Kirikuelu tere õhtust. Homme möödub aastat peapiiskop Jaan kiivid seeniori sünnist. Selle sündmuse tähistamiseks ja teeneka kirikujuhi mälestuseks toimub parasjagu Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus mälestuspalvus. Peapiiskopi portree teema oli avamine. Tänases saates räägime sellest, milline kiriku juht oli Jaan Kiievit seenior. Selleks kuulame arhiivist pärit intervjuusid tema poja Jaan Kiievit juunior iga, kes oli samuti peapiiskop. Saatejuht on Meelis Süld kirikule. Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Jaan kiivid seenior sündis 100 aastat tagasi, 27. veebruar paaril 1906. aastal Viljandimaal pahuvere vallas Soosaare talus. Pärast gümnaasiumi lõpetamist läks Jaan Kiievit õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Senise samu põhjusi võib otsida tema usklikust kodu milli eest, mis oli küll vabaks igasugustest üle pingutavatest liialdustest, kuid andis koosneri ajaga noorele mehele ühe kindla juhise, mida ta ise meenutab. Nõnda Segadustesse sattudes võtsin kätte piibli. 1932. sel aastal lõpetas Jaan kiivit ülikooli heade ja väga heade hinnetega. Kuigi talle tehti ettepanek jääda ülikooli juurde edasi õppima. Mitt praktiku tee ordineeriti õpetajaametisse lühikese tööperioodi järel Hiiumaal Emmaste koguduses sai Jaan kiivitist Viru-Jaakobi koguduse õpetaja ligi 15-ks aastaks. Viru-Jaagupis olles abiellus Jaan keevit Gertradiga geneeli sünnis viisast Leena Kirsti hilisem Eesti Evangeelse Luterliku kiriku peapiiskop Jaan Annika ja Marika. 1948. aastal kutsuti Jaan kiivid Tallinna Jaani koguduse esimese pihkonna õpetajaks. Aasta hiljem valiti Jaan keevit erakorralisel kirikukogul eluks ajaks Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskopiks. Tema juhtimise ajal kujundati kirik tööks muutunud oludes. Korraldati vaimulikke koolitamist, taastati Eesti kiriku tuntus raja taga. Tookordsetes võimalustes oli üheksa esimestest sammudest aktiivne osavõtt rahutööst. Ja on kihvt, oli üleliidulise rahupooldajate konverentsidel delegaat ja võttis osa ka ülemaailmse rahu assamblee tööst Helsingis. Peagi võeti Eesti evangeelne luterlik kirik kirikute, maailma nõukogu luterliku maailmaliidu ja Euroopa kirikute konverentsi liikmeks ning erudeeritud dialoogist ja mainekas kirikujuhist. Jaan kiivitist sai oodatud delegaat konverentsidel ning autoriteetne liige nende rahvusvaheliste ühenduste juhtorganeis kuulamegi nüüd meenutuseks ainsat Eesti raadio heliarhiivis säilinud ülesvõtet, milles kõla Jaan kiivid seeniori hääl. Nagu juba ennist mainitud, võttis Jaan Kiievit seeniorosaga rahutööst ja see salvestus on pärit aastast 1962, mil toimus teine vabariiklik rahupooldajate konverents desarmeerimise ja rahuküsimustes üheks esinejaks Olyyangeevit. Plaati seda täie teadlikkusega kordama ja silmas pidama, et meie oleksime valmis ka rahu heaks pingutab. Ja kui me muud ei saa teha kui seda, et me kutsume inimeste enamuse terves maailmas valvsusele ja me tõstame esilelenge tahte, et liitile kätes seisavad rahvaste ja riikide juhtimine et nemad kuuleksid seda häält ja teostaksid üldise desarmeerimise, siis teeme meie ainult seda, mis me peame tegema. Ja ma tahaksin ka siinkohal lõpetades oma sõnavõtu tervitades kõiki lei, kes on tulnud siia ja kes oma panuse annavad, tahaks ütelda, samuti ainult lihtsa südamliku sõna, kui kriipsutuseks selle Jaap alla kriipsutuseks jaapanlase sõnale. Ärgem väsige, mitte. Ärgem unustagem, mitte mis seisab kaal, sest kõik, mis me saavutame, kõik, mis me oleme, ta võib puhastuda ja ta võib hävida, kui ei seista mitte tõsiselt, valvel. Suurest rahvusvahelisest populaarsusest annab tunnistust ka asjaolu, et peapiiskop Jaan kiivitali nelja ülikooli audoktor leipzigi raha Helsingi ja Pariisi. 1967. aastal oli peapiiskop Jaan kiivid sunnitud minema enerituuri oma elu viimastel aastatel. Jaan keeviti on rohkem aega laste laste, iseäranis aga oma eluaegsete suurimate sõprade raamatute jaoks. Erilise hoo ja jõuga pühendus Jaan kiivit akadeemilisele tegevusele töötades usuteaduse Instituudi tegeliku usuteaduse korralise professorina kuni oma surmani kolmanda augustil 1971. aastal. Peapiiskop emeritus Jaan kiivid seenior puhkab rahumäe kalmistult. Aga et rohkem teada saada, milline inimene oli Jaan kiivid seenior siis on meil kasutada kaks varasemat intervjuud tema poja Jaan kiividkjuunioriga, kes tänaseks lisaks on samuti lahkunud juba igaviku. Alustame varasema vestlusega, mis on pärit aastast 1994. Eesti raadio kolmandas programmis kõlanud stuudio autoriks oli Ene Pilliroog ja kuuleme vaid seda osa pikemast vestlusest, kus tuleb juttu Jaan kiiviti perekonnast. Milliseid aateid andis teile teie ellu kaasa, teie kodu, teie vanemad mille eest olete neile tänase päevani südamest väga tänulik. See on väga hingeliigutav küsimus ja ma ei taha avalikkuse ees võib-olla sellele üldse ammendavalt vastata, igaüks teab seda, mida isa ja ema talle tähendanud on ja mida ma näiteks nendele võlgnen selle eest, mis ma ise praegu olen. Aga oluliseks olen ma pidanud meie peres sellise üldise ellusuhtumise ja kristliku maailma loomuse kujundamist. Sama see lastele täiesti vabad käed oma valikute tegemisel. Ja juttu on olnud nagu see varjupaik ja lapsenaga kirik, kus me endastmõistetavalt käisime hiljem murdeeas ja nagu eneseleidmise protsessis oli ka periood, kus mul oli väga tugev vastuseis ja kriitika. Kuulge, aga õnneks ma jäänud pidama sellisesse ebaküpsuse staadiumisse. Kuidas vanemad suhtusid sellesse tõrksasse perioodi? Kui täiesti loomulikku nähtuses? Ei mingit parandavat pööramist? Ei mingit. Ma võisin vanematele meelehärmi teha, võisin neid pahandada. Aga mul on meeles just seisa suhtumine küll. Või lootus, et küll aeg paneb poisile aru pähe. Ja kuidas siis oli, mis asi oli see, mis tekitas tõrk sust ja mis oli jällegi see, mis aru pähe täis? No raske öelda, José mässamine oma vanemate autoriteedi vastu, iga inimese saatus, tus murde-eas ja ma ei ole nagu püüdnudki analüüsida. Tagantjärgi mitte metsa käib inimese iseseisvumise juurde, seada kõik senised autoriteedid küsimärgi alla. Ja otsida endale endale uued ja mu meelest puhtalt vanemate usaldus, et nemad on nagu oma osa andnud teatud piirist alates inimene peab ise otsustama valiku tegema, et neis oli usku sellesse headusesse või positiivsetesse algesse, mida me endas kanname. Palju avatum oli peapiiskop Jaan kiivit juunior ühes hilisemas intervjuus rääkides otseselt ka oma isa tegevusest. Pereraadio arhiivist pärit saate autoriks oli Mare Pihlak ning see on aastast 2004. Ma lugesin, et teie isa kunagi noore mehena, kuid õppis Viljandi gümnaasiumis siis ta puutus kokku, need olid aastad kahekümnendat Eesti ajaloos niisuguste radikaalsete vasakpoolsete mõtete ja toonase usuvastase perioodiga väga tõsiselt ja teda viis. Tooge õpingute juurde niisugune tahtmine teada saada ja piiblit lugema, ütleb ta. Ise hakkas ta eelkõige seetõttu, et, et ta nagu otsis sealt vastu oksusi. Kahekümnendad aastad Eesti vabariigis ma ei, ütleksin otse, usuvastane vaim oleks valitsenud aga eelkõige haritlaskonna valitses kirikuvastane andi klerikaalne hoiak ja kirik oli küllaltki terava kriitikaalune. Kui me mõtleme seda rahvahääletust usuõpetuse säilitamisest üldhariduskoolis, siis ega sealgi nii endastmõistetav, et rahvas selle poolt jäi. Et need vaidlused olid, olid päris päris teravad. Aga lisaga kõnelustest on mul küll meelde jäänud, et teda on huvitanud inimesed. Teda on huvitanud inimese hingeelu. Kui ma tema tolleaegse päevikuid ja noore mehe noore mehe otsimisi sisemisi võitlusi olen jälginud. See käib inimese küpsemise juurde. Aga ma mäletan, et talle ütelnud, et tal oli kaks valikut, et kassa arstiks või kirikuõpetajaks ja ta jäi kirikuõpetaja kutse juurde astus Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Me läheme oma jutuga siis veel sinna toonasesse Eesti vabariiki teie isa puhul, kui ma neid lugesin, ma lugesin Riho Altnurme doktoritööd ja see on siis luterliku kiriku niisugune ülevaade aastates 44 kuni 49, kuna teie isa oli peapiiskop aastatest 49 kuni 67, siis temast on sellest doktoritööst ka kirjutatud ja sealt ka need märkused, repliigid pärinevad tema kohta Öeldakse, et oli üks niisugune vastuoluline inimene, kui väljastpoolt vaadata, et 1941. aastal kuisakslased Eestisse sisse tulid. Ta oli siis viru okupis, õigemini. Me ütlesime tookord Viru-Jakobi koguduse õpetaja. Et ta oli marssinud oleviku ja tal oli Eesti lipp, siis siis käes. Aga sealsamas häkib usuasjade volinik 48.-st aastast, mil pastor nemad leidsid, et see on väga suur pluss tõi siis valimistele kaasa ühe hulga usklikke inimesi ja, ja ta teenis nagu sellega ära siis selle toonase võimu noh, niisuguse heakskiitva suhtlemise. Et siin on nagu kaks voolust selles ühes inimeses. Samas ma mõtlen, see aeg, milles tema elas ja töötas, on tänasel päeval hoomamatu lõpux. Riho Altnurme ütleb, et Jaan kiivit seenior oli väga hea näide sellest, kuidas tollal kirikuelu tuli edendada läbi niisuguse topeltmõtlemise. Ma ei tea, kas te olete selle mõttega nõus. No mina iseendale oma isa, aga niisuguse tervikliku isiksusena kelle seen kas olid need inimese vastand, pooled nagu, nagu, nagu lepitatud. Aga temas oli poliitilist vaistu ja, ja, ja mängulusti ja hea mängu huvi. Kuigi ta pääses võib-olla repressioonidest omal ajal just seetõttu, et ta ei olnud poliitikas ja ühiskondlikus elus eriti esile tükkinud tema minevikus võinud süüasju kokku luuletada, nagu paljude teiste ametivendade puhul. Aga rahvuslik meelsus oli, oli meil noh, loomulik. Aga temas ma mõtlen oma isa saali, seal poliitilist vaistu, siis ta ajus väga selgelt seda reaalselt mänguruumi, mis oli, ja ta püüdis seda maksimaalselt ära kasutada. Ja küllap selles pinnalt kasvanud ka need need võimalikud etteheited, et ta püüdis ka riigivõimuga suhted luua. Ma ei ole korras hoida, et etteantud raamides kristlase jaoks alati niimoodi olnud läbi aegade antud raamides hoida kirikule ja kogudustele nii palju tegevusruumi kui, kui vähegi võimalik. Oli üks pidev võitlus, piiride kompamine, kui kaugele võib minna. Ja eks selle kompamise tõttu ta ju lõpuks ka ametist riigivõimude nõudel tagandati. Minul ei ole olnud võimalust kuulda teie isa kantslis kõnelemas kuivõrd teie tööstiil õpetajana on võib-olla nüüd erinenud või sarnanenud oma isaga. Teie olite 30 aastat ühe koguduse teenistuses, isal oli seal Jaagupis vist, kui ma ei eksi, 13 aastat, siis edasi Tallinna Jaani kogudus tema siiski natukene liikus kogudusest kogudusse sai olla siis nii maakogudus eesotsas kui ka linna kogudust teenida. Kas te arvate, et te olete ka selles töös läinud oma isa jälgedes? Me oleme erinevad tüübid. Ja võib-olla päritolult või oma geenide poolest, ma olen saanud rohkem oma oma ema poolt. Kui keegi veel mäletab, muidugi võrrelda mind, no kes oli, oli väga pikka aega Rakvere koguduse õpetaja Jaan Varikut. Pigem ma olen teatud füüsikud omaduste poolest emale lähedasem. Aga, aga ütleme, usuliste põhiveendumuste poolest tunnen ma ennast oma oma isa järglasena küll. Elmar Salumaa on väga tunnustavalt öelnud teie isa kohta, et temas on olnud ühendatud Se teoreetik praktikaga. Ma arvan, et see on tõesti tõsine tunnustuse ameti puhul on seda õpetaja ja peapiiskopitöös väga vaja. Seda on väga vaja. Ja väga vaja on suhtlemist inimestega mis on, ütleme, vaimuliku töös üleüldse kõige kesksem ja see, et sa oled avatud, sa oled avatud ka erinevatele seisukohtadele erinevatele suundumustele. Ja peapiiskopi vastutus on eelkõige, et leida nagu keskelt ja, ja hoida need erinevad poolused ühe kiriku sees koos. Et ei tekiks vastandumisi, et ei tekiks kildkond vaid vaid püsiks ühe usutunnistuse alusel üks pere. Ja Ma arvan, et, et mul on see mingil määral õnnestunud. Kirikuelu nii palju meenutuseks heliarhiivist võetud intervjuude põhjal peapiiskop Jaan kiivitseeniorist ja tema 100. sünniaastapäev on homme, 27. veebruaril. Tänaseks kirikuelu lõpetab, kena õhtu. Jätku soovib saatejuht Meelis Süld.