Üks mees seisab keset kanalit otse silla kõrval. Valge särk ja sinised püksid seisab väikesel madalal kivil. Esimesel hetkel ehmatad lausa ära, et kuidas ta sinna sai ja kuidas te sealt nüüd ära saad. Siis taipad, ta seisabki seal öösel ja päeval suviljana talvel, sest ta näeb välja nagu elus, aga on tegelikult Kiievist. Hilissuvel on kanali kaldad rohelised ja lillelised, ühel pool kulgeb pikk tänavakohvikute ja restoranide rida. Madalad majad on kenad ja vanad, õieti teatud värvilised, toredate siltide, rippuvate lillesülemite ning varigatustega tall, värviliste linade ja lilledega lauad. Neid ulatub ka teisele poole kitsast tänavat lausa kanali äärele, nii kanali äärele, et kohvikutoolide jalad on vaevalt kümnekonna sentimeetri kaugusel kanali serva äärekividest. Ei mingit treeningut või piiret, meistetuse aga veeäärsest madalast kiviservast võimalikult kaugele asuva tooli. Aga läheneb lõbus seltskond hollandi või flaamikeelne. Just nii lõbus seltskond ja istub muretult kõige vee äärsema laua, kõige vee äärsematele toolidele, mis pole ime, Madalmaades ilmselt vette ei kardeta, seal olevat kõik maad ja linnad kanaleid täis, laevad sõitvat isegi põldude vahel ja sellel seltskonnal polnud ka pikk maa tulla siia kirde, Prantsusmaale Picardjas asuvasse Amjääni linna. Ilusat pühapäeva jälle kord tuleb välja, et juba 200 viiekümnendat korda samad sõnad samal tunnil vikerraadio Helgi Erilaid ja. Kardwi ütlevad nad siin ja am jään selle ajaloolise maakonna ajalooline pealinn keskajal haaras Picardi meie jaoks täna siis Picardia kogu Pariisist põhja poole kuni Madalmaadeni ulatuva ala mille piiridesse jäiga hollandi keelt kõnelev Flandria alates aastast 1200 niitsetesse ürikutesse ilmunud Picardide nimi Need olid inimesed, kes kõnelesid Icardi keelt. Sellest siis provints nimega Beckardia, mis moodustab praegu umbes poole selle keskaegsetest aladest. Avarad laiad tasandikud ümbritsevad Amjääni ja linnast voolab läbi somi jõgi. Selle lisajõed ja kanalid pakuvad tõeliselt maalilisi idüll oma väikeste kaarjate, sildade, roheliste saarekeste ning kanali kohale kummarduda vate puudega. Isegi vesiaiad on siin kanaliäärses sant, löögar talis siis palju rohelust ja õisi keset vett ning liikumisvahendiks vaipaat või omaenese kaks jalga. Kõik see ilu jääb Amjääni katedraalist ida poole üles hommi jõe suurim vaatamisväärsus, mis rahvas sellesse linna. Kui pea terve Euroopa rooma impeeriumi piiridesse kuulus kandnud Ameani provints, ambiaane, minime tuurist pärit noorsõdur Marta ratsutanud ühel talvepäeval linnavärava poole ning näinud väravas külmast värisevad kerjus, kes almust palus. Martaanil polnud midagi muud kui vaid riided seljas. Niisiis tõmmanud ta mõõga tupest lõiganud oma suure mantli pooleks, andnud teise poole keeriusele järgmisel ööl näinud Märten unes inglitest ümbritsetud Jeesust, kes olnud mähitud tema poolikusse manud lisse pärast seda unenägu lasnud Mart lähenenud otsekohe ristida ning temast saanud tähtis ja kuulus tuuri piiskop, hiljem pühak, see juhtunud umbkaudu 330.-te aastate paiku. Oluline on aga see, et lugu saanud alguse Amjääni linna väravas. Pikaaredjas ja Amjäänison mitugi väga sügavalt austatud pühakut ame jaanipüha fermiinius, näiteks kes on ka Navarra kaitsepühak fermiinius olnud kolmandal sajandil roomasena ratturi poeg, kes ristiusku pöördunud. Legendi järgi ristinud fermeeniuse püha Saturniinus kes olnud aastal 250 tulusi piiskop kristlaste tagakiusamise ajad Rooma impeeriumis polnud veel lõppenud. Turn miinusvarres san sar näen surnud märtrisurma, ta seotud jalgupidi härja külge ning jooksma sunnitud loom lohistanud ohvrit mööda tänavaid. Kuningannat Peter hinge heitnud Duluusi kõige vanem sans näeni kirik ehitatud paika, kus härg oma kohutaval teekonnal lõpuks peatunud ja kirikust mööduv tänav nimetatud härjatänavaks fermeenius olnud Duluusi preester hiljem saanud piiskopiks, kes ringi rännanud, desristiusku jutlustanud ning aastal 303 Anjäänis oma märtri saatusega kohtunud. Tema reliikviad on hoiul Amjääni katedraalis ja on olemas igasuguseid huvitavaid lugusid selle kohta, kuidas märtri surnukeha üles leiti. Amjääni piiskop, sans Save olnud püha ja jumalakartlik mees, kellel oli mure. Ta ei teadnud, kuhu võiks olla maetud püha märtri firmeeniuse surnukeha. Ta kutsunud kõikam Jaani elanikud kokku ühiseks palveks, et jumal neile tri matmispaiga kätte näitaks. Kolmandal päeval juhtunudki ime üksik päikesekiirlangenud kloostri seinale ning kui seal siis kaevama asutud, tõusnud sellest paigast õhku. Imeline veetlev lõhn, kirjeldamatu hingus, mida kogu maailma vürtsid üheskoos luua ei suudaks. See levinud üle koguam jääni üle ümbruskonna linnade ja külade ning kõik inimesed saabunud Amjääni, küünalde ja annetustega, kuid ammu surnud, väga märg ter, pühak fermeenios, kelle maine keha lõpuks leitud oli jätkanud oma imetegusid ka pärast surma. Mitte keegi polnud seni kuulnud, et ükski pühak selliseid imesid korda oleks suutnud saata. Sügav lumi, mis maad kattis, muutus tolmuks ja liivaks puudelt alla rippuvatest jääpurikas kätest said lehed ja õied niidud, kattusid rohu ja lilledega ning päike, mis talvel nii madalalt käis, tõusis kõrgele nagu südasuvel. Kõik haiged inimesed said äkki terveks, isegi pidalitõbised. Ker linnakodanikud kinkisid oma kallid mantlid ning talvised keebid teenijatele. Ilm oli ju nii soojaks muutunud. Sellised olid taevased imed, mis püha firmeenius jaoks korda saada, ehk et teda selles maailmas ikka austatakse ning pühaks peetaks. Sest tema oli alati palunud, et kõigevägevam maaelanike nõrkused neile andeks annaks. Ja selline oli kuldne legend pühast firmeeniusest. On säilinud kristlikke legende, mille kohaselt on Jaani kiriku rajaski kõigepealt Osama püha fermeenius, kes kolmandal sajandil Anjäänis piiskopi ametit pidas. Kõik lood ja legendid nendest kaugetest aegadest on õieti alles keskajal kirja pandud. Nii et ega nad polegi midagi muud kui lood ja legendid suur tulekahju hävitanud algse kiriku. Ja on siiski ehk juba usutavamaid iidseid ürikuid, mille põhjal praeguse Jaani katedraali kohale ehitatud romaani kirik isegi aeg on teada. 1137 kuni 52. See kirik saanud eriti kuulsaks tähtsaks siis kui siia jõudnud hindamatu reliikvia ristija, Johannese pea Konstantinoopolist toodud reliikvia saabunud Anjääni aastal 1206 ning põhjustanud seninägematu keskaegse Prantsusmaa suurima palverännakute laine, mis jääni katedraali-le ainult tulu tõi, kuid 1218 oli katedraal taas leekides. See oli keskajal tõenäoliselt üpris tavaline asi ja nagu ikka asutiga Anjäänis pikema jututa kohe uut katedraali. 1220 piiskop ebraardefioa pani paika uue hiigelhoone nurgakivi. Kummalisel kombel on säilinud iidseid tekste ja jooniseid, mille põhjal on saanud võimalikuks katedraali ehitamise põhilisi faase kindlaks teha. Kogu hoone sai rohkem kui 140 meetrit pikk, nii et on isegi raske kujutleda, kui kaua rajamine aega võis võtta. Sajandeid ja veel sajandeid. Vahetusid ehitusmeistrid, arhitektid, stiilid ja loomulikult muutus ka katedraal, ilme, kuid iga ajastu igas stiil on midagi alles jätnud ja nii seisabki jäämjääni linnas somi jõe ääres umbes 100 kilomeetrit Pariisist põhja poole. Anjääninaater tamm. Jumalaema katedraal, suurim gooti jumalakoda Prantsusmaal, mis olevat muuseas kaks korda suurem kui Pariisignaterdam. On ikka päris uskumatu, kui palju fantastilisi kirikuid ja katedraale võib Euroopast leida ja ikka nad millegi poolest teistest üle suuremad, vägevamad, võimsamad, väljapaistvamad. Nad on täis hindamatuid, kunstiteoseid, mida ilma nende pühamuteta võib-olla olemas ei olekski. Üks uhkem kui teine. Nii nad seisavad üle kogu Euroopa. Juba Prantsusmaal on neid lugematu hulk. Rämsi katedraal, Shar treikatedraal, Strasbury, tume toomkirik, Pariisi vägevat kirikut Naterdamiga eesotsas. Need on vaid mõned sadadest ja siis tuleb välja Epicardjas. Amjäänist on veel see kõigevägevam gooti katedraal. Ja sa vaatad neid ega väsi imetlema seda inimmõtte fantaasia ulatust ja inimkäte loomingu suurust. Lugematute meistrite kätetöö, mis läbi aegade elanud on, see on tõeline ime. Niisiis Anjani katedraal. Kohe saame kuulda, kuidas on Anjääni katedraali kirjeldatud aastal 1887. Tundub küll, et siis oli maailm hoopis romantilisem paik, kui praegu. Parim võimalus kirjeldada Jaani suurt vana katedraali. Mõelda end troopilisse, metsa mise kima, Armorikson külmunud puude hiigeloksad moodustavad kõrguse skaariaid või vähk ning tohutud purjesarnased lehed põimivad ülal Su kohalbitsilisi mustreid, moodustades kummalise kujutluspildi sellest, kuidas elu ja liikumine igaveseks ajaks kivisesse. Vaikus tardunud tohutu suures ja kõrges kivises ruumist, tunnedent tillukese sipelgana ja väljaspool haarab su pilk uus terav Thorn aastast 1524, mis asendas 1220. aastal tules mustaks tõmbunud puutorni varemeid. Kui sa seisad väljakul suure läänefassaadi ees ning näed seda taeva poole tõusvad tohutut kivimassi, mis on täisornamentidega kaunistatud, nisse kivist välja raiutud vee sülitite koletislik päid skulptuurides kaunistatud karniisi, tohutult pikki varju taolisi raidkujusid rikkalikult kaunistatud koodi, aknaid ja õhulisi tugikaari. Siisakat taipama, miks kirik nii ülistatud ja kiidetud on. Amiani katedraali kirjeldusest aastast 1887. Tänapäeva kirjeldused tavaliselt nii emotsionaalsed ei ole, kuid vaimustuse hämmeldus võivat tihtigi sõnadele jõudu anda. Järgnevatel sõnadel vaevalt et erilist jõudu on, aga proovida ometi tuleb. Katedraali uhke peaportaal. Lääneportaal ongi tegelikult just selline nagu eespool kirjeldatud taeva poole tõusev, tohutu, kuid üpris korrapäraselt liigendatud kivimass. Madal trepp viib peasissekäiguni, mille moodustavad kolm lugematu hulga raidkujudega kaunistatud hiigelportaali. Keskmine kõige suurem ja vägevam keskmine portaal kannab nime viimane kohtupäev ja kesksel kohal istub inglitest ümbritsetud viimane kohtumõistja ise. Ukse kõrval on apostlit Teie prohvetite pikad read. Allegooriliste kujudena seisavad siin voorused ja pahed päästetud ja neetud üksteisest välja kasvavatel uksekaar. Seal on oma koha leidnud inglid, märtrid, usu tunnistajad, vanade aegade patriarhid ja teab kes veel. Kujusid jätkub muidugi ka külmistele portaalid, millest vasakpoolne on pühendatud meile tuttava püha firmeeniuse elule, heategudele ja märtrisurmale. Portaalide kohal kõrgub rida terava kaarelisi saledate sammastega poolitatud koodi aknaid nende kohal taas Specrida kõrgeid sale täidraid kujusid, kes kannavad kroone kuningategalerii siis fassaadi keskosas hiigelsuur roosaken, selle kõrval kahel pool kõrged sammastikud, mis ühendavad. Roosakna kohal muusikute ehk kellamängijate galerii, sellest kahel pool tõusevad juba tornid kaks erikujulist ja eri kõrgusega jämedat nelinurkset, tömbi otsaga gooti torni, mõlemad ometi kivi pitsist kaunistasid täis madalam lõunatorn, valminud aastal 1366, kõrgem põhjatorn 1406. Muide, skulptuure olevat Jaani kiriku välisseintel kokku lausa kolm ja pool 1000. Ja enamus neist läänefassaadil. 1900 üheksakümnendatel aastatel, kui läänefassaadi põhjalikult puhastati, tuli välja, et algselt oli see fassaad üleni värviline olnud, mitmete raidkujude peal oli värve veel pisut nähagi. Niisiis otsustati tänapäeva tehnilisi võimalusi ära kasutada ja seda valgustuse abiga ja nii ärkavad katedraali läänefassaadi lugematud figuurid suveõhtutel ning jõulude ja aastavahetuse ajal kõik ellu täpselt nii värvilistena, nagu nad olid seda 13. sajandil. Elektrivalguse ime. Imed jätkuvad katedraali sees raskesti kirjeldatavad imed, sest mida ütleb lause ame Jeani katedraal on kolme lööviline basiilika, viie löövilise kooriosa ja idaosas asuva Maarja kabeliga. Midagi Katleb. Aga kui sa kirikusse sisened, võiksid end tõesti tunda, kui tilluke putukas, nagu eelpool käsitletud 1887. aasta kirjelduses tabavalt märgitud on. Su ümber on tohutu pidulik ruum. Pik keskle 126 hirmjämedad sammas moodustavad kõrgel üleval vägevaid gooti kaari. Teevad kauneid roid võlve rohkem kui 40 meetri kõrgusel. Katedraalis sees on üllatavalt valge. Kui võlvid muutusid kergemaks, kõrgemaks ja saledamaks, ehitati ka suuremaid aknaid. Hingame Jeani katedraali maalitud klaasist aknad on suutnud mitugi sõda puutumatult üle elada. Ka kõik värvilised roosaknad on alles. Pealöövi tohutu piklik ruum tundub tühjana hoolimata hulgast toolide ridadest uhke peaaltari ja kantsli ees. Uskumatult palju detaile on selles hiigelruumis ühele sambale toetuv kantsel näiteks on üleni puust välja nikerdatud üle värvid ja kullaga kaunistatud kaunist keerdtreppi toetavad sümboolsed naisekujud, usk, lootus ja halastusinglid hoiavad ülal kuldset veeringut ning kantsli tipus seisab uhke ja suuringel üks käsi taeva poole osutamas. Teises taevaste seaduste raamat. Suurt koori osa piiravad sirmidena iidsete reljeefkaunistustega seinad ning need peente väikeste valgebitsiliste kiviste kaarte all paiknevates nišides seisvat puust välja nikerdatud kõrgreljeef on tõepoolest nähtavalt vanad koorisirm, niimoodi neid vist kutsuti neid seinu. Sellel filmil on väga palju imelugusid pajatada. Need näitavad meile sajad, pigem isegi tuhanded värvilised puud, kuid kõik need on tegevuses uskumatult täpselt viimistletud on iga nägu, iga ilme, ka värve on veel näha ja rõivaste kuldseid kaunistusi. Lõputu Ridanisse lõputu hulk väikesi oma tegevuses tardunud inimkujusid. Arvatavalt 15. sajand. Keegi ehk mäletab veel Jaani kirikust rajajat püha firmeeniust. Keskaegset puulõikemeistrid on tema elu katedraali koorisi minishides värvikalt ja oma arusaamise järgi kujutanud nagu ka ristija Johannese lugu ja Neitsi Maarja lugu ja lugu sellest, kuidas Jeesus kiriku raha laenajatest puhtaks tegi. See on tõepoolest otsekui liikumatute nukkude teater. Nishiridade all on miniatuursed hauamonumente jah, kõrval röövides hulganisti kabeleid peaaltari lehvikuna kõrgusse tõusvates paradiislikes kuldkiirtes voogab priskeid mänglevaid inglipoisse täis pilvi. Keskel lendab säravatest kiirtes üksildane tuvi. Anjani katedraali tohutu pea lööb, on tegelikult päris tühi ka seetõttu, et külastajad selle uhkete ornamentidega marmorpõrandat imetlemata jätaks. Mustad ja heledad marmorihooned tuleb välja, annavad efektsete ornamentidega ning mustrite kujundamiseks kõiksugu võimalusi. Tuttav malelaua muster, igat sorti Siksakid, kõige seas ka haakristi kujundit, mis on ju üks igivana sümbol ning Amiani katedraali kuuluv labürint. Keskaegsete kirikute põrandatelt võib sageli suuremaid väiksemaid labürinti leida. Ränilabürindi paigaldanud pealevi põranda keskele arhitekt Reno karmoon aastal 1288 ning on välja arvestatud, et selle kaheksanurkse labürindi käigud annavad kogupikkuseks 240 meetrit. See on hele tumedatest marmorribadest muster põrandal. Labürindi teed või käigud on päris kitsad, kuid inimene saab ometi mööda neid astuda. Eksida on siin üpris kerge ja siis tuleb teekonda taas otsast alata. Esimese labürindi loonud mütoloogiline Kreeta kangelane Daedalus ja see sümboliseerinud inimeste keerulist teekonda lunastuseni. Need, kellel väga palju patte kahetseda, on liikuvad mööda labürinti põlvedel edasi. Praegune Amiani katedraali labürint kopeerib täielikult. 1288. aastal paigutatud ning suure prantsuse revolutsiooni aegadel kannatada saanud labürinti. Iidse labürindi keskpaika tähistanud kivi on Pikaardia muuseumis hoiul. Praegu on labürindi keskel kaheksanurkne korrapärane marmor, inkrustatsioon keskel mustal põhjal on kuldsetest valitsuskeppidest moodustunud rist ja neli täispikkuses portreed katedraali ehitanud piiskop ja kolm esimeste arhitekti kujutiste vahel neli inglit. Amjääni katedraali haarded need kadusid või purustati 1793, kui suur prantsuse revolutsioon oma võidu ajutisi vilju lõikas. 19. ja 20. sajandil rekonstrueeriti neist enamus ning asetati altari lähedalseisvasse väikesesse ruumi. Kõige hinnalisemaks aardeks on asjatundjad pidanud püha krooni, mis sisaldab pidanud arvatavalt otse pühalt maalt toodud Kristuse kannatustee reliikviaid ja valmistatud umbes 1320 kuni 40 Pariisis kaunilt sakilisel kuldsel kalliskividega kaunistatud kroonil, mis praegu täies hiilguses restaureeritud. Leidub tillukesi email pilte, eluliste värviliste stseenidega monstransid armulaual leivahoidmiseks. Imelised ristikujud. 15.-st sajandist pärit väike värviline ja kuldne puust jumalaema lapsega ja reliikviad laekad. Püha fermeeniuse hõbe, reedene kalliskivide ja kuldse Phili kraaniga kaunistatud reliikviad laegas aastast 1236 ja Ristija Johannese pea selle pühamatest pühama. Reliikvia jaoks valmistasid Pariisi kullassepad 1876 kauni härra reliikvia laeka kullatud, hõbedast, kaunistatud kalliskivide, mäekristallide ja Emai piltidega. See sarnaneb täpipealt originaallaekaga, mis suure prantsuse revolutsiooni ajal hävis. Anjani jumalaema kirik suurim gooti jumalakoda Prantsusmaal, seda hakati ehitama 1220. Need siin väljakul on ta varsti juba oma 800 aastat seisnud, kõike näinud, kõik üle elanud, sest kaheksa aastase aja jooksul on mõndagi juhtunud. Kahaavianis. Suurtest ja tähelepanuväärsetest juhtumistest on ajaloos kirjas ka kaks Amjääni lahingut. Novembris 1870, kui käis Prantsuse-Preisi sõda kaotas prantsuse armee lahingu am jääni all ning linn jäi sakslaste valdusse. Suuremate tähtedega on ajalooannaalidest kirjas aga üks teine am jaanilahing. Esimese maailmasõja lahing, mis algas kaheksandal augustil 1918 Jaani lahingut, loevad sõjaajaloolased esimese maailmasõja pöördepunktiks sellest lahingust sai liitlaste pealetungi avafaas. Seda pealetungi on hiljem 100 päeva pealetungiks hakatud kutsuma. Juba esimesel päeval suutsid liitlaste väed rohkem kui 11 kilomeetrit edasi liikuda. Väga märkimisväärne, ütlevad sõjaajaloolased millegipärast mõjunud justam jaanilahing eriti hästi mõlema võitleva poole moraalile ja suur hulk saksa sõdureid andnud end vastastele vangi mistõttu saksa kindralite mälestustes saanud Anjääni lahingu esimesest päevast saksa armee kõige mustem päev. Lisaks oli Anjääni lahing ka üks esimesi tõeliselt suuri lahinguid, kus olid kasutusel ka juba soomusautod ning see tähendas kaevikusõja lõppu. Läänerindel. Anjani lahingust esimeses maailmasõjas on paljugi kirjutanud, ostetud ja nii hindas seda Briti sõjakorrespondent Filipp kips, kes kirjutas juba lahingu käigus. Vaenlane on täiesti kaitse positsioonil, liitlased võiksid neid praegu mitmes erinevas paigas rünnata. Tundub, et sõjavägede meeleolus ja võitlus tahtes on midagi muutunud. Meie sõdurite seas näib olevat maad võtnud ja soov kogu sõjaga kiiresti võiduka lõpuni jõuda ning tundub küll, et vaenlastele pole siin läänerindel enam väiksematki võidulootust jäänud. Ainult püüd hoida ainult nii kaua elus, kui rahuläbirääkimised algavad. Nii on kirjutanud Briti sõjakorrespondent Philips Anjani lahingust esimeses maailmasõjas. Võib-olla mõjus vägede Realile innustavalt ka iidse katedraali lähedusse. Anjään on jäänud ka teise maailmasõja ajalukku paigana, kus toimus sõjaline operatsioon Jerekov. 1944. Veebruaris oli lumine, jään saksa okupatsioonivägede käes. Jaani vanglas oli 717 vangi, nende seas hulk prantsuse vastupanuliikumise võitlejaid ning poliitilisi vange. 19.-ks veebruariks oli määratud 120 vangi hukkamine mis tähendas, et Kaheksateistkümnendal veebruaril tuli alustada operatsiooni Rico brittide ja liitlaste madalal lendavad moskiitopommid. Pojad alustasid rünnakut päeval kell 12 ja kolm minutit. Väikesed vihased pommilennukid pidid need olema. Moskiitod. Nad lendasid madalalt, pommitasid vanglamüüre, vangivalvurite maju ning Amjääni vangla peahoonet. Sakslased hakkasid muidugi turmtulega vastu, nii et kolm lennumeeskonda hukkus ja kolm vä vangi, kuid eesmärk sai täidetud 258 vangi, nende seas 79 vastupanuliikumise võitlejat ja poliitilist vangi põgenes. 102 vangi sai aga surma ja 74 haavata. Suur osa vangivalvuritest hukkus, nii et päris kõrge hinnaga tuli kätte operatsiooni Cheerikov. Õnnestumine. Niisiis, mitmeidki ajaloolisi lahinguid on Amjääni kaunis katedraal näinud aga üks rahuleping ka siin sõlmitud leping, mis lõpetas ajutiselt Prantsusmaa ja Inglismaa vahelise vaenu prantsuse revolutsiooni sõdade ajal see kirjutati alla 25. märtsil 1802 ja allkirjad andsid Joseph Bonaparte ning markis koonu olles. Rahu kestis küll vaid aasta ja see aasta oli ka ainus rahuaeg niinimetatud suure prantsuse revolutsiooni sõdade aastatel 1793 kuni 1815. Kuidagi väga hubasena tunduva sam jaanilinnas on aegade jooksul kindlasti ütlemata suur hulk toredaid inimesi elanud ja nende seas vähemasti üks üle maailma tuntud mees, Sülveeren toosama kuulus ulmelugude ja muude põnevate lugude looja, kirjanik Solveren. Tema sündis küll nandis, kuid abiellus 1857 am jäänist pärit naisega ning veetis suure osa oma elust just selles linnas. Arvatakse, et just võluv vanam jään, andis Solvernile inspiratsiooni põnevusromaanide sarja erakordsed reisid kirjutamiseks Aastast 1888 kuni surmani 1905 olnud Shelveeringa Amjääni linnanõukogu liige 1804 rajad team, jääni linna tähelepanuväärne pääsutus kolde saanud jään, kus õpetati välja arste ja farmatseite, 1896 leidnud aga jaanilinnapea, et sellise kooli ülalpidamine läheb liiga kulukaks ja otsustanud kooli sulgeda. Kuid linnanõukogu, eriti nõunik, sül veerenud olnud kindlalt sellise otsuse vastu linnapea sunnitud oma kohalt lahkuma ja kool tegutsenud edasi, nii et Sülveerinud olnud sugugi üksnes fantastilisi lugusid välja mõtlev kirjanik. Tema maja on praegugi külastajatele avatud ja ta on maetud Anjääni mad lääni kalmistule. Niisiis näen Pikarbija pealinn Kirde-Prantsusmaal, kus seisab Prantsusmaa suurim gooti kirik, kus Onzomi jõgi, lisajõed ja kanalid ja kus keset üht kanalit otse silla kõrval seisab madalal kivil üks mees, valge särk seljas ja sinised püksid jalas, isegi vist. Aga kui ta ei oleks kivist, siis igav tal seal tõenäoliselt ei hakkaks, sest on omal kombel helge, armas ja sõbralik linn, mille muudab eriti pidulikuks vägev naaterdami katedraal.