Häid uudiseid kuuleb nii vähe, aga siin on mul positiivselt erutav sõnum kõigile eesti lapsevanemaile. See on sõnum kõigile neile emadele-isadele, kelle lapsed kodus räägivad, et tahavad saada lauljaks või näitlejaks või või üleüldiselt edukaks ja kuulsaks. Ja kes laseb vanamassis, ei tahaks, et tema võsukeste läheks hästi, et nad jõuaks haljale oksale ja saaks üksjagu tuntuks ka. Eks me kõik tahame ju, et laste suured soovid täituksid. Üks nende suuri soove ongi täitumas. Võtke teadmiseks, et teie lapsed on võitmas, kui mitte lausa üleilmsed. Vähemasti üle-eestilist kuulsust. Ja oi kui paljude näitlejakarjäär on juba tuule tiibadesse saanud. Kas pole meeldiv uudis? Teie laste kuulsuse levikule aitavad kaasa reid, eed ja Orkutid ja muud virtuaalreaalsed kommuunid, kus nende kaunid pildid kõigile vaatamiseks väljas ripuvad. Ja mitte ainult vaatamiseks, vaid kommenteerimiseks ja hindamiseks. Ning nüüd on lisandunud Youtube videoportaal. Üks võib endast klippe üles riputada. Näete, nii see kuulsus ajapikku muudkui tulebki. Paraku palun vabandust äsjasel heale sõnumile külmadusi peale tõmbama ja mida varem seda teen, seda parem. Nimelt see on üks suuremaid vigu, mida te lapsed teevad, kui nad endast materjale olgu pilte või filme või muid isikuandmeid süüdimatult heauskselt internetti riputavad. Need on sammud, mida hiljem võib valusalt kahetseda. Las ma räägin teile ühest õpetlikest juhtumist. Kanadas üks paks poiss, kes tegi endast video, millel ta matkib tähesõdade kosmosefilmidest tuntud mõõgavõitlust oma tüseduse tõttu teeta, seda äärmiselt halenaljakal moel. Ta ei mõelnud seda videolõiku sugugi levitada, kuid tema tahtmine ei lugenud. Film sattus juhuslikult tema koolikaaslaste kätte, kes selle internetti üles riputasid. Edasi väljus videot totaalselt selle looja kontrolli alt. Klipp levis üle maailma, sellele tekitati juurde visuaalseid ja heliefekte. Kokkuvõttes kujunes süütust lõigust kanada poisile globaalne häbi ja alandus. Küsige nüüd endalt, kas soovite, et teie last, kes arvab, et endast videoklippe üles pannes tuleb kuulsus tabaks samasugune valus tagasilöök nagu kanada poissi. Kas võite olla kindlad, et keegi teie lapse foto internetist sarvi pähe joonista või habet etteheide. Ja kas olete veendunud, et see, mida teie laps kõigile näitamiseks välja paneb, kasvõi vihane sõnavõtt kogu maailma ebaõigluse pihta talle hiljem valusasti kätte ei maksa? Näiteks tööandja juurde intervjuule minnes, kui järeldab kunagist pubeka ja Marutamist vaadates, et tegemist näikse olevat ebastabiilse inimesega. Meenutage siinkohal näiteks Eestis superstaariks pürginud neiu, sadomasohhistlik, koguni erootilisi kuulutatud pilte, mis ühtäkki välja ujusid. Paraku on see, et noor pealekasvav põlvkond armastab oma eru dokumenteerida saanud üldiseks normiks. Sellest pole pääsu. Ega muidu Lääne sotsioloogid oma elu ja tegemisi foto- ja videokaamerate ning mobiiltelefonidega jäädvustavad uut põlvkonda sildistanud juba omaette nimetusega. Lukk kätmi Generation ehk vaata mind, põlvkond. Tõsi, eks tavainimeste elu ole salvestatud varemgi. 1960.-te aastate keskel tegi seda Briti avalik-õiguslik telekanal BBC kes jälgis pikka aega rühma algklasside õpilasi ja kümnend. Hiljem tegi seda Ameerika avalik-õiguslik telekanal piibjess, kes vaatles ühe pere viie lapse arengut. Aga nendes saadetes ja filmides on selgelt tajutav. Kaamerate kohalolek ei olnud noortel inimestel just meeltmööda. Aga pistku objektiiv nüüdse põlvkonna nina alla ja te näete, kui aplalt noored kaasa mängivad. Ise teema on see, mida seesugune üliinnukas pildile ja filmile ronimine noortele inimestele psühholoogilises plaanis kaasa toob. Olen juhtunud, oleme uurimusi, kus on tõstatatud küsimus, kas seesugune vabatahtlik eksibitsianis joonest äkki enesetunnetust ehk teisisõnu, kas sellega ei kaasne isiksuse kahestumine olla valmis pidevalt kaamera ees olema, see tähendab paratamatult mingi rolli mängimist sest keegi ei taha ju lasta end paistab päris ehedamal kujul ehk sellisena, nagu ta tegelikult on. Aga mis saab siis, kui noor inimene otsustab võtta endale mitu rolli olla kord klik, kooliplika, seejärel karm pits ehk jõle mõrd? Mõned uurijad on tõstatanud hüpoteesi, kas endale võetud rollid ei hakka õõnestama ja välja sööma lapsed tõelist mina. Aga see pole veel sugugi kõik. Palju valusam on mõnede uurijate tõstatatud küsimus, kas vaata mind, põlvkond on enam üldse suuteline täisväärtuslikeks lähisuheteks. Nende uurijate loogika on järgmine. Lähisuhtluseks on tingimata vaja usaldusliku vahekorda. Aga kuidas, kuidas see vahekord olla usalduslik ja täis oletuslik kui üks osapooltest on ennast kaotanud ja mängib mingit rolli seda esiteks ja teiseks, kuidas võib suhte lörri minnes olla kindel, et teine pool sinu kohta hiljem pikantset detaile olgu sõnas või pildis või filmis kogu maailmale vaatamiseks internetti üles ei riputa. Ingliskeelses kultuuri ja keelekeskkonnas juba leidub sait, et kus saab endiste kallimate peale viha välja valada ning samuti sõprade ja tuttavate kohta anonüümselt vürtsikaid kuulujutte levitada. Pärast poiss-sõbra või ringi tõmbava tüdruksõbra kuulsust külvata, vähemalt ükski noor endale külge ihaldab. Aga seesugune soovimatu kuulsus võib nüüdisajal saabuda taru infotehnoloogia vahendite levikule isegi siis, kui selleks vähimatki faktilist alust pole. Niisiis jätke meelde ja rääkige oma lastele edasi internetis, vaevalt et keegi kuulsaks saab. Kurikuulsaks, aga küll kohe kindlasti.