Kirikuelu tere õhtust, teile, armsad kuulajad. Harju-Risti lasub Eesti Evangeelse luterliku kiriku ristikogudus ja nende kirikutornis on kaks kella, millest kumbki pühapäeviti heliseb. Põhjus pole selles, et kirikus jumalateenistusi ei toimuks. Toimub küll iga kuu teisel ja neljandal pühapäeval kell pool kaks päeval. Aga siiski, milles on põhjus, miks kellad ei helise sellest kuuletegi algavas saates? Kirikuelu pooltunni lõpupoole räägime ka Eesti metodisti kirikus käivitunud mälestuste kogumise võistlusest mille abiga loodetakse taastada või taas luua killukestki teises maailmasõjas hävinud arhiivist. Saatejuht on Meelis Süld. Eesti kammerkooride liit on kogunud advendiajal jõuluajal piletitulu ning annetusi selleks, et toetada risti kiriku uue tornikella valmimist. Selle mõtte koguda raharisti kiriku tornikella tegemiseks sai Eesti kammerkooride liit muinsuskaitseameti igavikku lahkunud direktorilt Agne trummalilt ja kogutud raha antaksegi homme Harju ristil kirikus üle. Aga miks on tarvis risti kirikusse kolmandat tornikella, miks ei kõla need kaks olemasolevat kella? Koguduse õpetaja Annika Laats. Tõepoolest, külmal aprillikuus läinud aastal. Ristikokkuvõttes siis tööle hakkasin, oli minugi üks esimesi küsimusi, et miks meil kellad ei löö. Ja sain minagi kuulda tornis kaks vana kella, aga meie õnn või häda just selles ongi, et need on kaks väga vana kella ja alles mõni aasta tagasi selgus, et üks risti kiriku tornikelladest on Eesti vanim või üks vanemaid. Ja meil seetõttu muinsuskaitsjad ei lubanud seda kella puudutada, tema tila asetses valesti ja kardeti, et muidu terve ja ilus kell võib kannatada saada. Oli veel ka teine kell nii-öelda noorem või uuem, aga seegi väga väärikas vanuses ja tollel on mõra sees, nii et toda ei saanud me lüüa ja ei saa ka tulevikus, sest ta on katkine kell. Nii nõnda me olimegi sellises olukorras, kus kirikus tornis kaks kella, aga samas on vaikus ja ükski kell ei löö. Mismoodi käivitus see kampaania, et koguda annetusi risti kiriku uue kella valmistamiseks, mismoodi see alguse sai? Siin pean ma ütlema südamlikud tänusõnad muinsuskaitsele ennekõike harjuma inspektorile Silja Konsale sest mina nurise siin kevadel ja suvel siis selle üle, et kuidas siis nõndamoodi, et meil on kena, korralik, terve kell ja küll väga väärikas eas, aga ometigi, et kella eesmärk on ju see, et ta kutsuks rahvast kirikusse, kuulutaks jumala kiitust, kuidas siis nõnda, et me seda lüüa ei tohi. Ja muinsuskaitsjad olid nõnda kenad, et nemad ise tegelikult käivitasid selle projekti kammerkooride liiduga. Kammerkooride liit on aastast aastasse toetanud mõnda kirikut, mõnda pühakoda siis kahetuhande neljanda aasta jõulude paiku. Advendikontserdid kogusid need raha Tartu Jaani kiriku ehituse heaks ja nüüd 2005. aastal küsisid nad juba suve hakul muinsuskaitse käest, keda nüüd võiks toetada ja pakuti välja, et näe, ristikirik vajab omale kella, mida lüüa. Nende sai asi siis alguse. Kas on teada, et kui palju nendest kontsertidest nüüd ka tulu on tulnud ja millise annetuse Eesti kammerkooride liit nüüd homme esmaspäeval üle annab? Nad on mulle öelnud seda, et kolme kontserdiga, mis advendiajal toimusid Tallinnas, Tartus ja Pärnus koguti 15000 krooni. Palju neid telefoni annetustest laekus, seda ma veel ei tea, seda saan teada homme, tõenäoliselt, kui me ristil kammerkooriliidu esindajatega kohtume, siis ma kuulen ka seda summat. See on siis kammerkooride liidu poolne panus, aga ega sellest rahast vist päris kella valmis isa. Nüüd uue kella kogumaksumus kisub kusagile 160000 kanti. Oluline toetus tuli meie riigi lisaeelarvest tuli 100000 krooni, see on siis selline tuum raha, millele kogume juurde. Tore on see, et ka kohalikud inimesed on valmis asja toetama. Padise ristikooli lapsed tegid enne jõulu meil üle 200 kelluka, mida me jõulukirikus jagasime inimestele ja kutsusime neid üles pangaülekandeid tegema. Nõnda on toetatud ja paari nädala pärast korjama kokku ka Padise vallas kõikides kauplustes olevat korjanduskarbid. Ma usun, et seal on ka vanad imekesitaadikesed oma panuse saanud anda, et see, kel tõesti helisema hakkaks. Ja see on siis selline kelm, mis hakkab meil helisema kõikide talituste ja jumalateenistuste ajal. Aga suur rõõm on see, et peale seda, kui Juhan Kilumets vana kella selle kõige vanemad need korda tegi leidis ta, et seda ei peaks mitte muuseumikappi panema vaid sedagi võib helistada. Saime muinsuskaitsega kokkuleppele, et see vana kell hakkab helisema sellel pühadel. Nõnda siis suurte pühade aegu on meil tornis koguni kaks kella kõlamas. Kas kellameister on juba välja valinud? Nüüd kella tegemine on selline asi, et ma olin alguses päris nõutu ei saa ju minna ümber nurga kellassepa juurde ja paluda, et ole hea, tee mulle tornikell, aga siin aitas väga palju Juhan Kilumets rändmeistrist. Tema viis mind kokku toomas väljaga firmaga mäe väli orelitöökoda. Ja nemad omakorda siis võtsid ühendust Saksamaal kella valmistamise firmaga tiit ja Edelbrok. Nii et see kell valmib Saksamaal. Millal see võib siis risti kiriku torni saada ja helisema hakata? Minu suureks üllatuseks ei võtagi see väga palju aega, aga siin ikka oma lastele ütlesin, et oi, et see võib aastaid võtta, enne kui meil ristil kellad helisema hakkavad. Aga asjad on nõnda tormiliselt ja kaunilt läinud, et nagu ma aru saan, võib-olla juba isegi ülestõusmispühade paiku. Praegu tegeleme sellega. Valime välja teksti või mitut teksti, mis kellal saavad olema. Valisime välja ka Shiftid ja ornamendid, mis siis sellel kellal valatakse, otsustame selle nädala vahel vaatluse jooksul, nüüd on asjad juba päris kiireks läinud, Saksamaal oodatakse meie tekste, sinna läheb mõni pühakirja tekst või kiriku kellale sobilik tekst. Läheb tekst selle kohta, millal ja kelle poolt Kell valatud on need daatumid ja läheb siis tootja nimi. Loomulikult, nagu ma ütlesin ka, et muinsuskaitsel on olnud hästi suur sõna selles asjas, nemad on selle raha kogumise õigub valesti käima lükanud. Ja küllap see kell heliseb ka ahne trummari mälestuseks. Kui rääkida veel üldse risti kogudusest, siis palju neid inimesi on, kes pühapäeval sellises maakohas Harju ristil kokku tulevad ja teenistusel osalevad. Ühel keskmisel, külmal ja kõledal talvisel päeval aga ka kevadel, suvel nihukesed. Tavalisel pühapäeval on meil vahel seal ainult tosina jagu. Aga kui ma nüüd rehkendasin kokut tehes eelmise aasta aruannet, siis keskmine osavõtjate arv oli päris suur, ligi 40, sest ta on suuremaid pühapäevi, on suuremaid pühasid, kui kirik on rahvast täis. Eelmine aasta oli selliseid jumalateenistusi päris ohtralt, kus tuli ka paarsada ja üle selle inimest. Kirikusse. Kas suvel on plaanis ka kiriku uksed lahti teha nendele inimestele, kes mööduvad juhuslikult Harju ristilt ja sooviksid võib-olla seda pühakoda näha ja võib-olla ka kellatorni minna? Tema on, on küll plaanis, me ei ole senimaani selles teeliste kirikute programmis osalenud lihtsalt kohapeal, initsiatiiv on nõrk olnud, aga, aga loodame, et see aasta suvise õnnestub. Läinud aastal olin ise üsna palju suvel seal ja kõik, kes soovisid, said sisse astuda, sai neile ka jutustatud sellest kirikust äärmiselt põnev vana 14. sajandi kirik, nii nagu see kiriku kelgi 14.-st sajandist pärinev eriti huvitav vast eestlastele selle tõttu, et ta nõukogude ajal asus piiritsoonis, kuhu ligi ei pääsenud, nii et väga paljudel on seal praegu uudistamist, on jäänud üsna turismiteedest kõrvale, nii et sellel suvel ma ütlen küll kõigile tere tulemast risti kirikusse. Aitäh Risti koguduse õpetaja Annika Laats. Loodame, et see kell saab peagi valmis ja hakkab seal kirikutornis ka helisema ja aitäh kõikidele nendele, kes on annetusega toetanud selle kella võimalikku valmimist. Võtame veel ühendust Eesti kammerkooride liidu juhatuse esimehe Priit Penjamiga ja küsime, kuidas raha Eesti kiriku tornikella jaoks koguti. Eesti kammerkooride liit korraldab siis juba teist korda jõulud kontserdi esimese advendi nädalavahetus. Seal ja heaks tavaks on, et koolid tulevad kokku ja annetavad piletitulud ja muud võimalikku kogutavad summad heategevuseks. Kaks aastat järjest oleme heategevusena toetanud siis Eesti vastutavaid kirikuid, eelmise aasta oli Tartu Jaani kirik ja, ja kuna see aasta on meil endal nii konkreetset ideed ei olnud tegelikult meid nõustus selles küsimuses Eesti muinsuskaitseamet ja selle Kelle käest otseselt pärit see idee toetada just Eesti kiriku tornikella taastamist? Kuidasmoodi need kontserdid läksid Üldiselt meie jäime rahule, laudadel oli tore. Kokku võib öelda, et kolmel kontserdil käis üle 600 inimese, mis ei ole sugugi halb tulemus. Arvestades, kui tihe nädalavahetus kontserdielus on. Esimese advendiümbrus Ühtlasi organiseerisid ka seda, et oleks telefoni teel inimestel võimalik annetada risti kiriku kella valamise heaks. Raha. Jah, et lisaks piletitulule see aasta tulime mõttele korraldada selliste suuremate, näiteks televisiooni tunneliprojektist ideed võttes kindlasti ka annetustelefonid avada ja lahkesti vastu kõiki eesti telefonioperaatorit, kes ilma teenustasusid küsimata olid nõus neile eralduma numbrid, pesemine, sellistes inimesed said 25 krooni annetada ja tänaseks päevaks nüüd täpselt need summad ei ole veel selgunud, aga, aga täitsa mitu 1000 krooni sealt nendest telefonikõnedest kogunes. Esmaspäeval me anname kirikule üle piletituludest kogunenud tulud, mis on suurusjärgus 15000 krooni ja ja siis jaanuari jooksul kindlasti kanname ülene telefonidest tulnud vabatahtlikud annetused. Olete seal kirikus varem ka ringi vaadanud ja käinud, näinud seda kohta kohapeal. Mina isiklikult ei ole, aga kui me valisime seda kirikut välja, siis küll käis meie juhatuse liige Indrek Mustimets tutvumas oludega ja vaatas seda kirikut, kelle rääkis kohalike inimestega. Mis te arvate, on see projekt iseenesest seda väärt, et ühel kirikul maakohas suhteliselt väikese koguduse hoone tornis oleks üks kelmis ka pühapäeviti heliseks. Ristikirik on sellises seisus, kus tornis on sisuliselt kaks Eesti mõistes väga haruldast kella ja mõlemad on sellises olukorras neid kumbagi. Helistada ei saa pühapäeva hommikuti ja ja kuna ka kiriku poolt on olemas selline väga entusiastlik õhkkond selle olukorra paremaks muutmisel, siis nagu selline idee väga meeldis. Et leidsime, et väärib toetamist. Aitäh Priit Penjam, Eesti kammerkooride liidu juhatuse esimees. Enne saate lõppu räägime veel Eesti metodisti kirikuga seotud mälestuste kogumise võistlusest. Üleskutse selleks tegi metodisti kiriku ajakirjaga. Koduteel toimetus eesotsas toimetaja Kärt Jänes kapiga. Miks ja kuidas metodisti kiriku ajaloomeenutusi kogutakse? Mõte tuli ikka sellest, et, et järgmisel aastal see on siis aastal 2007 tähistab Eesti metodisti kirik oma oma sajandat sünnipäeva. Et siis kõik sai alguse sellest, kui üheksandal juunil juunikuus 1907 kaks jutlust venda Vassili täht ja Karl kuum jõudsid Kures Saarde ja hakkasid siis seal oma oma kuulutustööd tegema. Ja sellest päevast siis loeki Eesti metodisti, kirik oma algust. Kuigi tegelikult esimene kogudus, mis oli siis Kuressaare kogudus seisis, registreeriti tegelikult alles 1910. aastal ja esimene kirikuhoone, mis siis ka valmis Kuressaarest sai valmistada ühte 12, nii et Kuressaare metodisti kogudus on siis meie kiriku emakogudus, nagu me teda kutsume ja nimetame ja kui siis nüüd need 100 aasta sünnipäeva pidustused on kavandatud, siis need on ka plaanitud just nimelt järgmine aasta sinna Kuressaarde. Aga mis need on, Need mälestused, et siin on nüüd võib-olla isegi mitu põhjust. Üks asi ehk see, et igasugustes eluvaldkondades kogutakse tänapäeval ju mälestusi, sellepärast et see ettekujutus mälestused annavad elust ja, ja ajaloost, et see võib-olla natukene teistmoodi kui, kui ametlik kroonika, ametlikud dokumendid. Aga no kiriku puhul lisandub kindlasti veel ka see, et Nõukogude okupatsiooni ajal ju pigem püüti talletada vähem, et mitte anda julgeoleku organitele siis võimalust kedagi represseerida. Nii et sellest ajast on nii sihukesi saialu ürikuidki vähe säilinud ja mis nüüd konkreetselt veel metodisti kirikut puudutab, siis kindlasti on, on oluline ka meie üks niisugune kurb seik meie ajaloost, et 1944. aasta märtsipommitamise ajal teatavasti põles maha metodisti kiriku Veerenni tänava kirik ja sellega koos hävis siis ka meie arhiiv. Nii et selles mõttes on, on meie kirik nagu vaeslapse osas. Ja sellepärast on ka igasugused mälestused mälestuste katked väga teretulnud. Ja sellepärast oleme me ka oma selle võistluse niisuguse juhendi või soovitused sõnastanud küllaltki üldiselt, et tõepoolest kõigil, kellel midagi on meenutada seoses metodisti kirikuga, olles ka julguse kirja panna ükskõik mis ajastajad, mälestused siis on või, või mis paigast Eestimaal need mälestused on või kui pikad need mälestused on, et igasugune mälestuskild on teretulnud. Ja teiselt poolt siis ka selle materjali esitamise tingimused. Et loomulikult me oleme väga rõõmsad, kui see jõuab meieni arvutifailil ja on kergesti käsitletav, aga samas me oleme rõõmsad ka iga käsikirjalise materjali üle. Nii et kui vanem põlvkond, kellel võib-olla pole arvutit kasutada, aga kes tunneb, et tal oleks midagi meenutada, siis selle tehnilise küsimuse taha ei tohiks meenutamine küll jääda. Te tegite algust juba eelmisel aastal nende meenutuste kogumisega. Kui palju on tänaseks päevaks laekunud neid kirju või siis arvutifaile teile, Eesti metodisti kiriku ajakirja koduteel? Tänaseks on meil laekunud viis tööd. Et see oli siis nagu selles seoses, et meil esialgne tähtaeg oli nagu pandud sellele võistlusele esimene detsember aga kuna oli siit-sealt kuulda, et, et on asju veel nii-öelda töös ja pooleli ja et inimesed vajavad ikkagi väga julgustust et kirja panna siis seda, mida nemad mäletavad, et, et just nimelt ka see on oluline ja, ja just iga inimese mälestus on, on nagu tähtis ja joon, killuke tervik mosaiigis. Et siis me olemegi nüüd pikendanud seda mälestuste võistluse tähtaega, siis esimese maini 2006. Nii et inimestel on võimalik veel ka praegu reageerida ja kui nad mäletavad midagi Eesti metodisti kirikust ükskõik mis perioodis, siis on võimalik see kirja panna ja saata ajakirja koduteel. Aga kas auhind on ka välja pandud, see märksõnavõistlus käis siit ka läbi. Jah, meil on ka auhind, meie peauim Need on 3000 krooni ja, ja kindlasti on veel ka väiksemaid auhindu ja oleme lubanud ka, et kõik tööd, mis vähegi huvi pakuvad ja küllap nad ka pakuvad, aga küllap need korraga ei jõua avaldada, aga vähehaaval siis siis hakkavad ilmuma ajakirjas koduteel, sest me oleme oma ajakirja üheks niisuguseks eesmärgiks alati pidanud ka oma kiriku ajaloo jäädvustamist talletamist. Te ütlesite, et see arhiiv on hävinud Eesti metodisti, kiriku, ajalooliste dokumentide ja võib-olla ka raamatutega aga kas midagi on siiski olemas, kui suur on see ülevaade ja pagas üldse Eesti metodisti kiriku ajaloost? Eks midagi on kindel tõesti olemas, ma ei julgegi nüüd praegu teljel päris ammendavat vastust öelda, sest kindlasti säilis materjali kogudustes ja inimeste kodudes ja, ja üht-teist on uurinud ka meie Eesti metodisti kiriku teoloogilise seminari tudengid ja üksikuid ülevaateid on koostatud aga, aga muidugi niisugune korralik Eesti metodisti, kiriku ajalugu ootab veel kirjutamist. Järgmisel aastal, kui sajandat aastapäeva tähistatakse, siis on põhjust vähemasti see asi ette võtta. Jah, kindlasti see on üks stiimul, mis, mis paneb meid selle nimel tegutsema ja ja sellepärast on ka nüüd mälestuste kogumise võistlus ikkagi käima lükatud. Kuhu saavad inimesed teada anda enda mälestustest? See on siis meie ajakirja koduteel asupaika, mis on siis Tallinna metodisti kirikus Narva maantee 51 ja siis võib ümbrikule kirjutada peale koduteel ja märksõna mälestuste kogumise võistlus. Aga see materjal jõuab kindlasti õigesse kohta, kui ta on saadetud Tallinna metodisti kiriku aadressil. Või siis elektronposti aadressil. Sellisel juhul võib kasutada aadressi koduteel ät metodisti kirik punkt ee. Aitäh selle intervjuu eest ja selle üleskutse eest panna kirja oma mälestusi ja meenutusi Eesti metodisti kiriku kohta. Ajakirja koduteel toimetaja Kärt Jänes-Kapp. Kirikuelu armsad kuulajad, teie head ettepanekud, nii saatja kui ka teemade osas on väga oodatud e-posti aadressil kirikuelu, et RÜE või Eesti Raadio posti aadressil Gonsiori 21 15 null 20 Tallinn. Mina olen toimetaja Meelis Süld, kuulmiseni.