Tere pühapäeva hommikust, õnnistusrikast, kolmandat adventi kõigile. Olen Toomas Paul, luteri kiriku vaimulik. Ning olen pidanud selle nädala raadio hommikupalved. Oma palguste aluseks olen võtnud Jeesuse tähendamissõnad taevariigist. Kui mõtleme sel nädalal kuuldud mõistujuttudele taevariigist, siis on pilt kirev. Ja nendes on mitut puhku juttu. Rahast eksime, kui arvame, et alles meie ajal on raha tähtsaks muutunud. Ei tan seda kogu inimajaloo jooksul olnud Jeesuse, jaga meile nõuandeid, kuidas maises elus paremini korda saada. Isegi mitte selleks, kuidas moraalsemalt käituda. Näiteks tõutustab tähendamissõna kavalast majapidajast, kes jagab laiali isanda vara oma sõpradele et nad võtaksid ta vastu oma kodadesse, kui ta tagandatakse valitsemast. Korruptsioon, ütleksime meie. Aga seal kiidetakse ülekohtust, mõisavalitsejat. Et ta on käitunud arukalt, sest selle sinase ajastu lapsed on omasuguste suhtes arukamad kui valguse lapsed. Jeesus leiab ka siin punkti, millega võrrelda taevariiki. Minagi ütlen teile, tehke endale sõpru, ülekohtuse mammona ka. Et kui see saab otsa teid taks igavesse tõlkidesse. Parandusest me ei pääse mööda. Kus on aare, seal on süda, inimene on inimene, jääb mõnes suhtes samaks ka siis, kui ta mõnes teises mõttes taotleb midagi täiesti muud. Ja sellepärast ei ole midagi imestada, et Jeesus võrdleb kogu elu investeerimisega. Küsimus on, kuhu ja kuidas. Jeesus ütles taevariigiga on lugu just nagu mehega, kes enne võõrsile minemist kutsus oma sulased ja andis oma varanduse nende kätte. Ühele andis ta viis talenti, teisele kaks ja kolmandale ühe igaühele ta võimeid mööda ning läks ise ära võõrsile. See, kes oli saanud viis talenti, läks ja tegi nendega äri ning hankis teised viis juurde. Nõndasamuti ka kahe talendimees hankis teised kaks juurde. Aga kes oli saanud ühe talendi, läks ja kaevas kohe maasse augu ning peitis ära oma isanda raha. Pika aja pärast tuli nende sulaste isand koju tagasi ning nõudis nendelt aru. Ette astus see, kes oli saanud viis talenti, pani sellele juurde teist viis talent tee ning ütles. Isand, sa andsid mulle viis talenti, enne ma olen hankinud lisaks teist viis talenti. Isand lausus talle, tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle minema isanda rõõmusse. Ka kahetalendimees, ütles isand taastudes, isand andsid mulle kaks talenti. Ma olen hankinud lisaks teist kaks talenti. Isand lausus talle, tubli, sa hea ja ustav sulane, minema isanda rõõmusse. Siis aga tuli see, kes oli saanud ühe talendi, ütles isand, ma tean sind, et sa oled kalk mees, lõikad sealt, kuhu sa ei ole külvanud ja kogud sealt, kuhu sa ei ole puistanud. Ma läksin ära kartes ja peitsin sinu talendi maa sisse enne siin on sinu oma. Tema isand, aga vastas talle, sa halb ja laisk sulane. Kas sa teadsid, et ma lõikan sealt, kuhu ma ei kõlvanud ja kogun sealt, kuhu ma ei puistanud? Siis oleksid pidanud mu raha pankurite kätte andma. Tulles oleksin ma saanud oma osa käte vaheltkasuga. Võtke nüüd tema käest talent ära ja andke sellele kell on 10 talenti sest igaühele, kellel on, sellele antakse ja tal on rohkem kui küllalt. Kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on. Ja kasutu sulane, visake välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine. Pealiskaudselt vaadates võiks öelda, et mõistulood ei hakka omavahel kokku. Eile oli juttu sellest, et antakse täpselt sama palk nii pikka päeva rassinuile kui ka Ühe õhtutunni töötanuile. Täna aga on väga erinev kohtlemine. See tähelepanek on õige, aga seletus on, et just sellepärast ongi vaja palju lugusid taevariigist. Ühtegi neist ei tohi võtta sõna-sõnalt. Nad annavad alles kõik kokku, meile mingi võimaluse kujutleda kujuteldamatult. Teise pealt tasub mõelda antud raha hulga suurusele. Arvatavasti tuleb mõnelegi üllatusena, kui ütlen, et see üks talent, mis tollele kõige tagasihoidlikumate võimetega sulasele anti oli tõenäoselt rohkem kui raha apada, mille künnimees ka peidetuna põllust leidis. Talente ei ole münt normaalne päevapalk oli üks teener nagu eilses jutus, ent talent on 10000 teenerit rohkem kui lihttööline kogu elu jooksul välja teenida jõuaks. Õigupoolest ei ole talent üldse rahaühik, algselt vaid kaaluühik. 30 kilo. Niisiis rahana 30 kilo hõbedat. Ja kui talent on sõnamis piiblikeeles, ta on läinud kõnekeelde erilise ande tähistuse enam siis tasub meil meeles pidada, et see on niivõrd suur kogus niivõrd suur väärtus. Niisiis jumalannat meeletu stardiraha. Küsimus on, kuidas seda oma elu jooksul kasutada, sest teatavasti inimesel on vaid see raha, mille ta raha kulutab. Muidu on ta nagu antud majanduseksemplari väikese printsi kohatud pankur, kes loeb kokku taevatähti oma jutumärkides omandina. Kui kellelgi on näiteks ilus lauluhääl, aga ta ei laula lapsele hällilaule siis ei ole sellest mingit kasu. Aga teadupärast lauldakse lastel aina vähem, kõigi masinast tulevad helid ei asenda elusa inimese laulu. Kui paljud emad või vanaemad laulavad oma maimukesel magama? Isade kohta ei maksa küsidagi. Neid näiteid võiks lisada mitmesuguseid. Igal juhul inimesele on antud rohkem, kui ta reeglina rakendada suudab. Ja arvatavasti on üks tõke, mis ei lase arukalt toimida oma talendi või talent tidega, see et neil on liiga palju ja me ei oska seetõttu orienteeruda väärtuste maailmas. Ei tea, mida pidada üle kõige olulised. Ei taipa, mis midagi väärt on, mida üle kõige taotleda. Üks Araabia lugu räägib noormeest, kes alalõpmata pilkas sufisid islami vagasid. Ühel päeval, kui ta neid jälle mõnitas, võttis vana tervis oma sõrmest sõrmuse. Ütles, et tal on vaja 20 Dirhami ehk tee narrid ning palus tal minna ja pantida sõrmus turukaupmeeste juures. Noormees tuli varsti tagasi, ütles, et tal ei õnnestunud, see, keegi ei olnud nõus nii palju raha välja andma. Siis palus tervised. Ta läheks ja laseks sõrmuse hinnata kullasseppadele. Toormest tuli tagasi ja teatas hämmingus, et sõrmuse hinnaks öeldi olevat 5000 raami. Vana ütles talle seepeale. Niisama vähe, kui need putka poodnikut jäävad midagi sõrmustest. Niisama vähe, tead sina midagi usust. Issand, anna meile silmad näha, kõrvad kuulda ja meel mõista. Sellel advendiajal neile võimalus näha seda, mida ei tohi nägemata jääda. Ole sina, see, kes algab oma hea töö ja selle lõpetab oma tulemiseks. Aamen.