Tere hommikust, kallid raadiokuulajad. Mina olen eesti karismaatilise episkopaal, kiriku preester Jaanus Kangur. Tänase hommiku mõtiskluse aluseks, ma loen pühakirja Johannese evangeeliumist. Igaüks, kes teeb halba, vihkab valgust ega tule valguse juurde. Et ta tegusid ei paljastataks. Aga kes teeb tõtt, see tuleb valguse juurde. Et ta teod saaksid avalikuks, sest need on tehtud jumalas. Kui minult küsitaks, mis on suurim inimlik voorus siis ma ütleksin, siirus, siirus on õigupoolest igasuguse suhtlemise alus. Olles suhtlemises mingites rollides mängides kedagi ei ole enam inimest, kellega suhelda. Uus testament oli algselt kirjutatud kreeka keeles ja kreeka keeles. Sõna tõde tähendab ka varjamatus. Tõde on see, mis on läbipaistev nagu selge vesi või nagu puhtaks pestud klaas. Inimene, kes elab ausalt, võib alati sellest tunnistada. Öeldakse, et silmad on hinge peegellastel on selged silmad sest need peegeldavad nende sees olevat tõde. Ning nende siirad silmad ei püüa midagi varjata. Ameerika filosoof Ralph Waldo Emerson on öelnud, et enamasti ei varja inimesed enda sees olevat kurjust vaid tühjust. Mõnikord on nii, pärast söömist on ikka tunne, et kõht on tühi sest söödud toidul puudus toiteväärtus. Samamoodi on oluline ka, millega me enda hinge täidame. Kas sellele, mida me enda silmade ja kõrvade kaudu vastu võtame on toita just ka meie hingele? Kui ei, siis valitseb meie hinges pilkane tühjus. Ja silmis on sama tühi pilk mida me kõigiti püüame siis varjata kõikvõimalike maskide taha. Aidaku jumal meid tänasel päeval. Et nii nagu me valime toitvaid roogi enda lauale võiksime vaadata ja kuulata kõike seda, mis toidaks meie hinge. Ning meie hing saaks puhtaks lihvitud kalliskivi või selgallikas. Aamen.