Tere hommikust, olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning olen pidanud lõppeva nädala raadiopalvused. Marie fon eelne FM Bach üks väga arukas naine. Põnelnud mõningaid voorusel võimalik omandada, kui neid piisavalt pikka aega teeselda. Teisteni jõudmine on seda võimatu, mida enam püütakse paista lasta, justkui oleksid nad olemas. Esimeste hulka kuulub julgus teiste hulka. Tagasihoidlikkus. On olemas teesklase ilus vorm, enesevalitsemine ja egoismi, ilus vorm. Armastus. Uues testamendis räägitakse uuestisünnist sellest, et kristlased rõivastuvad Kristusesse et Kristus saab neis kuju ja et me peame omandama Kristuse meile see kõikjale lihtsalt mingi kummaline viis öelda, et tuleb lugeda piiblit ja siis üritada ellu rakendada Kristuse sõnu nagu loetakse Aristotelesest võima Hatma kandit ning püütakse nende õpetuse järgi toimida. See tähendab palju enamat. See tähendab, et reaalne isik, kristus tegutseb meie sees siin ja praegu sellessamas toas, kus me tema poole palvetame. Ta ei ole lihtsalt üks superhea inimene, kes elas 2000 aastat tagasi. Ta on ka praegu niisama palju inimene kui meie ise ja niisama palju jumal, kui ta oli maailma luues. Ta tuleb ja siseneb meisse, kaotab meis ana elu ja asendab selle uuega. Algul ainult mõneks põgusaks silma pilguks siis pikemateks perioodideks. Lõpuks, kui kõik läheb hästi, muudab ta meid uueks looduks uueks väikeseks jumalanäoliseks Kristuseks. Olendiks, kellel oma väikeses mastaabis on samasugune elu nagu jumalal. Ja kes saab osa jumala väest, rõõmust tarkusest ja igavesest elust. Kuid seda teed käima hakates avastab inimene peale oma konkreetsete, patuste tegude selle, et ta on läbinisti rikutud. Meid ei häiri ainult see, mida me teeme, vaid ka see, millised me oleme. Kui uueks saada püüdev inimene heidab enne õhtupalve lugemist mõttes pilgu tagasi lõppeva päeva sündmustele leiab ta, et seal on hetki, kus ta ei ole käitunud nii, nagu pidanuks. Näiteks on kedagi hammustanud või vähemalt mõtesta peale pahandanud. Esimene vabandus, mis pähe tuleb, on see, et kõik juhtus nii ootamatult. Kaotasin enesevalitsuse ja mul polnud aega end koguda. See võib ju olla süüd pehmendav asjaolu, ettekavatsetult oleksid need teod olnud halvemad. Aga teisalt toob enesevalitsuse kaotamine esile just meie tegeliku loomuse. Kui keldris on rotte, on kõige tõenäolisem näha neid siis, kui läheme siin ootamatult. Aga ootamatus ei loonud rotte, vaid ainult takistas nende õigeaegset peitupugemist. Nii ei muuda ka provokatsiooni ootamatus mind ärrituvaks inimeseks, vaid näitab mulle, et olen loomult vihastaja. Rotid on keldris kogu aeg, aga kui me läheme sinna suure kolinaga, poevad nad enne peitu, kui me tule põlema paneme. Nähtavasti elavad minu hinge keldris pahameele ja kättemaksuiha rotid. Ja minu teadlik tahe sinna ei ulatu. Suudame kontrollida oma tegusid teatud piirini ent mul pole mingit tegelikku kontrolli oma meeleolude üle. Ja kui see, mis me oleme, on tähtsam kui see, mis me teeme. Kui meie teod annavad tõepoolest tunnistust meie loomusest siis järeldub sellest, et muutust mida me kõige rohkem vajame, ei suudame saavutada tahtlike pingutustega. Palvetagem. Tahtes teha head, avastan ma, et mulle on omane teha vaid kurjam. Oh mind, õnnetut inimest. Jumal osta mind lahti sellest surmale määratud ihust. Aamen.