Tere hommikust. Olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning pean selle nädala raadiopalvused. On teise jõulupüha hommik. Eks ole, võiks taas minna, kirikus on ju vaba päev. Aga seda teevad vist vaid väga vähesed. Jõulud ei ole enam kirikupühad, vaid suure osa rahva jaoks kaunid talvised pidupäevad, millel on oma traditsiooniline raamistus, kuusk ja küünlad, kingituste jagamine, jõuluroad. Ja heal juhul kuulub jõulude tähistamise hulka ka jõuluõhtune kiriku külastamine. Jumalateenistuste teleülekannetes võib näha, et kirikus on esireas riigi juhtkond. See kuulub etiketi juurde. Et nad on vabariigi aastapäeval ning teistel sellistel puhkudel koos diplomaatilise korpusega jumalakojas. On neid, kes panevad seda pahaks, ütlevad, et see on puhas näitemäng. Mina ei ole sellise halvustamisega nõus. Miks ei võiks need, kelle kätte on usaldatud võim, tulla oma murede ja rõõmudega jumalale, et ja miks nad ei või näidata oma rahvale head eeskuju. Poola tuim filosoof, lesed, galakovski ütleb, et ta ei arva, et ta oleks veidrik või põeks mingit harvaesinevat hullust, kui ütleb Emmdeelistavat. Et neiud hoolitseksid enda ilu eest ja käiksid kenasti riides selle asemel, et end inetuks teha suvaliste vormitute kotilaadsete kaltsudega. Selline inetu mood valitses 60.-te aastate lõpul ja see pidi tähendama tollal mässu kodanluse vastu eliidi valitseva klassi ülikoolide, professorite, inseneride ja üldse inimeste vastu, kes midagi oskavad. Aga sellise näilise mässuga maski vastu rünnatakse tegelikult alati kultuuri. Kogu kultuur on lõputu pingutus looduse türanni alt pääsemiseks selle võimu piiramiseks teistsuguse maailma loomiseks. Kui me usuksime lapsikuid jutte loodusesse tagasipöördumise kohta elust kooskõlas loodusega siis meil ei oleks ei kunsti ega ehteid. Ei oleks ka meditsiini ega kogu tehnilist alusmüüri, millele toetub meie elu. Sellest ajast peale, mil inimkond hakkas põldu harima püstitama majasid ja kasutama tulid väljustaga järk-järgult looduse võimalt. Siis hakati abstraktselt mõtlema, harrastama maalikunsti ja poeesiat ja näitemänge. Kas me kõige selle tulemusel muutusime ebaloomulikumaks emaskeerituks valetamise endale ja teistele ei oskama tõelist nägu näidata? Ei, pole põhjust kinnitada, et meie tõde on loomalik olemus, aga inimlikkus, nagu me seda tavaliselt mõistame, on väärastumine vabatahtlik enese ja teiste petmine. Galakovski mõtiskleb, mask võib näoga nii kokku kasvada, et neid on võimatu eristada. Väljend võlts nägu kaotab mõtte. Loomulikult peidame end tihti maski taha, see tähendab ei näidata teistele kõike, mida tunneme, mõtlema soovime. Teatud määral on see hädavajalik. Kui me järele mõtlemata räägiksime, mis aga sülg suhu toob, elaksime barbaarsuseks väljaspool kultuuri. Niisiis on paratamatus, et me kõik kuna elame teiste inimeste keskel esitame mingit rolli ükskõik, kas saatuse poolt määratud või vabatahtlikult valitud. Aga siit ei selgu veel, et need rollid on maskid, mille taga peitub mingi meie jutumärkides tõeline olemus. Meie igapäevased maskid ja näod ei varja tegelikult meie loomust sellises tähenduses, mis annaks lootust, et me võime neist maskidest loobuda. Ei või ja seda igatsevad loomustki ei ole enam olemas. Mask on näoga kokku kasvanud. Palvetagem. Looja jumal, aita, et meie nagu võiks olla inimlik. Aitajad Me taipasime otsida parimat ning püüda tõusta kõrgemale. Aamen.