Mina olen Anne Türnpu. Ja mina ei loe, vaid vestan Weston teile kaks setu muinasjuttu. Ja püüan seda teha eesti keeles. Vaatamata sellele, et need lood jäävad natukene vaesemaks. Selle tõttu. Elas kord üks röövel. Ta oli oma elus väga palju kurja teinud, inimesi tapnud, röövinud. Ja ühel päeval röövel läks metsa kõndima, kõndima, jalutama, läks, kõndise jalutas ja ühekorraga näeb. Üks munk. Paastuja. Palvetaja on metsas puu all põlvili maas. Tegelikult läheb talle ligi ja küsib. Mis sa teed siin? Vastu vaata, palvetan. Palvetan palun jumala käest andeks oma pahategusid ja patte. Et kui ma suren, siis lähen taevasse. Ei lähe põrgusse. Aga mis seal põrgus tehakse? Punk mis seal ikka tehakse, pannakse katlasse keeva vee sisse ja muudkui puid alla. Nüüd on jälle, et kes sinna põrgusse, siis lähevad. Jälle, et eks ikka need, kes on palju paha teinud ja valetanud, varrastunud, tapnud, jälle mina olen palju paha teinud, mina olen röövinud ja varastanud ja tapad, olen tapnud, võib olla isegi 1000 inimest ära. Aga kas saaks kuidagi nii, et ma ei peaks põrgu minema? Panin käpakesed kokku ja hakka jumalat paluma. Aga röövel jälle, et aga ma tahaks enne surma teada, et kas ma lähen põrgusse, kui ma näen taevasse, ma tahaks seda kindlasti teada. Ja siis muut jälle, et millega see inimesi tapsid. Ütles reedel ikka tolle Keiurraga tolle tammise nuiaga, millel on raudmuna otsas. Ahaa, ohc, mine doose kiirlüüsi otsapidi maasse ja muudkui aga palu ja vaata, kui see kiir sinu tammini nui raudmuna otsas õitsema lähed. Vot siis on jumal sulle andeks andnud ja sa lähed peale surma taevasse. Röövel läks koju, otsis ahju alt oma Kiiora välja, pühkis kuuehõlmaga puhtaks ja läks metsa otsima, kohta, kus palvetada ja paluda. Kõndis, kõndis, kõndis, kõndis ja enne jõudis suure maantee äärde. Ja seal oli sild, millest maantee üle läks. Silla all oli ojakene. Röövel, mõtles. Nojah, ma olen ju eluaeg teeröövel olnud. Ju see on mulle siis paslik paik. Lõi oma tee silla alla maasse. Painutas põlved, pani käed kokku ja hakkas jumalaga kõnelema. Palus ja palus talus ja palus. Vahepeal heitis vilksti pilgu Dior pooled. Kas ta on juba? Nõnda palus röövel seal mitu aastat ikka vahetevahel vaadates, et kas kiiver juba õitseb või ei õitse. Aga ühel päeval sõitis säält maanteed mööda, üks mõisnik mööda sõitis ja sõitis ja röövel nägi teda ja nii kui teda nägi, tuli talle see röövlimate uuesti pääle, tõmbas oma keeerra maast, tormas tee peale, röövis mõisniku paljaks, lõi maha. Siis läks tagasi, lõi oma kiirromaasse ja hakkas jälle jumalat paluma. Talus ja palus. Siis vaatas kiirpoole, et kas ta ehk juba õitseb. Ja kas sa kujutad ette, see Kiiur õitses nii et jummalgi, hoidku õis õie küljes kinni, topeltõitega väikesed valged. Ja vaata julal, too andis sellele röövlile andeks, sellepärast et see mõisnik, kelle ta maha lõi, oli hirmus mees. Ta oli väga kuri mees, kes oma orjadele orja vitsasid, andis ja sõimas ja pahandas nendega, nõnda et kui inimesed lõpuks õhtul koju jõudsid, siis nad panid oma käed kokku ja palusid. Armas jumal, anna sellele inimesele, kes meie mõisniku maha lööd, kõik maailma patud andeks. Ja vaata, sellepärast saigi see röövel õndsaks. Inimeste palvete pärast. Kuningas tegi oma tütrele pastlad ühe, tegi kirbunahast teise, tegi täinovast ja siis kutsus kogu kuningriigikokku ja ütles. Kes saab ära ütelda, mis nahas need pastlad on tehtud, seisab minu tütre omale naiseks ja pool kuningriiki, pealekauba. Tuli palju rahvast kokku, kõik pakuti ära toost nahast ja toost nahast, et jänesenahast ja siilinahast ja kroomnahast ja plastmassist ja kummist, aga vot seda õiget. Seda, et üks oli kirbunahast ja teine oli täina, vast. Ei osanud keegi öelda. Viimaks tuli kaevu salve alt madu välja. Jälitles. Vits on kirbu, nahan. Jätame, käin Haane. Siis tuli tütar randa mahule naiseks. Nii oli lubatud ja kuningas ei saa oma sõna ümber käänata ja läks tütar selle maoga koos ära mere taha elama. Elas seal ja elas ja väga hästi elas. Meil oli kolm tütart ka kõige vanem ja keskmine ja noorem ka muidugi. Aga ükskord tahtis see kuningatütar kangesti oma isa ja ema veel näha ja ja sõitiski oma isa ema vaatama ja võttis tütred ka kaasa. Aga sellel kuningatütre oli kodus vend ja see vend see ei sallinud mitte tema õde elas maoga. Ja tema hakkas laste käest küsima ja uurima ette, kuidas te elate tega mere takka. Aga emal emal olid need lapsed ära hoiatatud. Ema ütles neile, et ärge te mitte midagi sellest, kuidas me elame, mis me sööme, mis me teeme kellegile rääkige. Vanem laps vaatas talle otsa. Keskmine vaatas maha. Kõige noorem, see naeris. Võib-olla ta ei kuulnud. Aga siis see onu, see kuningatütre vend, see käis hirmsasti lastele peale viis neliga maiustusi ja uurised. Kõnelgine kõnelge, kuidas tedega elate? Mere taga? Kõige vanem vaatas otsa, keskmine vaatas maha, aga kõige väiksem laps hakkas rääkima, et noh, et kui meie sööme laua ääres, siis tema tuleb ka ja keerab endast ümber taldriku serva. Päiksekeelega keptimiseksin limpsib onu jälle, et aga üle mere on teil minna. Aga kuidas te saate? Vanem jälle vaatas otsa, keskmine vaatas maha. Kõige noorem jälle. Noh siis meie lähme mere äärde ja meie mamma ronib suure kivi otsa ja hakkab hüüdma. Keela viilu purjelase laeva Tseela. No ja siis laev tuleb ja siis me lähme ära. Järgmisel päeval tahtis juba kuningatütar ära sõita, aga tema vend ei läinud teda randa viima, ütles, et meil on siin oma, on väga palju teha, et me täna ei saa minna, aga läks ise mere äärde, läks mere äärde, ronis suure kivi pääle ja hakkas hüüdma. Silo v la orjade lase laeva. Tsee la veela. Tuli lae suur laev. Ja vend läks selle laeva peale ja tappis selle mao ära. Siis läks tagasi ja järgmisel päeval läks siis kuningatütart koos tema tütardega mere äärde viima. Jõudsid kohale, aga kuningatütar ei hakanud tema kuuldes kutsuma. Ütles vennale, et mine sa ära, küll ma ise ootan siin, kuni see laev tuleb ja. Nägemist. Aga vend ei läinud ära ka, peitis ennast ühe puhma taha, et näha, mis saab. Kuningatütar astus kivi pääle hakkas laulma. Siena viilu toa purjelase laeva Tseela viilu No aga laeva ei tulnud Kuningatütar hõikas veel ühe korra. No ei, ma ikka ei tulnud. Kuningatütar hüüdis nutt kurgus, kolmandat korda. Ja siis tuli laev. Verine lae. Ja kuningatütar sai aru et tema vend on tema mehe ära tapnud. Psy küsitlema, kes on öelnud ära onule, ta ei oleks ise muidu teadnud. Vanem laps vaatas talle otsa. Keskmine vaatas maa. Aga kõige noorem hakkas nutma. Ei jäänud enam kuningatütrele muud üle. Isa koju minna ei saanud. Koju minna ei tohtinud. Lükkas varbad rannaliiva sisse. Mere ja maapiirile. Lükkas varbad sügavale-sügavale. Tõstis käed ülesse. Jahutus Kaseks kasepuuks. Vanema tütre võttis endale väga-väga lähedale. Vaata, mis on kase kõige alumine roheline koor. Keskmise võttis järgmiseks kihiks, mis on Kasese valge kuur ja kõige noorema mõtis selleks kihiks. Vaata kui sa tead, Kasela, niisugused õhukene, õhukene kuur kõige päämis Lipendab tuule käes. Ja siis ta ütles oma kõige nooremale tütrele landat. Sina võid siin tuule käes nõnda Lipendada nagu minus, süda valu käes, Lipendab.