Tere hommikust, kallid raadiokuulajad. Mina olen eesti karismaatilise Biskapaal, kiriku preester Jaanus Kangur. Tänase hommiku mõtiskluse aluseks. Ma loen pühakirja Johannese evangeeliumist. Kes temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut. Ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud. Sest ta ei ole uskunud jumala ainusündinud poja nimesse. Ent kohus on see, et valgus on tulnud maailma. Aga inimesed on armastanud pimedust enam kui valgust, sest nende teod on kurjad. Keegi on öelnud, et meid ei karistata meie pattude eest vaid nende läbi. Iga halb tegu sisaldab juba iseendas karistust. Neljanda sajandi Konstantinoopoli patriarh Johannes keda tema erilise jutlustamise ande pärast kuld suuks nimetati, on öelnud. Vaevaaeg ei ole siis, kui me kurja käes kannatame vaid siis, kui me kurja teeme. Iga diktaator on vähem või rohkem kannatanud erinevate paranoilise luulude käes kahtlustanud kõiki enda lähikondlasi. Et nad soovivad teda tappa. Ning teatud mõttes võib öelda, et inimesel, kes kurja teeb, on isegi raskem kui sellel, kes kurja, kes kannatab. Ma ei taha mingil juhul õigustada ühtegi diktaatorit ega väita et ta on ise ohver. Ehkki seda ta ka on. Ent vabatahtlikult iseenda kuriteo ohver. Inimene ise valib, kas teha head või kurja ja ise kannatab. Seesama Johannes kuldsuu on veel öelnud. Keegi ei ole kellelegi ohver vaid igaüks kannatab enda valitud saatuse käes. Meie kohtuotsus enda kohta on seesama millise Me teeme teiste kohta kuidas küla koerale, nii koer külale, see, millise hinnangu me anname teistele. Sellise hinnangu saame ka enda kohta. On üks vana Iiri õnnistus mis soovib sõprust ja häid suhteid meie igapäevaellu. Olgu teil taeva arm ja sõprus, olgu teil inglite arm ja sõprus, olgu teil päikesearm ja sõpruselu igal päeval ja ööl. Et hoida teid vihkaja teest, et hoida teid pahatahtlik eest, et rõhujate eest teid hoida. Aamen.