Tere laupäev hommikust, olen Toomas Paul, luteri kiriku vaimulik ning pean selle nädala hommikupalved oma palvuste aluseks võtta Jeesuse tähendamissõnad taevariigist. Täna loen teksti Matteuse evangeeliumi 20.-st peatükist. Jeesus ütles, taevariik on majaisanda sarnane, kes varahommikul läks väljatöölisi oma viinamäele palkama. Kui ta oli töömeestega päevapalga kokku leppinud. Ühele teenrile läkitas ta nad oma viinamäele. Kui ta läks kolmandal tunnil, nägi ta turul teisi tööta seismas, ütles neilegi. Minge ta teie viinamäele ja ma annan teile mis iganes õiglane. Ja nad läksid. Taasta läks välja kuuendal ja üheksandal tunnil ning tegi nõndasamuti. Aga kui ta läks 11. tunnil, leidis ta veel teisi seisvate, küsis neilt. Mis te siis kogu päeva jõude seisate. Nemad vastasid talle. Meid ei ole keegi palganud. Isand ütles neile Mingega täie viinamäele. Kui siis õhtu jõudis, ütles viinamäe isand oma valitsejale. Kutsu töölised ei anna neile palk viimasest, kuni esimeseni välja. 11. tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari. Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenerin. Kui nad selle olid saanud, nurisesid nad majaisanda üle. Need sinased, viimased on töötanud ainult ühe tunni. Ent sina oled nad teinud võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska. Isand aga ütles ühele neist vastates, sõber, ma ei tee sulle ülekohut. Kas sai leppinud siis minuga, kui ühele teenarile? Võta oma palke, mine oma teed. Aga selle sina selle viimasele tahan mina anda nagu sullegi. Kas ma ei tohi ene samaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et ma olen hea? Võib kummastada, et siin räägitakse tööst ja veel raskest tööst. Kas ei olnud nii, et taevariik on midagi mõnusat? Ja aga just sellepärast ei saa Jeesus rääkida vaid üht-kaht tähendamissõna vaid ta pidi neid jutustama suure hulga. Et me ei võtaks mõnda endale meelepärast detaili ega ehitaks sellel üles oma unistuste lossi. Jah, inimese poeg on tulnud otsima ja päästma kadunud kõigile kutsepeolauda kaia äärsetele. Aga see ei ole kõik. Küsige korraks endalt, mida me siis jumalalt tahame. Kas soovime jääda imikuteks, keda toidetakse, süles hoitakse. Kui lugeda esimese Moosese raamatu teisest peatükist elust paradiisis siis on see muud. Inimene oli eedeni aeda pandud tööle, aeda harima ja hoidma. Ja kui mõelda töötutele meie keskel, siis ei ole nad sugugi kõige õnnelikumad inimesed ega oleks seda ka siis, kui töötu abiraha oleks suuremini elamiseks piisav. Jeesus kutsub enda järele käima ja ütleb, et tema äike on mõnus ja koorem on kergem. See tähendab, kellelegi ei panda peale suuremat koormat, kui ta suudab kanda. Aga meil tuleb paljude viletsust kaudu sisse minna jumala riiki. On selge, et niisugusel korral võib hakata endast hale. Mõni parandab meelt alles 11. tunnil. Ja jumal teeb nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud pika elu päeva koormat ja Lõõnska kus on siin õigus. Õiglust ei ole, on ainult arm. Arm on see, kui sa ei ole kogu oma elu raisanud turuvarblase asjatult tööd otsides. Armun see, kui sellel, mida sa oma elus teed, on väärtus igaviku jaoks. Palvetagem. Issand, anna jõudu otsani vastu pidada, et keegi meie võiduandi riisuks. Aamen.