Tere hommikust, olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul. Ning pea on alanud nädala raadiopalvused. On jõululaupäeva hommik vaba päev. Eestis on see küll riigipüha, aga mitte selline nagu Lääne-Euroopas kus isegi tavalistel pühapäevadel on kauplused suletud. Meil saab veel täna minna kink käe otsima ja ostma. Talus pidi jõulueelne koristamine olema valmis toomapäevaks tahma toomapäevaks. Tänapäeval vaevalt nii pikalt ette võetakse. Küllap meil käib paljudes kodudes kraamimine. Et siis õhtul võiks tunda, nüüd viimaks on pühad käes. Kogu advendiaeg on millegi suure ootus. Jõuludele mõeldes poeb südamesse eriline tunne. Vahel juba sügisel, kui ma esimest korda kahutab ja külmunud pruunid lehed ragisevad jalge all. Värsket ja puhast lumevaipa silmitsedes me ütlemegi nagu jõululumi. Kui me püüaksime seda tunnet lahti seletada, jääks ikka päriselt kirjeldamatuks. Meil ootaks mingit salapärast imet, mis lunastaks kõik halva ning tõendaksed maailm toimib ning et headus on olemas. Ja siis tahaks ka ise omalt poolt kellelegi head teha. Küllap oleme kõik midagi sarnast tundnud. Eks kinkide viimne ja sügavam mõte olegi soov rõõmu jagada. Aga vahel võib ootus olla ilusam. Ki kui järgnev. Kui ühel õhtul on pandud liiga suured lootused siis võib tunnega tulemata jääda ning hinge nukrus pugeda. Aga võib-olla kuulub taoline nukruski ehtsa jõulutunde juurde sest jõulud tuletavad meelde neid, keda enam ei ole meie kõrval. Meie istume jõululauda, aga kellegi väga lähedase koht jääb tühjaks. Ja nii lähevad täna õhtul paljud surnuaiale, et seal oma kallite lahkunute haudadel süüdata küünlad. Näib nii, nagu oleks jõulude ajal Side elavate ja surnute vahel tugevam kui muidu. Ulatame mõtteis käe läbi aegade. Selline üle aegade ulatuv hetk on ka käik jõulukirikusse. Mida me sealt otsime? Ida loodame kirikupingis istudes leida. Jutlus on küll igal aastal ja igas paigas uus aga vaevalt läheb keegi selle uudsuse pärast täna kirikusse. Pigem vana ja tuttavat kogema. Küllata vajame tunnet, et oleme koos paljude teistega, kes otsivad sama. Õnnelikud on need, keda lapsena kirikusse kaasa võetud kelle jaoks jõulukirik ja üheskoos lauldavad jõululaulud toovad lapsepõlve kaunid mälestused tagasi. Võib-olla lapsele ei jää kõik meelde, mida kirikus räägiti ja räägitakse. Aga see, mis on sõnade taga, jõuab ometi pärale. Tahaksin täna hommikul meelde tuletada, et lisaks luuka evangeeliumi tüllilisele loole Jeesuse sünnist Petlemmas loetakse õhtul ka lõiku apostel Pauluse kirjas Tiitusele. Jumala arm on ilmunud päästvana kõigile inimestele ja kasvatab meid. Et öeldes lahti jumala kartmatusest ja ilmalikest imudest. Me elaksime nüüdsel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult oodates õndsa lootuse täitumist ning suure jumala ja meie päästja Jeesus Kristuse kirkuse ilmumist. Tema loovutanud iseenda meie eest, et meid lunastada kõigest ülekohtust ja puhastada endale pärisrahvaks innukaks headele tegudele. Soovin teile kõigile, et see jumala, päästev arm ilmuks meile punastaks meid kõigest ülekohtust ning täidaks rahu ja rõõmuga. Palvetagem issand Jeesus Kristus, meie lunastaja sünni meie südames. Et meie rõõm võiks olla täielik aamen.