Tere hommikust, olen luteri kiriku vaimulik Toomas Paul ning olen pidanud lõppeva nädala raadio palused. Eile hommikul lõpetasin nukra tõdemusega et kui see, mis me oleme, on tähtsam kui see, mis me teeme. Kui meie teod annavad tõepoolest tunnistust meie loomalikust loomusest siis järeldub sellest, et muutust, mida me kõige rohkem vajame ei suudame saavutada tahtlike pingutustega. Me oleme ju kogenud, et see kehtib nii heade tegude tegemise kui halbade vältimise kohta. Kui paljud meie heateod on sooritatud absoluutselt õigel matiivil kui paljud avaliku arvamuse survel või soovist paista headena? Kui paljud neist on tehtud kangekaelsust või üleolekutundest, mis teistsugustes tingimustes oleksid võinud viiega halvale teole? Jah, aga me ei saa hankida uusi motiive moraalsete pingutustega teatud piirini on see võimalik. Aga mida kaugemale jõuame, seda enam kogeme. Et vahel on müürees. Homme õhtul tõotavad paljud. Hakkan uuel aastal paremaks inimeseks, jätan need teised halvad kombed, maa. Aga läheb nädal või paar ning selgub, et ei tule välja. Ei ole kerge karisti inimesel pärast esimesi samme kristlikus elus mõistame. Et kõike, mida meie hinges oleks vaja teha, saab teha ainult jumal. Aga see ongi võti. Ühelt poolt vaadates võib näida, nagu oleksime meie need, kes kõike teevad. Tegelikult on see jumal looja lunastaja. Parimal juhul me vaid lubame tal seda teha. Ja mõnes mõttes võime isegi öelda, et see on jumal, kes meis teeskleb. Jumal näeb enda ees minakesksed, ahned, nurisevad, mässavad ja nõnda edasi inimese looma. Aga ta ütleb. Kujutlegem, et see pole lihtsalt mingi olend, vaid meie laps. Sedavõrd kui ta on inimene, sarnaneb ta Kristusega, sest Kristus sai inimeseks. Kujutlegem, et ta sarnaneb temaga ka vaimu poolest. Ja kohelge teda sellisena, kes ta tegelikult pole. Teiselgem selleks, et muuta teesklus reaalsuseks. Ja jumal vaatab meie peale, nagu oleksime väikesed Kristused. Eks teie tea ette, jumala tempel olete ja et jumala vaim teie sees elab. Nagu apostel Paulus tunnistab, enda kohta. Olen ühes Kristusega risti löödud, nüüd ei ela enam mina, vaid Kristus elab minu sees. Aga mida ma nüüd elan, lihas, seda ma elan usus jumala pojasse, kes mind on armastanud ja iseenese minu eest loovutanud. Kristus seisab meie kõrval. Enamgi veel, asub meie südamesse, et muuta meid enda sarnaseks. Me oleme ühes Kristusega maha maetud ristimise kaudu surma sisse. Et otsekui Kristus on üles äratatud surnuist isa kirkuse kaudu. Nõnda ka meie võime käia uues elus. Apostel Paulus palvetab effeslast eest, et jumala oma kirkuse rikkust mööda neile annaks saada tema vaimu läbiväel tugevaks seesmise inimese tarvis. Et Kristus usu kaudu elaks nende südames ning nad oleksid juurdunud ja rajatud armastuses. Rõivastuge siis nagu jumala pühad ja armastatud südamliku kaastunde, lahkuse, alandlikkuse tasaduse, pika meelega 11 taludes ja üksteisele andestades, kui kellelgi on teise vastu kaebamist. Otsekui issand, teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi. Aga kõigi nende rõivaste peal olgu armastus, see on täiuslik side. Ja teie meeli valitsegu, Kristuse rahu, millesse te olete kutsutud. Kui järele mõelda? Küllap tundub mõte jumalapoolsest teesklusest üsna võõrastav. Aga kui edasi mõelda, kas ongi nii kummaline? Kas see pole viis, kuidas mistahes kõrgem olend saab üles tõsta madalama last rääkima õpetades kõnetab ema teda nii nagu saaks aru enne, kui ta tegelikult aru saab. Läheb päevi ja kuid enne kui laps sõnade sisu mõistab. Aga teisiti hakkaks laps neid kunagi mõistma ka ise rääkima. Et jumal kohtleb meid oma lastena, et ta räägib meiega, nagu me saaksime aru, kuigi me ei tarvitse kaua aru saada. Et armastab meid, kuigi meie ei armasta teda. See on rõõmusõnum, mida kuulutatakse jõuluevangeeliumis ja mida kuulutatakse kirikus kogu aasta. Soovin, et paljud meid laseksid sellel oma elus mõjuma hakata. Palvetagem. Igavene jumal, võta meid kõiki ja oma rahva hulka vastu ning tee oma lasteks, kes võivad sind paluda Jeesus Kristuse õpetatud sõnadega. Meie isa, kes sa oled taevas. Pühitsetud olgu sinu nimi, sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.