Saan aru, et eurovisioonist on kõigil juba villand. Ärge vahetage kanalit, luban, et pakun selle kohta siin teooria, mida te kuskilt kuulnud pole, ega kuulegi, sest enamik ei julge sellisest teooriast iiksatadagi. Teema on lihtsalt niivõrd sensitiivne. Fakt on see, et äsjane Eesti eelvoor on tekitanud rohkem vastandusi kui ükski varasem ajast, mil Vanilla Ninja Club Guangzhou tänu Eesti konkursi rahvusvahelisele žüriile rahva meelehärmiks välja kukkus. Seda parda kujunes vastandus veelgi suurem maks koguni nii võimsaks, et Meelis Kapstas kroonikast võrdles seda presidendivalimistega, kus ühel pool on rüütlirahvas ehk teine Eesti ja teisel pool ilvese rahvas ehk loomeliidud. Ehk otse öeldes ühel pool on pööbel ehk need Toetavad kreisiraadio, Leto Svet i ja teisel Colin intelligendid, kelle lemmik on iiris vesiku Ice-cold story või ükskõik milline teine lugu, ainult mitte Leto Svet. Nüüd teame, et võitis Leto Svet, et need, kes peavad end paremaks ja targemaks ja maitseka maks ja kunstilisemaks, kui enamik rahvast jäid kaotajaks. Ehk ütleme, keerutamata nartsiss, sistlik eliit sai lihtrahvalt lüüa või veidi peenemalt öelda, tsiteerides Fjodor Dostojevski vendiga Maasoveid siis kiiska saalis Wayost laava ehk tavalised maamehed ütlesid oma sõna. Ja nüüd on eneseteadlik eliit, kes viimastel aastatel on eesti fiasko valguses end lohutanud, et ega eurovisioon olegi lauluvõistlus, vaid pelk meelelahutushingepõhjani šokeeritud, et kuidas saab seesugune kohutav lugu minna Eestit esindama. Huvitav, et nüüd ei paistagi Eurovisioon eliidile enam tühine meelelahutus vaid näikse olevat saanud tõsiseks lauluürituseks, kus ühtäkki tuleb kunstilised kriteeriumid pinnale tõsta. Seda kõike pika vastandumise jutt on vaja selleks, et juhatada sisse tõeline vastandus ehk see teooria, mida teile algul lubasin. Ja see vastandus tipneb siis, kui Belgradis käivitub maikuus Eurovisiooni lõppvõistlus. Millest see vastandus tuleb? Aga sellest, nagu Eesti ekspress juba hea mitu aastat tagasi meile üksipulgi selgeks tegi, et Eurovisiooni lauluvõistlus on saanud üle euroopalikuks gei homoürituseks. Seda püüdis tänavuse Eesti eelvooru ajal rõhutada ka Rolf Juniori tiim kes üritas kaamerate ette tuua Vikerkaare värvilist homolipu. Kuid peaprodutsent Juhan Paadam tegi sellele seksuaalvähemuste manifestile, mida lood püüdsid pateetiliselt õigustada. Rahu manifestile siiski resoluutse lõppu. Ja kujutage ette, nüüd sõidab Key pillerkaarele Belgradi Eestit esindama üdini ürgmehelik punt sõidavad, mehed on geikultuurist niisama kaugel kui planeet maa linnuteest. Näiteks kui ajakiri naised küsis möödunud kuul kreisiraadiokolmiku dirigendist liikmelt Tarmo Leina Tammelt, kas ta toetab omasooliste abielusid? Vastuseks resoluutne ei. Leinata seletas edasi. Kõik ideoloogilised eluvormid elavad eelkõige omasoo jätkamise nimel inimene samamoodi, see on ju võimalik ainult ühel bioloogilisel viisil. Juba lapsest saati peaksid inimesed õigeid signaale saama. Tsitaadi lõpp. Mõni aeg tagasi pärisin suhtumist homotemaatikast Peeter Ojalt. Oja tunnis. Et peab end küllaltki liberaalseks inimeseks, aga lisas, et kui talle hakatakse mingisuguseid teistmoodi abiellumise nina alla hõõruma, siis see talle ei meeldi. Ja siis ütles sõna-sõnalt nii. Aga kui asi läheb lapsendamiseni, siis selle vastu ma olen, igal asjal on piir. Kui ikkagi laps sünnib kahes sugupooles, siis on see looduse poolt määratud. Ärme nüüd lähme, nii et me tahame ka peret. Tsitaadi rad ja lisas kreisiraadio likult, et kui omasoolised mehed peaks püüdma pered teha, siis pärast tuleb kutsuda koristusfirma. Mehena, kes on mänginud Rootsi eestlast Alev Streami, teadis oja rääkida, et Rootsis on koguni Vikerkaare lastud laiad. Ta pidas seda äärmuseks üle piiride minekuks, kui hakatakse nõudma, et igasuguseid alternatiivseid eluvorme peab respekteerima, sest vastasel juhul väidetakse see, sa ahistab teistmoodi elajaid. Oja lausus nii, aga sellega ahistatakse mind, kui mulle seda nina alla hõõrutakse. Mulle see ei istu. Jälle tsitaadi lõpp. Kui keegi võiks Eestis pretendeerida heas mõttes ürgmeheliku mehe kehastajaks, siis Hannes Võrno oleks arust kandidaat number üks. Ta ei ole minu teada nii avalikult nagu Oja ja Leinatamm oma suhtumist homokultuuri väljendanud, aga arvestades, et ta on kreisiraadioga kõnelenud, homondus, tögavad naljad silmagi pilgutamata vaata ja nägugi krimpsu tõmmata kaasa teinud võib väga rumal inimene kahelda Võrno meelsuses kes on mulle rääkinud, kuidas tali istun, nüüdisaja noored poisid, kes käivad villane müts silmini peas ja teksad rebadel, niiet hargikoht ulatub põlvini. Ei saa olla kahtlust, milline on tema tõeline, ehtne mehe ideaal loomulikult kõige paremas mõttes traditsiooniliselt mehelik. Ja tagatipuks, et kellelgi ei saaks tekkida kahtluseraasugi, millised on Eesti tänavuste Eurovisiooni esindajate hoiakuid, eelistused on nad Leedo Sveti taustategelastena lavale toonud kolm blondi saledat napis riietuses jalgu viibutama näitsikute sõnum on päevselge. Meie oleme tõelised ja ehtsad mehed. Meenutage võrdluseks eliidi lemmikud iiris vesiku Aiscovelt story'd, kus ajakiri kroonika tuvastas kohustuslikus korras keisensibiliteedi näitena kaks palja ülakehaga mees tšellomängijad. Niisiis, kui enamik räägib sellest, et kreisiraadio Leto Svet tögab Eurovisiooni, mis on muutunud Balkani palaganiks, siis on see liiga lihtsustav nägemus. Tegelikult on kreisiraadio Leto Svet kõige pesuehtsam õrn mehelikkuse manifest, deklaratsioon ja paraad roopat vallutava homokultuuri super pidupäeval. Vaat kus peitub selle eurovisiooni mängu tõeline võlu. Ja miks kreisiraadio triumf rahva seas Eesti liberaalse loomeeliidi sõnatuks jahmatas?