19. sajandi lõpuveerandimann Martri kõrgelt künkalt avanes vaade kuni silmapiirini ja seal all elas Pariis harjunud moel oma argija pühapäevi. Umbes aastal 250, kui ristiusk suures Rooma impeeriumis juba visalt levis. Kuid kristlasi taga kiusati hukatud siinsel kõrgel mäekünkal kal kolm ristiusu vaimuliku taiga hakatud kutsuma maantee Martüür märtrite mägi. Siit olevatki pärit hilisem nimi Montmartre. Pisut enam kui 600 aastat hiljem oli sellele üha elavamaks muutuvale kale hulk Pariisi kunstnike kolinud siin olnud nimelt väga omapärane valgus ja elu hoopis odavam kui all üha kasvavas linnas. Kunstnikega koos tuli kõik, mis nende elamise juurde kuulus, ateljeed, kohvikud, pistrood, kabaree, tantsusaalid, kasvõi mulle endale kallet vana veski, mille ümber kiiruga ehitatud kuuri vaevalt saaliks võiks kutsuda. Aga värvilised laternad ja muusika jääb, Sintia vein võisid sellise koha mõneks tunniks romantiliseks imede uueks muuta. Ühel hommikul liikus mööda kitsast looklevad closelli tänavad kummaline rongkäik. Seda juhtis mon Madri väikese kunstipoe omanik isadangui, kes lükkas ees pilte täis laaditud käsikäru. Temale järgnesid kahekaupa suur poolko, käen ja tilluke oma haigetel jalgadel, vaevaga edasi liikuvanriidulus. Ladrek. Neile meeldis koos käia, sest nad teadsid, kui kentsaka paarina moodustavad. Nende järel astusid Jos raam ja anri russo. Nendele järgnesid Šafanhoog ja poolses anud. Kogu rongkäik suundus Norwani restorani, kus kärutäisnendesamade kunstnike pilte maha laaditi ja seintele riputati, et inimesed neid näeksid ja lõpmata odava hinna eest ehk austaksid. Kuid tööpäevast väsinud õhtustajad ei heitnud seintel rippuvale imelisele loomingule ühtki pilku. Neil polnud õrna aimugi, et nad viibivad seniseid maalikunsti aluseid tuttava uue kunstisuuna impressionismi sünni juures ja tühjade taskutega kunstnikud, kes lootusrikkalt ühe restorani laua äärde istuma olid jäänud oleksid nad vaid aimata osanud, et juba mõnekümne aasta pärast ei jõua maailm nende loodud pilte ära imetleda. Pinget sajakonna aasta pärast tunglevad rahvamassid igal hommikul muuseumi uste taga, et neidsamu ise tangi käru peal sõitnud, nüüd maailmakuulsaid lõuendeid oma silmaga näha. Ikka siinsamas Pariisis Orsay muuseumis taas kord ilusat pühapäeva. Vikerraadio Helgi Erilaid ja. 20. sajand tõi niigi elu rõõmsasse Pariisi jälle ühe vägeva peo. 15-l Nendest aprillist kuni 12. novembrini peeti siin uhket maailmanäitust, millega oli otsustatud lõppenud sajandi saavutusi tähistada ja uus sajand käima lükata. Näituse üleüldiseks. Stiiliks kulutati Aadnu voo, uus kunst. Nagu Pariisis ainuvõimalik, kujunes sajandivahetuse näitus tõeliselt suursuguseks ettevõtmiseks linna kunsti ja kultuuriloos ning muutis ka linna ilmet. Pariisi keskele avarate tänavate ja väljakute äärde kerkisid suur ja väike palee arhitektuuriasjatundjate meelest eklektilised ja pompöösselt hiigelehitised pikkade kolonaalide friiside ja hiigelsuurte skulptuuri kompositsioonidega. Suure palee nurki ehivad näiteks vägevad sõja kaarikud. Tagajalgadele tõusnud hobuste ja antiikkangelastega ja väike palee on ainult õige pisut väiksem kui suur kuid äraütlemata suured annad mõlemad. Ühe tohutu silla sai Pariis samuti 1900. aasta maailmanäituse puhul juurde Aleksander kolmanda silla, mis olevat ehitatud Venemaa ja Prantsusmaaliidu tähistamiseks. Vägevate silla sammaste otsas lehvitavad tiibu säravkuldset Pegasused. Sillakaart ehivad rasket kivist lille, vannikud keerubid hoiavad laternaposte ning allegoorilise naisekujud seal ja Neeva valvavad sillasambaid. Sild on suur ja lai, jahendab šascheliseed invaliidide Esplanaadiga. 19. juulil 1905 Eiffeli torni vastas seisva Trokkadera palee juurde oma esimesed reisijad, Pariisi metroo esimene liin, mis oli poolteise aastaga valmis ehitatud ja maailmanäituse puhul sai Pariis ka kaks uut raudteejaama kaardel joon ja. Ega? Ta. Zerongvees põhja poole ars raudteejaamast viisid rongid Edela-Prantsusmaale ning see oli esimene elektrirongide linna terminal maailmas ehitatud jällegi sajandivahetuse Pariisi maailmanäituse auks ja uhkuseks. Raudteejaam avati 28. mail 1900. Arhitekte, kes selle projekti valmis tegid, oli tegelikult kolm Victorlaluva. Lüssen Manjee ja Emil Bernard jääma hoone vägeva kivi. Fassaadi loojaks oli neist kolmest esimene Viktor Luva kaunite kunstide koolis õppinud mees ning ka raudtee ja võis uhkustada eklektilise, uhked, ornamentidega ehitud ja pisut akadeemilise fassaadiga, nagu teisedki 1900. aasta Pariisi maailmanäitusepuuks valminud ehitised, mis ikkagi suursuguse ja vägeva mulje jätavad. Rektorlova oli loonud grandioosse 140 meetri pikkuse, 40 meetri laiuse ja 32 meetri kõrguse poolkaarekujuliselt kumera metallribadega liigendatud klaasruutudest katusega halli. Katust toetavad metallribad olid nutikalt õrna värviliste kipsornamentidega maskeeritud. Selle hiigelkatuse alla mahtus 16 rongiplatvormi. Jaamahoones olid ka restoran ja hotell. 400 külalise jaoks. Arst see jaama ehitamiseks läks vaja 12000 tonni metalli seega rohkem kui Eiffeli torni jaoks. Aastal 1900 oli ars raudteejaam tollase raudteetehnik ka viimane sõna. Tööstusarhitektuuri meistriteos, kuhu saabus ja kust lahkus kümneid ronge päevas. Kuid juba 39 aastat hiljem oligi kõik Horse jääma, platvormid tuleb välja, olid uuemate ja pikemate rongide jaoks lihtsalt liiga lühikesed, nii et pikkade liinide rongid leidsid oma kodu teistes Pariisi raudteejaamades. Linnalähirongide jaoks on see veel pisut aega sobis. Teise maailmasõja päevil tekkis ühte selle uhke hooneossa omamoodi postkontor. Siit jagati välja sõjavangidele saabunud pakk. Pärast seda saadeti just siit koju vabaks lastud sõjavange. Endise raudteejaamahoone tuli välja sobis hästi filmide tegemiseks. Muuhulgas väntas just siin Osson Valls Kafka protsessile põhineva filmi. Siin esitati ka teatrietendusi ja 1958. aasta mais teatas kindral šalde kool orssees peetud pressikonverentsil, et ta on valmis oma riiki teenima. Jaamahoones algusest peale asunud hotell pani uksed kinni alles 1973 ja linnahooldajate seas levima mõtteid, et äkki peaks kunagise õhke hor see raudteejaama hoopiski maha lõhkuma. Sest siinsed reisid olid lõppenud. Tollane Prantsusmaa president šashampi do pani asjad kindla käega paika. Ars see raudteejaamahoone on rahvuslik monument. Miks ei võiks siia sisustada muuseumi, kus oleks välja pandud selle ajastu kunst, mis algab Napoleon kolmanda teisest impeeriumist ja lõpeb kubismidega kimisega? Kas poleks mitte suurepärane ja täiuslik lüli? Vana kunstitempli, luuri ning moodsat kunsti näitavad pidukeskuse vahel. Pidu oli julge ja hakkaja mees. Tema mõtted 5978. aastal ellu Prantsusmaa president, pane režkaardes tähen ning kunagine osse jaamani hoone otsustati ümber ehitada orssemmuuseumiks kus oleks välja pandud 19. ning 20. sajandi alguse kunst. Sügishommikut Pariisis on jahedavõitu ja mõni neist on teistest millegipärast rohkem meelde jäänud. Sa kõnnid mööda pikka sääni jõega paralleelselt kulgevat rivaali tänavat ning astud karusselli kohvikunurgal väikesel väljakul seisva kuldselt särava Shandarki ratsamonumendi juures üle tee. Sinust vasakul pool laiub tohutu Luuvri palee avatud küljega nelinurk. Õuel seisab kuulus klaaspüramiid. President mitterani julguse näide. Hiigelväljaku avatud küljel viivad trepid marmorist karusselli võidukaare juurde, mida kroonivad Veneetsia San Marco basiilika nelja hobuse koopiad. Originaalid pani siia kunagi paika Napoleon Vanapa kelle võitude auks seegi kaar püstitatud anud. Sinust paremal sirutuvad kaugusse turri aiad, tohutu park, tiikide, purskkaevude, antiikskulptuuride, vägevate lillepeenarde ja vanade puudega. Sa kõnnid edasi kaldapealne ja üks uuemaid pariisi sildu. Sillale viib lühike lai tunnel ja tunnelis mängib üksildane mees saksofoni. No mitte just päriselt nii ei kõlanud see pill seal Pariisi silla all. Aga tolle üksildase saksofoni kõla jääb sind saatma, kui sa üle silla kõnnid. Hommik on vaikne ja seal all on kui peegel. Hommikuudu püsib Pariisi sügis Annikutes päris kaua. Vasakul pool keset jõge seisab site saar. Sellel uduvines tamm. Veel madala päikesekiirtes on kõik nii kummaliselt pastell ja unenäoline Karautpitsist Eiffeli torn, kaugel kirde pool. Üle silla tulebki minna ja siin ta laiub. Hoshee muuseumi uhke kivifassaad lausa Luuvri vastas teispool 100-ni jõge. Asjatundjad teatavad raudteejaama ümberehitamisel muuseumiks püüti algsest arhitektuurist võimalikult palju alal hoida. Vanade fotode moodi ilmatu pikk fassaad, mille keskosa eraldavat tiibadest kaks madalavõitu ära lõigatud tipuga püramiide meenutavat torni nende ees on kaks ümarat Kell, mille osutid tohututel numbrilaudadel veel praegugi aega näitavad. Kellade vahel kaunistab katuse äärt piix, skulptuuride rida. Ja kõige selle all seisab seitse tohutut nelinurksete sammastega eraldatud ka Rust, mis tänapäeval enam uksed ei ole. Horse muuseumisse saab hoopiski nurga taha suurele väljakule ehitatud spetsiaalsest sissepääsuhoonest. Kas seitse Kaarust kunagi Orša raudteejaama avanesid, sädevad üksnes möödunud ajad. Endise raudteejaama sisemust hakati muuseumiks muutma. 1978. Konkursi võitis Aadzeedee arhitektide tiim ning sisearhitekti. Suure töö tegi ära andekas ja mitmete auhindadega pärjatud itaallanna kaetana Aulenti, kelle erialaks olid tööstus ja valgusdisain. Alles jäi Viktollalova loodud tohutu klaasruutudest metallsõrestiku ka raudtee tunnel. Hea tahtmise puhul võid isegi praegu veel kujutleda, kuidas rongid kunagi selle alla sõitsid. Kõigi enam poleks nende jaoks sugugi ruumi. Ruum on kunstile annetatud. Ruumist tõusevad kahelt poolt kõrgusse astmelist tippudega, terrassid puhtad lihtsad heledast, marmorist nelinurgad. Niisiis tumedate joontega, heledast, marmorist põrandatasand ja terrasside tasand. Viimaselt viib treppe ja eskalaatorid erinevatele korrustele jagatusegaleriidesse. Sambad ja valurauast talad on alles, nagu ka viimaseid varjavadki IPS ornamendid. Muuseumi kõrge peasaali klaas võlvidest laest ripub alla vanade, pisut juugendliku kujundusega valgustite rida. Lambid kui piklikud, pärlid ja ruumi otsaseina klaasist pool ringi küljes seisab vägev ja uhkelt ornamentidega ehitud vana jaamakell ümmarguse numbrilaual rooma numbrid. Vägevast jaamahoonest tuli vägev muuseum ja suur oma 45000 ruutmeetrit moodustavad nii tohutu peasaal kui kõik teised. Tundub, et lausesse ajada, aga see on vist liialdus. Väljapanekute saalid kokku. Et seda kõike luua, tuli arhitektidel sisekujundajatel ja meistritel kuus aastat kõvasti tööd teha. President Franz saamiteraan avas Orsay muuseumi esimesel detsembril 1986. Porsche muuseumi tore peasaal ikka ei lähe meelest, et selle klaaskatuse alla kunagi rongid sõitsid terrassiga ning näitusesaalid mõlemal pool peasaali. Kõik on põhjalikult kunsti täis, prantsuse kunst aastatest 1848 kuni 1915. Maalid, skulptuurid, dekoratiivesemed, fotod, ka mööbel tuleks üles lugeda vist peaaegu kõigi nende aastate prantsuse kunstnike nimed. Kõigi, kelle looming midagi kunstiajaloos tähendanud on. Kõik need on siin. Pea sõjalise terrassidel on peaasjalikult skulptuur. Pisut kummaline valik. 19. sajandi keskel valitsenud eklektikast on asjatundjad kirjutanud. Küllap leidub siin mitmeid meistriteoseid imetlemiseks neile, kes skulptuurist lugu peavad. Kui meistrite seas on näiteks köster Rodaan ning asjatundjatele vahest rohkemgi. Viimase suurteos neli maailmajagu võtab sind peasaalis esimesena vastu. Tegelikult telliti see teos kujurilt 1867 luksemburgi aia pursk kaevuna. Andekas karp, kellele meeldis oma skulptuure liikumises kujutada, kasutas allegooriat neli maailmajagu. Need on neli ringis tantsivate inimest, kes hoiavad pea kohal taevasfääri. Algselt oli mõeldud, et kogu kompositsioon ka aeglaselt ümber oma telje keerleb. Nüüd seisavad need tantsupoosides väga sümboolsed allegoorilise pronks tuurid ümaral postamendil Orsay muuseumiruumi ja õhurica peasaali sissekäigu laial trepil. Ja ei keerle. Toobal suleb ja koostöös Me sirvi Suurest avarast peasaalist tuleb paremale suunduda, seal on eskalaatorid, mis viivad su selle kunsti juurde, mida su hing näha ihaldab. Kõike ei jõua nagunii vaadata, kuid Orsay muuseumis on tõeliselt uhke empressenistide välja. Pane. Just täpselt needsamad tegelased, kes oma õhtuid mulle endale ka Lätis hiljem olen roosis veetsid, kes mon Maatri kohvikutesse kogunedes tundide kaupa elu ja kunsti üle vaielda võisid elurõõmsad tegelased, kellel teinekord ühtki münti taskus ei olnud, kes valgust ja õhku, oma piltidele maalides hetki ja muljeid jäädvustada püüdsid mulje Impressioon, Impressionistid, neist kõige kuulsamad ja tuntumad on kõik siin Orse muuseumis, Pariisis muidugi nende pilte kümnetes maailma suurtes ja uhketes muuseumides. Kuidas seis on neid saalide ja saalide kaudu üksteise kõrval tuttavad maalid, mida sa lugematuid kordi kunstiraamatutes uurinud oled. Siin on need su ees meistrite eneste kätega maalitud jutustamas maailmast, mida enam olemas ei ole. Enam kui 100 aasta. Kas sul on kõik uskumatult muutunud? Tehnika, imed ja elutempo on muutnud väärtusi ja arusaamu. Inimesed on pealiskaudsemaks hoolimatud, mis tähendab ülekohut ja julmust. Aga siin hor sees näib aeg otsekui seisma jäävat. Ors sees näib aeg peatavat kui igast ilmanurgast kohale saabunud rahvas, prantslase on nende seas päris palju. Kui see rahvas liigub vaikselt saalist saali ühe pildi eest teise ette, vaikselt ja aeglaselt. Kiirus on ukse taha jäänud, piltide minevik, ajatuks olevikuks saanud ars langa. Arslonga sees välja pandud maale, skulptuure ning igasuguseid muid kunstiesemeid on kokku loetud 4000. Mis meil siin üle jääb, nimetada maailmakuulsaid nimesid, neid, kes impressionismi le teed rajasid neid, kes õnnelikult seda uut õhu ja valguse kunsti arendasid. Neid, kes post, jah, neoImpressionistidena omaeneseradu kõndisid. Van goog koge sees on vaid mõned, kuid kõige tuntumad sa kõnnid naisunenäona tunduvad saalides lootuses, et sulle jõuab lõpuks kohale üks kindel asi, et selle tumesinise kummaliste valguskeradega tähistaeva maaliski issand pannkoogi ise tema enesekäsi, et see siin on tõeline ehtne, ainus Eduaarmanee maalitud olümpiamaine Pariisiter ja jumalanna üheskoos. Ja et see oli Renuaar ise, kes igaveseks peatas, võtke lõbusalt tantsupeolt mulle endale ka letis. Need siin on originaalid, tõelised suurte meistrite tööd. Koos inimhulgaga liigub ühest Impressionistide saalist teise soliidne vanahärra kokkupandav tool käes. Mõne pildi ees paneb ta tooli maha ja istub tükk aega. Ta teab, mida otsida. Miks me ei võiks pisut aega koos temaga kõndida? Camiibizarro punased katused. Tool pannakse maha, pilti uuritakse põhjalikult. Pessarrod ütlevad asjatundjad, mõjutasid nii Claude maneer kui poolse saani looming. Viimane vahest kõige rohkem pildil on sügistaevas on sinine. Puudelt alla kukkunud lehed moodustavad rohekaspruunil murul punakuldse hõõguva vaipa. Õmblukeste paljaste puude okste vahelt paistavad väikese küla punaste katustega majad. Need oleks otsekui midagi kindlat keset värve, hõõguma, panevat sügisvalgust ning rõhutuid, puid ja värvilist maad. Sügise rahulik, veel nii võrratult värviline paratamatus. Õnnetu seadusega anriidulus LoJack ei viitsinud eriti Impressionistide lõpututest mon Martri kohvikuvaidlustes ateljeedes veetud diskussioonides kaasa rääkida. Kuigi need vaidlused olid uue moodsa kunsti sünniks üpris olulised. Oma lühikestel haigetel jalgadel, kõndistab Ma meelega mööda mon Mardri künka järske tänavaid ühest lärmakas suitsuses tantsupaigast teise, istus vaadet ööde kaupa oma laua taga ja visandas paberile talle silma hakkavaid, huvitavaid tegelasi ning kohalikke staare, tantsijaid ja lauljaid. Tuleuzlot Recoli vapustavalt andekas teinekord piisas vaid mõnest joonest, et hiljem andis sündinud maalil vaatajale ka portreteeritava põhiloomus. Avaneks elegantne, rafineeritud lauljatar Shan Avril. Laguluupesunaine, kellest sai Mulan rush'i, võiks öelda priimabaleriin uskumatut tantsija Valentaan, kelle kehas nagu polekski luid olnud. Ja siin on see muuseumi seinal kaastunnet äratav naiskloun Ucao oma klooni kostüümis mis pidi naljakas olema, kuid teeb vaataja pigem nukraks tumesinist rüüd, mis vaevalt naise ülakehaga ehib tohutu õhuline erekollane, ümmargune lang, mis kloonitari paremalt õlalt vasakule puusale ulatub. Ja samasugune kollane pael ehib naise peale torni kõrguseks puntraks seotud lumivalgeid juukseid. Küllap säuka publikut oma lopsaka välimuse ja rõvedate naljadega härma. Kuid kunstnik on tabanud selja tagant ning poolprofiilis omaette, punasel, diivanil istumas väsinud ja saatusel ealist. Soliidne vanahärra kolib oma kokkupandava tooliga edasi ja istub järjekordse kuulsa meistriteose. Winston kirjutab oma elujanus. Ta kummardus oma lõuendi kohale, paarkümmend väikest värvitopsi olid korralikult laua servale ritta laotud. Sõra pistis imetillukese pintsli otsa ühte värvitopsi ja hakkas matemaatilise täpsusega lõuendile tillukesi värvite pähk kandma ükskõikselt ja kaasa elamata nagu masin. Täpp hoidis pintslit peos püsti. Kastis põgusalt värvitopsi ja siis lõuendilehte käpp sajad ja sajad täpid minutis. Et mingist õun nagu kunstiteadlased väidavad, sera teadis, et üksteise kõrval seisvad värvid 11 mõjutavad ning mõtles välja pointellismi tehnika, mille abil lõuendipind värvida, pidega kaetakse. Ja niimoodi efektne läbipaistvus. Ningkergus saavutatakse sösse raad. Tsirkus on jälle üks maailmakuulsaid meistriteoseid. Orzee kollektsioonis. Seisan Ozareenist, millel tormab lumivalge hobune. Kollases lühikeses kaevas kostüümis ratsutaja Anna seisab hobuse seljal, ühel jalal. Ümberringi hüplevad ja tembutavad fantastiliste tulipunaste soengutega klounid. Tribüünidel istuvad vaatajad kui liikumatut nukud. Kogu tsirkus koosneb vist küll sadadest miljonitest värvitäppidest. Janotatult hele ja pastelne pehmelt ja sujuvalt saab ühest värvitoonist teine. Võib-olla oleks kunstnik siia veel mõndagi lisanud, kuid ta ei jõudnud. Tema aeg sai 1891. aasta kevadel otsa ja maal nii kummaline ja mõjuv on sisuliselt lõpetamata. Järgmine pikem peatus on kääni tuttavate ja imeliste ta hiiti naiste juures poolga käen põgenes ja Euroopa tsivilisatsiooni eest kauge lõunamere paradiisisaarele. Ta otsis teistsugust elu, mis oleks ehtsam, tõelisem ja lihtsam ja leidis selle ta hiiti liivarandadel, troopilistes, ürgmetsades, koskede kohines ja hiigelsuurtes värvilistes õites. Ta avastas siinse primitiivse kunsti lihtsad vormid, järgavad värvid rikkumatu looduse, mille hulka ka kohalikud inimesed looduslapsed kuulusid. Täiesti siiralt kandis ta kõik selle omale uuenditele, nii nagu tema siinset maaima nägi. Ei, ma ei räägi meiega meiega. Meiega ige ameegavana. Kaks tumedanahalist heledates rõivastes naist istub rahulikult rannal, õied juustes, nad ei tee midagi, nad lihtsalt on, nagu on päike ja meri ja lilled ja puud lihtsalt olla. Kas poleks kadestamisväärt võimalus? Ja need, oh, lõpuks ometi asetab vanahärra oma tooli ühe mu nukra saatusega lemmiku maali ette. Kuulsaid pannkoogitöid on Orsay muuseumis päris mitmeid. Doktor, kas see portree autoportree tähistaevas, roni kohal ja veelgi, aga meie jaoks valitakse täna afääri. Wilson pannkoogist ei saaks tegelikult lühidalt rääkida ei tohikski. Tema isiksus oli liialt keeruline ja ebatavaline mõistetu ilmselt kujunes ka tema saatus traagilisemaks, kui tema kaasaegsetel kunstnikel. Samas isiksused olid nad kõik ning küllust ja tavapärases mõttes õnne. Nende kunst reeglina nende ellu ei toonud, kuid külla panustasid. Valides argipäeva Gavin saanud, põgenes Pariisist lõuna Prantsusmaa kuuma päikese, vapustavate värvide ning lihtsa elurütmi. Vääri kiriku maalis seda juba oma elule. Kõige raskem oli õnnetu omalajal pärast safremi psühhiaatriahaiglast lahkumist väikeses vääri külas, mida igalt poolt viljapõllud ümbritsesid ja kus külm roheline jõgi oaasi oru rahet nähtavate kallaste vahel voolas. May päikeses ja täielikus vaikuses leidis saanud oma viimase lühikese rahuaja. Ta kirjutas nõele. Ma maalisin suure pildi küla kirikust, kust, mis puhtalt koobaltsinise taeva all kohati veoletsena tundub. Värvilise klaas maalinguga aknad säravad ultramariin seniselt katus on violetne osaliselt oranž. Kui on saanud, ei kirjuta sellest vägivaldsest hetketi hullumeelsena tunduvas dramaatikast, mida väljendavad pildi tihedad, moonutatud, raskelt paksu värvikihiga pintslitõmbed. Sest Vincent van koogi piltidel on asjatundjad väitnud, pole taevas iial selgelt ja puhtalt sinine. Kummalised taevaväed teevad siin ikka oma töö. Kepresside tumedad pikad piigid on keerlevate tuleleekide kujuga ja päike näib kohe plahvatavad. Ent sant nägi elu ja maailma traagilisena ja tema piltidel ei saanud see ju teistsugune olla. Ligi 4000 kunstiteost on arseen muuseumiga Taarja klaaskatuse all oma koha leidnud selle katuse all, kuhu kunagi rongid sõitsid. 4000 kunstiteost, see tähendab nelja tuhandet lugu. Seda sääni vasakul kaldal, Louvre'i vastasseisvat tohutut hoonet on ka Euroopa kaun teemaks muuseumiks kutsutud. See on küll keeruline, meie vana hea roopan, vapustavaid kunstimuuseume täis. See on tõeline varandus väärt hoidmist ja hindamist. Muuseumide aastal tuleks need ehk selgi tunnil tihedamini külastada ja muidugi mitte ainult Euroopas. Nii säästud välja 100-ni äärde ja peigsaba rahvast, loog läbika Orse muuseumi ukse taga. Et minna ja leida elamusi ning õppida tundma kadunud aegade Pariisi ja Prantsusmaal vanad nägu nägid seda uue kunsti loojad enam kui sajand tagasi. Alade. Gileadi. Sees käes.