Te kuulate raadio, kahte saade on kõik puhuvad ja meie tänane külaline on kohal. Priit Võigemast, tere tulemast. Tere Priit praeguse seisuga näitleja ja lavastaja linnateatri palgal. Siis me teame, et aeg-ajalt jookseb läbi Eesti televisiooni ekraanilt seoses seriaaliga Õnne 13. Kas midagi sellist aktuaalset, mille mainimist vajalikuks pead, on veel mille Me oleme unustanud või millest me lihtsalt ei tea? Ei ole. Lavastajana ma küll palgale ei ole, et ma olen ikka näitleja. Pillimänguga tegelesid sa ka? On see nüüd unarusse jäänud? Jah, praegu küll vaikselt omaette kodus tegeleb Tallinnas ei ole aega või tahtmist olnud, et uus bänd enda ümber ehitada näiteks. Ei ole aega. Küll ta tuleb ükskord. Aga praegu on teater ja, ja pere. Ja kui tuleb, siis ikka kahel otsal korraga põlemas. Ei, ma ei usu, ma arvan, kui tuleb, siis tuleb niimoodi vaikselt, kuskilt imbub midagi, kui palju möödas sellest hetkest, kui sa linnateatrisse jõudsid. See oli siis eelmine suvi suvelavastusega ronk augustis, nii et umbes kolmveerand aastat. Hea ilus aeg kohanemiseks sisse tulemiseks varas või pole vahet, sest näitlejate maailmast Eestis nii lai ei ole, et enam-vähem kõik tunnevad kõiki palju kursavendi ka ees ja jah, ja kursaõdesid õdesid just ja kursuse juhendaja ja ja ei, see ei olnud selline Tiigrihüpe selles mõttes, et klassikokkutulek jah. Jah, võib nii öelda. Sellepärast et eks me juba lavaka ajal ju osalesime seal linnateatri lavastustes ja ei olnud väga tundmatus kohas vette hüppamine, teatri vahetamine, ühe näitleja jaoks on see raske samm või mingil hetkel asjade loomulik käik lihtsalt. No minu jaoks oli ta loomulik käik selles mõttes. Et kuna perre sündis laps, siis lihtsalt noh, reaalselt ma ei kujutanud enam ette, et ma peaksin nagu perekonnast eraldi elama kuskil Viljandis ma olin valmis ka vabakutseliseks jääma ja Ma ei tea lapsega kodus olema, et praegu ütleme kui kaalukausi peale kumb on olulisem teater või kodu, siis ma kahtlustan, et praegu praegusel hetkel on kodu ja pere isegi olulisem, mis ei ole üldse halb ja ei, muidugi ei ole ja mulle väga meeldib lapsega koos olla ja see on mu meelest super on selleks piisavalt võimalust või tuleb see võimalus lihtsalt iseendale leida ja tekitada? Praegu on piisavalt ja nii palju kui võimalik, nii palju ma seda ka tekitan endale seda võimalust. Kui suur see koormus linnateatris praegu on mitmes etenduses kaasa teeb? Väga väike, ma õppisin sisse juba olemasolevasse lavastusse Karin Indrek, tõde, õigus, neljas osa milleski rolli, mida me siis mängime kahe peale Ardo Ran Varres ega, ja põhimõtteliselt rohkem mul ei olegi praegusel nii-öelda näitlejana, siis ma vahepeal lavastasin ühe tüki pealkirjaga nõks, mida praegu mängitakse. Ja nüüd siis ohvrit mängides on põhimõtteliselt teine töö. Ei, kolmas, sest ronk oli ka suvel. Seob siin mõni töö veel Viljandi ja ka, et sa käid aeg-ajalt seal gastroleerimas. Ja Anna Karenina, mida mängitakse veel kevadel ja siis tuleb paus ja ilmselt järgmisel hooajal jälle niimoodi natukene. Nõks on kõige värskem malt mul seljataha jäänud etendus linnateatris. See on sinu lavastajakarjääri varane algus. Algus oli selline positiivne või negatiivne, millal, millal edasi midagi juhtub, kui leidub mingisugune materjal, mis käivitab, siis siis juhtub, aga noh, kuna ma ennast lavastajaks ei pea, siis, siis mul ei ole ka mingi jama, lavastajana palgal ei ole siis mul ei ole kohustust mingisugune kirves kuskil kuklas ei ripu, et nüüd on vaja teha, kui tuleb tunne peale, siis siis leiab, aja, teeb nõksu lavale toomine oli, ma kujutan ette, lõbus protsess oli, sest vaadata seda lõbusa igal juhul. Oli küll, väga lõbus oli, ja ma arvan, et noh, lavastuslavastuseks jaa, aga. Ma arvan, kõige kõige suurem pluss selle lavastuse selle materjali juures vist oligi see et sai nagu möllata, näitlejad said ennast võib-olla mingis mõttes lahti mängida. Kujutan ette, et Tõnn lamp on see mees, kes lavalt maha astudes variseb kokku pool tundi tugitoolis oimetu, siis võib keegi ta duši alla, vahendab teede. Sellel mehel on energiapommi vaja, et hakkama saada. Ei ole. Ta on päriselus veel hullem, on vaja hea. Et laval ta hoiab ikkagi ennast tagasi natukene? Võib-olla tundub uskumatu, aga vähemalt mina olen kõrvalt näinud, Nathan hull, heas mõttes. Peab meelde jätma, see oleks päris huvitav kohtumine temaga. Ja kuidas sina oma meeskonna välja valisid? Kellega see nõks ära teha, kas seal mängib ainult lavastaja subjektiivne maitse rolli või öeldakse teatri poolt ette või, või vaadatakse, et noh, et siin ühel või teisel on natukene vähe koormust, et ei, eks ikka maja nagu kombineerida, et need samal ajal toimub kindlasti mingi paralleelselt keegi teeb mingit muud lavastust ja siis tuleb lihtsalt vaadata, et kes on vaba ja ja siis, ja siis, kui kattuvad näiteks teise lavastajaga näitlejaid, siis on vaja hakata ütlema vaja hakata nagu üle pakkuma. Et ai, aga selleks selleks väga sujuvalt, et jah, mina valisin välja need näitlejad, kes seal lõksus mängivad ja sellega mingit probleemi ei tekkinud. Mis need argumendid on, kui see ülekauplemine käib, et, et miks üht või teist inimest on just sulle vaja, kuidas süsteem toimib? Noh, siis hakkavad muidugi mängima igast sellised asjad, et kas, kas see näitleja on varem midagi sellist teinud või et kas seal mingisugune uus materjal või või et ta saab ennast mingist uuest küljest avada ja nii Ja siis lõpuks lähete rusikaga vastu lauda, et mul on vaja pikka blondi. Jah oma kursusekaaslastega koostööd teha sel viisil, et sina oled lavastaja, justkui mees, kes ikkagi käsib, ma saan aru. On see huvitav olukord? Situatsioon on küll jah, selles mõttes, et me tegelikult ju oleme ju võrdsed, eks me oleme ühelt kursuselt ühte pinki nühkinud, ühte pinki nühkinud ja nüüd nemad järsku peavad, eks ole kuulama, mida neile ütlen. Aga, aga nad on väga kuulekad ja andekad, et rõõm on nendega koos teha tööd. Aga teisest küljest, kui sa istud piltlikult samale toolile mehega, kes on minu arusaamist mööda eesti noortele näitlejatele, vaatate jumala seisusesse, ehk Elmo Nüganen ei ole sellist kummalist tunnet kusagil selja peal üles-alla jooksmas, et vot et õpetaja ja, ja väga hinnatud mees hoiab ka silma peal, võib-olla natukene ja ei, eks ta muidugi hoiab, aga, aga sellest ei tohi lasta küll ennast häirida, et igaühel on ikka oma rada käia. Oma asja tuleb ajada, aukartus ei kipu segama. Läheme teatris, kui oleks välja teatriinimesed, ise on ju väga kultuuriinimesed ja kultuursed, inimesed on ju nii-nii, arvatakse. Nonii, arvatakse. Ma arvan ühtlasi nii ka. Ja sellepärast ma küsingi, et kui palju üks teatriinimene ise jõuab käia igasugustel muudel kultuuriüritustel, olgu nendeks siis kontserdid, teised teatrid, eks ole muud ettevõtmised, näituste avamised, maalide vahtimised, valgetel seintel kumu, sa oled ikka käinud? Olen küll jah, aga. Kui loed väga harva teater, muusika, kino väga harva. Et noh, see on niimoodi, kui sa, kui sa oled teatris kogu aeg sinu töö on teatris, siis, siis vabal ajal nagu veel teatriga tegeleda ja, ja teatrit vaadata ja kogu aeg teatrist mõelda ja teatrist lugeda, see ma arvan, et alati ei tule. See on umbes sama, et piimakombinaadi inimesed piimasuppi koduse ideega see. Jah, umbes nii, jah, teatrist vabal ajal tahaks teha midagi, mis oleks nagu reaalne päriselt olemas madja kraavi kaevata vä? On sul selline koht olemas, kus sa saad käe mulda panna ja tõesti kraavi kaevata, ma tea, maatööd teha, puid lõhkuda või on see pigem selline ekstreemspordiinimene, et võtad tallalaua ja sealt mäe otsast alla näiteks. Mul õnneks on selline koht olemas, jah, kus ma saan reaalselt füüsilist tööd teha, kui ma tahan. Ekstreemspordiga ma ei tegele, kuigi tahaks küll proovida igasuguseid asju. Näitlejatel üldiselt ei ole väga lubatud. Sa ei saa ju mängida, üheksale, hüppavad kitse, kipsis jalaga. Ma arvan, keskmine eestlane tegelikult on, tarbib rohkem kultuuri kui, kui mina selles mõttes, et käib rohkem kontsertidel ja, ja teatris ja ja näitustel, kuidas Evelinil kodus läheb, on säilitanud terve mõistuse ja laps on suhteliselt suhteliselt väike, veel noor jah, ta sai vastaseks väga hästi, läheb väga hästi läheb, ta saab hästi hakkama, tan jääma, see vist sõltub sellest ka, kui hea Ida samal ajal kõrval, sest evelini ikka aeg-ajalt siin-seal esinemas näeb. Teil on olemas keegi hea lapsehoidja või oled ikkagi sina nendel hetkedel alati kodus, kui Evelin käib kusagil? Jah, üritan olla, kuigi on olemas vanemad, kes väga hea meelega last hoiavad. Praegu on minu ema kodus Loviisega, millised teie ühised nõksud Eveliniga on, et mõnel õhtul välja hiilida, mida te siis teete, mis on see põhjus, mis teid mõlemaid sunniks õhtul kodust välja minema? Praegusel ajal justkui väike laps kodus on? Ega väga ei olegi, ei kibele välja, kui on võimalus, siis oleme ikka kodus, kui nüüd hädasti on vaja minna, siis, siis ikka tulevad vanaemadele ja ja käime siis ära. Aga tuleme kiiresti tagasi. Avalikkuse huviobjektiks olemisega olete te mõlemad harjunud pisut skandaalsevõitu lähenemisega, mida te vist mõlemad, eriti vist Evelin on omal nahal pidanud kogema. On sellega võimalik harjuda, leppida, kuidas te vaatate nendele asjadele? Ei, sellega ei ole võimalik harjuda ja veel vähem leppida. Et aga, aga selle seda on võimalik vältida. Hoiad lihtsalt madalat profiili? Ei pistage nina toast välja. Jah. On sul oma mingi standardlause ka, et kui jälle SL õhtuleht või kroonika helistab, et sa ütled, et näiteks midagi sellist, sa oled välja mõelnud juba, et alati kui nad helistavad, siis ma ütlen seda ja siis ma pääsen nagu lõdvalt minema. Ma ütlen tavaliselt ei paned toru ära. Ei, kohe ei pane ka, sest sest inimesed on väga jutukad, väga palju rääkida, et üritan viisakalt ära kuulata, kas ma ikkagi ütlen ei kuidas ta kodus omavahel neid asju klaarite seltskonnaajakirjandus võtab? Kirjutada loo sellest, et Evelin oli seal, Priit oli seal, kui kirjutatakse kokku ebareaalseid asju. Ma saan aru, et isegi Eestis on see komme suhteliselt moodi läinud. Noh, tead need küsimärk lõpus pealkirjad, eks ole. Ei, ega ma nagu klaarigi, neid tuleb nagu oma elu edasi elada. Ei maksa väga nagu südamesse võtta inimesed teevad oma tööd, kui nad seda teeks, peavad, siis teenivad oma palka ja ma ei tea, meil on omandi. Kas sinul on näitlemise maailmas oma kindlaid lemmikuid või nii-öelda muster inimesi, kes tõesti hiilgavad selles, mida nad teevad ja on küll, et noh, nad muidugi võtavad vahelduvad kogu aeg prae praegu raudselt üks suurimaid lemmikuid kinolinal on Havier Pardemm kes siis hiljuti aastuselest sellises filmis nagu ei ole maad vanadele meestele, aga neid lemmikuid on väga palju. Tarantino väga kuul tegelane. Edward Norton, Jim Carry isegi, aga noh, eks kõigil on õnnestumisi, on nagu ebaõnnestumisi, et mulle meeldib, kui et ei, et näitleja teeb teeb rolli või, või kasvõi näen, et ta tegutseb. Et ta ei vahi tühja pilguga kaugusesse teatris ka, et sellele liimile väga kerge minna, eriti kui on näiteks tegemist Tšehhovi mingisuguse klassikaga, siis astume lava ette ääre peale, vaatame tühja pilguga kaugusesse ja siis publik saalis mõtled võtvat, kuidas mainimine, milline sisemaailm. Et mu meelest ma ei annaks selle eest. Ma ei tea, poolt trassegi poolt krossige, et pigem pigem tee midagi, ükskõik hästi või halvasti. Kui kinos käid, siis vaatad filme professionaali pilguga natukene, et kuidas keegi, mismoodi mängib, kus ta on ja mida teeb. Kui on hea film, siis ei vaata, ununeb ära, seega. Aga jah, ning ma avastan ennast nagu sellelt mõttelt, et oh, kuidas see on tehtud või kuidas siis järelikult on kuskil midagi valesti. Siis ei ole mitte sinu peas, vaid see on ekraanil, eks. Jah, et järelikult ma siis ei ole nii sees, selles asjas kõik muidugi oleneb meeleolust ka, aga, aga üldiselt kui on, kui on hea film või hea etendus, siis, siis ikka unustan ära selle professionaalse pilguga. Õnne, 13. oled sa ennast vaadanud ka teleekraanil, oled kodus naine, laps, selline vaikne, mõnus õhtuke ja siis järsku tuleb tellerilt antena ta, kes küll on. Väga hea meelega ei vaata ennast kuidagi ebamugavalt. Aga enne kui sa ise sinna sattusid, olid sa Õnne 13 vaataja. Ei no kui juhtus tulema kuskilt, esime natukene ikka vaatasin selles mõttes ma ikka teadsin, mis tegelased seal on, Almad ja kes seal kõik veel on, et ma arvan, iga eestlane teab seda. Aga ma ei olnud selline pidev jälgija, ei ole praegu ka, ei ole seriaali inimene. Palju Õnne 13 kümmend sulle sellist tööjärge pakub, et kui tihedalt need võtted on. Väga vähe väga vähe. Ma olen väga kõrvaline tegelane, seal. Aga selline vaegajalt teatrist välja hüppamine kuskile seriaali, see pakub ikka vaheldust. Eks ole ja pakub küll vast kõige mõnusam töö, mida teatri kõrvalt teha on dubleerimine multikale pealelugemine, mida mina siin ka hiljuti sai tehtud, tuli välja selline multikas nagu Horton, mis praegu ka jookseb. Et must dubleerimine see on, noh, see on nii mõnus, lihtsalt oled seal väikses putkas oma mikrofoniga siis möllad. Kas seal on muidugi ette kirjutatud ka, missugune enam-vähem alt või enam-vähem see hääl peaks ju olema, eks ole tegelast, sa vaatad inglisekeelse filmi pealt originaali pealt vaatad ja siis katse kas katsetada jäljendada enam-vähem või sa lood ikka päris oma karakteri? Ei, ikka päris oma karakterit luua ei saa seal noh, see tavaliselt valivad välja mingid ameeriklased või inglased või kes need selle filmi on teinud, siis, siis neile saadetakse nagu häälenäited ja siis kellele seal on kõige sarnasem sellega siis see võetakse ja nad üldiselt ajavad väga näpuga järge, et kus kohas rõhk peab olema või kuidas see nii-öelda lause peab öeldud olema, et et kui midagi ei meeldi, siis tuleb ümber teha ja aga noh, aeg-ajalt aeg-ajalt saab mingi väikse omakilluga sisse panna. Läheme korraks tagasi publiku juurde, keda sa riivamisi mainisid seoses näitlejaga, kes lava sera peal pilk tühi kaugusesse vaatab. Mida sa räägid publiku kohta, kas ei kõla nagu natukene ette heitena nende inimeste suhtes, kes teatris käivad või ei ei, kindlasti mitte. Eesti inimesed ei jaga matsu, ei, väga hästi jagavad, väga hästi, jagavad lihtsalt kõik oleneb sellest, mida neile pakutakse. Kui pakutakse tsirkust, siis olgu hea tsirkus ja kui pakutakse midagi tõsisemalt, siis, siis olgugi tõsine selleks nüüd küll kuidagi väga sügavaks, et. Ei, kindlasti ma ei mõelnud seda ette heita enam publikule kindlasti mitte, kui, siis endale näitlejatele, publikut ei tohi kunagi alahinnata. Kas kätte on jõudnud mingis mõttes olukord? Noh, arvestades, et piletid müüakse välja kuu esimesel päeval, ma tea, 15 minutiga või või päevaga oleneb siis etendusest ja teatrist. Et inimesed käivad vaatamas ikka praktiliselt kõike, mida saab. Kusagile piletipiletit saab hankida, jah, Eesti inimene on mingisugune hullumeelne teatriinimene suvel ka ükskõik kus Ta taga midagi Eteldatakse, ikka publik kohale toodetakse väga palju ja ilmselt toodetakse sellepärast, et publikut jätkub, et nõudlus on olemas. Et aga ma arvan, see selline suur suveteatribuum mingil hetkel ilmselt vaibub, et kui neid variante, mille vahel valida, on nii palju, siis, siis varsti ma arvan, publik muutub lihtsalt nõudlikumaks. Et igat asja ei joosta. Samamoodi teatris ka nii-öelda talvisel hooajal väga palju tehakse teatrit ja igale poole jätkub publikut. Ja see omakorda tingib selle, et on vaja hästi palju. Jällegi aga sealt küll mängu nagu lõdvemaks ei tee, et noh, ma tean, et nii kui nii mõelda, täis probleeme pole, lükkame peale, läheb juba, ei ole vaja siin enam midagi pingutada, ei vaata enam üle, nii tuleb kõik, on. Ei, ei, ma arvan, päris niimoodi see ikka ei lähe. Konveier võiks teha, see süsteem ei, ei teki ühel hetkel, et tuleb muudkui aga toota neid konserve juurde juurde. Ja siin võib tekkida ja kindlasti mõnes teatris, nagu on tekkinud ka, aga siis jälle mingil hetkel tuleb nagu auru välja lasta mõelda, milleks, milleks seda kõike vaja on? Et miks me seda teeme, mida sa arvad tavalistest Eesti ja maailma asjadest, jälgid sa sündmusi, mis on aktuaalsed. Nendel päevadel näiteks vaieldakse selle üle, et kas Eesti peaks olema esindatud Pekingi olümpiamängudel või mitte? Jah, päris päris hoolega jälgin, kuulan ikka uudiseid. Vaatan CNN, isegi vahepeal. Nii et oskad öelda, mitu laipa Ameerikal täis sai sõjas Iraagis neil päevil just mis 4000. Ei, ma üritan jah jälgida selles mõttes, et ma tean, et, et osad näitlejad nagu absoluutselt ei, ei, ei huvitu poliitikast ega, ega sellest, mis ümberringi toimub, et me jäävad. Ajame siin oma teatriasja, aga mulle tundub, et see, et, et, et see on see, millest ma oma materjali nagu ammutani, mis ümberringi toimub. Samamoodi näiteks noh, ütleme kultuuriinimesena võiksin öelda. Issand, mis jubedus on näiteks võsa, Petsi saade või midagi sellist, mis inimesi seal näidatakse. Õudne õudne, aga mu meelest see on, see on ju see, mida ma peaksin näitlejana vaatama kogu aeg. Sest seal näidatakse selliseid inimesi, keda ma, keda ma oma nii-öelda ringkonnas ei näe. Ma ei kohtuni selliste inimestega, aga sealt ma saan ju oma materjali, ma pean kellelegi pealt mängima, jälgima ma pean teadma, mis ümberringi toimub ja tõepoolest ongi sellised inimesed olemas. Räägivadki niimoodi teevadki niimoodi. Jah, ja kui veel tegutses ansambel Meie mees, siis me ikka käisin kontserdil ka. Võib muidugi sarjata öeldud, mis ei ole mingisugune muusika, see on kommerts ja ma ei tea, mis kõik veel. Aga kui ma lähen sinna lauluväljakule kohale ja seal on ma ei tea ligi 10000 inimest, siis seal on midagi, mis toimib nendele inimestele, see mõjub ja ma pean nagu näitlejana arusaama sellest, mis asi see on, et ma saaksin seda, noh, kuidagi oma töös ära kasutada oled meie mehe saladuse lahendanud ei ole. Aga ma arvan, et selliseid asju on vaja. Et et elu ei saa, koosnevad ainult. Kõrgest mingisugusest kunstist võtad emotsionaalselt neid asju, kasvõi näiteks alkoholimüügi keelamist mingist kellaajast, kellaajani või oled sellise külma närviga mees? Ma arvan, ma olen külma närviga. Vot sellel teemal ma ei ole absoluutselt oma pead vaevanud. Mul endal sellega probleeme ei ole, alkohol on kogu aeg kodus olemas ja et see teema mind ei puuduta. Samba teemas oled ja või ei tee, kellena ma arvan, pigem pigem ikka hea Kalevipoeg Tallinna lahte. Pigem ei. Vaata, näitleja oled sa ütleme inimene, kes, kes läheb kaasa kampaania, et kui näiteks me praegu teeksime üleskutse, paneks selle valgulabori etet, näed, Priit Me hakkame nüüd allkirju koguma, noh, ma ei tea, Tallinki laevad, mis olid, hakkasid, aga paistab, et oleks kõik värvida tume mustaks. Anna oma jaa-sõna. Meie kampaania kaasa, teeme vahvad telereklaamid. Oled sa inimene, kes läheb kaasa asjadega? Tahaks loota, et ei ole kuigi aeg-ajalt dist ikka lähen kaasa kampaaniatega noh, kas või selles mõttes, et omal ajal võtsin õppelaenu, siis võtsin autoliisingu, siis võtsin kodule maaelu, et olen selle kampaaniaga küll kaasa läinud. Aga mis puudutab selliseid seisukoha võtmise ja ütleme sedasama samba asi või mingid sihukesed asjad, et Meil on tegelikult nagu, nagu öelda, et ma olen, ma ei taha konkreetset seisukohta võtta, aga, aga see on, see mumest käib nagu näitlejatöö juurde. Et aru saama ühest ja ma pean aru saama teisest, et niipea kui ma noh, ma ei tea, astun ühte parteisse, siis ma nagu tegelikult lõikan ühe mingisuguse maailmavaate võimaluse endalt ära, et olen ma kahevahel võtma mõlemast parema. Jah, just ma pean mõistma ühte, ma pean mõistma teist niipea kui ma otsustan ühe kasuks, siis. Ma arvan, et ma ma nagu tegelikult vähendan oma võimalusi, sellise näitlejatöö on, et sa pead olema siukene muutuja selgrootu happy, mis ma ütlesin. Tore oli priid sinuga kohtuda ja aitäh, et läbi tulid. Meil oli stuudios Priit Võigemast Linnateatrist soovime sulle jõudu ja ilusat kevadet, mis loodetavasti varsti algab. Aitäh.