Tere hommikust ja raadiokuule. Minu nimi on Kaido Soom, on Tartu Ülikooli usuteaduskonna praktilise teoloogia lektor ja Tartu praostkonna vikaarõpetaja. Tänase hommikupalvuse aluseks. Loen sulle jumala sõna prohvetisaaja raamatu 49.-st peatükist. Ja sealt 14.-st 16. Salmini. Aga siiani ütleb, issand on mu maha jätnud. Jumal on unustanud. Kas naine unustab oma lapsukese ega halasta oma ihuvilja peale. Ja kui nad ka unustaksid, ei unusta mina siin mitte. Vaata, ma olen sind märkinud. Peopesadesse ütleb issand. Kunagi, kui töötasin põhikoolis usuõpetuse õpetajana oli meil kombeks teha õpetajate vahel loosipakke. Selleks, et pakki saada, tuli aga lugeda luuletus sageli jõulude eel nii kiire, et ei jõudnud luuletust pähe õppida. Trükkisin siis arvutist ühe ilusa luuletuse välja, hoidsin seda peos ja lugesin saini. Nii hea oli vahepeal kiigata, mis seal kirjutatud on. See hetk tuli mulle meelde, kui lugesin tänast piibli kohta, kus on kirjas, et jumal on meid oma peopesadesse märkinud. Oma käes hoiame ikka seda, mis on hetkel kõige tähtsam ja olulisem. Kui minul kippus luuletus ununema, siis kiikasin paberile ja kõik tuli jälle meelde. Niisamuti ei ole meie inimesed jumalale sedavõrd olulised et andmeid otsekui oma teopesadesse tekkinud. Ta ei unusta meid siiski. Vahel on elus siiski tunne, et jumal ei pea meid sugugi meeles, sest kõik ei lähe nii, nagu meie tahame. Et ta ei hooli meist, et meie elus on kannatused. Kui mõelda eluraskustele, siis võib-olla tõesti tunne, et jumal on meid inimestena unustanud. Sedasama tundis ka valitud rahvas. Kuid ometigi, Nende raskuste kaudu võib jumal meid ette valmistada tulevikule, mis on praegusest palju parem. Otsekui ema ei unusta tavaliselt oma last. Nii ei unusta jumal ka oma rahvast kuid iga ema teab, et lapse kasvatamine ei tähenda sugugi lapse kõigi soovide täitmist. Vahel tuleb seada piire, vahel tuleb lapse soovidele öelda lihtsalt ei. Niiviisi laps õpib elu õpib vaatama elule teise pilguga. Nõnda ka jumal vahele jätab. Meie soovi täitmata. Vahel ütleb ei. Kuid sellest hoolimata ta armastab meid. Armastab samal viisil, kui ema armastab oma last. Jumala armastus inimeste vastu oli sedavõrd suur, et ta saatis oma poja siia maailma. Selleks, et inimesi päästa. Jumala armastus väljendub selles, et annab inimesele võimaluse katsetada oma teed. Vahe inimestel see õnnestub, vahel mitte. Aga ikka annab jumal hiljem uue alguse uue võimaluse. Jumal pakub inimesele uue tee elutee, mis on seotud temaga. Tuli ju kristus siia maailma selleks, et inimesi tõeliselt aidata. Selleks, et lepitada maailm iseendaga. Selleks et saada paremaks inimeseks. Jumala armastusest. Jesaja ennustus ei täitunud tema eluajal. See täitus aastasadu hiljem. Kuid ometi täitus üks kord. Lahendus tuli. Jeesus sündis maailma ja muutis maailma. Selle aja. Inimesed ei näinud seda. Järgnevad nägid selle üle, võime meiegi rõõmustada. Ta tuli meid aitama. Me võime mõelda, et meie oleme märgitud jumala peopesadesse. Ta teab meid, kannab meie eest hoolt. Seda võime oma elus kogeda. Kui avame südamed jumalale. Just seeläbi algab uus side, uus ühendus, uus osadus oma loojaga. Ja Me palvetame. Heade taevane isa. Me täname selle eest, et sina oled meid armastanud ja kannad meie eest elusoolt. Palume olemegi tänaselgi Päeval varjamas juhtimas saatmas. Aamen.