Tere hommikust, kallid raadiokuulajad. Mina olen eesti karismaatilise episkopaal, kiriku preester Jaanus Kangur. Tänase hommiku mõtiskluse aluseks. Ma loen pühakirja Johannese evangeeliumist. Alguses oli sõna ja sõna oli jumala juures ja sõna oli jumal. Seesama oli alguses jumala juures, kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi, mis on tekkinud tema kaudu, oli elu ja elu oli inimeste valgus. On üks hea vanasõna. Tark teab, mida räägib. Loll räägib, mida teab. Iga asi, mida me teame, ei ole väärt, et sellest rääkida. Iga sõna, mis meie mõttes tekib ei ole väärt, et seda välja öelda. Kui laps õpib rääkima, siis ütleb ta välja iga sõna, mida ta teab. Ning võimalikult paljude sõnade teadmist peetakse tema arengu näitajaks. Kui ta saab täiskasvanuks, siis peetakse tema arengu näitajaks oskust valida, millal, mida ja kellele öelda. Üks vanakreeka retoorikaõpetaja on öelnud. Kõneleja peaks seisma sirgelt, et oleks nähtav rääkima selgelt, et oleks kuuldav ja vaikima. Et oleks nauditav mitte sõnad, vaid sõnade vahe muudab kõne nauditavaks. Mitte sõnad, vaid sõnade valik muudab sisu vastuvõetavaks. Tihti pole esmatähtis, mida Öeldakse vaid kuidas öeldakse. Ning küsimus on, kas minu sõnades on elu, kas mu sõnad loovad või hävitavad. Tihti arvatakse, et tõde on karm. Ning seda ei saagi öelda, ilma, et need haiget teeks. Vastupidi just kõige karmimat tõde tuleb öelda, kõige suurema armastusega. Armastusega öeldud sõnad muudavad, kasvatavad, juhivad. Üks vanaiiri palve algab sõnadega. Elavus olgu mu jutus arukus kõiges, mida mõtlen.