii et ma ei süüdistaks siin küll mitte kedagi ja ei arvaks ka, et Eesti on siin väga erandlik eestlane erandlik oma väiksuse tõttu. Ja kuna me oleme kõige väiksemad selles ka selles riikide rühmas, siis kõik need asjad tulevad meil ruttu kätte. Nii edu kui kukkumine. Kõik loodavad, et see kukkumisest läbi tuleks ka ruttu kätte, aga aga sellest ükski nii majandusanalüütik ega sotsiaalteadlane küll millegipärast ei räägi. Tegelikult jah, paraku nii, et mäest üles lühkimisel väikses kasuks ei tule. Siseturg on väikene või oma võimalused. Sõltume erakordselt palju ühelt poolt sellest, mis toimub meie ümberringi ja kui Soome ütleb, et nende kukkumine on jõudnud miinus üheksa protsendini mida keegi tegelikult aasta alguses juba Soomes ei oodanud siis kahjuks on niiviisi, et noh, meil ei ole ka toetuda siin enam sellele hästi jõukale edenenud ja, ja heldele põhjanaabrile elu on raske ja väikesel on raskem sellest välja tulla. Ja teine asi, millest muidugi meie sõltume ka meil on iga inimese osa suurem sealhulgas ka iga juhi osa suurem. Üksikinimese kaal on suurem, tema otsuste kaal on suurem ja, ja, ja temaga valede otsustega on suurem, aga õigete otsuste kaal on suurem. No tähendab see, seda ka teile sotsiaaldemokraadina, et sotsiaaldemokraatia tuleb au sisse ja õhukese riigi mudel heidetakse vähemalt ajutiselt kõrvale. Mina arvan, et õhukese riigi mudel nii väikesele rahvale, kes tahab veel oma keelt säilitada, oma kultuuri, näha kasvamas edenemas me algusest peale ei ole olnud väga sobiv. Kui me mõtleme selle peale, kui lihtne on näiteks ingliskeelses maailmas oma kultuuri säilitada, ka mõtlema selle peale, kui raske on seda eestikeelses maailmas siis juba see näitab, et see mudel hästi meil ei lähe peale sellega me mõtleme oma rahvaarvule, vaatame kõiki neid sündivuse probleeme, hariduse probleeme, siis on selge, et üksikisik kui sellega toime ei tule, need ikka nõuavad kogu rahva jõupingutustega rahva juhendatud kehastuvad maksudest riigis ja selles, mida riik suudab, suudab siin teha. See on ikkagi selline keskkond, mis väikese rahva jaoks on tema säilimiseks oluline. No kas Eesti rahvas jääb säilima, on see, on see nii tähtis, miks see, milleni tähtis on lõpuks keegi kolib siia ju ikka elama, kuigi ta võib-olla enam eesti keelt ei räägi. Võib-olla ongi kasulik, kui me õpime mingi muu keele selgeks ja sulanduma. Kuhugi noh, ma ei tahaks isegi rääkima hakata, sellepärast et eks, eks iga iga lill tahab õitseda omamoodi ja, ja, ja, ja iga elusolend vajab iseendale sobivat keskkonda ja inimese jaoks selle, temale sobiva keskkonna hulka kuulub kindlasti tema oma kuusk, tuur, tema oma keel on ikka olnud neid, kes seda vahetavad, lähevad võõrale maale elama, muutuvad teise rahva osaks. Aga ega siis see ei määra seda üldist tendentsi, aga me näeme, kui oluline on mitmekesisus looduses siis täpselt sama olu, lilleon, mitmekesisus kultuuris ja iga väike on siin veel tähtsam ja väärtuslikum kui suur, sest suur ikka jätkub, aga väike keset loovad selle mitmekesisuse. Nii et isegi kui me ainult iseendale ütleme, ka sihukses suuremas inimlikus inimkonna plaanis, siis minu meelest väikesed kultuurid, väikesed rahvad, on, on väärtuslikud. No te olete ise Tartu Ülikooli õppejõud, jätkuvalt olete hetkel erakorraline professor? Ei ole, muide ei ole seal, ma võisin seente, selles mõttes, sa oled eksinud, et, et ülikool lihtsalt on teinud niisuguse väga suuremeelse otsuse, et need ei ole erakorralisi korralisi professoreid, kõik on korralised. Aga ma mõtlesin, et sa elad just eriti kuidagi eriti huvitavate erakorraline, väga tähe. Ei no see oli siis. Kehtisse 65 aasta nii-öelda vanusepiir, aga, aga vahepeal on ajad muutunud ja, ja ka vanemas eas professoritel, kes tahavad ja jaksavad töötada, on kõik needsamad õigused ja muide samad kohustused ja sama töökoorem. On see siis tähendab see seda, et, et Eesti ühiskond on hakanud eakas, ei tohi enam öelda seenior kodanikesse paremini suhtuma, ma ei tea, kui seenior kodanikuks ennast ise peate te hiljuti siin. Mõni mõni nädal tagasi tähistasid oma 69.. Nojah, aga see on nagu niisugune enesetunde küsimus minu meelest seni kuni inimene jaksab ja tahab tööd teha ja tunneb sellest ise rõõmu ei tohiks talle seda kuidagi keelata, pahaks panna ja teda sildistada. Ma arvan, et siin on see ameerikalik lähenemine küll õigem. Me võime vaielda ühe teise asja üle, mis on Euroopas parem, Ameerikas parem, aga minu meelest Ameerikas see arusaamine, et inimese vanus on määratud tõesti sellega, kui kaua ta jaksab. Ja kui kaua ta tahab. Mis väljendub ka selles, et me näeme väga kõrges eas inimesi Ameerikas, tipppositsioonidel, nii ajakirjanduses kui majanduses kui, kui teaduses. Ma arvan, et see on siiski inimväärsem. Kuidas, kuidas Eesti ühiskond suhtub, kas, kas vanematesse, eakamatest, inimestesse suhtumine on paranenud ja kui kui, siis kas piisavalt? Et seesama niisugune üleminekusiirdeaja üks nähtusi oli ka see, et nii-öelda noorus võttis hõisata ja õigusega sellepärast et ega ühiskonna uuenemine muidu ei olekski toimunud, kui vähemasti mõneks ajaks jäme, vot see oleks lennanud noorte kätte, kellel ei olnud mingisuguseid, siis noh, võiks öelda neid minevikuga seotud harjumusi, rutiine arusaamasid ja olid valmis väga kiiresti rooli keerama. Kui me mõtleme, kas sa majandust kogu see turumajanduslik maailmal ikkagi nendele inimestele, kes olid veetnud 50 aastat nõukogude süsteemis, väga võõras, noored olid siin väga vabalt ja, ja kasutasid väga kiiresti ära kõiki neid võimalusi, nii et ma arvan, et, et mingis mõttes see oli paratamatu, pööra, aga ma arvan, et me peaksime hakkama tagasi tulema selle tavalise loomuliku elukaare põhimõtte juurde. Mis ikkagi näeb, et inimene on nii-öelda iseendale ja ka ühiskonnale kõige rikkam ka siis, kui tal on juba kogemused ja et need kogemused on jäävad väärtuseks ja, ja vanemate inimeste perspektiiv aru saada on võime näha asju natukene võib-olla ka niukses keerulisemas tekstis näha, et mitte kõik soovid ei lähe täide ja kõik laevad ei lähe randa ja ja, ja niisugused väga lihtsad lihtsad asjad, need tavaliselt osutuvad lõpuks palju keerulisemaks. Ma arvan, et see on väga oluline, meie ühiskond on muutunud keerulisemaks selles algses muutumises, tundus, et kõik on lihtne, praegu me näeme, et kõik muutub isegi väga keeruliseks. Ja vot selle niisuguse väga keerulise ühiskonna puhul on vajalik, et siin oleksid nii vanad, keskealised noored samavõrra oma kogemuste, oma arusaamadega nii-öelda platsil koos ja, ja et me ei näeks ühiskond ainult ühe või teise inimeste rühma seisukohast. No mis on see, mis meid käivitab veel, mis te särasilmselt tulete? Esmaspäeval ma kuulsin ka pühapäeviti, tihtipeale peate loenguid loengusse, et oma teadmisi jagada. Aga me oleme siin kõik niisugused ülikoolis. Ülikoolis inimesed reeglina ei tööta Ta kaheksast viieni või üheksast kuueni. Reeglina inimesed ei tule ülikooli tööle, sellepärast et siin on palk kõrgem. Minu noored kolleegid, mitmed on tulnud ära ärist, kus nad said suuremat palka ülikooli kus nad saavad palka vähem, aga neil on rohkem võimalusi vabadust ennast teostada ja üks osa eneseteostusest kindlasti elus on ju ka see, kui sa saad jagada seda, mida sa tead ja saad teistega koos edasi avastada, mõtelda, arutada. Ülikool on selles mõttes fantastiline koht. Et siin tõepoolest vanad keskealised ja noored on, on pidevalt koos, on koos, uue otsingul on koos asju arutamas, avastamas see on iseendast nauding. Ja ma arvan, et see ongi see, mis inimesi ülikoolis hoiab ja mis ma loodan, et ka väga palju noori ülikooli. Tema no teil on üks lisaväärtus veel, noored hoiavad teid ennast ka noorena, noorte seltskond, muudkui uued põlvkonnad tulevad peale, te ammutate neist siis loodetavasti nagu nagu parema osa, et. No muidugi ülikooli tegelikult ikkagi tuleb parem osa parema just selles mõttes, et need on noored, kellel need eluväärtused on, on paigas, kes ei taha oma elu raisata asjade peale, vaid tahad oma elus saada targemaks ja, ja teha midagi sellist, mis, mis on täiesti uus. No praegu just ülikoolis peaks õppima see laulva revolutsiooni põlvkond 87 keskkooli lõpetanud peaksid just me oleme praegu selline jõuline grupp seal ülikoolis. Need on siis need inimesed, kes Nõukogude riiki või Nõukogude Eestit pole kunagi näinud, tundnud, vaid on seda ka õppinud ainult raamatutest on kui palju see põlvkond nüüd põhimõtteliselt meie eelnevatest põlvkondadest erineb. Oi erineb ikka tõepoolest ja ja mina mõtlen üsna tihti sellele, et me oleme praegu, et aastas 2009 umbes sama kaua olnud vaba vaba ühiskond ja ise oma riik, juhtivühiskond, kui me olime enne sõda natukene veel mõni aasta on vahet ja, ja meil on nüüd tõepoolest ka see esimene põlvkond, kes on täiesti kasvanud omas riigis ja saanud oma elu nii-öelda ise määrata. Ja me teame, et eelmine kord selle põlvkonna elutee noh, jõhkralt katkestas okupatsioone sõda. Nii et mina, kui ma neid noori vaatan, siis ma pidevalt mu, ma mõtlen selle peale, et praegu see on täiesti uus, on uus võimalus, on tegelikult uus võimalus Eestile, et see põlvkond saaks ennast täielikult teostada ja c põlvkond saaks oma lapsed suureks kasvatada ja oma lapselapsed suureks kasvatada selles samas Eestis Eesti rahvusriigis, Eesti ühiskonnas. Euroop Pass vabas maailmas, ma arvan, et, et Need, noored, need lapsed tegelikult noh, võib-olla nad ei mõtle sellele, nad ei mõtle sellele. Aga nad tegelikult minu meelest, see on seda väärt küll, vähemasti need, kellega mina töötan, ma näen, et nad on töökad, nad on asjalikud, nad on arukad, nad on vabad väga paljudest sellistest. Noh, nii, nii, nii nii kammitsetest kui ka poolt ka sellistest liiga, liiga kergetest tahtmist, sest need on tõsised, noored inimesed. Me kuulame siia vahele muusikat. Kui seate ja vaevalt neis kiidakse ja olen liigselt julgelt. Ma kujutlen meid. Jutusaade jätkub ja saatekülaline on Marju Lauristin. Huvitav põlvkond on ka teie enda põlvkond, mida on ühelt poolt peetud kaotajate põlvkonnaks, aga teiselt poolt ei saa seda kaugeltki öelda, sellepärast et kui, kui vaadata just praegu nii 70.-te 60 aasta vanuseid inimesi, kes poliitikasse tulid, siis see aeg oli poliitikas eriti huvitav ja tõi võimule ja avalikkuse ette väga palju selliseid karismaatilise isiksusi nagu siin Heinz Valk, Trivimi Velliste, Edgar Savisaar või Marju Lauristin ka ise, et kus on tänapäeval sellised suured karismat poliitikast kadunud, kas te näete, kui te vaatate praegu sellise veidi noorema põlvkonna poliitikat, et on selliseid suuri, karismaatilisi, huvitavaid? Xi poliitikas kõigepealt ootaks natukene tagasi, selle põlvkonna küsimused on niiviisi, et selle üle, kas üldse põlvkonda kui sellist olemas on ka olnud väga palju vaieldud. Ja kui vaadata, mida ütlevad filosoofid loodusteadlaselt, siis. Ma võitaksin karmanhimile saksa filosoofile, kas selle põlvkonna mõiste, nagu tõi niukse teadusliku mõistena üldse arutlustesse põlvkond tema jaoks ja ma olen temaga väga nõus kujuneb siis, kui on teatud ajaloolised, ühised kogemused, ühised elamused, mis vormivad selle teatud aastakäikude samalaadsed samalaadsed noh, võiks öelda siis nii väärtused kui kui arusaamad, et kui ka võib-olla need asjad, millega tegeldakse, millele mõeldakse ja kuidas arutletakse, ühesõnaga teatud ühiskogemus sagedaste dramaatiline ühiskogemus. Ja nii me võimegi rääkida sõjapõlvkonnast sõjajärgsest põlvkonnast ja see põlvkond, kuhu mina kuulun. Ma arvan, et see on nüüd see põlvkond, mida võib siduda siis selle niinimetatud 60.-te aastate tõusuga, mis oli pärast Stalini aega algas 50.-te lõpul tegelikult ja, ja siis kuuendast algusest kuni kuuenda aasta lõpuni kuni Praha kevadeni saan põlvkond, kes tuli Eesti noh, nagu esile sellise suure energiaga tõepoolest kah suure vabaduse püüdega ja kelle vabaduse püüded tegelikult summutati sellel samal stagnaajal. Ja ma arvan, et see on ka üks põhjus, miks sellest põlvkonnast nii palju inimesi tuli laulva revolutsiooniga poliitikasse, see oli nagu nendesamade püüdluste jätkamise teostamise soov. Ja ja ma arvan, et kui vaatame nüüd praegu, missugune põlvkond on nüüd reaalselt poliitikas nendes ametites, mida peetakse poliitikute ametlike, eks siis see on ju hoopis teistsugune. Noh, ma ütleks niiviisi, et kui laulva revolutsiooniga poliitikasse tulid, et mitte professionaalsed aateinimesed ja väga paljud neist nagu minagi on nii-öelda suurest aktiivsest poliitikast tõmmanud oma tavalise või, või eravõi või professionaalse elu juurde siis praegu me näeme väga palju neid, kelle jaoks poliitika on lihtsalt üks ametitest. Ja ma arvan, et see niisugune bürokratiseerumine, professionaliseerumine, funktsionääride tulek, noh, see on niisugune bürokraatia tekkimine, mis siis endast kah loomulik ühe riigi puhul, et tekib selline bürokraatia. Aga kui me nüüd oleme uute raskuste uute väljakutsete juures siin tekib see häda, et bürokraatia on iseendast rutiin ja kordumine ja bürokraatliku mõtteviisiga poliitik või sellise noh, nii-öelda väga funktsionalistliku mõtteviisiga poliitik sagedasti ta ei oska näha uusi võimalusi, ta ei oska karta. Ta näiteks kriisivõimalusi tema jaoks ongi normaalne, et kõik kordub ja kõik läheb edasi. Praegu oleks vaja tõepoolest poliitikasse, tuleks inimesi, kes on suutelised sellistele uutele olukordadele vastama ja, ja mittetraditsioonilisi lahendusi leidma, julgema ületada teatud neid tüüpe ja müüte ja, ja miks mitte ka lubadusi, mida on antud siis, kui tundus, et just niisugune korduvus ja, ja korrapära juba valitseb ja pole, muudkui pane aga sirgelt edasi. No kui te vaatate täna käesolevaid poliitikuid niimoodi kõrvalt ja oma sellise täiesti professionaalse teadlase pilguga, siis kes on teie jaoks selline huvitav poliitik, et kes mõtleb huvitavat, tegutseb huvitavalt? Ta räägib huvitavalt. Muidu võib-olla see on raske öelda, kuna ta ise ise oletas, jah, ma ei tahaks hakata nüüd. Siin mingit personaalset ei aujärge, ei musta nimekirja tegema, eks me näeme nüüd kõik ise, eks meil igalühel on omad arusaamad ja ma arvan, et, et on väga oluline, et kui me räägime nüüd sellest, kuidas inimesed saavad hinnata poliitikute tegevust, nii, et inimesed saaksid rohkem poliitikuid näha, noh, nii-öelda silmast silma ja, ja kuulata ja aru saada, kuidas nad mõtlevad, mida nad tegelikult tahavad, kui targad, rumalad nad on ja ega siin muud ei ole, kui kahjuks ongi niiviisi, et televisioon on see põhiline ja no muidugi ka raadioga, televisioonis on ka silmavaade kus me näeme helistes pikematest põhjalikumalt arutluste säki, et mõni inimene, keda pidasime näiteks väga tühiseks, rumalaks tegelikult ei olegi seda ja mõni teine kes särab kõigil plakatitel on tegelikult noh, midagi, mida me nii väga hea meelega ei kuula ega ei vaata. Ja muidugi teine asi on see, me praegu oleme olukorras, kus väga tähtsad on tõepoolest otsused, need, mida praegu tehakse. Ja siin paistab ka väga välja see, kes poliitikutest suudab nagu selles uues olukorras tõepoolest nagu midagi, midagi sellist edasi nagu viija olla tõepoolest üle oma erakondlikest isiklik kest piirangutest, ambitsioonidest ja kes seda ei ole. Ja, ja oleks niisugune ilus mõist eesti keeles nagu riigimehelikkus. Me tegime 2005. aasta küsitluses niukse katse, palusime inimestel hinnata, mida nende arvates Eesti elus nagu kõige rohkem puudu on ja 2005 mõtlema selle peale. Esimesele kohale tuli see, et just avalikus elus inimesed kõige rohkem näevad, et defitsiit on just riigimehelik. Ja ma arvan, et inimestel on õigus selles ja see avaldab praegu kriisi puhul kah väga. Nii et just riigimehelikkus on tähtis ja, ja ma arvan, et sellest seisukohast pinna poliitikuid ja riigimehelikkus, see tähendab teist putka, mõistust, arukust, vastutust, kõiki neid asju. No üks asi, mis on riigimehelikkust kantud, ma loodan, on sama minu, Eesti mõttetalgud, teeme ära, mis on nüüd käivita käivitatud ja mis noh, mis võtab nagu iga iga päevaga iga päevaga hoogu teavad, siin on tegelikult on ju väga paljudel inimestel kahtlusi on ja sellest on sellepärast. Ja kui lugeda, mida kirjutatakse ja, ja kuulata, mida arvatakse, siis seal neid arvamusi ka mitmesuguseid. Noh, ma arvan, et juba üks asi, mis inimeste jaoks on tekitanud, nagu küsimus, on see, et oi, et nii palju reklaami on sellega seoses, et ei tea kuidasmoodi nüüd sellest suhtuda, et kas see on kuskilt mõne poolt kinni makstud, kellel hoopis mingid teistsugused tagamõte, et ma olen ka neid kahtlusi kuulnud Ma pean ütlema, et kuna ma olen lihtsalt jälle oma niisugusest uudishimust ja ja võib-olla parandamatult maailma parandamise soovist kantuna sattunud ka selle seltskonnaga üsna lähedalt suhtlema ja olen selles grupis, kes peaks nagu analüüsima nüüd need ettepanekud, mis tehakse ja sõelama sealt välja need asjad, mis tõesti on noh, nii-öelda väärt lustlikud, need seemned, mis, mis võiksid idaneda siis minu mulje küll on olnud, et niisugune, et praegu on seal juba kaasas väga suur hulk tõsiselt aktiivseid ja hea tahtega inimesi väga erinevad väga erinevatest kohtadest, Eestist väga erineva taustaga, erineva haridusega. Ja teiselt poolt need inimesed isegi ka need ärimehed, kes sind sponsoreerinud, ma mõtlen siin Iidee eks ole, kas või näiteks firmad ja, ja võtmes, et heategevusorganisatsiooni ja, ja ühendused kõik loodavad tõepoolest, et sellest aktsioonist sünnib Eestis niisugune rohujuure tasemel kodanikuühiskond ja ma arvan, et see on asi, mis praeguses kriisi ajal see on väga tähtis. Nii et isegi kui ütleme, selle asja algatamise puhul võis olla ühel ja teisel tunne, et noh, näed, see on jälle mingi nõlva kui niisugune noh, nii-öelda kiiks. Et ei tule midagi välja, prügi koristada on lihtne, aga katsu sa inimesi mõtlema panna. Siis mulle tundub, et praegu juba nähes seda hoogu, millega nakatuda, ennast registreerima, mis teemasid on siin veel juurde tulnud ja ja nii edasi. Ma usun, et sellest üritusest tuleb midagi välja küll. Ma ei arva, et sealt nüüd sünnib tonnide kaupa täiesti uusi mõtteid. Et noh, see on üldiselt raske mõelda täiesti uusi mõtteid, aga ma arvan, et selle pildi me saame küll, mis inimestele nagu tegelikult tähtis on, ja peale selle ma usun, me saame mitmeid, see ongi põhisihtmitmeid, päris konkreetseid asju, päris konkreetseid algatusi just nimelt et mis on niisugused kohaliku iseloomuga, kus tõepoolest on võimalik koos ära teha asju, mida ei saa mina ise näiteks tahan ka sellel päeval Tartus ühte mõte katta, kus arutatakse linnaga seotud küsimusi ka. Ma olen Tartu linnavolikogu liige. Mul on niisugune tunne, et võib-olla seal tõepoolest. Me leiame lahendusi asjadele, mis puutuvad kas või näiteks seda kuidasmoodi kõik Tartu lapsed kes vajavad lastehoidu, seda saaksid, et kuidasmoodi me saaksime sellel ajal, kui linnavalitsus või linnavolikogu peab eelarvet kui tõmbama seda puuduvat raha, näiteks kompenseerida inimeste hea tahte aja oma algatusega, kuidasmoodi, me saaksime rohkem üldse kõiki neid kolmanda sektori kodanikuühendusi vabatahtlikke ühendusi tuua nagu sellesse meie ellu ja nende kaudu tegelikult teha asju, mida me ootame, et peaks hoopis tegema riik tegelikult ei pea riik, kes ju tegema, ma arvan, et see niisugune omaalgatuse, vabatahtliku tegevuse võrgustikke. Niisugune noh, nii-öelda elujõu suurendamine on selle ürituse kõige suurem siht ja ma olen väga-väga ammu sellest muide rääkinud, et kogu Eesti demokraatia nõrkus on selles, et meil sellist rohujuurestiku põhinevat nagu iseteadvat kodaniku ei ole. Kui selline meil saab jõudu juurde küll siis hakkab ta ka poliitikute tegevust. Kontrolli kas andma, mis vahet sellel tavalisel poliitilises süsteemis on, nii me meil ongi tavaline demokraatia, kõik toimubki rohujuure tasandil kohas, meil kõik tajub valimised. Minu meelest tulevad mina. Valimised ei ole rohujuure tasandil, valimised on institutsionaalne, valimised on selline asi, mis on kord 400-st tas demokraatliku süsteemi nii-öelda toimimise põhinoh võiks öelda Thorne vorm ja see ongi just see vorm, mille kaudu võim antakse rahva käest nii-öelda Telegeeritakse valitud inimestele või ka siis valitute poolt patud inimestele eeldusel et rahvas suudab siiski seda kõike kah nelja aasta jooksul silmas pidada, kontrollida ja teadlikult otsustada järgmiste valimiste juures. Aga selleks, et see toimuks kodanikul endal olema kah eneseväljenduse ja tegevuse ja ja, ja noh, kriitika ja ka altar, Aktiivsete noh, nii-öelda struktuuride võimalus, kui, kui seda ei ole, kui kodanikuühendused on passiivsed, kui kodanik üldiselt enamasti ei tulegi muidu kui ainult valimiste ajal välja oma sellest eraurust siis on demokraatia ja meie demokraatia ongi selles suhtes nõrk, ta on tugev meil niisuguste formaalsete tunnuste poolest, aga ka rahvusvahelises võrdluses me ju teame seda. Eesti sugugi ei hiilga sellesama niukse demokraatia juurestiku tugevuse poolest. Kas on teada ka, mida seal teeme ära mõttetalgutel nagu selles selles mõttes mõtiskletakse, et võib-olla ei tulegi ühtegi head mõtet pähe. Nagu jumal seda teab, no siis peame leppima sellega, et meie rahval ei ole käima. Aga mina seda küll ei usu ja, ja ma olen kindel, et vastupidi, et inimestel on, kuna nad on ju häälestunud, kogu see tegevus on ju nii korraldatud, et inimesed häälestunud teatud teemadel arutlemiseks, kui nad ennast registreerivad teatud mõttega. Igas mõttekojas on kolm nii-öelda teemade ringi, pluss veel see, mis koha peal tekib ja inimesed, kes sinna on registreerunud, juba häälestuvad selle sellele, kas nad tahavad rääkida teemadest, mis seotud näiteks laste või see, ütleme, niisuguse sotsiaalprobleemidega või tahavad rääkida nii-öelda rohelistel teemadel või tahavad rääkida demokraatiast, valitsemiskultuurist, tahavad rääkida oma linna, oma kogukonna probleemidest millest tahes, kõik kõik need nii-öelda eelhäälestus, et eelarutlused juba praegu käivad, mina näiteks mind kutsusid üks väga tore seltskond inimesi, keda teeb muret arvuti taga töötavate inimeste tervise, konkreetselt seljavalud seda kuidasmoodi mõttekojast, jõuda selleni, et missugused ka niisugused probleemid leiaksid, tee kasvõi noh, läbi ettevõtluse või läbi seadusandluse laiema arutelu juurde tuleb välja, et seal on ikka väga tõsine ja väga lai teema. Nii et ma arvan, et selliseid teemasid tuleb esile. Ja kui me vaatame, kui rutiinne on see, millest räägivad ajalehed ja kui, kui stereotüüpide on see, kuidas nendest asjadest räägivad poliitikud siis ma usun, et kui siin tuhanded inimesed akondadestust rääkima, siin tulevad sisse uued ideed, uued mõtted, uus kõnepruuk ja me tahaksime selle kõik fikseerida, see on selle rühma ülesanne, kus mina olen. Et tõesti see kõik ei, ei, ei, vajuks ära, et sellest tõesti edasi areneks. Juba sisulisem tegevus. Nii et teil on oma omakasu nagu sotsiaalteadlasena sees tähendab kasu noh, loomulikult palju uurimismaterjali. Ei, no ma ei saa välja lülitada oma mõtlemist ka sel puhul, ma muidugi ma analüüsin seda nii, nagu ma analüüsisin ka seda, kui ma olin kunagise valitsuses, see oli ka minu jaoks mingis mõttes selline kah ühelt poolt tegevust, ühelt poolt ma analüüsisin seda kriitiliselt ja, ja ma arvan, et seda peaks kõik tegema. No te olete ise öelnud ka, et loodate, et seesama mõttetalgud teeme ära ei jääks, ainult räägime ära, mõttetalgud. No just, just täpselt ja, ja ma arvan, et see on sihtet igas selles punktis, kus inimene kui tulevad vähemasti üks selline ettepanek oleks, kus inimesed ütlevad mina, ma olen valmis selleks panustama. Ma olen valmis siin olema kaasas, ma olen valmis oma raha selleks andma, ma tahan, et see asi kohe hakkaks toimima. Ja ma arvan, et see, see võiks olla väga-väga oluline. Kas tavalised inimesed saavad üldse aru, millega tegemist on, kui prahti mindi korjama, kõik saavad aru, et võtan selle, mis on praht ära Win prügilast. Aga mis asi on küll tavaline inimene, ma ei tea, kas teie olete Marko, ebatavaline ja mina olen tavaline inimene, mina olen ka tavaline inimene ja mul siin istub, mina ei saagi aru, noormees istub siin aparaatide taga on ka tavaline inimene. Nüüd ma arvan, et tavaline inimene on väga erinev ja arusaamine väga palju sõltub sellest, kas me tahame aru saada. Me kuulame vahepeal muusikat Jätkame jutusaatega ja stuudios on külaline. Marju Lauristin, kes on meie Tartu stuudios ja mina siit Tallinnast. Kuidas Tartu pühapäeva hommikul on tore, on lihtsalt sellest inimestele teada anda, et tal oli Tallinnas on sihuke pilvine, väike, ei paista. Meil paistab, päike, paistab päike, meil on väga tore, selge ja lubav kevade ilm ja ma selle kevade ilmaga seoses ma mõtlesin veel nüüd muusikal sellele küsimusele sellest, mis asi ikkagi on seesama mõttetalgute idee ja mikspärast, meil on vaja mõttetalguid kui normaalses demokraatlikus maailmas see asi peaks toimuma ilma talgutata nii-öelda iga päev. Ja noh, teate ma arvan, et siin ongi see lugu, et ei ole ikkagi veel selles mõttes normaalne ühiskond. Me tulime sellest Nõukogude raudse süsteemi surutisest välja, esimene aste oli ju see, et toimus niisugune majanduslik vabanemine, etteütles, vabanemine sellest riiklikust kontrollist ja riigikeskusest erastamine, uued võimalused ja me teame, et see pani nagu majanduse tõepoolest käima koos kõigi muidugi negatiivsete poolt, aga mis sellest ka tulid. Aga samas meie käitumises mõtlemises, mis puudutab riiki ja nihukest valitsemist selle minu meelest veel ikka siiamaani on jäänud püsima see nõukogude aegne riigikesksus. Ja see riigikesksus väljendub ka selles, et inimesed, ühelt poolt nad ütlevad, et noh, väga palju asju tuleks kuskilt sealt, et on mingi riik, milles nemad nagu ei osale ja see riik peaks nagu tegema. Ja siis teiselt poolt on väga seda riiki nagu noh, nagu siis sõimata ja kritiseerida, öelda, miks riik seal, eks ole, midagi ei tee ja ei ole seda niisugust harjumust, mis lõigati muidugi täiesti kunstlikult ära sedasama isetegemis oma kogukonna seltsi tegevuse kaudu oma elu lahendamise, ühistegevuse arendamise, seda traditsiooni, mis Eestis oli ju tegelikult väga tugev. See oli tugev meil juba 19. sajandil, see oli tugev, eks ole, 20. sajandi alguses ja, ja tuleb välja, et seda traditsiooni nii kergesti ei olnud võimalik taastada, me näeme, et meil väga kiratseb see ja nüüd mulle tundub, et praegu on see, see, ütleme sisseaktsioon mingis mõttes ta nagu kevadine, et, et seda, seda niisugust riigikesksem mõtlemise ja passiivsuse ja ja seda, seda, seda nihukest kulu, seda, seda kihti pruuni koledat korpas kihti, et seda ühekorraga nagu ära saada, et tõepoolest kõik need idud ja seemned ja rohelised noh, nii-öelda kasvud, mis, mis inimestel, et maailmas ja tegude tahtmises on, et need saaksid endale ruumi ja, ja saaksid tõepoolest valgust ja tõepoolest hakkaks meil arenema siis edasi juba selline üsna normaalne igapäevane kodanikuühiskonna tegevusest. Ma ei arva, et kodanikuühiskond peab jääma selliste kampaaniasse ega toimima aga, aga võib-olla tõepoolest, nähes kui, kui rasked siis on edenenud, on ühte sellist tõuget, õhtu, sellist ühist jõupingutust vaja, et sellest Corbast nii-öelda välja saada. No tähendab see ühtlasi ka seda, et Eesti inimesed ei seisa oma õiguste eest, et. Ja see tähendab seda, et Eesti inimesed ei seisa oma õiguste eest ja muide ei oska oma õiguste eest koos seista. Et ametiühingud on meil niimoodi suhteliselt nõrgad, kuigi viimasel ajal midagi tegutsevad, et näiteks pensionäride ma ei tea, üliõpilased tavaliselt noh, Eestis tänavatele ei tule, kui, kui nende õigusi väga ahistatakse või siis neid on neli tükki. Ja siin see nüüd ongi üks, üks suur suur jälle niisugune konks, teie kohe ka ütlete tänavale piltlikult öeldes tänavale ei tule, aga normaalne oma õiguste eest seismine toimub mitte täna vaid omaenda töökohas. Ja, ja see on seesama niukene, selle kodanik kui ühiskonna ja kodanike ühistegevuse põhiline tasand. Et meie omaenda töökohas seda teeme. Et me ei ole seal nagu, nagu lambad, et me omaenda noh, praktilises igaveses tegevuses tunnetame teistega koos, eks ole. Me lahendame asju, võtame kas või praegu kõik need probleemid, mis on seotud sellega, et raha tuleb vähem, eks ole, ettevõted sulguvad, tulud vähenevad, palgatulud vähenevad, siis on meditsiinil on vähem raha, eks ole, haridusele on vähem raha, ma ei tea, mis juhtub ülikoolis, kui me hakkame nägema, palju meil on sisseastujaid sel aastal üldse, eks ole, ja nii edasi kõik on mures ja see, et kõik on mures ja samas kõik vaatavad, et kuskil jällegi noh, kas nüüd need kolm ministrid või, või need mingid noh, ütleme riigikogu komisjonide, kes on siis need, kes, kes selle asja ära otsustavad. Mulle tundub, et praegu oleks vaja igal pool hakata arutama, mismoodi tõepoolest, kas minu organisatsioon, eks ole, tegutseb sellisena nagu, nagu ma näen, et selles olukorras on õige, eks ole, kas omanikud, juhid, ettevõtjad, rektorid, professorid, peatoimetajad ja nii edasi kas, kas see, kuidas nemad tegutsevad, eks ole, kas, kas selles tegutsemises on praegu see kõige kõige nii-öelda õigemad väärtused või õigemad, et kas on võimalik teha asju ratsionaalsemalt, kas on võimalik olla ettenägelikum, kas on võimalik kaitsta näiteks töökohti seal, kus nad kipuvad ära kaduma, kas ma olen ise valmis midagi andma midagi ohverdama näiteks oma oma oma heaolust? Kõik need asjad nõuavad koos arutada mõtlemist ja otsustamist ka rohujuure ja organisatsioonide ja igapäevase elu tasandil. Ja, ja siis, kui parteid peavad hakkama sellega arvestama, et inimesed juba on enda jaoks asja arutanud ja otsustanud siis ei ole võimalik teha poliitikat ja valimissellistest Loogalitega paaniatega. Minu meelest, mis on praegu Eesti poliitika üks kõige noh, kõige kõige kõige kurvem, kõige näod. Kõige-kõige mõttetum, olukord on see, et inimestele tõepoolest topitakse nii nagu reklaamiseks topitakse neid teid viiel, viie sõnaliste lausetega suurte plakatitega, mille, mille poole nad siis peaksid vaatama, ütleme jah, vot see on minu mõte, ma olen selle poolt. See ei ole demokraatlik poliitika, aga demokraatliku poliitjaks poliitika jaoks on vaja, et inimesed tõepoolest ise mõeldes ise ka sõnastaksid asju, mida nemad näevad, on õige teha kõlab väga julgelt ambitsioonika, mis tähendab, see on normaalne demokraatia, kas, kui see meile kõlab julgelt pilte, ambitsioonikad see tähendabki seda, et me ei ole normaalses demokraatias. Arusaadav, kuidas üks huvitav protsesside juures on veel, kuidas, kuidas Eesti mitte eesti keelt kõnelevad inimesed, sest see protsess haakuvad või nad jäävad ka siin kõrvale. Tuleb veregruppe. Tuleb ja see on näha, kui te võtate nüüd selle kodulehe lahti, siis seal on öeldud nende konkreetsete mõttekodade puhul, kus toimub arutlus ka vene keeles ja see on täiesti selge, et sellised arutlused toimuda edukalt siis, kui nad on ikkagi noh, emakeeles muidugi nad võivad olla ka võõrkeeles võivad olla ingliskeelsed grupid võivad olla väga toredad võiks olla grupid tõepoolest, kus, kus sõltuvalt rahvusest, arutaks eesti keeles, aga kindlasti me Peame võtma loomulikult seda, et ütleme Kohtla-Järvel, Sillamäel või Narvas, inimesed arutavad ka ka vene keeles ja ma väga loodan, et ka venekeelses elanikkonnas on neid, nagu me nimetame talgujuhid ja kodade kokkukutsujaks. Kes on asja asja ette võtnud, eks me näe, eks me näe, ma kuulan. Tõelist sellist kirge sellest sellest teemast rääkides. Jah, sellepärast, et mul ei ole lootust kadunud selles, et Eestist võib saada sedasama normaalne demokraatlik ühiskond. Arusaadav, te olete ikkagi põhiametilt õppejõud, Ma vaatasin teie sellist programmi või mida te õpetajate ja üks selline noh, üks loengutsükkel oli, mis mulle mulle endale pakkuda, kui huvi, nagu avaliku kommunikatsioonikriitiline analüüs ja, ja kohe loengutsüklisse pandud, siis see asjakriitilisus, millest, millest te seal seal räägiti? Vaadake, kriitiline analüüs nüüd nihukeses mõttes, nagu me sellest ülikoolis räägime, ei tähenda seda, et ei, ma saan aru jah, et vaid see tähendab seda, et me just nimelt kriitiliselt arutleme tähendab näeme asju analüütiliselt ja see on magistritaseme kursus magistrantuuris, meil on inimesed, kes on ise tegelikult tööl meedias või on tööl kommunikatsioonijuhtidena ettevõtetes. On väga huvitav Kurs niukene arutlev seminar, tänavuseks teemaks meil on näiteks see kuidasmoodi Eesti avalikus avalikkuses, meedia poolt, avalikes väljaastumistest nii-öelda kuidas, kuidas konstrueeritakse majanduskriisikuidas luuakse, arusaamasid, mis see kriis on, miks ta on selline, millega ta ähvardab kes seda loovad, kes on need kõneisikud, missugused on need väärtused, missugused arusaamad ja ma arvan, et see on väga huvitav. Huvitav analüüs. Eelmine kord arutasime eelmine aasta me arutasime pronkssõduri kriisi ja nüüd me arutame selliseid kriitilisi situatsioone ja neid, kuidas esineja esinevat avalikkuses avalikkuses tõlgendatakse. Ja kuidas luuakse tegelikult väga paljus konstrueeritakse see, see kujutlus, mida siis avalikkus hakkab pidama endastmõistetavaks. Kuidas see samane avalikkust, kuidas, kuidas ajakirjandus reaalselt tegelikult hetkel hetkel nagu kajastab, te ütlesite, et ka ajakirjanduses on nagu öelda rohujuuretasandi tundmisega kõva suuri probleeme. Ajakirjanduses loomulikult on neid probleeme, sellepärast et mulle tundub, et üks üks probleem, mis on ajakirjas, on see, et, et ajakirjandus ei, selles mõttes ei käi eluga kaasas, et leia piisavalt uusi hääli uusimat tõid? Ei too esile neid inimesi, kes mõtlevad omamoodi teistmoodi. Vähe arutleb minu jaoks ikkagi jällegi tulles demokraatia demokraatias on ka arutlev arutlemisoskus, arutlev demokraatia ja ajakirjandus on liiga kinni sellistes oma stereotüüpidest. Ja teine muidugi on see pool, millest, millest ma olen pidevalt rääkinud, see niisugune kommertslikuks, mis hakkab lämmatama ajakirjanduslikust. Mul on hea meel öelda muide. Tõepoolest, et minu meelest praeguses kriisiolukorras on meie Eesti ajakirjanduses tekkinud rohkem arutlemist. Nii et võib-olla esimene, kes kriisist õpib, on ka ajakirjandus. Suurepärane suur aitäh, Marju Lauristin selle vestluse eest. Tänane jutusaade on sellega lõppenud. Stuudios oli mikrofoni ees Marko Reikop ja mikrofoni taga Ingrid Roosipõld.