Tere hommikust, hea raadiokuulaja. Minu nimi on Ago Lilleorg ning ma olen Eesti Kristliku Nelipühi kiriku piiskop. 20. sajandi alguses elas Ameerikas mees, kelle varandus oli väärt miljoneid dollareid. Ta abikaasa oli surnud. Alles oli ainult poeg. Ta proovis oma pojale anda kõige parema hariduse ja selle mehe ainukeseks huvideks. Siin maailmas oli tema poeg ja kunstikogumise harrastus. Kui poeg sirgus, jõudis norg ikka hämmastusid kõik tema tarkusest. Ka rikas isa oli oma poja üle väga uhke. Ja peale andekuse rõõmustas isa südant, et ta pojal oli temaga sarnane hobi. Nimelt kunsti kogumine. Nende koduseinu kaunistasid töövrid sellistelt kunstnikelt nagu Picasso, Rembrandt, pannkook ja paljud teised. Kõik näis olevat täiuslik. Kuid siis algas maailmasõda. Noormees oli õppinud ülikoolis meditsiini ja nüüd, minnes sõjaväeteenistusse, sai temast meditsiiniväeosa sanitaartema kohustuste hulka kuulus haavatute eest hoolitsemine. Rindejoonel. Ühel päeval, kui ta oli abistamas üht sõdurit, kes oli haavatud, tabas teda vaenlase kuul. Noormees suri oma rindesõbra käte vahel. Kui rikas isa sai teate oma poja surmast kodus talle elu mõte päevad läbi istuda oma toas ja talle tundus, et miski muu ei suuda teda lohutada. Kuid ühel külmal talveõhtul mõned päevad enne jõule kustub tema ukse taga koputus. Mees mõtles, et see mõni juhuslik möödakäija, kes on eksinud ja ta ei teinud uputusest väljagi. Kuid koputus jätkus ja nõnda läks ka vanamees ust avama. Ukse taga seisis tundmatu mees, kelle kulunud riided rääkisid tema vaesest päritolust. Ta vaatas vanale mehele otsa ja sõnas. Mul on teade teie pojalt. Mees ütleb hämmastunud, kuidas minu poeg on surnud. Noormees ütleb ja ta suri minu käte vahel. Me olime rindesõbrad. Kuid enne surma Ta ütles, et annaksin selle teile edasi. Ta võttis kaenla alt määrdunud ajalehtedesse mässitud pakki ja ulatas selle mehele. Vanamees ei saanud sõnagi suust olles tuppa tagasi läinud avasta värisevate kätega pakki. Ja selles oli üsna asjatundmatu kunstniku poolt joonistatud maal, mis kujutas tema poega. Olles vaadanud pilti, pani ta selle käest ja silmitses ruumi, mille seinad olid täis kuulsuste maale. Ning ta pilk peatus kollektsiooni kõige kallimal ja kuulsamal teosel. Taastus selle juurde, võttis lõuendi seinalt ja asetas sinna kohale maali oma pojast. Mõne aja pärast see vanamees suri. Testamenti avades leiti, et tema viimaseks sooviks olid, et kõik maalid oksjonil müüdaks. Oksjonipäeval oli saal täidetud inimestega, kes ootasid kannatamatult võimalust mõne kuulsa teose omanikuks saada. Esimene maal, mis oksjonile pandi, oli portree vanamehepojast. Seal oli maalinud keegi tundmatu sõdur. Alghinnaks kuulutati 30 dollarit. Kuid huvilisi selle pildi ostmiseks ei näinud olevat. Lõpuks saali tagumisest reast ütles keegi, ma ostan selle pildi. Rahvas künnitas vaatama, kes see rumal küll on, kes selle tundmatu kunstniku pilti osta sooviks. See oli üks vilets hästi riietatud noormees. Ja nende näole ilmus põlvik naeratus. Sest nad ootasid, et saaks asuda juba kuulsate kunstnike maalide ostmisele. Ja nüüd ootaski publik kannatamatult, millal saaks söösta lahingusse tõeliselt väärtuslike maalide pärast. Kuid kõigi imestuseks kuulutati oksjon lõppenuks. Oksjonipidaja hakkas ülejäänud maale kokku panema. Saalist kostusid pahased hüüded. Miks te jätka, tahame teha pakkumist teistele maalidele. Oksjonipidaja sõnas testamendi tegija sooviks oli, et kes ostab maali tema pojast saab kõik teised teosed pealekauba. Piibel ütleb meile, et jumal andis meile oma poja ja koos temaga annetab ta meile ka kõik muu. Kas jumal, kes on meie poolt, ei peaks meile kõik annetama, mida vajame, muidugi ta teeb seda. Millised iganes, ei oleks ka täna meie eesmärgid ja vajadused, rahu, rõõm, elu, mõttetarkus. Jumal täidab meie vajadusi oma poja Jeesuse Kristuse läbi. Me palvetame. Me täname sind, taeva ja maa, issand et sa oled kinkinud meile oma poja vastuseks meie vajadustele. Ja tänu sulle, et oma poja läbi. Sa annad meile kõike ülikülluslikult. Aamen.