Kindlasti panid kõik, kes elu vähegi jälgivad, eelmisel nädalal tähele uudist juhtumi kohta Tartus, kus mustanahalisena kunstitudengile kallale tungida. Ülepaisutatud tähelepanu, mis tollele inetult intsidendile osaks sai, jätab mulje, et nii nagu Venemaa on üritanud maalida Eestist pilti kui fašistliku meelestatusega väikeriigis. Nõnda püüavad mõned siinsed huvigrupid näidata, nagu oleks eestlased lisaks ka rassistliku maailmavaatega. Miks muidu ta üksikjuhtum suure kella külge riputati, ikka selleks provotseerida kurje anonüümikuid, netikommentaarides oma viha välja elama ja tõestada niiviisi seda, mida provokaatorid tõestada tahavad. Nimelt, et Eesti inimesed on rassistid. Ega ikka ole küll. Aasta tagasi küsisin George Jacksonit legendaarse Tallinna Kalevi ja üldse kogu Nõukogude korvpalli esimeselt neeger mängijalt. Kas keegi ütles talle Eestis veedetud hooaja jooksul midagi halvasti ei öelnud, vastas ta, kuid lisas, et Venemaal esines küll paar teravat olukorda sellist olukorda, mida ta eriti meenutada ei tahaks. Kui panna asja Tartus toimunule järgnenud rassi, süüdistuste müras tähele seda, mida ütles sealse politsei ülemkomissar Indrek Koemets, siis saame teada, et rassiviha probleem on siinmail peaaegu märkamatu. Koemets väitis viimaste aegade kogemuste põhjal, et aastas tuleb ette kõigest kaks kuni neli juhtumit kus välismaalane on langenud tartus varguse, sõimu või rusikahoobi ohvriks. Ometi püüdsid mõned tegelased Prantsusmaalt pärit mustanahalise tudengiga juhtunu kiiluvees taas kord pookida ülikooli linale külge eesti rassismi kantsi mainet. Sest kujutage nüüd, et paar aastat tagasi oli üks tumedat värvi tudeng otsustanud enda väitel ahistamise tõttu Eestist lahkuda. Kui mitme aasta vältel toimunud kahest-kolmest juhtumist, mis on tingitud teistsugusest nahavärvist, piisab selleks, et langetada otsus kogu linna või isegi kogu rahva kohta siis tuleks küll terve vana hea roopa kuulutada Kuu Klux Klani inteeriumiks. Näiteks Soomes pandi sealse politsei seal eelmisel aastal toime rohkem kui 700 rassismiga seotud kuritegu mida on 100 võrra rohkem kui paljudel varasematel aastatel või sirvigem näiteks eelmisel kuul avaldatud Euroopa Liidu põhiõiguste agentuuri esimest aastaaruannet. Seal on mustvalgel kirjas, et lisaks Soomele esines mullu varasemaga võrreldes rohkem rassistliku vägivalda Saksamaa, Suurbritanniast, Prantsusmaalt, Iirimaalt, Poolast, Slovakkiast, Taanis. Samalaadsete tegude tõttu valmistavad Euroopa Komisjoni õigus, vabadus ja turvalisusküsimuste voliniku Franco Fratiini sõnul muret ka Belgia ja Itaalia. Ja samast jääb iga spordihuviline, et rahvusvahelised jalgpallijuhid on otsustanud Euroopa riikides toimunud vaenuaktide mõjul hakata võitlema spordialade kuninga õukonnas lokkava rassivihaga. Ei ole kuulnud, et Eesti oleks euroliidu bürokraatidele või maailma spordijuhtidele millegi murettekitavalt rassistlikuga silma jäänud. Kahjuks ei tähenda see, nagu puuduksid inimesed, kes rassikaarti Eesti vastu lauale ei lööks. Möödunud aastal tekitas Eesti ja Hollandi suhete teljel pingeid Madalmaadel suursaadiku Hans Klaubitsi tumedanahaline meessoost elukaaslane Raul Garcia-la, kes väitis, et on sattunud mitmel korral sõnalise vägivalla ohvriks. Suursaadik loobits esitas Hollandi välisministeeriumile koguni palve endine tähtajaga teenistusest Eestis vabastada ja avaldas soovi minna tööle Hollandi saatkonda Kanadas. Aga nagu hiljem selgus, oli tegu paljuski meestevahelisse armastusse siginenud pingetest tekkinud eraeluliste probleemidega, mille lahendamiseks rassismi kaarti Eesti vastu lihtsalt jõuliselt käiku lasti. Ometi otsustas tollesse näotesse nääklusse astuda ka Ameerika Ühendriikide suursaatkond Tallinnas, kes väitis, et, et mustanahalised saatkonna töötajad on pidanud taluma kohalike elanike rassistlikke väljaütlemisi. Saatkonna pressiesindaja Erik Johanssoni sõnul oli USA esindajaid viimase aasta jooksul kuuel korral rassistlikud solvatud. Johnson loetles, et näiteks kord paari solvasid purjus inimesed kahte Ameerika saatkonna hispaanlasest liiget ja kord solvasid üht Ameerika aasialased McDonaldsi ees. Skin häirid. Lisaks oli USA saatkonna liige, näinud, kuidas vanalinnas ajavad nelis kin heid jaapanlast, aga need näited meenutasid mulle paratamatult mu enda varasemate aastate elu Ameerikas ja sundisid seal juhtunud ümber hindama õpinguajast New Yorgi Columbia ülikooli ajakirjanduskoolis. Meenus, kuidas kõik valged hoiatasid, et mingil juhul üheksa kvartalit põhja poole jäävasse Harlemi linnaossa nina ei pistaks. Seal elavad eranditult neegrid ning nende käest poleks minusugusel heledanahalised kerget pääsu, seletasid nad. Tähendab, minu nahavärv oli probleemiks, mis on ju ilmselge rassism. Samuti meenus samast ajast, kuidas üks mustanahaline mees minuga prood veel kaupluse uksel kokkupõrge korraldas, paberkoti peidetud pudeli maha pillas ning seejärel mult jõuliselt raha välja pressis kokku neli dollarit ja lisaks maksu ka 50 senti. Kas ta oleks kokkupõrke provotseerinud ka siis, kui ollakse mustanahaline? Vaevalt küll, seega siis jälle rassistlik rünnak. Viis aastat hiljem Washingtonis ajakirja juhuslik toimetuses praktiseerides elasin jõukate valgete linnaosas Betheslas. Kui hilisõhtul töölt koju läksin, kuulsin kolme-neljaliikmelisest neegri noortekambast möödudes, kuidas need minu pihta vaenulikke kommentaare loopisin ning laias kaares veel takkajärele sülitasid. Mõne arvates rassistlik rünnak veel seda hiljem New Yorgist Postimehele reportaaži tehes lähenesin ilusa päikselise päeva ajal pikas mustas nahkmantlis jõulisele mustanahalisena. Tahtsin teda usutleda, aga enne, kui sõnagi suust sain, võttis ta hõlma alketi või kurika, ei mäletagi enam täpselt kumma ja hakkas seda ähvardavalt vastu teistkemalt ratsutama. Või on see kellegi arvates sõbralik tervitus. Paar aastat tagasi Arizona pealinnas Phoenixis peatasin rendiauto pühapäeval kesklinnas, et uudistada sealset Kapitooliumi. Jõudsin vaevalt ukse enda järel kinni lüüa, kui ei tea, kust ilmusid teisele poole teed igasugused mustad ja latiinod, kes hakkasid kampa kokku hõikama. Asi läks väga kurje kuulutavaks, niiet pugesin kähku autosse tagasi, andsin gaasi. Nii palju siis multikulturalismist ja tolerantsusest, millest Ameerika Vasakpoolsed idealistlikult jutlustada armastavad jaamil argireaalsusega pole sageli miskit pistmist. Selliste Ameerika tõsi, oluliste rassismijuhtumite ja muu Euroopa jahmatava rassismi statistika taustal on Eestimaailmas igati eeskuju vääriv rassisõbralik riik. Kui muidugi üksikuid intsidendid välja arvata. Aga püüd kuulutada Eesti nende erandjuhtumite alusel rassistlikuks maaks on sama absurdne nagu Ameerika näitleja vestlust taipsi sellesuvine väide, et USA maksuamet kiusab teda taga musta nahavärvi tõttu sellise rassismi süüdistusega hirmus lihtne pööride tähelepanu kõrvale peamiselt nimelt sellelt, et maksuameti väitel võlgneb Snaith riigile 12 miljonit dollarit.