Tere pühapäeva hommikust, valguse päev meile õnnistuseks. Olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul. Nink olen pidanud selle nädala hommikupalvused. Et olid pühendatud seitsmele püha vaimuannile. Loetelu päris lõpus on öeldud, et püha vaimuanniks on jumalakartus. Küllap see näitabki, et tegemist ei ole üksteisest eraldatud asjadega, vaid millegi sellise kirjeldamisega, mida ükski sõna- ega mõista ei suuda haarata. Sest võiks ka alustada jumalakartusest, nagu ütleb üks tuntud piiblisalm. Jehoova kartus on tundmise hakatus. Sest issanda kartus, see on tarkus, hoidumine kurjast on arukus. Tuletagem meelde nädala algul räägitut muistsele semiidile oli tarkus midagi väga praktilist, nimelt oskustööga või eluga korda saada. Jumalakartus on oskus jumalaga korda saada. Jumalakartus ei ole hirm jumala ees. Pigem temaga arvestamine, respekt. Paraku jumala lõpmatud headust on nii kaua rõhutatud, et see näib endastmõistetavana ja igal juhul tagatuna jumala armastavat iga inimhinge, tema ei seadvate oma armastusele mingeid tingimusi saanud piiritu ja põhjat Tuija põhjendamatu. Jah, see on õige üksiku inimese jaoks, jumal ei jaga meie hindamiskriteeriumi ega saa meie öelda, kellest võiks saada kasvõi tema valitud tööriist. Aga kui see üksikule inimesele kinnetuseks ja võimalusena ülendada teooriaks, kui jumala viha ja karistus, millest piiblis on palju juttu lugeda, aegunuks siis on tulemuseks odav arm, mis ei huvita kedagi ja mis ei vasta tegelikkusele. Jumala suveräänsust ja mõistetamatust ei tohiks ka misjoni eesmärkidel maha salata. Aga nii, ta on tänapäeval, et kui tavakodanikule jumal veel üldse meelde tuleb, siis on see mingi õnnetuse puhul. Ja siis kostab palju süüdistus, kus jumal oli miks ta oma kohustusi täitnud ja kätt ette ei pannud. Miks ta siis üldse olemas on, kui ta laseb katastroofi tal juhtuda? Et praegu ei pane enam ükski asi jumalat kartma, vaid pigem tema peale vihastamaetaan lohakas inimlaste eest hoolitsemisel. Kuigi mine tea, võib-olla lõpuks tuleb inimestele ka hirm nahka, kui nad elava jumalaga kohtuvad. Nagu kirjas heebrealastele öeldakse, kolle on langeda elava jumala kätte. Aga siis pole sellisest kartmisest enam kasu. Kui me räägime jumalakartusest kui püha vaimu annist, siis see ei ole lihtsalt hirm jumala ees. Kui Jeesus kirjeldab viimsepäeva tulekut siis ta ütleb, et siis on tunnustähti ja maa peal on rahvastel meelekitsikust nõutuses. Inimesed jäävad oimetuks nende asjade kartmise ootamise pärast, mis tulevad ilma oma peale. Aga jumalakartus on pigem sellised kabuhirmu vastand. Aga kui need asjad hakkavad sündima, siis ajage end sirgu ja tõstke oma pead. Sest teie lunastus läheneb. Jumalakartus, piibli mõttes on jumala ja tema tahtmisega arvestamine. Jaakobus hoiatab, nõndaks nüüd, kes te ütlete täna või homme siirdume selles või tolles linna ja veedame seal ühe aasta ning kaob Meie saame kasu. D sihukesed, kes ei tea homsest päevast sedagi, milline on teie elu? Te olete ju aur, mis pisut aega paistab ja siis haihtub. Selle asemel, et öelda, kui isontaabiame veel elame, siis me teeme seda või teist teie kiitletama kõrkuses. Iga säherdune kiitlemine on kurjast. Kes siis oskab toimida hästi, ent ei tee seda, sellele on sappa. Me ei sasid teha järeldust, et kui me tahame agaduste jumalakartust, siis on kasulik iga oma kavatsuse iga tulevikusündmuse puhul öelda, kui jumal lubab. Pigemini peab see olema endastmõistetav. Et me kõike, mis me teeme, teemegi tema palge ees. Mitte et see peaks otse vakades fraasides väljenduma. Ja võib ka öelda, et kui keegi jumalat tõsiselt võtab teda meeles peab, temaga arvestab, siis on see tõepoolest püha vaimu and. See ei ole endastmõistetav. Aga muidugi võib küsida, kas me peamegi jääma jumalat kartma? Piiblis räägitakse, et ta on isa, et ta on armastus. Miks me peame siis tema ees värisema? Ei pea, see on vaid selleks, et me teda armastada võiksime. Kui arm on odav, siis sealt võib tulla ainult põlgus. Aga kui võime kartuse ületada, siis on see hoopis teistsugune. Apostel Johannes kirjutab, jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib jumalas ja jumal püsib temas. Selles on jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks. Et neil oleks julgust kohtupäeval. Sest otsekui on tema, oleme meiegi selles maailmas. Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus, välistab kartuse. Sest kartuselaneez, karistus, aga kartja ei ole veel saanud täiuslikuks armastuses. Meie armastame, sest tema on meid enne armastanud. Tänase jubilate pühapäevajuht Salman kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu. Vana on mööda läinud. Ennäe, uus on sündinud. Kui jumalaga arvestamine on nii valdav, kui tema vaim täidab täielikult. Kui meie peal hindab tema vaim tarkuse ja arukuse vaim, nõu ja väe vaim, issanda tundmise ja kartuse vaim siis ei ole mõtet enam rääkida kartmises maises mõttes, sest me oleme temas. Aga see on Sist taevase kutsumise võidu hind, mille poole püüelda, mitte lähtepunkt. Nagu ütleb Paulus. Nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus minu sees. Aga mida ma nüüd elan, lihas, seda ma elan usus jumala pojasse kes mind on armastanud ja on iseenese loovutanud minu eest. Palvetagem. Issand, anna igaühele, kes sind südamest otsib, ennast ka leida. Täida meid oma vaimu täiusega, juhata samm-sammult oma teed mööda, et me võiksime kord pärale jõuda. Aamen.