Tere hommikust, olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning pean selle nädala raadiopalvused. Tänavused pikad pühad, mis algasid juba reede õhtul, on läbi taas tööle kõigi seda kord vaid kaheks päevaks. Jõulud on nagu ilus muinasjutt, mis lõpeb ära. Kuigi tegelikkuses ei olnud see, mida luuka evangeeliumis kirjeldatakse, sugugi idüll nagu jõululauludes, olgu siis püha öö vaikne öö või Betlem, vaikne linnake. Seda esitatakse. Rooma okupatsioonivõimude korraldatud rahvaloendus, mille taga oli esivanemate maaomandi hagemine sundis igaüht minema oma linna. Joosep ja Maarja olid mõlemad eri liine pidi Taaveti järeltulijad. Kuid Taaveti soost olid paljud. Võime kujutleda, milline kisma käis Petlemas. Naatsaretist tulnutele keeldusid sugulased ulualust andmast. Sünnituslaudas ei olnud mingi romantika, vaid karm paratamatus. Mulle tundub, et jõulude tõelisele tähendusele on tehtud, jõululoob instseneeringu tteie kaunistamisega kõvasti liiga. Aga see on vältimatu. Me lavastame, omamata Nendes. Ilustamine kuulub asja juurde. Aga küsigem täna hommikul, kui pühad on möödas. Mida tähendab kirikukuulutused Jeesuse lihaks saanud jumal inimeseks sündinud jumala poeg. Mida see konkreetselt minu jaoks tähendab? Kristlaste kõige tuntuma palve, Meie isa palve algussõnad kõlavad meie isa, kes sa oled taevas. Mida me sellega ütleme? Need sõnad näitavad, et me asetame ennast jumala poja kohale. Aga mis õigusega? Apostel Paulus ütleb galaatlastele nüüd te olete ju kõik usu kaudu jumala lapsed, Jeesus Kristuses sest kõik need, kes teie seast on Kristusesse ristitud, on Kristusesse rõivastatud. Niisiis piiblis kasutatud pildiga. Me oleme rõivastatud Kristusesse. Muidugi võib nüüd öelda, et me üksnes kujutleme ennast jumala poega täna jumala laste enam. Sest hetkel, mil taipame nende sõnade vägevat tähendust, mõistame ka et meie ei ole ikka jumala pojad. Meie ei ole sellised nagu tõeline jumala poeg, kelle tahe ja huvid on taevase isa omadega üks. Teie oleme pundar mitmesuguseid hirme, luud, dusi, himuusid ja nõrkusi. Nii et rõivastumine Kristusesse on teatud mõttes pöörane jultumus. Aga kummaline on see, et jumal on käskinud neil seda teha. Miks, mis kasu on kujutlemisest, et oleme need, kes me tegelikult ei ole? Briti kirjanik Clive Lewis? Mees, kes tunneb põhjalikult inimsüdant tuletab meile meelde, et on olemas kahte liiki teesklust. Halb teesklus on selline, kus millegi hea teesklemine asendab tõelise headuse. Näiteks kui keegi teeskleb aitamist, selle asemel, et tegelikult aidata. Ja head ees, kus on, kus teesklemine viib välja reaalse teoni kui me ei tunne mõne inimese vastu erilist sümpaatiat. Aga teame, et peaksime olema sõbralikud, otsustame olla viisakad ja üritada lahket suhtumist ja näida paremana, kui me tegelikult oleme. Mispeale nagu kõik on kindlasti kogenud, paraneb meie suhtumine ka tegelikult. Sageli on ainsaks võimaluseks omandada mingit meeldivat iseloomujoont see, kui me hakkame käituma nii, nagu oleks meil juba olemas. Selle tõttu on laste mängud nii tähtsad. Mängides sõdureid või arsti või poodi mängivad nad alati täiskasvanuid. Mängides treenivad nad oma lihaseid ja mõistust. Nii et täiskasvanute jäljendamine aitab neil saada endil täiskasvanuks. Palvetagem. Meie isa, kes sa oled taevas Me täname sind, tohine sind oma isaks hüüda. Tee meid oma lasteks sellisteks, kellest sul on hea meel. Aamen.