Tere hommikust, Herr raadio, kuule. Minu nimi on Kaido Soom. Ma olen Tartu ülikooli usuteaduskonna praktilise teoloogia lektor. Tartu praostkonna vikaarõpetaja. Tänase hommikupalvuse aluseks loen jumala sõna. Heebrea kirja 11.-st peatükist esimesest salmis, kus on öeldud usk, on loodetava tõelisus nähtamatute asjade tõendus. Sageli on inimesed küsinud mult mingeid tõendid usu kohta. Nad ootaksid enne tõestaksime jumala olemasolu teaduslikult. Samas on suhteliselt võimatu. Sest jumal on inimesest sedavõrd suurem ja kõrgem. Oli ju jumal looja ja inimene loodu lood või ei suuda kunagi täiesti ära seletada oma loojat sest nende vahel on lihtsalt väga suur erinevus. Inimene on ju ka siin maailmas palju loonud. Meie elu teevad palju mugavamaks ja huvitavamaks. Nii paljud leiutised alates televiisorist, lõppedes moodsa infotehnoloogiaga me tunneme end seeläbi piisavalt hästi. Samas on kõik meie loodu kuidagi ebakindel, piisab ühest tugevamast tormituulest, elekter kaob ära ja meie elu on häirunud. Vaid mõne tunniga kaob telefonisideme, ei saa teistega suhelda. Võib kaduda vesi, toidutagavarad külmkapis sulavad ning me oleme inimestena tõeliselt abitud. Meie poolt loodud, sedavõrd nõrk, et hakkab kergelt funktsioneerimast. Mõeldes sellele on ka võimatu loota, et midagi, mida inimene on teinud, suudaks mõista inimest. Kõige huvitavamad tehnilised vahendid suudavad öelda inimese kohta vaid ühest valdkonnast midagi. Arvuti teab inimesest vaid niipalju kui palju me anname talle teada. Samamoodi ei suuda inimene ka kõige parema tahtmise korral teada ammendavat tõde. Jumalast. Loojast saame teada vaid niipalju kui tema tahab meile teada anda. Sellest hoolimata võime jumala olemasolu siin maailmas kogeda märgata. Selleks läheb vaja vaid ühte avatud silmi. Maailmas valitseb kord ja tasakaal. Kui vaadata seda, mida inimene on teinud ja võrrelda seda ühe looduskauni jõega, naeruga või vanade põlispuudega. Näeme, kui palju on looduskauni. Võime teha muusikat, mis seal sedavõrd võimas, et järgmine hommik i kõrvad valutavad. Kuid see pole kunagi võrreldav mere kohinat ja linnulauluga. Võime mõelda aastavahetusel korraldatud ilutulestikuga. Kuid see kestab vaid loetud minutid. Ja pole kunagi võrreldav päikeseloojanguks mida saab nautida ilma ise vaeva nägemata. Maailm meie ümber on kaunis ja ilus. Eks see olegi üks märk jumalast. Meile võime märgata jumala tegevust inimeste eludes. Tema abistavat kätt võime kogeda eluraskustes. Need on meie teha. Kas me usume seda, et see on jumal või mitte? Usk on kogemus, tunne elu, mida ei saa teisele ära seletada. Seda saab vaid ise kogeda ja proovida. Jumalat saab siin maailmas testida palvetades ja vaadates elule avatud silmadega. Tegelikult on elus küllalt palju sellist, mille läbi saame teda kogeda. Kui me võtame selle vastu, siis ongi meil usk, mis on loodetava tõelisus. Ta kõneleb nii paljus meie vastu. Selleks et seda kuulata, vajame avatud seda ja meie palvetele. Jumal siin maailmas on nii palju sellist, milles võime sind kogeda. Ava meie silmad, et võiksime seda märgata. Et võiksime märgata sind. Et neist tekiks usk. Et me võiksime seda loodetavat kogeda tõelisena. Leida nähtamatutele asjadele, tõenduse. Ole meid meie teel saatmas ja varjamas kinnitamas selle usu läbi. Aamen.