Kui keegi teatab, et Eesti on suusamaa, siis võiks vastu väita, et mitte ei saa aru, millest ta küll räägib. Teate, mis on hoopis suusama Ameerika Ühendriigid. Arvata, et nüüd põrutan puusuusaga pambusesse kui sellist asja, kuulutan, et Erika, võib-olla pesapallikorvpalli või Ameerika jalgpalli maa, aga mitte mingil juhul suusama. Aga vaatame arve ja pilt hoopis teine. Vaatame korraks, kui palju sportlasi osales viimastel Eesti meistrivõistlustel sprindis. Mehi tuli starti 29 ja naisi üheksa. Ja heidame pilgu korraks ka eelmise hooaja viimasele Eesti meistrivõistluste etapile, kus vabastiilisõidus sai täiskasvanute klassis tulemuse kirja üheksa meest ja kuus naist. Jätke need väiksed arvud meelde ja paneme siia kõrvale Suusakaugena tunduva Ameerika arvud. Viimastel USA meistrivõistlustel osales sprindis 204 meest ja 148 naist. Meeste vabastiilisõidus leiab finišiprotokollist 253 mehe ja 180 nelik naise nime. Vaat need on aukartust äratavad arvud, kas pole? Loomulikult on üks põhjusi selles, et USA-s on elanike üle 200 korra rohkem kui Eestis. Ent ärgem unustagem samas, et USA-s on murdmaasuusatamine spordialade pingereas siiski tagaotsa, Eestis aga esiotsa alad. Mida ma nende arvudega öelda tahan? Nimelt seda, et kui täiskasvanute klassis on suusatamise kandepind sedavõrd väike, nagu näitab Eesti meistrivõistlustel osalejate arv pole ka ime, et suusatamises pole mullu ega ammugi mitte sel hooajal vähegi väljapaistvaid tulemusi tulnud. Arvata, et ameeriklased hoolimata oma suurest osavõtjate armeest riigi meistrivõistlustel ei ole Eestist paremad. Paraku on küll. Meenutagem, et Sootleksiti olümpial, kus Andrus Veerpalu võitis kuld ja hõbemedali ning Jaak Mae pronksipidi Eesti teatesõidus teiste seas alla vanduma ka USA-le. Ja just teatesõit, kus tuleb välja panna neli võitlusvõimelist meest peegeldab ala üldist seisu adekvaatsemalt kui ühe kahe imemehe või imenaise sähvatused, nagu Eesti puhul kombeks. Ja kui vaatame praegust hooaega, siis mis on näiteks Eesti sprinterite ameeriklastele vastu panna suurt tee, midagi jänkide parim mees, sprinter Andri on ju veel on saanud maailmakarikaetappidel tänavu neljanda ja seitsmenda koha ning kuulub MK-sarja sprinterite pingereas esitosina lõppu. Eesti parimana on Anti Saarepuu selles pingereas alles 52.. Naiste sprindis suutis ameeriklanna Kikkal rändal võita Venemaal rõbinski etappi ning hoiab hooaja edetabelis üheksandat kohta. Eesti naistel on punktiarve veel avamata. Eelmisel nädalavahetusel lõppenud Tour de Ski näitas ilmekalt seda rasket seisu, kuhu Eesti trumpala murdmaasuusatamine on langenud. Isegi koondise peatreener Mati Alaver, kes vilunud suhtekorraldajana on enamasti ka kõige nukramasse olukorras suutnud leida positiivse noodi tunnistas mu kolleegile Postimehe sporditoimetusest Davilt serpile, et eestlaste esinemine Touril ebaõnnestus. Midagi head sealt tõesti ei tulnud. Jaak Mae üheksas kohta oma trumpalal 15 kilomeetri klassikasõidus oli tavapärane resultaat, ei midagi üllatavat. Aga jõuproov koosnes kaheksast etapist tervelt seitsmel jäitel tulemused tagasihoidlikuks. Ega ju 16. aeg viimasele üles mäkke roninud etapil Polnud Mae sugusele jõulisele sõitjale midagi kiiduväärset. Timo Simon laadser suutis Praha linna sprindis võita B-finaali, mis oli ehk eestlaste suurim rõõmuhetk Tour de Ski'l. Kuid seejuures ei maksa endale liigseid illusioone teha, sest Praha linnaetapp oli tõusudeta Ta ja tavapärasest sprindidistantsist mitusada meetrit lühem, mis tähendab, et Simon laadseri seitsmendast kohast ei maksa põrmugi järeldada, nagu oleks ta nüüd küpsenud vähemalt poolfinaalide vääriliseks sõitjaks. Tiitlivõistluste medaleid ja maailmakarikasarja punkte jagatakse ikkagi tunduvalt raskema reljeefiga ja pikematel radadel, kui oli Prahas. Selle kohta, et Tour de Skiilt pole eestlastel midagi erilist loota, andsid märku juba hooaja esimesed maailmakarikaetapid, kus mehed saavutasid nii tagasihoidlikke kohti nagu nad polnud juba tükk aega näidanud. Kahjuks nagu paistab, ei oska keegi öelda, kuhu on probleem maetud. Pole ka Mati Alaver seni vähemasti avalikult viidanud muule põhjusele, et paljud mehed olid Tour de Ski eel ja ajal kimpus haigustega. Aga see ei saa olla siiski põhjus. Lisaks sellele, et juba hooaja alguses tulid nadid tulemused ja teiseks sellele, et ükski mees kui simulaatori sähvatus ebaordinaalsel distantsil välja arvata ei suutnud pigistada endast välja midagi väljapaistvat. Paistab, et nüüd on kõik suusatajate lootused pandud ühele ainsale kaardile Otepää maailmakarikaetapile. Veel püsib lootus, et äkki on kaval strateeg Alaveri jälle plaanimas trikki mida te varasematelgi hooaegadel on teinud minna nimelt ühel olulisel jõuproovil täispangale. Kuna ühtegi tiitlivõistlust tänavu kavas pole, siis ehk läheb nii, et saame eesti mehi paremate seas näha kuu aja pärast koduselt defandil. Lootust, et Otepääl võiks toimuda midagi imelist, süstib ka tõsiasi, et Alaveri trumpas kahekordne olümpiavõitja Andrus Veerpalu on harjutanud Itaalias Livinios seega seal, kus ta on viimasel ajal tiitlivõistluste eel oma tippvormi timminud. Miks mitte vähemasti uskuda ja loota, et äkki suudab Veerpalu tänavugi imet teha Eesti suusatamise au päästa. Seni aga tundkem rõõmu sellest, et 22 aastane Eesti suusamees Alaska ülikoolis õppiv Vahur pan suutis tõusva suusariigi USA meistrivõistlustel teha tähelepanuväärse sõidu. Eelmisel nädalavahetusel tulite nimelt Ühendriikide sprindi meistrivõistlustel kolmandaks. Äkki sirgub ookeani tagant ka Eesti suusatamise uus põlvkond?