Kiriku tere õhtust, armsad kuulajad. Algavas saates on meil kõne all nii-öelda tabuteemad. Kui rahvusvahelises pressis kõneldakse Taani koomiksiskandaalist ja prohvet Muhamedi pilapiltidest, mis riivasid islamiusulisi siis päris sarnase juhtumi võime leida ka siitsamast kodumaalt. Räägime Kristuse väidetavalt sobimatust kujutamisest ning kristlaste usuliste tunnete riivamisest. Nimelt Tartus küttis kirgi kunstniku raames vana kaubamaja vaateakendele üles pandud fotonäitus. Tartus tegutsev õigeusu vennaskond protestis kompositsiooni vastu, kus, nagu nad nimetasid kaks pornonukku on pandud Kristuse kõrvale ja kujutatud kõige labasemate kirgede keskel. Võtame ühendust protestijate ka kui ka fotonäituse autoriga ning uurime, millised on poolte arvamused. Saate teiseks pikemaks teemaks on kristlaste suhtumine homoseksuaalide esse ning ristiinimeste sellekohased arvamusavaldused ajakirjanduses. Mina olen saatejuht Meelis Süld kirikule. Räägime nüüd Tartu Püha Platoni püha Essidori, õigeusu vennaskonna juhatuse liikme ja preestri Gabriel Kerese ka sellest samast näitusest, mis on Tartu kunstikuu raames väljas Tartu vana Kaubamaja vaateaknal, kus on siis kujutatud fotodel Jeesust koos mannekeeni pildiga ja kumminukupildiga ja teie vennaskond on teinud ka avaliku pöördumise siis selle vastu, mis täpselt selles stseenis nüüd teid kõige rohkem häiris. No selleks, et, et aru saada, mis selles on häiriv, peab natukene teadma kristlust, kristluse kõige kesksem sümbol ja kõige kesksem asi on, on just nimelt Kristuse ristija, Kristuse ristilöömine ja pühakirjas kirjutatakse, et kui Kristus löödi risti teineteisele poole, koos temaga löödi risti kaks röövlite üks röövlitest ütles, et kui sa oled jumala poeg, siis aita ennast Meide ja teine ütles, et et kas sul pole häbi, et, et sa teotad teda, kes, kes on süüta siin risti pääl ja pöördus Jeesuse poole ja ütles, et mõtle minu peale, kui sa oma kuningriigist tuled ja selle peale Jeesus ütles talle, et täna õhtu, sa pead koos minuga olema taevariigis. See on siis selline situatsioon, kus Kristus on kahe röövli vahel üks mõistlik röövel, teine mõistmatu röövel. Aga siin me näeme situatsiooni, kus on kristus pandud, kahe noh, ma ei tea, mille vahele üks on siis niisugune lõbunukk ja, ja teine on teine niukse väga kahtlase mulje, te ütlete nüüd, võib-olla mannekeen ei oskanud aru saada, et mannekeen aga jättis siukese vägagi siivutu mulje, see nukk seal tähendab küsimus on veel selles, et mida need lukud seal peavad sümboliseerivad, nad sümboliseerivad väärastunud seksuaalsust ja kristlust ega kristlust. Siiski ei ole õige, sellega seostuda. Kristlasi aeg-ajalt saab, sellepärast et me loeme lehtedest, kuuleme televiisorist igalt poolt võime vahel oma silmaga näha, et kristlased teevad igasuguseid asju. Kuid nemad on ka inimesed ja, ja nemad eksivad, kuid Kristus ei ole olnud selline ekslik inimene ja teda pole põhjust seostada millegi sellise labase katse. See on otseselt deemonlik. Aga kas Kristus ise ka oma eluajal ei istunud mitte patuste killas? Jah, sellepärast, et ta ütles, et mitte tervetele pole arsti vaja, vaid haigetele, kuid ta oli nendega koos ja ei lükanud mitte inimesi rohkem sügavamale patu võib päris kindel olla, vastupidi, ta proovis neid pöörata õigele teele, ta õpetas neid ja näitas neile eeskuju ja andis neile arusaamist, mis on vale, mis on õige. Ja kindlasti ei ole kellelgi õige seostada Kristust mingisuguste kirgedegatsensen, saatanlik. Tähendab sellest stseenist võisite teie välja lugeda seda, et Kristus on pandud nagu nende kirgede keskele, kus ta ise on nende küüsis. Tähendab ma ei loeks seda niimoodi välja, mõte, see on lihtsalt seda teatavasse kompositsiooni asetatud. Need on nii vastandlikud asjad. Kui sinna oleks keskele pandud nendest purjus saator või mingisugune sarviline, siis ei oleks üks sõna selle kohta seepärast, et see sobiv kooslus, aga Kristus koos selliste nukkude või piltidega see ei ole sobiv kooslus, ei, ei vasta tõele. Nüüd, kui see näitus oli vahepeal kinni kaetud just nimelt püha Platoni ja pühaizziduri õiguse vennaskonna tähelepanu juhtimise peale ja nüüd taas avatud inimestele vaatamiseks, siis kas teie vennaskond astub v mõne sammu, et tähelepanu juhtida sellele olukorrale? Vot tähelepanu on juhitud juba, inimesed teavad sellest, et nüüd on seal selline näitus ja et seal on sellised pildid ja, ja et see on probleem. Osadele inimestele vähemalt et me peame järgi mõtlema, et kas me saame seda veel rohkem teadvustada. Paljudes kohtades meediates on siin, ütleme, internetis ja ajalehtedes proovitatakse natukene nagu meid, seostada sellega, et meie sunniksime nagu linnavalitsust seda näitust maha võtma. See natukene ebatäpne selles suhtes, et ausalt öeldes, ega me ei olegi linnavalitsuse poole üldse pöörduma, et me kirjutasime kohe avaliku pöördumise ja ja esimesena võttis sellest kinni SL õhtulehte ja avalikustas selle laia publikumi ette. Ma ei tea, mis me edasi veel ette võtame, ajalehed ei ole olnud ainsad kohad, kuhu me oleme teadnud. Me oleme teatanud ka laiemalt ja võin ka öelda, et mitte ainult Eestisse. Situatsioon just kus praegusel hetkel me ei seostaks seda nii otseselt aga situatsioon, kus, kus muhamedi maailm on praegu väga häiritud selle peale, et et nende religiooni tõotatud Euroopas. Meil siin loodetavasti nii drastiliselt ei lähegi kellelegi pommi panema ei hakka ega nugadega välgutamaga tuleb aru saada, et religioon on mõnedele inimestele vägagi osade inimeste jaoks on Kristus Jeesus Kristus, tähtsam kui nende omaenda elu. Et nad kindlasti ei soovi kannatada siukest asja, kui kui Kristust peatatakse, see ei ole õige ja siis sellisel puhul võtavad inimesed midagi ette. On kuulnud siukest asja, et noh, Eestis kindlasti ei lähe, ega ma ei too ka mingisugust näidet, et me peaksime niimoodi tegema, aga Venemaal näiteks rahvas on tükk maad, tuli hingelisem, kui meile oli Moskvas näitus, kus oli samamoodi religiooni tõotatud mõnitatud jumalata, et siis sinna lihtsalt sõitsid meesterahvad autodega ette, võtsid kaikad kätte, läksid sisse ja peksid näituse. Segija andsid võldist nendele korraldajatelt. Katkestab peale. Et noh, inimesi võib väga tõsiselt ärritada, niisugune asi. Ja Tartu Püha Platoni ja Püha isi tori õiguse vennaskond on häiritud sellest näitusest. Loomulikult oleme häiritud sellisest kompositsioonist, tähendab, siin on veel üks nüanssidest, et kui me võime kõik mõelda selle peale, et kuhu kohta see on pandud, see on pandud vana kaubamaja peale, vana kaubamaja asub kohe bussijaama kõrval. Bussijaamast ei ole võimalik Tartu kesklinna minna teistmoodi kui minnes mööda sellest vanast kaubamajast. Ja see tähendabki seda, et kõikidele Tartusse tulevatele inimestele kõigile Tartust ära minevatele inimestele signaal, et Tartus on sellised pildid Tartus, ongi niisugune. Ma ei tea maitselagekunst või ma ei tea, kui tahetakse kunsti pealinnaks saada. Minu meelest oleks põhjust postituse pealinnaks niimoodi saada. Et väga kõvasti häirib, häirib see, et inimesed ei mõtle, mis nad teevad. Ja teisipidi võiks ka öelda, et et häirib see, et inimesed peavad vägagi täpselt, mida nad teevad ja teevad seda rahulikult ja teiste inimeste arvelt. Ma saan aru, et te peate ka osaliselt Laine Jänes Tartu linnapead süüdlaseks, et ta ei ole kätt ette pannud nii-öelda sellele näitusele. No vaadake, kui vaadata seda, et Tartu ei ole nüüd New York City, kus on 10 miljonit inimest, vaid meil on niisugune väikelinn, kus on 100000 inimest, see tähendab seda, et Tartu linnas on linnavalitsus, oli ikkagi kõik teada, mis toimub. Linnavalitsus reglementeerib ka sellise asja nagu, nagu avalikud väljapanekud. Linnavalitsusel on oma linnakunstnik, kes vaatab üle kõik vaateaknad linna aknad, mis tehakse. Peale selle on just see aeg, kus Tartu linn tahab saada selleks Euroopa kunstipealinnaks, kus peaks nagu eriti tõsiselt kõikidesse sihukestesse asjadesse suhtume kindlasti suhtutaksegi. Näiteks ka Tartu kunstikuu on linnavalitsuse üritus, mis avati Raekoja platsis. Need tähendab, linnavalitsus on väga konkreetselt ja otseselt ja täpselt kursis, mis toimub selle kunstikuu raames ja millised näitused on üleval, et seda ei maksa kellelegi rääkida. Et nad ei tea, mis toimub. Aitäh teile selle intervjuu eest nende kommentaaride eest. Preester Gabriel Keres, Tartu Püha Platoni ja Püha issi tari õigeusu vennaskonnast. Räägime tänases kirikuelu saates skandaalsest näitusest, mis on ilmunud Tartu kunstikuu raames ja on Kaubamaja vaateakendel ja telefoniühendus on nüüd fotograaf Taavi Piibemanniga, kes on selle skandaalse väljapaneku üheks autoriks. Mida siis õigupoolest on nüüd seal Tartu Kaubamaja vaateakendel kujutatud ja mille vastu ka osad ristiinimesed on üles astunud ja omad nõudmised ja tähelepanekud teinud. Ta pornograafia keskel, et ma arvan, et peakski alustama täpsustusega sellest, et seal seal peal tõesti ei ole kristlus vaid seal on foto Kristuse kuju ja temast vasakul on fotomannekeen-ist, mida, mida ei saa nagu, või kuidagi nimetada pornograafiliseks, need on täpselt sama pornograafiline anatoomiliselt kui Kristuse kuju, ehk siis sama sama vähe kaetud. Ja paremal pool on, on seksnuku kuju. Mida selle väljapanekuga tegelikult nüüd autorina sa ise oled tahtnud öelda selle näituse pealkiri jätsin ütlemata, on tegelikult puidupai. Ja see on selline kahe kahemõtteline pealkiri, tähistatud küsimus selle kohta, kas sa, kas sa ostaksid midagi inglise keeles, ta tegelikult tähistab ka seda, kas sa, kas sa võtaksid selle omaks, kas sa usuksid seda, millel on mu mõte selle töö tegemise juures, miks on need asjad seal kõrvuti, siis on see, et kui vaadata seda, kuidas, kuidas inimesed käituvad, siis no väga-väga levinud on, on selline soov ja valmidus võtta vastu sellise terviklahendused või leida, leida tõde kuskilt väljast. Vastane nagu endale ulatada ja mitte leida see nii, et sa mõtled, otsid fakte ja nendest järeldusi. Et see, see mannekeen on seal sellepärast, et nendel samadel vaateakendel on tavaliselt mannekeenid ja porno minu meelest toimub. Kui need mannekeenid ei ole mitte alasti, vaid need on riietatud rõivastesse, mida siis hooaeg meile pakutakse ja, ja mis on see, mis, mis peaks olema meie arvates ilusa see, mida me, mida me vajame, et hoolimata sellest, et need võivad olla valminud lapstööjõu tulemusena kuskil Aasias või hoolimata sellest, et need on valminud loodusressursse hävitavalt, et enne kui midagi, mida ei teadvustata eriti ja see on nagu reaktsioon sellele töölegi näitab, et tegelikult inimesed parema meelega näeksid seal triikraudu ja riidevirn ja sellest stereotites poosides mannekeen parema meelega kui, kui midagi, mis kutsub meid üles mõtlema. Ja usundi juures on tegelikult soovite seda näha, et algselt liigiti on asendunud millegi hoopis muuga. Et kristlus võiks nagu olla selline salliv halastav, siis me oleme olnud tunnistajateks väga agressiivsele rünnakule Laine Jänese suhtes, kes ei ole ei töö autoriga ega kuidagi jälginud selle valmimist ja sealsamas kirjas oli see siis Tartu Püha Platoni ja Püha issi Thori vennaskond nimetab seda tööd siis viimaseks hoobid eesti rahvale, kes niigi vaevleb ahnuse ja kadeduse ja alkoholismi ja narkomaania küüsis, siis minul nagu kergitab küsimus, et kas need loetletud pahed ei ole need asjad, millega see kõva vennaskond tegelikult võiks tegeleda, selle asemel, et tulla välja satanismi süüdistus, kõlab nagu veidi keskaegselt, et lõhnab nagu tuleriitvia Anguda järgi, et tegelikult seal ju seal ju ei ole kristlus ja nagu ühes kommentaaris näinudki kristlus löödi risti, siis siis temast kahel pool vist ei asetanud kuigi viisakad inimesed ja kristlasi pannud pahaks, et nii läks. Et kui, kui seda nii tõlgendada ja kolmas nukk seksiteema ja seksi ostmine on nagu jätkuvalt aktuaalne, et et see on samamoodi minu meelest selline laiskuse sfäär. Et kui ta kui ta ei ei viitsi pingutada, vaid arvavad, et osta midagi mis, mis võiks asendada armastust ja teha ennast sellega õnnelikuks, nagu väga-väga huvitav mõte, et seda, seda pakutakse erinevatel viisidel ja ja inimesed osad nõuavad, et see pakkumine võiks, võiks olla olemas kogu aeg, see kanal, mis ongi minu meelest huvitav, et noh, tõesti, et kui need vaateaknad tavaliselt funktsioneerivad sellise nagu vägisi asju sulle peale suru, vana, et noh, tegelikult ei ole ju sul vabadust mitte lugeda kirja, kui sa seda näed või, või mitte vaadata. Vaat et noh, kui sa peab, pöörad kõrvalisi tegelikult oled seda näinud jälitab sind kõikjalt. Need pinnad on igal pool. Need pinnad tavaliselt ei tõstata küsimusi, vaid nad annavad valmis vastuseid. Ja kui see, see töö nagu kutsub üles inimesi mõtlema, siis, siis on natukene traagiline, kui kriitika tuleb ilma ilma tegelikult mõtlemata, sest süüdistuses öeldi, et, et ta on nagu pornonukkude vahel. Jeesus. Et noh, võiks ju korraks seisatada ja vaadata ja lugeda läbi see tekst, mis on seal kõrval. Et need ei ole pornonukud ja see ei ole seal ees, kristus. Aga kui nüüd rääkida veel tagasisidest, siis kas kristlikust ringkonnast on tulnud ka mingisuguseid positiivseid kommentaare, on siis mõned ka mõistnud tegelikult, mis sellega on öelda tahetud. Ma rääkisin ühe neiuga, kes ütles, et ta on usklik, teadlik päris mu käest, et kas mul on nagu midagi midagi usu vastu, et ta tahtis kuulda mu motiive selle selle töö tegemise kohta, et see on nagu kuidagi agressiivne küsimus, vaid ta ei tundnud, et seal solvaks kuidagi usklike, aga see oli lihtsalt nagu uudishimust kantud ja noh, siis ma talle seletasin seda, mida ma praegugi siin olen rääkinud. Aitäh sulle nende selgituste eest fotograafia näituse üks autoritest, Taavi piiravam. Tartu kunstniku skandaalne näitus kaeti kolmapäeval kinni. Seejärel tuli kokku komisjon, mis pidi otsustama, kuidas kompositsiooniga edasi toimida. Lisaks korraldajatel oli arutelu juurde kutsutud ka Tartu praost Joel Luhamets, kes andis väljapanekule oma hinnangu tõlgenduse. Komisjon otsustas, et seda võib julgelt avada ja, ja näidata. Üldiselt kogu komisjon oli, oli, näitas Eesti sellest väljapanekut väga positiivsel arvamusel. Kui oli süüdistused, on tegemist pornograafiaga, siis pornograafiat pole seal mitte mitte raasugi. Ja tõsi on see, et ma isiklikult aeg-ajalt oled külm, mõnikord solvunud, et kunstis mõnikord labaseks minnakse. Aga, aga antud juhul ei olnud sellega mitte mingisugust tegemist. Esiteks mina ütlesin, et minul oleks päris hea meel, kui iga kaupluse akna peal oleks Kristuse pilt. Kristuse Kristus oli väga väärikad ja väga-väga kaunilt kujundatud ja selline kumminukku ja mannekeen motiiv mille keskel on lunastaja Kristus. See oli minu jaoks nii sügava sisuga. Kristus, kes on elutooja mis on lunastanud meid sellest tardumusest ja surmast. Nii et see oli seal nii selgelt selge sõnumina olemas, nii et ma isegi tundsin väga head meelt selle üle, aga teiselt poolt mõistame küll, et eks inimesel on oma tunded ja kui ta tekivad mingid tunded sellega seoses siis oli ka selle vennaskonna mõtted võib-olla mõistetavad. Aga aga me ei osanud seal pornograafiat nähe ja meie meil oli küll hea meel, kui see avati uuesti, aga siiski on mingisugused printsiibid ja mida tuleb järgida. Ja küsimus on, et kas, kas Kristust võiks üldse väljaspool kirikut kusagil eksponeerida ja siis tuli juba küsib, kas Kristuse risti võis ka kaelas kanda ja kui püha peab olema see inimene kaelas, võib kanda. Minu isiklik seisukoht on see, et Kristus on tulnud keset seda maailma, keset seda olukorda, kus me oleme, me nii arvan, et Kristjan on koht igal pool, aga vot see on nüüd tunnetuse asi, kuhu, kuhu keegi teda asendada tahab. Jätame nüüd need niinimetatud pornonukud ja Kristuse kuju rahulikult Tartu vana kaubamaja vaateaknale ning jätkame pärast muusikat juba hoopis teisel teemal. Heidame nimelt pilgu kristlaste väljaütlemistele geide suhtes ajakirjanduses. Räägime täna sellest, mismoodi on kirik ja kristlased käsitlenud homoseksuaalsuse teemat ajakirjanduses ja oleme kutsunud siia ümarlaua ümber inimesed, kes on tegelikult kokku puutunud meediaga võib-olla rohkem kui kui teised. Esiteks on siin minu kõrval Eesti televisiooni hommikuprogrammitelevisioon üks toimetajatest Ivo laev ja samuti on siin üle laua Erki Tamm, Tallinna allika baptistikoguduse pastor, aga samuti kristliku pereraadio kaastöötaja. Kui rääkida nüüd homoseksuaalsuse käsitlemisest meedias ja nendest kristlastest, kes oma seisukoha on väljendanud siis alustades kirikute ametlikest seisukohtadest ega vist täis ükski usuühendus niimoodi ametlikult polegi oma mingisuguseid deklaratsiooniga välja tulnud või kuidas teile tundub? Kui ma õieti mäletan, siis mõni aeg tagasi, sest see teema on ju tõusnud nii lainetena meedia tähelepanu keskmesse. Et siis mõni aeg tagasi küsiti vähemalt erinevate kirikute seisukohti ja ma ei mäleta, kuidas neid väljendati konkreetselt, aga Eestis arvatavasti pole kirikut lokaalsel tasandil võtnud seisukohti või kui on, siis ei ole jõudnud nad meediasse. Erki Tamme tooksin siia kõrvale võib-olla lihtsalt selle, mida on öeldud välja selles Enno Tammeri intervjuus peapiiskop Andres Põderi ja siin on öeldud seda tegelikult, et ega kirik nagu ei peagi väga seisukohta võtma, et ühiskond on niigi nii väga konservatiivne, et et selles mõttes kirik ei peagi väga eestvõitleja olema selles küsimuses. Üleüldse sellistel teemadel, mis puudutavad ühiskonda tervikuna ütleme me saame seisukohta võtta arvates ühest küljest kristlastest riigi kodanikena sest ka meil on õigus oma seisukohale ükskõik millises küsimuses, mis puudutab ühiskonda tervikuna. Nüüd, kui palju kirik peaks ühiskonnale saab tegelikult ühiskonnale midagi ette kirjutada, on omaette küsimus arvamust avaldada. Aga eelkõige see on ikkagi mingisuguseks selliseks üheks paljudest seisukohtadest. Aga kiriku asi ei ole mitte riiki ja ühiskonda juhtida võimu ja, ja seaduste kaudu vaid eelkõige läbi kiriku armuõpetuse kuulutamise kaudu. Nii siiani on kohe väga hea kõrvale tuua see, mida on tegelikult väljendatud ühes Delfi arvamus artiklis Andres Noraki Eesti metodisti kiriku teoloogilise seminari rektori poolt kus on kirjas mõned sellised lauset, mis mind mõnevõrra ehmatasid nimelt selles arvamusartiklis, mitte kommentaaris just nimelt arvamusartiklis räägib ta homofoobiast ja, ja siis sellest, et ühtlasi seksuaalvähemused tekitavad temas valdavalt vastikus ja ebameeldivustunnet. Tegelikult tsitaat, mille ma siinkohal tõin, ongi põhjus, mis mind pani sel pühapäeval selle teema juurde tulema ja täitsa stuudiosse kutsuma. Ivo laev, Eesti televisiooni hommikuprogrammi üks autoritest, üks toimetajatest. Mis mõtted sul tulid, kui sa lugesid sellist arvamusavaldust? Delfi arvamusrubriik? Mis ma alguses lugesin, seda siis ma esimese hooga päris kiiresti läbi selle ja esimene läheks sõnale aastal, see ehmatas sellepärast, et, et ühelt poolt nagu argumentatsioon, mis siin nagu on välja toodud, et vastikustunne on mingisugune ürgne instinkt, mida järgima, selle mahasurumine on inimlikkuse kui sellise üldse eiramine. Et siis selline argumentatsioon mind esiteks nagu kohutavalt häiris, sellepärast et minul tekib vastikustunne siis, kui ma näen näiteks pärismaalasi puukoore, neid vaklasid söömas ja noh, see kõik sõltub kultuurikontekstist või sellest, et kust ta tuleb kuidas sind on kasvatatud. Loomulikult meil tekivad vastikus, tunded, omad foobiad, mida ta armastab siin kasutada. Sellised asjad, et noh, see ehmatas mind, et seisukoht on nii, et kui sa oled kristlane, siis sa pead natukene mõtlema läbi selle, mida sa nagu välja ütled, sellepärast et kirik on ise olnud praegu löögi all ja teda kritiseeritakse päris palju. Ja enamus neid seisukoht on üsnagi sellised primitiivsed või sellised, et eks selle vulgaarse sellist isegi, et kas argumentatsioon jätab pehmelt öeldes soovida ja siis tulla nagu kiriku poolt välja täpselt samasuguste argumentidega seal nagu natukene kummastav Kuidasmoodi lähevad Kuko armuõpetus ja väide, et seksuaalvähemused tekitavad vastikus ebameeldivustunnet. Noh, võib-olla ma ei hakkaks kommenteerima konkreetselt seda, mida on öelnud Andrus Norat, muideks me pereraadios tegime koos temaga vastavasisulise vate üpris hiljuti seal. Ma arvan, me jäime oma sellistes arvamustes küllaltki pehme sõnalisteks välja, öeldes küll seda, mida me isiklikult mõtleme ja mida kogudused üldiselt, kristlikud kogudused kaal väljendanud, aga nii nagu Ivo laev siin ütles, et et vastikustunne tekib eelkõige kultuurikontekstis, siis tõepoolest ühiskonnas piire tõmmatakse niiehknaa ja küsimus on, kuhu need piirid tõmmatakse ja see nüüd oleneb väga suuresti ütleme, ühiskonnakriitilise massi, sisemistest hoiakutest, väärtushinnangutest, seda, mida peetakse õigeks ja valeks. Kui praegu on meedias, ütleme Euroopas väga tugevalt ju löögi all Lääne-Euroopa press, kes on avaldanud prohvet Muhamedi pilapilte temast, mis on tehtud siis taandatakse pressivabadusega. Aga andke andeks, pressivabadus ei ole mitte kõike lubavus vaid antud juhul sellega haudu on solvatud, ühe suure religiooni järgijate sisemist pieteeditunnet, nii et need piirid tuleb tõmmata ja, ja ma leian, et praegu ka Eesti katsetab või Eesti ajakirjanduses ja meedias katsetatakse piire proovitakse neid ületada siis antud juhul ka seksuaalvähemused, on üks selline survegrupp, kes katsetab neid piire, mis Eestis on seni noh, ütleme niimoodi peetud loomulikuks talupoja mõistusega ja see, mida lõpetatud 10 käsu ja mäe jutlusega, mida usutud ja õigeks peetud, et noh, mõneti on see nagu seniste piiride ründamine. Mitte et ma tahaksin väga laskuda sellesse, miks kirik nii või naa arvab homoseksuaalide eest ja mille pärast on kirikul oma seisukoht vaid näiteks kui me räägime tööst, vanglates, vangidega, kus täpselt samamoodi harrastatakse meestevahelist, seksi ja vägivaldset seksi siis krik teeb seal oma tööd ja suhtub armastusega nendesse inimestesse. Kui me räägime tööst kodututega, Nad on napsilembelised, võib-olla nad peavad varastama, et saada endale süüa, siis ikkagi kirik teeb nendega tööd ja on väga armastusväärne, aga nüüd homoseksuaalid, kes tahavad rahulikult koos elada, teineteist armastada, siis miskipärast kirik on väga vihane. Sa alustasid selles mõttes nagu õigest kohast, et ega see kiriku seisukoht ei ole mingisugune selline vanade meeste peas kuidagi välja töötatud mingisugune arvamine vaid ma isiklikult olen nagu viimasel ajal mõelnud väga palju sellele, et kui palju ühiskonnas me üleüldse küsime nagu sedapidi milline on minu elu eesmärk jumala silmis. Et kui tema on mind loonud, siis mida tema ootab minult, minu elult, et selge on see, et see kõik, mida sa välja tõid, see puudutab seda tööd, mida Kristus oma kogudusele, oma jüngritele ja see on hingede päästmine. Et siin ei ole mingit kahtlust, et kui me oleme Kristuse evangeeliumi kuulutajad. Me ei tohigi teha ühelgi inimesel vahet, sõnum peab absoluutselt iga inimeseni ja, ja mina ka pastorina ma ütelda, et sinu nägu või sinu tegu või see ei meeldi mulle ja ma ma sulle ei kuuluta evangeeliumi ja selle juures see, et aga mis saab edasi, et kui see inimene ka kirikusse tuleb ja kui me tegime Andrus Noorakuga saadet, siis ma tean, et metodisti kiriku nagu ametlik seisukoht, üleüldine on see, et et ja see on minu isiklik seisukoht kristlasena ka, et seksuaalsus ei ole selline instinkt, mida inimene juhiks ja seepärast homoseksuaalsust või aktiivset seksuaalsust kiriku liikmena kristlasena. Sel juhul sellest tuleb loobuda teadlikult nii palju, nii nagu me loobume nii mõnestki asjast selle nimel, et me tajume, et see ei ole jumala tahtega kooskõlas. Tegelikult algab asi inimestest ja kristlus või selline on minu arust inimese religioon, sest ta nagu fokusseerib ennast inimesele selles mõttes, et unustaks ära jumala, aga jumala arm tähendab eelkõige siis nüüd on vist inimese poole, ehk siis kuidas Meie, kuidas jumala meisse suhtunud. Ja siin on nagu otseselt toodud piiblis paralleel. Et kuidas TEMA meisse suhtub, nii peame ka meie suhtuma teistesse, ma ei räägi siin kõigega leppimisest või kõige suhtes tolereerimisest. Aga siin on tegelikult oma mõte olemas. Et ma arvan, et see paistab kõige rohkem silma, kuidas me suhtume inimene inimese suhtes. Kui veel üks artikkel tuua siia tsiteerimisele Toomas Pauli poolt avaldatud 14. jaanuaril Eesti Päevalehes tunnetatud paratamatus siis ta annab nagu mõista, tegelikult tuleb meil ühel hetkel ikkagi kaasa minna sellega, kus me oleme, ehk siis Euroopa ühiskonnaga, kus me hakkame muutuma üha sallivamaks ja ja tegelikult lõppkokkuvõttes ilmselt ma ei tea, mitme aasta pärast on võimalik ka Eestis samasoolisi suhteid ikkagi ametlikult registreerida, et ei tea, kas kirikus ka võib ühel hetkel tekkida selline arusaamine vähemalt mõnes koguduses mõnes kirikus, et homoseksuaalsed suhted on aktsepteeritavad, kas on näha ka meie kirikus sellist suunda, et, et osad aktsepteerivad seda? Tavaliselt kui seda küsimust üles tõstetakse ja ka erinevad küsitlused, mis on tehtud, siis mind paneb kõige rohkem imestama selle küsimuse püstitus, et nähakse praegusel ajal homoseksuaalsete suhete vastu olemist kui mingit tohutut igandit ja öeldakse, kui tolerantsed ja siis mida tolerantsem, seda parem. Et tegelikult ma olen nagu mõelnud sellele, et Euroopas on ka näha ja eriti siin Skandinaavias ilmalikus tunum kirik on seda tolerantsem ja mingil hetkel ka Rootsi luteri kirikutes on näha, ega selle kiriku mõju ühiskonnas enam ei ole, see, mis ta oli. Ja Rootsi kiriku sees on tekkinud väga tugev opositsioon ka seal vastu võetud otsustel, nii et, et ma mõtlen, et ma ei välista, et Eestis neid asju tehakse ilmalikud tasandil seadusandlikul tasandil. Kirik, kes on elanud üle Nõukogude ajad, kus ta on olnud kogu aeg opositsioonis kirikule ei ole tarvis tolereeruda kõigega või nõustuda kõigega, mida ilmalikul tasandil tehakse. Ja kui ma mõtlen kasvõi selle peale, et kirik on olnud olemas Vana-Rooma ajal kui muidugi ei suhtutud homoseksuaalsusest nii lembeselt, kui seda tehti, nagu nimetataksegi teda ju Kreeka armastuseks kreeka kultuuris, siis ometi see kultuur, pesse kultuur purunes, aga, aga kirik säilis. Ja mina arvan seda, et need erinevad lained, mis meist üle käivad ja ka Euroopast üle käivad ja maailmast need lähevad mööda, need tekitavad pigem väga tugevaid vastureaktsioone ja mida me näeme ja ma olen nõus absoluutselt praeguse paavstiga, kes on öelnud, et et maailm viljeleb surmaga tuuri, tähendab, nendel asjadel ei ole loomulikku nagu välja pääsu. Ja kui öeldakse, et noh, aga inimesed elavad suures vabaduses, siis selles vabaduses on tehtud sellised valikud, mis on viinud selleni, et läänemaailm kahaneb, vananeb ja sureb. Islamimaailm kohutavalt hange, konservatiivne, kasvad ja, ja noh, siin on see küsimus, et kas, kas me läheme surmakultuuriga koos kõigega surma või, või meil on enda sees maid tahaks vastanduda niivõrd antud konkreetsel asjal vaid see puudutab kõiki teemasid, see puudutab abielutruudust, see puudutab abort. Et see puudutab aga miks mitte valetamist, varastamist ja nii edasi. Kõike, et meie eesmärk on küsida jumal, milleks sa mind lõid, aita mul elada sinu tahte järele ja aita mul aidata inimesi olla nende kõrval. Aita mul toetada neid, kes on ka raskustes. Ma nimetaksin seda ka üheks raskuseks, millega meil tuleb aidata inimestel võidelda ja ja leida neil lähedust. Isegi kui me ei aksepteeri, seksuaalsust, armastust, lähedust, hoolimist vajavad kõik absoluutselt. Ja ma arvan ka, et see ei käi ainult selle geitemaatika kohta, et vaidleme nüüd otseselt selle üle või selle vastu või selle poolt või kui palju me peame tolereerima, kuhu me piirid peame tõmbama vaid see, et kuidas inimesena suudame suhtuda, isegi kui me ei tolereeri, isegi kui me ütleme välja, et ei, mulle ei meeldi madonna, on mitmeid inimesi, kes on nii-öelda geid ja nad teavad ka, et kristlasena ma ei tolereeri iriseda. Ja see on huvitav, et kui ma seda nagu ütlen välja, aga ma ma ei too välja seda emotsionaalset vihkamist või seda, mida oodatakse tavaliselt sellel puhul. Et kui sa oled vastu, et siis sul peab olema mingisugune emotsioon, et noh, selline see käitumine nii-öelda, et siis nad huvitav, nad aktsepteerivad seda ja nad isegi mõtlevad sinuga kaasa sellel teemal. Ja see on nagu minu arust kristlase selline tarvitan, sellist suurt sõna isegi aukohus nagu tegelikult et olla ühiskonnas selline, kes nagu ta ei tolereeri, isegi kui talle ei meeldi, ta suudab olla üle nendest skeemidest, kuidas inimesi oodatakse tavaliselt käituvat. Aitäh teile tulemast siia vikerraadio stuudiosse, Eesti televisiooni hommikuprogrammi terevisioon üks toimetajatest Ivo laev ja Erki Tamm. Tallinna allika baptistikoguduse pastor ja pereraadio kaasautor. Selleks korraks kirikuelu saade lõpetab. Järgmine kord algab taliolümpiamängude tõttu meie saade tavapärasest erineval ajal. Kell 18 30. Mina olen Meelis Süld, rahuliku õhtu jätku kõigile.